mai 21, 2008

Outreach elik abikäepoliitika – kas moraalne kohustus või midagi enamat

Paljud reformiriigid võtavad Eesti nõu tõsisemaltki kui vanade lääneriikide õpetussõnu.

Paljud reformiriigid võtavad Eesti nõu tõsisemaltki kui vanade lääneriikide õpetussõnu.


Margus Kolga

Outreach elik abikäepoliitika – kas moraalne kohustus või midagi enamat

Paljud reformiriigid võtavad Eesti nõu tõsisemaltki kui vanade lääneriikide õpetussõnu.

Kui lugeda viimaste aastate julgeoleku- ja kaitsepoliitilisi kirjutisi, olgu siis kodu- või välismaiseid, kohtab üpris tihti terminit outreach. Eriti usinalt kasutatakse seda NATOst ja NATO erinevatest partnerlustest rääkides. Outreach on leidnud ka koha NATO strateegilises kontseptsioonis, kus selles nähakse üldise avatuse kõrval üht rahu tagamise ja demokraatia edendamise vahendit. Pärast NATOga ühinemist on outreach jõudnud ka eesti julgeolekupoliitilisse sõnavarasse ning leidnud seal mitmeti erinevat tõlgendamist. Terminit ennast on püütud mitut moodi tõlkida – vahel arenguabiks, vahel humanitaarabiks, aga ka sõjaliseks või kaitsealaseks koostööks. Kahjuks on kõigil neil vastetel oma pisuke probleem ja ükski ei suuda asja sisu vajaliku täpsusega edasi anda.
Kõigepealt, mida outreach üldse tähendab? Kui otsime Silveti sõnaraamatust, siis asjatult, seal seda sõna pole. Festarti elektrooniline sõnaraamat ütleb, et tegemist on majandusterminiga, mis tähendab „teenustevaliku vm laiendamist”, samas TEA majandussõnaraamatust me taas seda sõna ei leia. Vaatame siis Oxfordi sõnastikku või Wikipediasse. Viimasest leiame selgituse, et outreachi puhul on meil tegemist organisatsiooni või grupi püüdlustega suunata teisi organisatsioone, sihtgruppe või üldsust kasutama esimese ideid ja toimima vastavalt selle väljakujunenud tavadele. Nagu näeme, on see küll koostegevus, kuid selline, kus ühel pool tegutsevad andjad, teisel pool aga vastuvõtjad, kusjuures poolte eesmärgid võivad ühtida, kuid osaluse alused pole täiesti ühesugused. Seega oleks asja pelgalt koostööks või sõjaliseks koostööks nimetamine termini sisu laiendamine ja liigne üldistamine.
Outreach’i nimetamine arenguabiks või humanitaarabiks pole ka õige, sest mõlemal terminil on oma kindlalt piiritletud sisu ning distants kõigest, mis puudutab sõjandust või riigikaitset. Paaris seni avaldatud artiklis leiame termini „abikäepoliitika”, mis vähemalt käesoleva artikli autori arvates on väljapakutud variantidest parim ning võiks seetõttu laiemat kasutamist leida. Sellest soovist kantuna unustangi juba liiga ohtlikult suupäraseks muutunud „autriitši” ja räägin siitpeale abikäepoliitikast.
Nüüd siis sellest, mida abikäepoliitika endast sisuliselt kujutab. Nagu juba öeldud, on see ühe grupi ideede, tavade, käitumismudelite, tegevusvormide suunamine teisele grupile eesmärgiga, et too need omaks võtaks või neist mõjutatult oma mõttemaailma ja tegevust vormiks. Abikäepoliitika eesmärgiks on tekitada muutusi hariduse ja koolituse abil, selgitades ja õpetades. Muutused ei pea tulema ruttu ning neid ei suruta peale, pigem soovitakse, et need muutused oleksid sügavad, loomulikud ja põhineksid sihtgrupi enda teadlikel otsustel. Ühesõnaga valgustustöö. Tegelikult ongi abikäepoliitika olemuslikud juured suuresti misjonitegevuses.
Viimastel kümnenditel on abikäepoliitika rakendunud läänelike väärtuste ja demokraatia levitamise vankri ette. Paljud meist on kuulnud väidet, et demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi, millest järeldub, et mida laiem on väärtusvöönd, seda stabiilsem ja ettearvatavam on keskkond, vähemalt meie jaoks, kes me neid väärtusi jagame. Seetõttu peaks olema mõistetav ka selle väärtustsooni laiendamise soov. Omaette väärtus on seegi, kui maailm meid ja meie põhimõtteid paremini tunneb ning seeläbi meid ja meie olemist paremini mõistab.
Eestile teada-tuntud rahvusvaheliste organisatsioonide seas on abikäepoliitika kõige ilmsemalt esil NATOs, kelle rahupartnerlusprogramm ning teised piirkondlikud koostööraamistikud, nagu Vahemere dialoog ja Istanbuli koostööalgatus, on selle ühed parimad väljendusvormid. Kuigi seotud peamiselt julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga, on NATO abikäeprogrammide põhieesmärk lähendada endale oma territooriumiga piirnevaid alasid, suunata neid mõtlema probleemidele, mis NATO-le ja selle liikmesriikidele olulised ning selgitada nende programmide olulisust üldise stabiilsuse saavutamisel. Pikemas perspektiivis soovitakse näha aga nende väärtuste juurdumist ja ühiskondlike toimemehhanismide muutumist. Protsessis kasutatakse ka kiirendavaid ja võimendavaid motivaatoreid – näiteks võimalust saada NATO liikmeks ning omada seeläbi lepingulist julgeolekugarantiid.
Eesti on olnud nii abikäepoliitika sihtriik kui ka riik, mis ise abikäepoliitikat ellu viib, mistõttu on meil kogemus nii abi saamisel kui andmisel. Kui me 1991. aastal taasiseseisvusime, tundus alguses kõik suhteliselt lihtne – vabadus käes, nüüd Läände. Demokraatia – mis see ka ära ei ole, Euroopa, võta meid! Nagu ikka, osutus elu tegelikkuses keerulisemaks. Sama juhtus ka julgeolekupoliitikamaastikul ja riigikaitsesüsteemis. Riik polnud 1991. aastal riigikaitsesüsteemi haldamiseks valmis, veel vähem oldi teadlikud sellest, missugustele põhimõtetele tuginedes on kaitsesüsteem ja sõjavägi Lääne demokraatiates üles ehitatud. Seda teadmist tuli alles hakata tekitama, ja eelduseks oli tahe uut õppida ning valmisolek vajalikeks muutusteks.
Meie abimeeste, Lääne vanade demokraatiate huvides oli esmalt see, et Eesti suudaks riigina stabiilselt ja ilma suuremaid probleeme tekitamata eksisteerida. Hiljem tuli kindlustada, et me NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide üldise mentaliteedi ja mõttemaailmaga haakuks ning täidaks neis käibivaid suhtlemis- ja käitumisnorme, neid ise normaalseks ja õigeks pidades. Kaitsevaldkonnas tähendas see muuhulgas kaitseväe allutamist tsiviiljuhtimisele. Kõigepealt tuli aru saada, milleks see üldse vajalik on, lisaks tähendas see oskust ja valmisolekut tegutseda rahvusvahelises keskkonnas, püüdlemist rohkem ühiste kui riiklike huvide poole (mis ei tähenda riiklikest huvidest loobumist), koostöö väärtustamist ning koostegutsemisvõimet. Nende aspektide mõistmine ja neile vastav käitumine kasvatas liikmeks saamise perspektiive ning viis lõpuks ka kutse saamiseni.
Eestis avaldus abikäepoliitika arvukates rahvusvahelistes koostööprojektides ja regulaarses kaitsealases nõustamises. Mitmed riigid tegid ettepaneku kaitsealaseks koostööks ning nõnda sõlmiti ka vastavad koostöölepingud ja koostati koostööplaanid, mida hiljem igal aastal uuendati. Lisaks ühistele eesmärkidele ja sarnasele mõtlemisele on koostöö eelduseks vastastikune kommunikatsioon, mistõttu esimestel aastatel pöörati suuremat tähelepanu keeleõppele.
Alguses oli lääneriikidele väga tähtis, et Eestis, aga ka teistes kommunismi taagast vabanenud riikides mõistetaks kaitseväe tsiviiljuhtimise olemust ja nõustutaks seisukohaga, et riigikaitset puudutavad strateegilised otsused tuleb teha poliitikutel, mitte sõjaväelastel, et riigikaitse süsteemi arengu eest vastutavad esmajärjekorras poliitikud, mitte kindralid. Tõsi see on, et Eesti kaitseministeeriumgi alustas oma tegevust rohkem kaitseväe toetus- ja hankeinstitutsioonina kui valitsusasutusena, mille ülesandeks poliitiline juhtimine ja üldine riigikaitsesüsteemi toimimise korraldamine. Kuid meetod, mille lääneriigid selle teadmise edastamiseks ja kinnistamiseks valisid, ei olnud mitte nõudmine ja otsesed ettekirjutused, vaid tsiviiljuhtimise põhimõtete tutvustamine ning selgitamine, milles seisneb nende põhimõtete olulisus.
Üks esimesi lääneriikide poolt Eestis korraldatud rahvusvahelisi kaitsealaseid konverentse puudutas just kaitsevägede tsiviiljuhtimist ja riigikaitsesüsteemi korraldust riiklikul tasandil. Teema püsis aastaid meid väisanud erinevate, nii tähtsate kui ka vähemtähtsate delegatsioonide päevakavas. Vett tilgutati kivile, kuni auk sisse kulus.
Balti riikide ühiseid sõjalisi projekte (Balti rahuvalvepataljon, ühine miinitõrjeeskaader, jne) on tihti vaadeldud projektidena, mille eesmärgiks oli riikide sõjalise võime tõstmine. Tegelikkuses olid eesmärgid avaramad – võib öelda, et abikäepoliitilised – ja seotud rohkem riikluse arengu kui sõjalise võime kasvuga.
Esmalt aitasid Balti sõjalised projektid meil mõista, et kaitsesüsteemi ülesehitamine on midagi rohkemat kui üksuse kokkupanek või metsaõppuse läbiviimine, et riigikaitsesüsteem on mitmetahuline ja eeldab laiapindset lähenemist ning et sellel on otsesed seosed ühiskonna üldise arenguga. Balti sõjaliste projektide haldamiseks loodi rahvusvaheline juhtgrupp, mille ametlikuks ülesandeks oli rahvusvahelise abi ja toetuse koordineerimine, kuid mille raames toimus projektide töötasandil juhtimine ja otsustamine. Sellega anti Eesti, Läti ja Leedu kaitsepoliitikaametnikele ning värsketele, tollal veel vähese kogemusega sõjaväelastele aimu, kuidas toimub demokraatlike riikide kaitsesüsteemis otsustusprotsess, kuidas jõutakse ühisseisukohtadele, kui oluline on ühise eesmärgi saavutamisel kompromissivalmidus, aga ka vastastikune usaldus. Lisaks sai selgeks, et muidu tavatõdedena tuntud „valel on lühikesed jalad” ja „tee pigem vähem, aga hästi” ei kehti ainult inimestevahelistes suhetes, vaid ka riigiasjades ja riikidevahelises suhtluses.
Balti projektide, aga ka NATO rahupartnerlusprogrammi planeerimis- ja aruandlusprotsessi kaasabil mõistsime selgemalt kaitseplaneerimise olulisust. Saime aru, et riigikaitsesüsteemi ja kaitseväe ülesehitamise protsess on pikaajaline ning et ressursid ja rahva valmisolek neid riigikaitsele eraldada on edu tagamisel võtmetähtsusega. Lääneriikide pidev huvi meie avaliku arvamuse vastu – kui suur on toetus lõimumisele Läänega ning kui paljud on valmis panustama riigikaitseks kahte protsenti SKPst – suunas meid rohkem avaliku arvamusega tegelema, oma seisukohti selgitama ja neid argumenteerima. Koos sellega kasvas mõistmine, kuivõrd tähtis on demokraatlikus riigis tegelikult avalik arvamus ja rahva tahe.
Selliseid näiteid võib tuua rohkemgi, sest abi ja nõu vajanud ja saanud valdkondi on palju enam, kui nende loetlemiseks ühes leheartiklis ruumi antakse.
Praegu võib öelda, et Eesti puhul täitis abikäepoliitika oma eesmärgi. Loomulikult ei olnud kõik nii ilus, nagu nüüd tagasi vaadates tundub. Oli tagasilööke, mõistmatust, vasturääkivusi. Kuigi eesmärk oli üks, omasid eri abiandvad riikid mõnes valdkonnas erinevaid kogemusi ja vaatenurki. Sellest tulenevalt võis nende antud nõu olla vahel vastuoluline ja tekitada segadust, eri riikide sõjakoolides õppinud võisid asjadest erinevalt aru saada. Kuid üldised printsiibid olid samad ja eesmärkide saavutamise juures on oluline, et strateegilisel tasandil asju ühtmoodi mõistetaks, alumistel „korrustel“ on küsimus juba peamiselt tehnikas. Muidugi ei sõltunud protsessid niivõrd nõuandjatest, kuivõrd meist enestest ning tagasivaatavalt on hea tõdeda, et meil jätkus tarkust kuulamiseks ning jõudu enda muutmiseks.
Tänaseks on Eesti muutunud abi vastuvõtjast abi ja nõu jagajaks. Kuigi meie abikäepoliitika seisukohad on välja kujunenud pärast NATO liikmeks saamist, tehti teiste abistamise ja nõustamisega algust mõneti varem. Kaitsepoliitika ja riigikaitse vallas ulatati abikätt juba selle sajandi esimestel aastatel, enne NATO liitumiskutse saamist. Esimeseks konkreetseks sihtriigiks oli Gruusia, kuid tegutseti ka Ukrainas ja Lõuna-Balkanil.
Miks just Gruusia? Oli see juhus või teadlik valik? Tagantjärele raske öelda. Ühelt poolt oli Gruusia üks esimesi, kes hakkas Kaukaasias Läänega lähedasemaid suhteid otsima: algselt selleks, et leida toetust oma territooriumil miilavate konfliktide lahendamiseks, hiljem, pärast rooside revolutsiooni, aga selleks, et end Läänega rohkem institutsionaalselt siduda. Meie saime esimese tõuke siiski brittidelt. Üheksakümnendate keskpaigas moodustasid Põhjamaad, Ühendriigid, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia rahvusvahelise kaitsenõustajate grupi, inglise keeli International Defence Advisory Board (IDAB), mis andis ajavahemikul 1995–1999 valitsuse palvel nõu Eesti riigikaitsestruktuuridele. Nõustajate gruppi juhtis Briti erukindral, endine NATO Põhjapiirkonna vägede juhataja Sir Gary Johnson, keda eduka tegutsemise järel Eestis, Lätis ja Leedus paluti teha analoogset tööd Gruusias. Sir Gary oligi see, kes Eestit, aga ka Lätit ja Leedut oma uude projekti kaasas. Nii loodi esimesed kontaktid, millest arenesid esimesed koostööprojektid, mis tänaseks on jõudnud laiemate nõustamisprogrammideni.
Neist esimestest sammudest on välja arenenud laiapindne ja päris mitmekesine abikäepoliitika, mis ei keskendu ainult Gruusiale, vaid on leidnud väljundeid ka Ukrainas, Armeenias, Moldovas ja Lõuna-Balkanil. Valdkondi, milles tegutsetakse, on mitmeid ja need on ka riigiti erinevad. Valikute tegemisel mängivad abiandja valmisoleku kõrval olulist osa ka sihtriigi soovid, aga ka projektisosalejate vastastikune sobivus ja mõistmine, millest ei tohi tegevuse kavandamisel mööda vaadata.
Kuid mida siis Eestil pakkuda on olnud? Näiteks kogemusi kaitsesüsteemi ülesehitamisel ja reformiprotsessis heade valitsemis- ning haldamistavade rakendamisel. Sarnaselt meie endi kogemusele on paljudele riikidele saanud probleemiks strateegiliste julgeoleku- ja kaitsepoliitiliste dokumentide koostamine, veel enamgi aga koostatud tekstidele riigisisese konsensusliku toetuse saavutamine, nende dokumentide välispoliitilise dimensiooni tajumine ja selles kontekstis õige tonaalsuse leidmine. Julgeoleku- ja riigikaitsestrateegiaid oleme kahepoolselt aidanud koostada Gruusial, rahvusvahelise töögrupi koosseisus aga ka Armeenial.
On küsitud nõu, kuidas tõsta avalikkuse riigikaitselist teadlikkust. Eesti suhteliselt pikaaegsed ja järjepidevad kogemused avaliku arvamuse küsitlemisel, kõrgemate riigikaitsekursuste läbiviimisel ja NATO kui organisatsiooni tutvustamisel on loonud hea teadmistepagasi, mida teistega jagada.
Mitmed meie toetatud riigid on oma sihiks seadnud lõimumise või vähemalt koostöö NATO ja Euroopa Liiduga, mistõttu tuntakse huvi meie kogemuste vastu ning soovitakse võtta õppust meie vigadest ja lõiminguprotsessis esilekerkinud vajakajäämistest. Eestil on teistegi poolt tunnustatud kogemus NATO lepingulise baasi rakendamisel, eriti selles osas, mis puudutab NATO relvajõudude ja vägede peakorterite staatust käsitlevaid lepinguid. Kaitseministeeriumis koostatud vastava seminariprogrammi on läbinud nii Ukraina, Bosnia ja Hertsegoviina kui ka Gruusia spetsialistid.
Ära tuleb mainida ka asjaolu, et Balti Kaitsekolledži kõik kursused on juba aastaid olnud avatud abikäepoliitika sihtriikidele ning tänaseks on kolledžis õppinud ohvitserid ja ametnikud Ukrainast, Moldovast, Horvaatiast, Gruusiast, Armeeniast, Aserbaidžaanist, Bosniast ja Hertsegoviinast, Serbiast, Albaaniast ning Makedooniast. Aga meie abikäsi on ulatunud ka Afganistani, kus 2006. aastast töötab kohaliku kaitseministeeriumi juures Eesti kaitsenõunik ning oma olemuselt pole meie osalemine NATO Iraagi väljaõppemissioonis samuti midagi muud kui ilming meie abikäepoliitikast.
Kuid miks me seda teeme? Eks need motiivid ole suhtelised samad, mis neilgi riikidel, kes varem meid aitasid. Esmalt arusaam, et meie julgeolekukeskkond ja stabiilsus on seotud sellega, mis toimub Euroopas ja selle ümbruses.
Mida stabiilsem on riikide areng, seda stabiilsem ja kindlam on üldine julgeolekukeskkond; mida paremad on valitsemistavad, seda kindlam on riik; mida avaram on väärtustsoon, seda kindlam on neil, kes selles elavad ja seda suurem on võimalus, et konflikte, vastuolusid ja erimeelsusi ei lahendata jõuga, vaid muude, tasakaalukamate vahenditega. Kui aitame riikidel seda mõista ja ulatame neile selles protsessis abikäe, on suurem ka tõenäosus, et stabiilsus säilib ja julgeolek kasvab. Uutel ja noortel riikidel on tihti suur teotahe, kuid puudu jääb kogemustest ja teadmistest, kuidas õiget suunda säilitades kiiremini edasi jõuda. Seal ongi nõu ja abi vajalik. Lisaks tuleb uutel demokraatiatel pidevalt vastu seista eelnevast korrast pärinevale ja ikka veel hingitsevale mõtteviisile ning suhtumisele, millest ülesaamiseks võib kõrvalseisja abikäsi osutuda vägagi vajalikuks.
Kuigi see võib tunduda liigse eputamisena, on Eestil, aga ka mitmel teisel meie saatusekaaslasel, abikäepoliitika ajamisel vanade lääneriikide ees mõningad eelised. Võib-olla on hoopiski see peamine põhjus, miks me läänelike väärtuste kandjana nimetatud protsessis osalemisse veelgi tõsisemalt peaksime suhtuma. Esiteks tuleme me sealtsamast, kust need, keda me täna abistame. Meie lähimineviku kogemus on suurelt jaolt sarnane. Seetõttu võidakse meie nõuandesse ja soovitustesse palju tõsisemalt suhtuda kui teistsugust kogemust omavate lääneriikide soovitustesse ja seda isegi juhul, kui antav nõu on sisuliselt sama. Meie usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus on palju suurem, meid kuulatakse ja meie soovitusi peetakse palju vähem poliitiliseks manipulatsiooniks või survestamiseks.
Teiseks on probleemid, millega oleme oma riikluse, sealjuures ka riigikaitsesüsteemi ülesehitamisel kokku puutunud, paljuski samad või sarnased neile, millega abistatavad riigid tänasel hetkel maadlevad. Meie reformikogemus ja muutustetunnetus on palju värskem kui paljudel Lääne demokraatiatel, kes võivad küll olla tugevad teoorias, kuid kelle praktika kultuurkiht on meie omast palju õhukesem ning seetõttu ka vähem veenev.
Kolmandaks oleme oma arengus olnud üldiselt edukad, mõnes valdkonnas isegi väga edukad, mis on märk sellest, et muutused on võimalikud, piisava tahte ja kindlameelse tegevuse korral saavad teisedki sellega hakkama. See annab lootust ja sisendab usku, mis reforme elluviivatele riikidele ja nende kodanikele on ülimalt oluline, ning ei lase neil liialt kergelt käega lüüa ja loobuda.
Võib väita, et abikäepoliitikas on Eesti viimasel kolmel-neljal aastal teinud pika sammu edasi. Meie tegevus on ühelt poolt geograafiliselt avardunud, teisalt aga konkretiseerunud, süvenenud, liikunud üldistelt teemadelt täpsemalt sõnastatud projektideni. Siiski on see tegevus olnud liigagi tihti kantud üksikisiku initsiatiivist, mitte keskselt koordineeritud tegevusest. Kui mõne eduka projekti või laiema valdkonnaga on tegelenud inimene, kellel on olnud piisavalt initsiatiivi, et oma kogemusi ka teistega jagada ja teistel on olnud selle teema vastu juhuslikult ka huvi, on projektist asja saanud. Kuid sellises lähenemises on liiga suur annus juhuslikkust. Juhus on aga nagu poolik klaas, mine sa võta kinni, kas täis või tühi.
Olukorra parandamiseks peaks abikäepoliitika ja selle lähteprintsiibid leidma täpsemat sõnastamist nii julgeolekupoliitika alustes kui ka sõjalise kaitse strateegilises kavas. Praegu kehtivatest dokumentidest võib ridade vahelt küll välja lugeda selle valdkonna olulisust, kuid täpsed fikseeringud puuduvad. Sellise olukorra jätkudes on oht, et juhuslikkus säilib ja süveneb ning ressursse ei suunata sinna, kus neid kõige rohkem vaja läheb.
Teiseks peaks abikäepoliitika kui valdkond muutuma mõne ametkondliku allstruktuuri põhiülesandeks, millega tegeletakse igapäevaselt. Sellest tulenevalt on tervitatav abikäepoliitika nõuniku ametissenimetamine kaitseministeeriumis, kuigi üks ametnik ei pruugi veel tuua hüppelist edasiminekut, ta suudab ainult juba olemasolevaid nurki siluda.
Kolmandaks tuleks mitmekesistada abikäepoliitika instrumentaariumi. Siiani on peamiseks töövormiks olnud eelkõige temaatilised seminarid või ettekandekoosolekud. Kuid lisaks sellele on võimalik korraldada praktilisi õppusi, ühiseid konverentse, kutsuda teiste riikide ametnikke ja ohvitsere Eestisse pikemaajaliselt praktiseerima, pannes neid ministeeriumides või teistes ametiasutustes konkreetseid igapäevaseid ülesandeid täitma, ning laiendada kohapeal resideerivate või regulaarselt sihtriiki külastavate nõunike programmi.
Neljandaks tuleks töötada välja mõõdikute süsteem, millega kas või tinglikult mõõta oma tegevuse tulemuslikkust ja tõhusust. Enda jaoks olen ühe väidetavalt NATOsse pürgiva riigiga suhtlemisel määratlenud kolm tingimust, mille järgi otsustada, kas riik liigub õiges suunas või mitte – esiteks, enamik kohtumisi ja üritusi, millel osalen, toimub inglise keeles, mitte tõlgi vahendusel; teiseks, kohalikud ei püüa mulle pidevalt selgeks teha, kui erilised nad on ja et see ongi peamiseks põhjuseks, miks asjad vajaliku tempoga ja vajalikus suunas edasi ei liigu ning kolmandaks, ma ei kuule enam väiteid, et riigi tasandil ametkondadevaheline suhtlemine ja koostöö allpool valitsuse tasandit pole võimalik ning tegelikkuses on näha vastupidiseid märke. See olgu nüüd küll ainult näiteks, mitte postulaadiks.
Viiendaks, teha valik valdkondades ja koordineerida need teiste abiandjatega. Seejärel töötada välja programmid, mida oleks vastavalt kohandatuna võimalik suunata kõigile asjast huvitatuile. Valdkondi, mida valdame ja milles tugevad oleme, on tegelikult piisavalt, kuid kvaliteedi tagamine eeldab suuremat keskendumist ja rohkemat süvitsiminekut.
Kuigi eelnevast võis kuulduda mõningaid kriitikanoote, on Eesti abikäepoliitika, eriti kui arvestada selle lühiealisust, olnud edukas ja vajalik nii abivajajaile kui meile endile. Võetud suunda tuleks jätkata, minna edasi ja teha asju veelgi paremini. Peamine, et meil ei tekiks tunne, nagu oleks tegemist pelgalt lipulehvitamise ja oma saba tõstmisega, miraaži loomisega, mis meid teistest parematena paista laseb. Abikäepoliitika mõjutab Eesti julgeolekut, selle hästi tegemine tõstab Eesti julgeolekut, kui me seda aga ei tee, kas siis väärtustest on üldse mõtet rääkida?

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar