Populismi surve Eesti välissuhtlusele

Eesti esimene aasta Euroopa Liidus ja NATOs langes kokku pika rea ümmarguste tähtpäevadega. Sündmustest, mis leidsid aset 1939. ja 1940. aastal möödus 65 aastat, sündmustest aastatel 1944 ja 1945 60 aastat. Pilk minevikku sunnib küsima: miks ja kuidas juhtus nii, et kõik, mis otsustati ja teostati maailmas ning Eestis aastatel 1939, 1940 ja taas 1944, 1945 lahenes meie omariikluse kahjuks? Ikestus osutus totaalseks ja iseäranis võikaks. NATO ja Euroopa Liidu täisliikmesus on andnud eestlastele-lätlastele-leedulastele enesekindlust. Tõenäoliselt on tegemist – vähemasti teatud määrani – vabanemisega alateadlikust hirmust. Idanaaber ei ole meile enam see ähvardus, mis ta on sajandeid olnud. Koitnud on rehnutite aeg. Viimaks ometi saame suu puhtaks rääkida ja nõuda asjaosalistelt (ka Lääne mahitajatelt) nende kuritegude ja selle ülekohtu tunnistamist, mis pandi siinkandis toime aastatel 1939 – 1991.

Nagu ikka säärastel puhkudel saavad paljude mineviku-armidest taas veritsevad haavad. Ja selle asemel et kümnendite-tagust valu leevendada, peab osa kaaskodanikke vajalikuks avanenud haavades nimme sorkida küll masohhistlikus enesehaletsuses, küll sooviga süüdlased paljastada. Mõistagi ei ole ajaloo säärane käsitlemine – et mitte öelda, ärakasutamine – midagi eestlastele ja nende lõunanaabritele eriomast. Kui jõust jääb vajaka, siis on kannatanud alati otsinud teistelt kaastunnet ning katsunud osakslangenud ebaõigluse põhjustajatele tagantjärele ebameeldivusi tekitada.

Kahjuks on Kremli hoiakud ning käitumine teinud kõik selleks, et siinsetel rahvastel ei kujuneks tasakaalukamat suhtumist möödanikku. Ühelt poolt raputatakse lakkamatult soola meie haavadesse, õigustades absurdselt kõike seda, mida saatsid Baltimaadel korda Stalin, Hruštšov ning Brežnev. Teiselt poolt üritatakse ellu viia lähivälismaa kontseptsiooni, mis üritab surve, süüdistuste ning laimu abil tõmmata Eesti-Läti-Leedu “uue Venemaa” mõjusfääri. Tahes-tahtmata on hakanud nn ühine minevik olevikku kammitsema ja takistama idasuhete normaliseerimist.

Moskva aetud ning aetav välispoliitika Läänemere-äärte kunagiste sõltlaste suhtes on oma irratsionaalsuses olnud silmatorkavalt kontraproduktiivne. Innustununa nii sellest tõsiasjast kui ka julgeolekuolukorra mullusest järsust paranemisest, armastavad meie avalik arvamus ja selle pendeldustest mõjutatud poliitikud ette kujutada, nagu oleks Eestile sülle potsatanud piiramatul hulgal aega mitte midagi teha, otsustamisi edasi lükata, põõsa taga oodata, kuni maailm paremaks muutub.

Meelepärane on ennast lohutada oletustega, nagu tunnistanuks Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin kümmekond päeva enne võidupidustusi suusoojaks ning kodupubliku tarbeks punaimpeeriumi kokkuvarisemise “XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Või nagu oleks ta Eesti ajakirjaniku esitatud küsimuse “jultumusest” 10. mail närvi läinud ja seepärast võrrelnud Pribaltikat “peenrahaga”. Saadagu aru, et Moskva praegune poliitiline juhtkond näeb ajalugu kõverpeeglis ja jagab Vladimir Putini äraspidiseid targutusi: 1918. aastal andnud Venemaa osa oma territooriumi Saksamaale, 1939 andnud Saksamaa selle Venemaale tagasi; jutud Baltikumi okupatsioonist olevat maailma pahatahtlik eksitamine, sest seda, mis ajaloolise õigusega derzava’le kuulub, sai vabastada, mitte okupeerida. See on kibe reaalsus, millega Eesti poliitikud peavad väga tõsiselt arvestama, ilma et nad riivatuna turri tõmbuksid või katsuksid sama mõõduga tagasi mõõta.

Moskva – minna või mitte?

Putini-Venemaa kavatsus tähistada Suure Isamaasõja võidu 60. aastapäeva eriti toretsevalt oli ammu teada. Teada oli seegi, et pidustustele Moskvasse kutsutakse suurel arvul riigipäid, kaasa avatud Eesti, Läti ja Leedu president. Mis tippudesse puutub, siis nende kogumisplaan täideti edukalt. Kohale saabusid kõige kõrgemad ligi kuuekümnest riigist ja rahvusvahelisest suurorganisatsioonist, teiste hulgas kantsler, peaminister ja/või president Saksamaalt, Itaaliast, Rumeeniast,

Soomest, Jaapanist, s.t ka maadelt, mis olid olnud N Liiduga sõjajalal. Demonstratiivselt ei läinud Eesti, Leedu ja Gruusia president. Suurbritannia peaminister, kes oli nelja päeva eest võitnud parlamendivalimised, saatis oma ametliku asetäitja.

Eesti esialgne reageering Moskva kutsele oli positiivne: president peab minema. Igatahes andis avaliku arvamuse küsitlus jaanuarikuus selgesti tõlgendatava tulemuse: presidendi Moskvasse mineku vastu oli 19%, samal ajal kui osalemist pooldas 65% küsitletutest, tõsi, märgatav osa (34%) tingimusega, et 9. või 10. maiga ei seotaks piirilepingu sõlmimist, poliitilist ühisdeklaratsiooni Venemaaga või muud selletaolist.

Poliitilise establishment’i soovitus oli veelgi ühemõttelisem. Riigikogu erakondadest oli riigipea viibimise vastu Punase väljaku võiduparaadil ainult Isamaaliit (kellel Toompeal 7 esindajat 101st). Pealegi hellitati aasta algul lootust, et kolme Balti riigi presidendid teevad koos Poola presidendiga avalduse, kus selgitatakse maailmale nende nelja rahva traagilist saatust Teise maailmasõja ajal ning järel ja võidupäevale eelneval kolmel kuul taotakse ühiselt rauda, et tõde tõuseks ja vale vaoks.

Populismi surve on järsult tõusnud, otsekui oleks NATO vihmavari ja Euroopa Liidu liikmestaatus vabastanud Eesti ratsionaalse toimimise kohustusest.

Läks teisiti. Vaira Vike-Freiberga otsustas kutse vastu võtta ja alustas meie kandis ennenägematult tõhusat ning tulemuslikku rahvusvahelist kampaaniat selgitamaks faktimaterjali põhjal, mis toimus Lätis ja teistel Baltimaadel meie traagilistel saatuseaastatel. Arnold Rüütel nagu ka Valdas Adamkus otsustasid koju jääda. Eesti valis toonitatult madala profiili, pähe tehti vaese kannataja nägu ja teatati: meiega on viiskümmend aastat inetult käitutud – kui Moskva andeks ei palu, siis oma mängukasti nurgast me välja ei tule. Nagu tagantjärele on selgunud, osutus kodus istumine maksimumiks, millega jaksasime “maailmas tähelepanu ja mõistmist” püüelda. Eestil puudusid nii aktiivse tegutsemise plaan kui ka aktiivselt tegutseda suutvad poliitikud. Isegi võõrkeelseid trükiseid, videofilme ja muud, mis selgitaks usutavalt ning dokumenteeritult meie lähiajalugu huvitunud välismaalastele, ei jaksatud avaldada, valmistada, levitada.

Üllatatused ei jäänud tulemata. Vaevalt oli president oma otsuse teatavaks teinud, kui avalik arvamus tegi 180-kraadise pöörde. Umbes sama paljud, kui varem olid olnud selle poolt, et Eesti oleks Teise maailmasõja lõppu tähistaval tippüritusel esindatud, kiitsid riigipea tõrjuvat hoiakut. Poliitikute enamus pani võimalike valijate meelemuutuse tallele ja pidas targemaks vaikida.

Veel suurem oli üllatus, kuidas “Balti küsimus” pani maikuu lähenedes kihama maailma ajakirjanduse. Kahjuks peame tunnistama, et Eesti osa selles üleüldises huvitõusus jäi häbiväärselt tühiseks. Kui ei oleks olnud lätlasi ja poolakaid, kui Kremli reageering ei oleks olnud nii vihane, absurdne ja minevikku moonutav, oleks ajaloo ülekohus seegi kord kotti jäänud. George Bush ei oleks kaks päeva enne Moskva pidustusi Riiga sõitnud ega teinud värskeid NATO partnereid ning nende ajalootõlgendust nii jõuliselt ja ühemõtteliselt toetavat avaldust nagu ei ükski USA president seni.

Lõpp hea, kõik hea. Me saime läänemaailma arutama ning mõistma Läti, Leedu ja Eesti rahva minevikukannatusi, me keerasime venelastele vägeva käki, meie eneseusaldus sai kõva titsi alla. Miinused? Ah, mis nendest!

Õigel eestlasel pole sest sooja ega külma, et Balti koostöö logiseb igast tapist; et Lääs on jahmunud, missugust paralüseerivat mõju avaldab vastsete liitlaste minevik nende oleviku otsustele; et väärkujutlus eestlaste natsimeelsusest ei kinnistunud mitte ainult Venemaal, vaid paraku ka mitmel pool mujal; et meid seni toetanud vene ühiskonna demokraatlikum tiib ei varja oma arusaamatust, miks eestlased keeldusid tähistamast igale venelasele nii tähtsat sündmust nagu sõja võidukas lõpetamine; et noored eestivenelased on hämmingus; et idanaabri propagandaveskid jätkavad tõusvatel tuuridel..

Populism hakkab võimu haarama

Viimase kaheteist kuu vältel on näha olnud märke poliitilisest soovist muuta Eesti välissuhtluse kavandamist ja elluviimist. Arnold Rüütli 7. märtsi avaldus annab mõista, et seiku, mille mõjul ta otsustas loobuda 9. mail Moskvasse sõidust, oli mitu. Sellegipoolest peame möönma, et just sisepoliitilised ning isiklikud kaalutlused etendasid Moskva kutse tagasilükkamisel seekord tavatult suurt osa. Taasiseseisvuse esimesel tosinal aastal suutis Eesti hoiduda andmast tuulelipuna laperdavale avalikule arvamusele määravat rolli väikeriigi välispoliitika kujundamisel. Nii tõrjus poliitikute absoluutne enamus ka näiteks nendel perioodidel, kui suurem osa “rahvast” suhtus ühinemisse Euroopa Liidu ning NATOga kõhklevalt või koguni eitavalt, ahvatlust koguda populaarsust välispoliitika arvel. Meie varane success story põhines suurel määral tõsiasjal, et mõlemad presidendid, kõik valitsused ja riigikogu nelja koosseisu enamus hoidsid välispoliitilised eesmärgid lahus sise-poliitilistest huvidest ning mõjutustest.

Nõnda oli see möödunud aastani. Ent kas ka edaspidi? Populismi surve on järsult tõusnud, otsekui oleksid NATO vihmavari ja ELi liikmestaatus vabastanud Eesti ratsionaalse toimimise kohustusest. Meie keerulist ajalugu ja sellest johtuvat isemeelset käitumist mõistetakse, nagu kinnitasid George Bush, Günther Verheugen, Anders Fogh Rasmussen ja mitmed teised. Samas on häirivalt paljud Eesti poliitikud nimme sulgenud oma silmad ja kõrvad nendesamade mõistvate läänlaste manitsuse ees, et eestlased saagu oma minevikukompleksidest ükskord ometi üle, leppigu oleviku reaalsusega ja ehitagu oma tulevik üles võimalustele, mis on neile sessinatses maailmas paljutõotavalt avanenud. Venemaa on ja jääb Eesti (pluss NATO ja ELi) lähinaabriks. Nii populaarne kui lokulöömine ajaloolise õigluse nimel postsovetlikus ühiskonnas ka ei ole, ei vii jagelemine Moskvaga edasi ei Eesti ega Euroopa asja.

Meie lugu on mitmes mõttes täbar. Venemaa ei ole eelmise režiimi vääruste pärast vabandanud. Teatavasti said Euroopa leppimised pärast Teist maailmasõda võimalikuks tänu tõsiasjale, et Saksamaa järjepidevuse kandjad mitte ainult ei vabandanud, vaid mõistsid natside korda saadetud ülekohtu ning vägivalla tingimusteta hukka. Kristliku arusaama järgi saab inimeses, laiendatult niisiis ka ühiskonnas, toimuda pööre ehk meeleparandus alles pärast tahtlikult või tahtmatult tehtud patu kahetsemist. Venelased keelduvad ausast arvepidamisest oma minevikuga. Võib-olla kunagi saab see teoks – kes teab? -, aga praegu pole ette näha ning puudub igasugune lootus, et impeeriumi taastamise vaevas idanaaber võiks revideerida oma hoiakuid nende piiririikide suhtes, keda sealne šovinistlik retoorika peab Venemaa “põlisalade juurde kuuluvaks” ja süüdistab “vene rahva ümber koondunud ajaloolise rahvaste ühenduse” lagundamises.

Ei Eesti riigi ega ta põhiseaduslike institutsioonide väärikus ei tõuse ega lange sellest, mida Moskva meie kohta ütleb või ei ütle.

Lisaks on mitmed meie auväärsed kaaskodanikud ning poliitikud tulnud välja eriskummalise väitega: et Eesti riik kaotab oma väärikuse, kui nõustub korrastama suhteid Venemaaga – näiteks piirilepingu näol -, enne kui Moskva on kombelisel viisil tunnistanud oma ajaloolist süüd eesti ja teiste Balti rahvaste ees. Nagu värsked arvamus-usutlused kinnitavad, jagab seda seisukohta eestlaste enamus. Ühelt poolt tundkem rõõmu, et säärased mõisted nagu väärikus, õiglus, ausus erutavad nii paljude meeli. Teiselt poolt peame endale aru andma, et seda laadi tingimuste esitamine välissuhtluses viib Eesti ohtlikule umbteele.

Ei Eesti riigi ega ta põhiseaduslike institutsioonide (kaasa arvatud riigipea) väärikus ei tõuse ega lange sellest, mida Moskva meie kohta ütleb või ei ütle, kas venelased möönavad või ei mööna oma eelkäijate nurjatusi. Väärikuse nagu ka ajaloolise “tõe ja õiguse”, suveräänsuse, püsimajäämise väljavaadete ja muu määratlemine teise või teiste riikide reageeringute põhjal on täiesti vastutustundetu. Nähtavasti on vältimatu, et x kuud enne järjekordseid valimisi hullutavad erakonnad oma loodetavaid valijaid ja otsivad võimalusi üksteisele jalga taha panna. Seda sisepoliitilist paratamatust tuleb ilmtingimata lõas pidada. Ma ei kutsu meie poliitilist juhtkonda rakendama naabrussuhetes Realpolitik’i printsiipe. Aga oht, et populism hakkab järjest enam mõjutama välispoliitilisi sihiseadmisi ning sammuastumisi, on eriti viimasel aastal tajutav. Nii Toompea kui ka Kadriorg peavad aru saama, mis on selle suundumuse tagajärjed.

Eesti ei saa midagi muuta

Kas Eesti peab Venemaalt nõudma Tartu rahu järgse idapiiri taastamist? Ammu oli teada, et sõjaeelse territooriumi kahanemine viie protsendi võrra ärritab marurahvuslasi. Aga et “Setumaa küsimus” kütab taasiseseisvuse neljateistkümnendal aastal üles laiu rahvamasse, tuli mulle üllatusena. Samal ajal on lausa masendav, missuguse hurraatamisega rabas osa poliitikuid – eelkõige Isamaaliidust, aga ka teistest erakondadest – kinni võimalusest rakendada Vene-Eesti suhete madalseis ja tavainimese välispoliitilised vaegteadmised valimisvankri ette. Hämamisest piirilepingu ümber loodetakse palju.

Tartu rahulepingust ja idapiirist on rohkesti räägitud ja kirjutatud. Vahepeal jäi mulje, et üheksakümnendate teisel poolel said kõik poolt- ja vastuargumendid läbi arutatud ja kaine mõistus võitis. Aga võta näpust! 2005. aastal vupsati 1992. aastasse ehk algusesse tagasi ja enne piirilepingu ratifitseerimist riigikogus on karta demagoogia ning populismi uljast triumfimarssi.

Kõik kokkulepped riigipiiri asjus on rahvusvahelised lepingud, millel on kaks (või rohkem) osalist. Me võime kodus kui palju tahes vastu rinda taguda ning rusikat vibutada, aga sellest ei muutu midagi. Et midagi muutuks, vajame rahvusvahelist toetust ehk teisisõnu: rahvusvahelist survet Venemaale. Tõsiasi on aga see, et toetavat survet ei olnud Eesti kasuks nõus avaldama üksi välisriik ei aastal 1992, ei 1996 ega 1999, nagu ei ole seda ka aastal 2005. Vastastikku kindlaks määratud ja kokku lepitud piiri vajab iga iseseisev riik. Rahvusvahelise kriisi puhkedes võib selle puudumine osutuda provokatsioonide ajendiks või saada (kui käivitub eriti must stsenaarium) väikeriigi püsimisele saatuslikuks. Eesti idapiir on Euroopa Liidu ja NATO idapiir. Need kaks suurorganisatsiooni ei soostu ratifitseerimise edasilükkamisega määramatuks ajaks – põhjendusel, et teatud ringkonnad Eestis leiavad neile siseriiklikult kasuliku olevat, kui piirileping jääb riigikogus jõustamata.

Seda üldisemalt. Aga kuna kordamine olevat tarkuse ema, tuletan kallitele suguvendadele ja -õdedele meelde veel mõned ammu teada-tuntud tõsiasjad.

Esiteks. 2. veebruaril 1920 Tartus allkirjastatud rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus, kinnitavad paljud ühest suust. Hea küll, kui üks rahvas ei suuda ajaloost oma riiklikule iseseisvusele leida kobedamat atestaati kui kahe teisejärgulise bolševiku A. Joffe ja I. Gukovski pookstavitega paber, mis seal parata. Siiski pidagem meeles, et rahulepingu, kus artikkel III määrab riigipiiri Eesti ja Venemaa vahel, sõlmisid rahvusvaheliselt tunnustamata väikeriigi ajutine valitsus ja rahvusvaheliselt tunnustamata riigikukutajad, kes pidasid verist kodusõda ja olid valmis maksma kõva hinda esimese võimaluse eest jupike rinnet rahustada. Samas ei teinud Lenin ja ta kambamehed mingit saladust, et nad käsitavad pealesunnitud hädalahendust ajutisena. Tõsiseid kahtlusi lepingu püsimise osas väljendasid ka Eesti läbirääkijad eesotsas Jaan Poskaga. Rikkumised mitme kokkuleppe täitmata jätmisega algasid juba järgmisel aastal. Detsembris 1924 korraldas NSV Liiduks moondunud Vene SFNV, kes oli aastal 1920 “ilmtingimata tunnustanud Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust,” Tallinnas ebaõnnestunud riigipöörde, juunis 1940 saavutati eesmärk. Vene pool raiub kui rauda, et nende jaoks lakkas Tartu rahuleping kehtimast Eesti inkorporeerimisega NSV Liitu. Eesti pool on vastupidises veendunud: kõikidest lepingutest, mis on läbi sajandite määranud idapiiri kulgemise, kehtib Tartu rahu igavesest ajast igavesti.

Et “Setumaa küsimus” kütab taasiseseisvuse neljateistkümnendal aastal üles laiu rahvamasse, tuli mulle üllatusena.

Teiseks. Eesti-Vene piir, mille fikseerib 2005. aasta leping, on Euroopa üks vanemaid. Enam-vähem samal joonel jooksis Vana-Liivimaa ja Vene toonaste vürstiriikide valduspiir, mis pandi paika juba 13. – 14. sajandil. Hilisemad kohendused on olnud kosmeetilised. Vastseliina piiskopilinnus rajati 1342. aastal tõrjumaks Ida ekspansiooni, Petseri kindlusklooster 1473. aastal tõkestamaks Lääne sissetungi. Hermanni linnus Narva jõe vasakul kaldal ja Jaanilinna (Ivangorodi) piirikindlus paremal kaldal turritavad kaitsebastionidena teineteise vastas üle viiesaja aasta. Viis protsenti lisaterritooriumi, mille Eesti sai oma haldusse veerandsajandiks, oli Venemaa küljest mõõgaga lõigatud siil.

Kolmandaks. Kui nn Setumaa läks Eesti alla, moodustasid elanikest venelased 65%, setud 25,6%, eestlased 7,4%. Kui palju elab aastal 2005 piiri taga etnilisi setusid, ei tea keegi. Mõni räägib mõnestsajast, mõni mõnest tuhandest. Kurb tõsiasi on aga, et kogu kõnesoleval territooriumil ei leidu enam nii palju eesti-setu peresid, et komplekteerida Petseri eesti kool eestikeelsete õpilastega.

Neljandaks. Euroopa riikide lapitekil järgivad riigipiirid etnilisi asualasid pigem erandina kui reeglina. Kõige drastilisem näide on Ungari. Ligi kolm miljonit ungarikeelset elab emamaa ümber naaberriikides: Rumeenias, Serbias, Austrias, Slovakkias, Ukrainas. Ehkki suur osa neist elavad otse piiri taga kompaktsete elujõuliste kogukondadena, pole ungarlastel lootust, et nende suhtes täiesti ebaõiglaselt paika pandud riigipiiri hakataks ümber joonistama.

Viiendaks. 1975. aasta Euroopa julgeoleku-ja koostöönõupidamisel Helsingis Eesti ei osalenud ega kirjutanud alla sealsetele kokkulepetele. Küll aga ühines taasiseseisvunud Eesti Vabariik esimeste välispoliitiliste sammude hulgas OSCEga ja Helsingi lõppaktiga. Selle kohaselt on Teise maailmasõja järgseid piire võimalik muuta ainult kahepoolse kokkuleppe alusel.

Kuuendaks. Tartu rahuleping oli, on ja jääb Vabadussõja võidu uhkeks tähistuseks ja niisiis Eesti iseseisvumisloo oluliseks ajalooliseks dokumendiks.