oktoober 28, 2010

“Obama sõjad” ja Sun Zi

Käesoleva aasta 27. septembril ilmus trükist USA veteranreporteri Bob Woodwardi raamat “Obama’s Wars”. Katkendeid selle sisust võis lugeda erinevatest ajalehtedest juba ilmumisele eelnenud nädalal. Millest siis räägib see nii suurt tähelepanu pälvinud kõlava nimega raamat ja kuidas on ta seotud rohkem kui 25 sajandit tagasi elanud Hiina väejuhi ja sõjateoreetikuga?

Käesoleva aasta 27. septembril ilmus trükist USA veteranreporteri Bob Woodwardi raamat “Obama’s Wars”. Katkendeid selle sisust võis lugeda erinevatest ajalehtedest juba ilmumisele eelnenud nädalal. Millest siis räägib see nii suurt tähelepanu pälvinud kõlava nimega raamat ja kuidas on ta seotud rohkem kui 25 sajandit tagasi elanud Hiina väejuhi ja sõjateoreetikuga?


Bob Woodward, “Obama’s Wars”. Simon & Schuster, 2010. 464 lk.
Käesoleva aasta 27. septembril ilmus trükist USA veteranreporteri Bob Woodwardi raamat “Obama’s Wars”. Katkendeid selle sisust võis lugeda erinevatest ajalehtedest juba ilmumisele eelnenud nädalal. Millest siis räägib see nii suurt tähelepanu pälvinud kõlava nimega raamat ja kuidas on ta seotud rohkem kui 25 sajandit tagasi elanud Hiina väejuhi ja sõjateoreetikuga?
Lühidalt öeldes kirjeldatakse selles raamatus küllaltki detailselt ja värvikalt vastuolusid ja eriarvamusi, mis valitsevad USA praeguses administratsioonis Afganistanis toimuva konflikti suhtes. President Obama valimislubadused nägid ette USA sõjalise kohaloleku vähendamist Iraagis ning selle suurendamist Afganistanis kui 11. septembri 2001 terroriaktide toimepanijate asukohamaal. President Obama väitis, et Iraagi operatsioon nihutas Afganistanis toimuva tagaplaanile ja võimaldas Talibanil ja Al-Qaedal ümber grupeeruda ning võitlust taasalustada. Seega võiks arvata, et president Obama toetab sõjategevuse ja riigi ülesehitamise jätkamist Afganistanis, et vältida selle riigi muutumist uuesti terroristide varjupaigaks.
Sisevõitlused USA administratsioonis
Ajakirjanduses ilmunud katkendid raamatust aga maalivad president Obama seisukohtadest hoopis teistsuguse pildi. Nimelt otsis USA president 2009. aasta jooksul hoopis võimalusi lõpetada sõjategevus Afganistanis ning alustada USA vägede väljaviimist sealt. Sel eesmärgil avaldas ta intensiivselt survet kaitseminister Robert Gatesile, Ühendatud Staabiülemate Komitee esimehele admiral Michael Mullenile ning toonasele USA Keskväejuhatuse ülemale kindral David Petraeusele. Langetades otsust täiendava USA väekontingendi saatmiseks Afganistani, sidus president Obama oma nõudmise Afganistanist väljumise strateegia koostamiseks sinna saadetavate USA sõjaväelaste arvuga. Ta tahtis kindlasti kuulda USA kõrgematelt sõjaväelastelt, kuidas Afganistani saadetavad sõjaväelased aitavad kaasa USA sõjalise kohaleoleku vähendamisele lähema ühe-kahe aasta jooksul.
President Obama seisukohti toetasid kolm USA erukindralit – James Jones, Douglas Lute ja Karl Eikenberry -, kes jätkasid tööd USA administratsioonis vastavalt USA presidendi nõunikuna rahvusliku julgeoleku alal, USA presidendi nõunikuna rahvusliku julgeoleku alal Iraagi ja Afganistani küsimustes ning USA suursaadikuna Kabulis.
USA kaitseministeeriumi ja relvajõudude kõrgem juhtkond on olnud aga konflikti jätkamise võimaluste suhtes eriarvamusel ning vastavat plaani ei koostanud, pooldades sissivastase tegevuse ja riigi ülesehitamise pikaajalist jätkamist Afganistanis. Selline käitumine president Obamat ei rahuldanud ning asi läks lausa nii kaugele, et president Obama koostas ise (!) kuueleheküljelise strateegia edasiseks tegevuseks Afganistanis, kusjuures pärast selle kättejagamist asjaosalistele on Pentagon püüdnud pidevalt selles sisalduvaid seisukohti pehmendada ning siduda reaalsete arengutega Afganistanis.
Millistest kaalutlustest siis lähtus president Obama, kavandades USA vägede väljaviimist Afganistanist? Kindlasti mängisid tõenäolised kulutused sõjale tema suhtumise kujundamisel väga suurt rolli. Väidetavalt hindas üks presidendile saadetud memo kulutused sõjategevuse ja riigi ülesehitamise jätkamiseks Afganistanis järgmise kümne aasta jooksul 889 miljardile dollarile. Samas on USA kaitsekulutused tervikuna juba ainuüksi käesoleval aastal ligi 700 miljardit dollarit ning on selge, et niisugune kulutuste tase ei ole jätkusuutlik. Seega on mõistetav, miks president Obama olevat hüüdnud: “Ma ei hakka pikaajaliselt riiki ehitama. Ma ei kuluta sellele triljonit dollarit!”
Lisaks sellele oli president Obama arvamusel, et USA avalikkus on andnud talle vaid kaks aastat, et midagi Afganistanis ära teha. Mõnes mõttes võib see ju õigegi olla, kuid pigem sellepärast, et täiendavate USA vägede saatmisega Afganistani (analoogselt Iraagiga, kus sel teel saavutati murrang sõjategevuse käigus), millega president Obama nõustus, kaasnesid ja kaasnevad ilmselt praegugi USA avalikkuses kõrgendatud ootused edu suhtes.
Sun Zi, Bob Woodwardi raamat ja Taliban
Tulles nüüd tagasi ülalpool esitatud küsimuse juurde meenutagem, et Sun Zi ütles ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, et sõda alustada ja vaenlast rünnata tuleb siis, kui tema riik on raskustes, puudub ühtsus ning valitseja ja rahva vahel on lõhe.
USA juhtkonna poolt varem välja öeldud Afganistanist vägede väljaviimise alguse tähtaeg (juuli 2011) on juba niigi Talibani tugevalt motiveerinud ja selle juht mulla Omar ütles käesoleva aasta septembri alguses, et “islamivõitlejate võit uskmatute üle on lähedal … ning need, kes olid 2001. aasta sissetungi organiseerimise taga, tunnistavad juba ka ise, et kõik nende strateegiad on läbi kukkunud”.
On vist ütlematagi selge, et Sun Zi mõttetera kontekstis tähendab laialdast meediatähelepanu pälvinud Bob Woodwardi raamatu ilmumine Talibani edasist julgustamist ja motiveerimist sõjategevuse intensiivistamisele, suurendades samal ajal koalitsioonipartnerite umbusaldust USA edasiste kavatsuste suhtes. Ilmunud raamat informeerib Talibani ja Al-Qaedat detailselt vastuoludest, nende iseloomust ja osapooltest rahvusvahelise koalitsiooni suurima liikmesriigi juhtkonnas. Kas Taliban saadud informatsiooni ka ära kasutab ja kui, siis kuidas, näitab aeg.
Mis edasi?
Praegu ei saa veel selle kohta, kuidas Afganistani operatsioon edasi arenema hakkab, üheseid järeldusi teha. Bob Woodwardi raamatust avaldatud katkendid kõnelevad küll USA presidendi soovist kiirelt vähendada USA rolli Afganistanis toimuvas, kuid kas see on ka võimalik ning kasulik, on iseasi.
Kindlasti mõjutavad USA kavatsusi vähendada ühepoolselt ja järsult oma osalust koalitsioonis koalitsioonipartnerite arvamused. President Obama välispoliitika näeb ette toimimist kooskõlas ja koostöös partneritega ning selline ühepoolne samm kahjustaks tunduvalt USA positsiooni tema liitlaste silmis. Tasub ka meeles pidada, et Afganistani operatsiooni edukusega on mitmed poliitikud avalikult sidunud NATO saatuse ning USA poliitika järsud muutused võivad tugevalt mõjutada ka NATO ühtsust ja edasikestmist.
Veel üks asjaolu, mis president Obama kavatsusi muuta võib, on USA Afganistanist lahkumise või sõjalise kohaloleku järsu vähendamise otsene mõju olukorrale Afganistanis. Kui see peaks kaasa tooma Talibani ja Al-Qaeda naasmise võimule, siis ei saavuta ükski koalitsioonis osalev riik pikemas perspektiivis oma julgeoleku tugevnemist ning juba kulutatud miljardid dollarid osutuvad tuulde heidetuks.
Seega ei tundu USA peatne lahkumine Afganistanist väga tõenäolisena, kuid järjest sagedamini kõlavad arvamused kokkuleppe võimalikkuse ja vajalikkuse kohta mõõduka osaga Talibanist Afganistani olusid arvestava poliitilise korra ja riigivõimu kujundamise ning julgeoleku tagamise eest vastutuse üleandmise suhtes Afganistani julgeolekustruktuuridele viitavad sellele, et üheksa aastat kestnud operatsiooni jätkamine endisel kujul määramatusse tulevikku leiab järjest vähem poliitilist toetust.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar