Nuland on Marsilt

“F*ck the EU,” ütleb ameeriklase hääl helisalvestusel, mis jõudis 6. veebruaril anonüümselt internetti. Ühendriikide valitsus ei hakanud eitama, et hääl kuulus abivälisminister Victoria Nulandile. Hiljem tuli päevavalgele teinegi salvestus, milles kõnelesid ELi diplomaadid. Üks ütleb: “Meile teeb tõepoolest muret, et ameeriklased muudkui meile näpuga näitavad ja meid häbistavad.” Teine sõnab: “Me ei hakka võidu ajama, et selgitada, kes on kõvem mees. Meil on teised vahendid.” Euroope Liit (EL) ei ole seda salvestust ega Nulandi sõnu kommenteerinud.

Kui eeldada, et mõlemad salvestused on autentsed, siis mida ütleb see meile Lääne diplomaatia kohta Ukraina suhtes?

Me saame muidugi teada, et juhtivad kriisiga seotud USA diplomaadid on tõsiselt nördinud ELi poliitika pärast Ukraina poliitilise ja rahanduskriisi suhtes. Seda ei peaks siiski pidama kehtivaks ainult Ukraina kohta. Nii ei tõrgu näiteks ametiisikud, diplomaadid ja vaatlejad Sarajevos kinnitamast, et USA ametiisikud – kelle seas Nuland on üks tähtsamaid – on sügavas masenduses ELi diplomaatia pärast Bosnias.

Salvestustest võib järeldada sedagi, et USA valib opositsiooni seast võitjaid ja kaotajaid. Muude kriiside puhul on diplomaadid ikka õhutanud opositsiooni ühinema, sest nii on lihtsam lahendusi leida. Kuid Nuland ja tema vestluskaaslane, USA suursaadik Kiievis Geoffrey Pyatt, lähevad palju kaugemale ning üritavad panna paika opositsioonijuhtide tähtsusjärjekorda ning sedagi, kes neist peaks kuuluma tulevasse valitsusse ja kes mitte. Arseni Jatsenjuk, Batkivštšõna juht, on “valitsemiskogemusega” mees, Vitali Klõtško võib aga küll olla “tegija”, ent peaks “jääma [valitsusest] välja ning õppima poliitikat ja värki”.

Ukrainas tegutsevad luureteenistused on piisavalt osavad tungima otse rahvusvahelise diplomaatia südamesse.

Teisest salvestusest saame loomulikult teada, et EL ei ole Nulandi sõnade üle just õnnelik. Ent samamoodi saame teada, et üks ELi diplomaatia viiest tähtsamast isikust, nimelt Euroopa välisteenistuse (EEAS) asepeasekretär Helga Schmid, on veendunud, et EL liigub tasapisi sanktsioonide kehtestamise poole president Viktor Janukovõtši lähikonda kuuluvate olulisemate isikute vastu.

Lekked paljastavad muudki peale ELi ja USA hõõrumise. Esiteks seda, et Ukrainas tegutsevad luureteenistused on piisavalt osavad tungima otse rahvusvahelise diplomaatia südamesse, ehkki see ei peaks õieti väga üllatama.

Teiseks seda, et lekitajad usuvad, et üks olulisemaid tegureid, millega saab Ukraina avalikku arvamust kallutada, on idee, et välismaalased sekkuvad riigi siseasjadesse.

Kolmandaks rõhutavad salvestused, kui suurel määral on kriis omandanud rahvusvahelise mõõtme. Nuland kõneleb ÜRO vahendamisest, et “aidata seda värki kokku lappida”, aga võimalikke sekkujaid on teisigi. Üks ELi kõrgemaid ametiisikuid ütles veidi hiljem, et Šveits “on üks paljudest partneritest, kes võidakse kaasata ja kes on huvitatud kaasamisest”.

Olukord Ukrainas

Aga kuidas on siis selle põhiasjaga, mis Nulandi viha põhjustas, ehk ELi poliitikaga Ukraina suhtes? Kas on õiglane nimetada ELi poliitikat “liiga nõrgaks”, nagu iseloomustas Schmid Nulandi arvamust?

Selleks tuleb püüda mõista või kasvõi ligikaudugi aru saada, mis Ukrainas toimub.

● Jaanuari keskel välja kuulutatud meetmed meeleavalduste mahasurumiseks tõid kaasa vägivalla suurenemise ja radikaliseerumise. Viimane ei ole siiski suunatud ainuüksi Janukovõtši vastu: paljud Ukraina opositsionäärid nägevat meetmetele järgnenud vägivalla ja surmade taga Venemaa kätt.

● Ukraina finantsolukord on kohutav. Ukraina on juba kuid taotlenud abi. Janukovõtš kohtus kõigepealt Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), kuid selle tingimused talle ei meeldinud. Siis sai ta detsembris abilubaduse Venemaalt, kuid pärast peaminister Mõkola Azarovi tagasiastumist 28. jaanuaril külmutas Venemaa abi. EL ja USA püüavad nüüd välja mõelda, kuidas nad saaksid abistada, võttes aluseks IMFi sissetallatud raja.

● Kaks ja pool kuud kestnud tänavaprotestid on kahtlemata Janukovõtšit nõrgestanud. Seni on tal jagunud jõudu võimul püsida. Aga usutavasti otsivad kõik talle juba alternatiivi. Opositsioon soovib tema lahkumist, praegu tema poolel olevad oligarhid on murelikud ning kindlasti mõtleb ka Venemaa, keda toetada, kui Janukovõtši täht peaks langema.

● Opositsioon usub, et Janukovõtši leeris on märgata lõhesid. Janukovõtšit, kelle partei on parlamendis suurim, on viimasel ajal tabanud mõned tagasilöögid, muu hulgas tühistas parlament protestidevastased meetmed. Opositsioon usub, et Janukovõtšit pooldavad oligarhid veensid teda erakorralise seisukorra kehtestamisest loobuma.

● Ukrainas ja Ukraina ümber käib juba üsna palju rahvusvahelist tegevust. Nuland arvas, et sekkuda võiks ÜRO. Tüki aja eest pakkus oma teeneid Euroopa Nõukogu, mis oli valmis asutama ekspertrühma, mis uuriks miilitsa vägivalda meeleavaldajate vastu. Vahendamiseks on valmis olnud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE).

● Kumbki pool pole ent kuigi hästi suhtunud rahvusvahelise abi vastuvõtmisse. Nii pole näiteks ei opositsioon ega Janukovõtši leer seni nimetanud liikmeid Euroopa Nõukogu pakutud uurimisrühma.

● Venemaa paistab praegu kaaluvat ettepanekut muuta Ukraina föderatiivseks riigiks. Lisaks nõudmisele, et Janukovõtš peaks meeleavaldajate vastu jõudu kasutama, sõnas president Vladimir Putini nõunik Sergei Glazjev ajalehele Kommersant-Ukraina, et Lääne- ja Ida-Ukrainale peaks andma võimaluse rajada iseseisvalt kaubandussuhteid muu maailmaga. “Praegu on Ida- ja Lääne-Ukraina omavahelised majanduslikud, kultuurilised ja inimestegi sidemed nõrgemad kui Kagu-Ukraina ja Venemaa ning Lääne-Ukraina ja ELi sidemed,” sõnas ta ning arvas, et Ida-Ukraina võiks ühineda Venemaa, Valgevene ja Kasahstani tolliliiduga. Ta tõi eeskujuks Gröönimaa. See on teatavasti Taani osa, aga erinevalt Taanist ei kuulu ELi.

Salvestustest võib järeldada sedagi, et USA valib opositsiooni seast võitjaid ja kaotajaid.

Niisiis on pilt keeruline ja kõik kulgeb aeglaselt – protestid algasid juba 21. novembril. Seepärast pole raske mõista, miks eurooplased ei pruugi tunda ennast kindlana isegi mitte kokkuleppe vahendamisel, rääkimata sellest, et mõelda Nulandi moodi sellele, millist osa võiksid etendada konkreetsed isikud. Ühtaegu on Venemaa hakanud tõstma panuseid: finantsabi Ukrainale on peatatud, Glazjev (ja tema pole ainuke) soovitab tungivalt Janukovõtšil kasutada meeleavaldajate vastu jõudu ning nüüd kõneleb Venemaa juba sisuliselt Ukraina jagamisest.

Võib-olla oli Nuland liiga enesekindel. Aga kas ELil puudub siis kindlustunne, kas liit on “liiga nõrk”?

ELi positsioon

ELi liikmesriigid on kahtlemata jagunenud. Salvestusel ütleb Schmid, et sanktsioonide suunas liigutakse. Ta kõlab kindlamalt kui mõnedki diplomaadid. Schmidi kodumaa Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier võis küll öelda, et “me peame nüüd ähvardusena välja käima sanktsioonid”, aga on peaaegu kindel, et 10. veebruaril toimuval ELi 28 liikmesriigi välisministrite kohtumisel seda ei juhtu [ei juhtunudki – toim]. Küsimuse peale, kas tema riik toetaks kohe sanktsioonide kehtestamist, vastas üks Brüsselis tegutsev diplomaat lühidalt: “Ei.”

Veel üks hea võimalus jagunemist mõista on pöörata pilk Poolale. See on olnud Ukraina kriisi ajal oma positsiooni väljendamisega erakordselt ettevaatlik. Viimasel ajal on kahe riigi vahel olnud väga napilt kõrgema taseme kontakte. Sealjuures on tegu riigiga, mis tavaliselt on Ukraina suunal väga aktiivne ja mille välisminister Radek Sikorski on oma vaadetes vankumatu atlantitsist (ja sageli sõnavõttudeski väga otsekohene).

Pole kahtlust selleski, et ELi poliitika on nõrgem, kui seda tahaks näha Ukraina opositsioon. Opositsioon soovib sanktsioone. Paari nädala eest andis Klõtško selgelt teada, et sooviks ELi “kõrgetasemeliste vahendajate” sekkumist. ELi ametiisikud ei räägi aga vahendamisest, vaid “kaasaaitamisest”, mis on tunduvalt tagasihoidlikum toetusvorm, mille vooruseks on muidugi see, et nii saab vähem kõnelda “välismaisest sekkumisest”.

EL ja selle liikmesriigid usuvad, et Ukraina võimuesindajad ja -institutsioonid peavad vastutama vägivalla ja kuritarvituste eest.

Samuti võib otse öelda, et ELi poliitika Ukraina suhtes on viimastel aastatel olnud mitmeski mõttes küsitav, vahetevahel lausa segane. Kas või kohe pärast seda, kui ELi välispoliitika juht Catherine Ashton asus 28. jaanuaril vahetult tegutsema kriisiküsimustega, tehti mitmeid eksisamme. Tema enda sõnad tol nädalavahetusel andsid mõista, et EL töötab kiirkorras välja finantsabipaketti, millega ei kaasneks IMFi abiga seotud raskeid tingimusi. Tema abid ja muud ametiisikud pidid mitmeid päevi üritama seda sõnavõttu selgitada. Vähem pandi tähele seda, et Ashton ei suutnudki paari nädala eest Kiievis viibides kohtuda Ukraina opositsioonierakondade juhtidega (kuigi ta on kohtunud opositsiooni pooldava oligarhi Petro Porošenkoga, kes tavaliselt viibibki Brüsselis). Pärast seda on ta küll kaks korda (Münchenis ja Kiievis) kohtunud Jatsenjuki ja Klõtškoga, aga kahtlemata ütleb see midagi ELi võimaliku osa kohta, kui niisugust kohtumist ei suudeta korraldada.

Niisiis on EL Ukrainasse suhtumise poolest lõhenenud, diplomaatiat vaevavad mitmesugused hädad ning suutlikkus mõjutada opositsioonipoliitikuid on küsitav. Selle põhjal võib tõesti järeldada ELi nõrkust. Kuid see ei tähenda veel automaatselt, et ELi diplomaatia üldine suund on väär.

Võib-olla on ELi ja liikmesriikide suurim probleem selles, et nad ei ole lihtsalt suutnud selgelt välja öelda, milline on nende positsioon. Vestlustes ametiisikute ja diplomaatidega settib välja kolm võtmeelementi ja kaks faasi, kusjuures tuleb toonitada tööjaotust rahvusvaheliste organisatsioonidega.

EL ja selle liikmesriigid usuvad, et Ukraina võimuesindajad ja -institutsioonid peavad vastutama vägivalla ja kuritarvituste eest. Kiievis ja Brüsselis tegutsevad diplomaadid on välja käinud mitmesuguseid, arvatavasti Ukraina päritolu ideid, mis ulatuvad hõlpsamatest viisidest tuvastada süüdlasi (näiteks kohustades militsionääre alati kandma nähtavalt nimesilte) kuni laiapõhjalise (ka usujuhte kaasava) riikliku komisjoni loomiseni leidmaks protestijaid , kes on kaotsi läinud ja kelle kohta usutakse, et neid on kinni võtnud salateenistuse agendid, ning ka ideid inimõiguste rikkumiste uurimiseks.

Samal ajal innustab EL pidama pikaajalist üleriiklikku dialoogi mehhanismi abil, milles erakonnad, kodanikuühiskond ja sõltumatud institutsioonid saaksid tegelda arvukate probleemidega, mille kriis on esile toonud.

Kolmandaks võtmeelemendiks on Ukraina ettevalmistamine valimisteks. Praegu on presidendivalimised ette nähtud 2015. aastal. Ei ole võimatu, et neid võidakse pidada ka varem. Igal juhul peab keskvalimiskomisjon olema sõltumatu ning rahvusvahelistele vaatlejatele tagatud vajalik ligipääs.

Selline kava ei ole suunatud kõigest hetkekriisi lahendamisele, vaid pikema aja peale ning diplomaatide kinnitusel peaksid sellega kaasa tulema ka Euroopa Nõukogu ja OSCE.

Ühesõnaga, EL paistab pooldavat kompleksset lähenemist: ei piisa vaid Ukraina poliitikutega kõnelemisest, tuleb panna ukrainlased ise kõnelema läbimõeldud viisil ning kindlustada, et nad saaksid vajaduse korral asjatundlikku nõu, mida võivad pakkuda rahvusvahelised organisatsioonid.

Parem võimalus

Kas see on hea poliitika? Kindlasti testitakse seda praegu vaevaliselt. Pole näiteks lihtne sundida peale vastutamist, ilma et sellega kaasneks Janukovõtši lahkumine. Euroopa ideede tulemused võivad olla kaasavad, läbipaistvad ja Ukrainale pikema aja peale vaadates soodsad, aga vastutamise kehtestamise protsess võib olla aeglane ning kui jõudude tasakaalus ei toimu suuremaid muutusi, võib valimisinstitutsioonide reform kujuneda visaks võitluseks.

Sanktsioonid võivad sundida ka Janukovõtši kõhklevaid liitlasi kindlamalt tema taha koonduma.

Aga kui kasutada tõhusamat USA stiilis poliitikat? Sanktsioonid võimaldaksid vastutuse kiiremini kehtestada ning võivad ajendada oligarhe Janukovõtšist lahti ütlema. Väljaminemine kokkuleppe peale Janukovõtši liitlaste ja Jatsenjuki juhitud opositsiooni vahel võib  kiiremini muutuseni viia. Kuid sanktsioonid võivad sundida ka Janukovõtši kõhklevaid liitlasi kindlamalt tema taha koonduma. USA võib eelistada Jatsenjukki, aga kuidas veenda Klõtškot taanduma “tegija” rollist? Võib-olla ÜRO suudaks “seda värki kokku lappida” kiiremini ja paremini kui põhiliselt Euroopale toetuv institutsioon (näiteks OSCE), aga kas see võib tõesti nii olla, pole selge. Võib näiteks võrrelda ÜRO vahendustegevust Süürias ja samuti meenutada seda, et detsembris tegi Venemaa välisminister Sergei Lavrov suletud uste taga ettepaneku kaasata OSCE Ukraina kriisi lahendamisse.

Kui uuesti kaaluda telefonikõnede salvestusi, siis paistab, et Nuland on Marsilt ja Euroopa diplomaadid Veenuselt. See ei tohiks olla suur üllatus: Nulandi abikaasa on välispoliitika kommentaator Robert Kagan, kelle üks kuulsamaid väljaütlemisi sedastabki, et “ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt”.

Samal ajal ei peaks üllatama seegi, et eurooplased on palju ettevaatlikumad: nemad on Ukraina naabrid ja just nemad tunnevad kõige selgemini tulemusi, olgu need millised tahes. Kui pidada silmas ebakindlust Ukraina üldpildi osas – on see ähvardav finantskriis käsikäes aeglaselt kulgeva revolutsiooniga, kiirenev poliitiline areng, või sügava ja seni veel ebaühtlase poliitilise rahulolematuse väljendus? –, pole sugugi lihtne hinnata, milline võiks siis tulemus olla.

Võib-olla võib aga lõpetuseks öelda, et salvestused peaksid kindlust juurde andma kahele inimrühmale. Need, kes tunnevad muret, et eurooplased on liiga nõrgad, teavad nüüd, et ameeriklased õhutavad neid olema otsusekindlamad. Need aga, kes tunnevad muret, et ameeriklased on Marsilt, teavad nüüd, et eurooplased eelistavad ettevaatlikumat käitumist.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.