veebruar 13, 2013

Onu Sami kindralid

Mõni nädal enne jõule ilmus Ühendriikide poelettidele Tom Ricksi uus raamat “The Generals“. Erinevalt mittemidagiütlevast pealkirjast on Ricksi nimi vähemalt USA kaitseringkondades hästi tuntud. Tegemist on pikaaegse Wall Street Journali ja Washington Posti Pentagoni-korrespondendiga, kes võitnud muuhulgas Pulitzeri auhinna ja kelle eelmine raamat, Iraagi sõjale hävitava hinnangu andnud “Fiasco“, murdis bestselleri staatusesse. Täna peab ajakirjanik menukat blogi ajakirja Foreign Policy leheküljel, tema arvamustest peetakse lugu. Ehk siis – Ricks on Washingtonis üksjagu mõjukas, tunnustatud ja tuntud.

Andres Vosman

Thomas E. Ricks. The Generals: American Military Command from World War II to Today. The Penguin Press HC, 2012. 576 lk.
Mõni nädal enne jõule ilmus Ühendriikide poelettidele Tom Ricksi uus raamat “The Generals“. Erinevalt mittemidagiütlevast pealkirjast on Ricksi nimi vähemalt USA kaitseringkondades hästi tuntud. Tegemist on pikaaegse Wall Street Journali ja Washington Posti Pentagoni-korrespondendiga, kes võitnud muuhulgas Pulitzeri auhinna ja kelle eelmine raamat, Iraagi sõjale hävitava hinnangu andnud “Fiasco“, murdis bestselleri staatusesse. Täna peab ajakirjanik menukat blogi ajakirja Foreign Policy leheküljel, tema arvamustest peetakse lugu. Ehk siis – Ricks on Washingtonis üksjagu mõjukas, tunnustatud ja tuntud.
Eriti tuntud on muidu muheda olemisega ja habemesse mattunud Ricks oma otsekohese ütlemise poolest. Kõnealune raamat “The Generals“, alapealkirjaga “American Military Command from World War II to Today“, pole erand. Imposantse arhiivitöö ja vaheda sule najal pöörab autor pea peale mitmed seni valitsenud dogmad Ühendriikide sõjaajaloo teatud tahkude kohta.
Raamatu põhisõnum on sensatsiooniline: alates Teise maailmasõja lõpust on Ühendriikide maaväe – maailma suurima sõjaväe suurima ja vaieldamatult tähtsaima väeliigi – juhtkond järk-järgult mandunud vastutustunnet mujale veeretavasse ja riigikaitse strateegilist käekäiku mittesuunavasse keskpärasusse. Selge strateegiata sõjad Koreas, Vietnamis, Iraagis ja Afganistanis on tõestanud, et aastakümneid pole sõjaväe eliit täitnud üht oma peamist rolli ehk andnud  ausat sõjalist nõuannet riigi juhtkonnale. Läbikukkumisi ei karistata, maad on võtnud eksimusi kinni mätsiv ringkaitse, parimate asemel tõusevad juhikohtadele pahatihti kulpi löövad tobud. Autor küsib, mis on muutunud sõjaväe juhtimiskultuuris seitsme aastakümne jooksul ja mida tähendab see riigile tervikuna.
Ricksi eeskujuliku kindrali võrdkuju on USA relvajõudude ülem Teise maailmasõja ajal (ja hilisem riigisekretär ning kaitseminister) George Marshall. Tagasihoidliku natuuri, kuid nõudliku, otsekohese ja darvinistlikul moel parimaid edutava juhtimisega lõi Marshall 1940ndate alul mõne aastaga ülitõhusa sõjaaparaadi, suuresti tänu millele võideti ka sõda Euroopas. Maailmasõja ajal lasti rumaluse ja/või suutmatuse pärast regulaarselt lahti ca 10% brigaadi- ja diviisiülematest. Halastamatult edutati nooremaid ja andekamaid (haruldased polnud lood 27-aastastest pataljoniülematest), ebakompetentsus viis kõrgema ohvitseri auastme kaotamiseni või suunamisele teisele ametikohale. Kindrali ees seisis lihtne valik: edu, surm või tagandamine. Läbikukkumine polnud tabu – peeti elementaarseks, et hea taktik või logistik ei tähenda tingimata head diviisijuhti. Kõik ei sobi kindraliks, st general’istiks. Marshall mõistis, et moodne sõda nõuab karjääriredelil tõusmiseks teatud omadusi nagu intelligents ja koostööoskus.
Kõik muutus sõja lõppedes: kriisi ajal hästi töötanud süsteemist jäid järele vaid varemed. Suur osa sõjaväest demobiliseeriti, sõjast oldi väsinud, tuumaajastuga kaasnes uut tüüpi mõtlemine. Tavarelvastusse ja väljaõppesse ei panustatud, samas kasvas sõjaväeline bürokraatia ning süvenes konformism. Moeasjaks sai pisiasjadega sekeldamine. mikromanageerimine. Kindral MacArthuri tagandamisega üheaegselt halvenesid suhted sõjaväe juhtkonna ja Valge Maja vahel. Tekkis vastumeelsus riskide võtmise ja oma arvamuse avaldamise suhtes  – tendentsid, mis kestavad tänaseni.
Tsiviil-militaarsuhted jõudsid tõelisesse madalseisu presidentide Kennedy ja Johnsoni ajal. Tsiviiljuhtide rumalusega segatud ükskõiksus ja kindralite suutmatus strateegiliselt mõelda või oma sõna maksma panna viis katastroofini Vietnamis. Kui esimesed on ajalookohtu ees juba käinud, siis ohvitseride roll hävingus on USA sõjaajaloos vähem tuntud. Samas ei vastutanud kümnete tuhandete ameeriklaste surma eest mitte keegi. Vietnami sõja pea dekaadi jooksul ei lasknud ükski kindral lahti mitte ühtki madalama astme ohvitseri. Üksustes valitses vastutustundetus, mürgine õhkkond ja arusaamatus oma missioonis. Moraalne allakäik kulmineerus My Lai veresaunaga, mida võimendas massimõrva mahavaikimine terves käsuahelas diviisiülemani välja. Vietnamis kukkus kokku terve Ühendriikide sõjaline juhtimine, konstateerib Ricks.
Jõudes meie sajandisse, kehtis seesama suhtumine Iraagis Rumsfeldi ajal – kedagi ei tagandatud. Kurioosne on tava, kus reamees, kes kaotab püssi, saab karmimalt karistada kui kindral, kes kaotab lahingu. Erilise kriitika osaliseks saavad kindralid Franks ja Sanchez, kel Iraagi sõja algfaasi juhtidena puudusid Ricksi hinnangul nii intellekt kui hädavajalik suutlikkus sõjaväelt võimatut nõudvale tsiviiljuhtkonnale vastu astuda. Neljatärni kindral Franks olevat lausa kuulutanud, et „mõtlemiseks on mul kolonelid“. Leebem pole autor terve rea USA kaitseväe juhatajate vastu, kes pole suutnud sõnastada realistlikku ja jätkusuutlikku nägemust. Kuidas on võimalik, et Afganistani sõda on 11 aasta jooksul juhtinud 11 kindralit? Kas saab pidada mõistlikuks, et strateegiline eesmärk on pidevas muutumises? Jne. Kuigi viimase kuue sõjaaasta jooksul on hakatud ka tagandama, siis nüüd kiputakse süüpunkti seadma just tippjuhte, aga mitte teise või kolmanda astme vahetuid vastutajaid. Ehk piltlikult: miks peab platsi alati puhastama treenerist, kui probleem on näiteks kaitseliinis?
Ricksi põhilisi kriitikanooli tabab kõrgemate ohvitseride saamatust mõista konfliktide strateegilist dimensiooni – Ühendriigid on võitnud valdava enamiku lahinguid alates Korea sõjast ning taktikaliselt ollakse ületamatud, kuid sõjad kaotatakse jätkuvalt. Peeglisse peavad vaatama ka poliitikud, kes ei vaevu mõistma keerulisi riigikaitseküsimusi ega oska küsida raskeid küsimusi nendelt, keda nad juhtima peavad. Sõjavägi Ameerikas, kuigi ühiskonnas üldiselt au sees, pole siiski seksikas hääli toov teema, rääkimata lahingefektiivsusest või tsiviil-militaarsuhetest. 99% elanikkonnast ei puutu sõjaväega kokku ega hooli käimasolevatest konfliktidest.
Ometi ei lõppe raamat läbini pessimistlikult. Kuigi maavägi on alates 2001. aastast rohkem raputada saanud kui ülejäänud väeliigid kokku, ollakse Iraagi ja Afganistani vigadest üksjagu õppinud. Petraeuse-sugused helged pead, kes süsteemi seestpoolt muuta üritavad, ootavad oma järge. Vajalikud reformid võtavad aga aega ja uued väljakutsed ei oota.
Taibukas lugeja küsib siinkohal, mida see kõik Eesti jaoks tähendab. Hoolimata tõsiasjast, et mastaabid, ajalooline kogemus ja eesseisvad valikud erinevad kahe liitlase vahel radikaalselt, peaks Ricksi kriitika ka meie riigikaitse juhtkonda mõtlema panema. Küsigem, kui palju tolereerime meie oma aeg-ajalt lõkkele löövas riigikaitsedebatis eriarvamusi. Kuivõrd mõtestame meie oma julgeolekupoliitilisi valikuid ja mil määral laskume grupimõtlemisse? Kas meie kaitsevägi värbab, hoiab ja edutab helgemaid päid? Kui ei, siis miks? Kuidas on lood nõukoguliku arusaamisega institutsionaliseeritud tõemonopolist?
Napoleonile omistatakse ütlust „pole halbu sõdureid, on vaid halvad kindralid“. Ricksi raamat kinnitab selle paikapidavust. Kuna eestikeelset tõlget pole raamatule ehk realistlik loota, tuleb lugeda inglise keeles. 500 lehekülge kirglikku teksti on seda väärt.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar