Neli monoloogi Tartu rahu asjus

Esimene monoloog: Tartu rahu Euroopa õigusajaloos. Üks ilmekamaid kultuurilise erinevuse standardnäiteid räägib sellest, kuidas tuntud hiinlaselt küsitakse, mida ta arvab 1789. a Prantsusmaa sündmustest, ja hiinlane vastab, et ei arva veel midagi, sest liialt vähe aega on sest sündmusest möödunud, et suuremaid üldistusi teha. Meie elame-tegutseme kultuuriruumis, kus ajalugu nii pikalt distantsilt hindavad vaid väga professionaalsed ajaloolased. Tavakodaniku jaoks algab ajalugu sageli siis, kui sündmuste päev hakkab õhtusse veerema ja tekib vajadus sama päeva hommikut meenutada. Kunagi selgitas prof Leo Leesment (1902-1986), kelle jaoks Ants Piip (1884-1942) polnud mitte legendaarne kuju ajaloost, vaid eelkõige veidi vanem kolleeg Tartu ülikoolis, et ajaloo uurimine saab alata sealt, kus tekib vaba juurdepääs teaduslikuks uurimiseks vajalikele arhiividele. Tartu rahu uurimisel läheb ilmselt veel aega, enne kui meie uurijad saavad samasuguse võimaluse, kui oli omal ajal meie kuulsal kaasmaalasel Friedrich Fromhold Martensil (1845-1909), kui talle kuulsa Venemaa lepingute kogu (Recueil des traités et conventions conclus par la Russie. 1874-1909) koostamiseks anti keisri loal vaba juurdepääs kõige salajasematele Venemaa välisteenistuse arhiividele, kus hoitakse kiivalt lepingute sõlmimisega seotud siseinfo materjale. Suurriikide diplomaatia edu või vahel teatud standardne mõtlemine ilmneb nende lepingute tekste lugedes sageli just ajaloolise kogemuse arvestamises. Näiteks kui me vaatame täna läbi Venemaa sõlmitud lepingud alates 18. sajandist, mis on väga mõjutanud Läänemere piirkonna staatust, siis isegi saladokumente nägemata on võimalik hea tahtmise juures välja lugeda teatud tekstuaalset või siis mõtlemisviisi sarnasust. Vahel tekib isegi kiuslik mõte, et kõigi nende lepingute sõlmimise delegatsioonide juhid olid ehk liialtki kopeerinud varasemate läbirääkimiste materjale, et oma elu läbirääkimistel kergemaks teha. Kuid kahe rühma lepingute vahel on erinevus: ühed on lepingud, kus läbirääkimised toimusid Moskvas (impeeriumi keskuses) ja teiste läbirääkimispaigaks oli mõni koht väljaspool impeeriumi või impeeriumi perifeerias. Tartu rahuleping, nagu ka Tartus sõlmitud rahuleping Soomega on   selle klassifikatsiooni järgi teise rühma lepingud. Kuid Tartu rahul on veel üks dimensioon ja selleks on Läänemere piirkond. Tasub meenutada Tartu rahulepingu autorite endi arvamust. Näiteks Ants Piip kirjutas 1927. a ajalehes Vaba Maa, et just Tartus välja töötatud sõnastust kasutas Adolf Joffe (1883-1927) analoogsete rahulepingute sõlmimisel Soomega, Lätiga, Leeduga, Poolaga ja Soomega. Kui üks leping on kasutatav teiste lepingute sõlmimisel alusena, siis Tartu rahuleping kuulub nn Versaille’i-järgse Euroopa oluliste rahu-, piiri-, vastastikuste majanduslike suhte jne lepingute hulka. 2004. aastal andis Hollandi rahvusvahelise õiguse ajaloolane Randall Lesaffer välja kogumiku “Peace treaties and international lawin European history. From the Late Middle Ages to World War One”, kust saame ülevaate riikidevahelistest lepingutest kuni Esimese maailmasõjani, ning ilmselt on varsti käes aeg, et kirjutada sellele raamatule jätk, mis hõlmaks aega Esimese maailmasõja lõpust kuni Berliini müüri langemise, Saksamaa ühinemise ja NSV Liidu ning näiteks endise Jugoslaavia lagunemise lepinguteni. Taoline põhjapanev ülevaade oleks kindlasti tore kingitus Tartu rahu sajandaks sünnipäevaks, mis jõuab kätte 2. veebruaril 2020!

Tavakodaniku jaoks algab ajalugu sageli siis, kui sündmuste päev hakkab õhtusse veerema ja tekib vajadus sama päeva hommikut meenutada.

Teine monoloog: Tartu rahuleping kui Eesti riigi sünnitunnistus. Andnud 1920. aasta 2. veebruari esimestel tundidel rahulepingule oma allkirja, olevat Jaan Poska (1866-1920) vaikselt oma kolleegidele öelnud: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.” Tartu rahuleping oli kaasaegsetele eelkõige rahu leping, mis võimaldas 3. jaanuarist 1920 kehtestatud relvarahu viia uude faasi, kus relvade alla viidud mehed-pojad ja ka naised, kes ühel või teisel moel sõjas osalesid, said lõpuks koju. Me elame täna juba ajas, kus rahu on kestnud meie maal nii pikka aega, et me ei suuda ehk päriselt hinnata, mida tähendab iga tund, kus ei tulistata, inimestele, kes on pidanud sõjaaja üle elama. Vanadest ajalehtedest võime lugeda, kuidas Tartu rahulepingu delegatsiooni Tallinnas pidulikult vastu võeti, ja et neid, kes võtsid rahulepingu sõlmijate ees vaatamata talvekülmale mütsi maha, polnud vähe. Jaan Poska enda arvates olevat talle selle töö eest suurimaks tunnustuseks olnud ühe lihtsa naise sõnad, kes tollasel Liiva tänaval teinud Tartu rahu sõlmijale ristimärgi ja öelnud: “Te päästsite me pojad.”

Kahtlematult on Tartu rahuleping meie riikluse alusdokument. President Lennart Meri on Tartu rahulepingut nimetanud õigustatult Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. Eelnevat seika meenutades võiks ehk nimetada seda ka meie riigi ristimistunnistuseks, kuid see ei muuda asja sisu. Tartu rahu on ka meie riikliku ideoloogia üks nurgakive. Ilma selleta olnuks keeruline meie riikliku identiteedi väljakujundamine. Täna saame öelda, et viide Tartu rahulepingule on sisse raiutud ka meie 1992. aasta põhiseadusse ja enamik meie riigi kodanikke on veendumusel, et las ta seal ka olla.

Ükskõik, mida tulevik ka ei tooks, miski ei saa olematuks teha tõsiasja, et 1920. aasta 2. veebruaril allkirjastati Eesti ja Vene täievoliliste esindajate poolt tekst, kus oli öeldud – mitte ainult meie jaoks -, et Venemaa tunnustab “ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Seega, Tartu rahu kohustab meid mõtlema eneseväärikusele.

Kolmas monoloog: Rahulepingu sõlmijad. Tartu rahulepingu sõlmimise kogemus on meie poliitilise kultuuri ajaloos oluline etapp. Kui isegi 21. sajandiks pole meil veel igapäevases poliitilises kultuuris juurdunud kompromisside tegemise oskus, siis Eesti poliitikale tuleb au anda, et väga kriitilistes situatsioonides ollakse võimelised eneseületuseks. Tartu rahulepingu sõlmimise kogemus on üks eeskujusid, mis meie poliitilises kultuuris on alati keerulises olukorras võtta olnud. Kui me võtame Tartu rahulepingu ja vaatame seda allkirjade andmise järjekorras, siis saame järgmise nimekirja: Jaan Poska, prof Ants Piip, arst dr Mait Püüman (Püümets) (1882-1965), Julius Friedrich Seljamaa (1883-1936), kindralmajor Jaan Soots (1880-1942). Muidugi tuleb meelde tuletada Eesti delegatsiooni sekretäri William Tomingast (1895-1978), kelle mälestused vähemalt kriitilisel lugemisel annavad omaaegsete rahuläbirääkimiste inimliku tasandi mõistmiseks palju juurde. Nõukogude Venemaa esindajatena kirjutasid rahulepingule alla küll vaid Adolf Joffe ja Issidor Gukovski (1871-1921), kuid see ei anna bolševistliku Venemaa rahudelegatsioonist loomulikult õiget pilti. Bolševikud olid Tartus toimuvate läbirääkimistega sidunud tegelikult kogu oma raskekahurväe. Nii käis Tartust küll lühiajaliselt rahuläbirääkimiste laua tagant läbi ka Leonid Krassin (1870-1926). Tagalast (ehk Moskvast) jäid Vene delegatsiooni katma nii Georgi Tšitšerin (1872-1936) kui tema suur konkurent Maksim Litvinov (1876-1951). Tasub meenutada, et näiteks kindral Fjodor Kostjajev oli lõpetanud samuti Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ja omas samasugust sõjalist kogemust nagu Laidoner, Soots ja Victor Mutt. William Tomingas nimetab mõlema poole jõudude vahekorda küllalt võrdseks ja sõjaliste ekspertide osas võtab olukorra kokku vanasõnaga “vikat läks kivi otsa.” Mitte ainult meeste ettevalmistus, sõjaline kogemus, vaid ka kindrallik käitumine olid sarnased, nad olid väärilised vastased ka diplomaatia lahinguväljal. Nad olevat tõstnud vaidluse ajal häält toonideni, nagu “oleksid kamandanud armeekorpust”. Ehk käib see diplomaatilise mängu juurde, kus ägedate vaidlejate kõrval on oma kindel roll mängida vaikse häälega tegutsevatel kokkuleppijatel, kelleks olid Jaan Poska ning Adolf Joffe. Joffe oli nagu Mait Püümangi hariduselt arst. Adolf Joffe oli arstihariduse saanud Berliinis ja Viinis. Viinis oli Joffe hakanud huvi tundma psühhoanalüüsi vastu ja sõbrunes Sigmund Freudi (1856-1939) õpilase Alfred Adleriga (1870-1937). Joffe oli Freudi õpetuse hea tundja. Kui kunagi peaksid Eesti ajaloolastele avanema Venemaa välisministeeriumi arhiivid, kus hoitakse Tartu rahuläbirääkimiste olulisi taustamaterjale, siis pole välistatud, et leiaksime sealt meie delegatsiooniliikmete psühhoanalüütilised portreed. Sel foonil pole W. Tomingase viide, et näiteks Ants Piibu päevik sattus mõneks ajaks Vene delegatsiooni kätte, ilmselt väga palju uut andev fakt, Adolf Joffe märkmed meie poliitikutest võiksid nii meie ajaloolastele kui psühhoanalüüsi ajaloo uurijatele olla aga väga huvitavad.

Just Tartus välja töötatud sõnastust kasutas Adolf Joffe (1883–1927) analoogsete rahulepingute sõlmimisel Soomega, Lätiga, Leeduga, Poolaga ja Soomega

Neljas monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M. Bergbohm. Ajaloolased väidavad, et kõrgkultuuri saavutused sünnivad vaid kõrgkultuurist. Seetõttu on meile kindlasti huvitav teada, milline oli Eesti delegatsiooni liikmete ettevalmistus rahvusvahelise õiguse alal. Kõige enam huvitavad meid Eesti delegatsiooni juhtfiguurid juristid Jaan Poska ja Ants Piip. Senisest suuremat huvi võiks pakkuda sõjaliste ekspertide, näiteks kindralmajor Jaan Sootsi ja kolonel Victor Muti (1886-1942) ettevalmistus. Nii nagu Laidoner, olid ka Soots ning Mutt õppinud Vilniuse (Vilno) sõjakoolis ja Nikolai Kindralstaabi Akadeemias, mis tähendas impeeriumis kõrgeimat sõjaväelist haridust. Rahvusvahelise õiguse ajalooga tegelejaid on ikka huvitanud sõjaväelaste ettevalmistus rahvusvahelise õiguse alal enne 20. sajandi kahte maailmasõda. Heaks lähtekohaks on siin hilisema Eesti Vabariigi kindralleitnandi Nikolai Reegi (sünd. Bazõkov) (1890-1942) poolt juba 1921. astal eesti keeles välja antud F. F. Martensi raamatuke “Sõda ja õigus ning sõda ja seadus”, mis esialgu ilmus ajakirja Sõdur lisana. Kui me soovime Tartu rahuläbirääkimiste teoreetilist fooni taastada, siis kerkib keeruline ülesanne, kuidas väga praktiliste sammude taga näha teooriat. Kuid see on siiski oma keerukusele vaatamata võimalik. Martensi vaimu kandjate hulka Tartu rahuläbirääkimiste ajal võime lugeda mitte ainult Ants Piibu, vaid ka meie sõjaakadeemia haridusega sõjalised eksperdid, ning eeskujusid võime leida ka teisi. Kindlasti tasub meenutada Jaan Poska rahvusvahelise õiguse ja õigusfilosoofia alast ettevalmistust. Jaan Poska oli Tartu ülikoolis saanud rahvusvahelise õiguse alase ettevalmistuse väga värvikalt 19. sajandi rahvusvahelise õiguse teadlaselt ja filosoofilt Carl Magnus Bergbohmilt (1849-1927).

Kasutades Jaan Krossi ajaloost kirjutamise meetodit, oleks siin võimalik näha isegi ilusat süžeed ühele ajaloost rääkivale novellile.

Me suudame ju täna endale ette kujutada üht 1920. a veebruarihommikut Bonni ülikooli professor emeritus Carl Bergbohmi kodus, kus professorihärrale on hommikukohvi juurde toodud värskest ajalehest silma hakanud uudis, et Tartus (saksa keeles ilmselt ikka veel Dorpatis või kirjutasid saksa kirjasaatjad neile omasel võimutruul kombel Jurjevist? Aga vaevalt küll nad juba Dorpatit Tartuks nimetasid, sest see nimi oleks paljudele lehelugejatele ilma pikema seletuseta võõras olnud) oli sõlmitud Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel rahuleping. Ehk tõi värske ajalehe professorihärrale isegi proua Lilly ise, kes kaks aastakümmet nooremana ilmselt palju krapsakam oli. Proua Bergbohm oli sündinud Tartu ülikooli sündiku ja hilisema advokaadi Lieveni tütrena ning ilmselt samuti huvitatud kõigist uudistest, mis kodumaalt Reini kallastele jõudsid. Kas need just meeldivad olid, see on juba teine lugu. Riia kaupmehe pojana sündinud Carl Bergbohmi ei saanud uudis rahulepingu sõlmimisest Tartus muidugi kuidagi külmaks jätta. Tema mälestustes oli liialt palju seda tähtsat, valus-magusalt ilusat, aga ka lihtsalt valusat ning isegi uhket meest alandavat, mis sidus teda selle Liivimaa linnaga. Tartus Emajõe kallastel oli ikkagi tema ainus ja tõeline alma mater ning siin Saksamaal Marburgis või siis hiljem Bonnis Reini jõe kallastel polnud tal kunagi tekkinud samu tundeid (kuigi kolleegid ja õpilased temast väga lugu pidasid), mis olid teda vallanud selles Liivimaa ülikoolilinnas, mida vahel hellitavalt ja kodukootult ka Emajõe Ateenaks hüüti. Euroopa tasemel õigusfilosoofiks ja rahvusvahelise õiguse spetsialistiks oli Bergbohm saanud ikkagi Tartus. Carl Bergbohmist loodeti Tartus sõprade ringis veel palju kuulda, kuid paraku tahtis saatus nii, et Bergbohmil oli tulnud Tartust ja Vene impeeriumist lahkuda mitte niivõrd tema raske iseloomu, vaid poliitilise surve tõttu, ja ta pidi otsima vaba akadeemilist tööd Saksamaal. Nüüd olid impeeriumid hakanud ridamisi kokku kukkuma ja oli tulnud uus rahulepingute aeg. Eks oli Tartus sõlmitud rahulepinguski tema jaoks midagi väga tähtsat. See ehk isegi kehutas omamoodi tema sisemist edevust, sest oli just Carl Bergbohm olnud omal ajal see mees rahvusvahelise õiguse teadusemeeste hulgas, kes vastuseisu kartmata oli rõhutanud riikidevaheliste lepingute erilist tähtsust. Ta oli astunud mitte ainult Rahvusvahelise Õiguse Instituudi liikmena juristidega vaidlusse, vaid oli teinud ka filosoofiliste koolkondade vahelises arvamustevahetuses talle omases üpris teravas toonis selgeks, et “rahvusvahelise õiguse allikateks ongi ikka vaid riikidevahelised lepingud ja kokkulepped”.

Kui vaatame Venemaa sõlmitud lepingud alates 18. sajandist, siis isegi saladokumente nägemata on võimalik välja lugeda teatud mõtlemisviisi sarnasust.

Kui me püüame kujutada, mida võis mõelda Carl Bergbohm veebruaris 1920, siis kindlasti võiks olla vana professori üheks mõtteks: huvitav, kes pagan küll olid need mehed, kes selle lepingu Tartus Eesti Vabariigi poolt ette valmistasid ja allkirjadeni viisid? Kas meenus juba oma eluõhtus olevale professorile oma vanu Tartu märkmikke lehitseda, kuhu kõik professori loengutele registreeritud noored juristid olid semestrite kaupa kirja pandud ja kust võis leida ka ülestähendused, kes ja mis hindele oli rahvusvahelise õiguse eksami tema juures õiendanud. Huvitav, kas leidis Carl Bergbohm 1887. aasta sügissemestrist oma loengute kuulajate nimekirjast üles Jaan Poska nime? Mida võis Carl Bergbohm sel hetkel mõelda? Kas seda, et neil eestlastel oleks võinud ju palju paremini minna, kui elus oleks olnud suhteliselt vara lahkunud Liivimaa mees kolleeg Friedrich Fromhold Martens, või mõtles ta väikse uhkusega südames, et pagan küll, see Eesti rahuläbirääkimiste juht Jaan Poska oli ikkagi just tema enda tudeng! Carl Bergbohmil endal polnud Vene impeeriumi haridusbürokraatiast just head mälestused, sest tema vastu oli juba aastal 1889 alanud Peterburi ametnike klaperjaht, mille eesmärgiks polnud midagi muud, kui iga hinna eest takistada tema saamist oma kuulsa õpetaja prof August Michael Bulmerincqi järglaseks Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professoritoolil. Ametnikud saidki suurte ponnistustega 1893. aastal oma tahtmise ja Bergbohm lahkus kõvasti haiget saanuna Vene impeeriumist. Bergbohm ei tahtnud endalegi meenutada näiteks seika, et tema, kes oli tõlkinud Pärnust pärit Friedrich Fromhold (Fjodor Fjodorovitš) Martensi kaheköitelise rahvusvahelise õiguse õpiku vene keelest saksa keelde ja Berliini kirjastuses selle välja andnud (“Völkerrecht. Das internationale Recht der civilisierten Nationen”, Berlin 1884/1885), tunnistati osaliselt küll oma protestivaimu tõttu võimetuks õpetama vene keeles rahvusvahelist õigust. Muidugi oli Bergbohm kange iseloomu tõttu andnud vahel ise vastastele käike ette, aga mis sest ikka enam meenutada. Heidelbergis oma elu lõpul õpetanud prof A. M. Bulmerincq oli oma soovituste kaudu aidanud Bergbohmil saada tänapäeval üliprestiižika Rahvusvahelise Õiguse Instituudi välisliikmete hulka, kuhu ka siis kuulusid ainult oma erialal väljavalitud.

Nüüd oli Vene impeerium, kust Bergbohm Riia poisina pärit oli, kokku kukkunud ja tema enda õpilased kasutasid talt saadud rahvusvahelise õiguse teadmisi riikidevahelistest lepingutest, et luua impeeriumidest tekkinud uutele riikidele rahvusvaheliseks tunnustuseks alust. Ja nüüd olid just eesti mehed ühed esimesed, kes endisest Vene impeeriumist väljumist rahvusvaheliste lepingutega Euroopa avalikkusele kinnitasid. Carl Bergbohm oli olnud akadeemiline õpetaja, kes rääkis asjadest pigem teoreetiliselt, kuid nüüd oli hakatud tema poolt õpetatut väga praktiliselt ellu viima. Tõsi, sel 1887. a sügissemestril õppis Poska Bergbohmi juures nii rahvusvahelist õigust kui ka positivistlikku õigusfilosoofiat, kus kuulajatele tehti väga värvikalt ja vastaste suhtes mitte just väga tasakaalukalt selgeks, et need loomuõiguse koolkonna (keda ka loodusõiguse koolkonnaks nimetatakse) mehed ei oska riigiõiguse ja rahvusvahelise õiguse tõelist olemust üldse mõista, sest ei hinda vääriliselt lepingute rolli rahvusvahelise õiguse allikana. Jaan Poska ja Carl Bergbohmi suhted ei olnud Tartus piirdunud vaid vaid loengutega ja eksami sooritamisega. Me teame, et 30. mail 1890. aastal sooritas Jaan Poska Tartu ülikoolis komisjoni ees oma ülikooli lõpueksameid, kus ta pidi vastama küsimustele vähemalt kümnes aines, ning kaks viimast eksamiküsimust rahvusvahelise õiguse ja õigusfilosoofia kohta tuli tal vastata just professor Carl Bergbohmi ainetes. Nagu räägib meile Tartus Eesti Ajalooarhiivis säilinud eksamiprotokoll, hinnati Poska teadmised rahvusvahelises õiguses heaks (gut) ja õigusfilosoofias väga heaks (sehr gut). Kuid ehk meenus prof C. Bergbohmile Poska teiseski kontekstis. 1890. a oli võimalik Vene impeeriumis ülikooli lõpetada kahel tasemel ja nii proovis Jaan Poskagi saada Tartu ülikoolist kaasa kõrgema astme diplomit ehk cand. jur. astet, mida hiljem nimetati esimese astme diplomiga ülikooli lõpetamiseks. Kas oskas Carl Bergbohm seda kiilanenud, soliidset ja kogenud advokaati Jaan Poskat samastada noore vibaliku mehega, kes 1880ndate lõpus oli soovinud kirjutada rahvusvahelisest õigusest oma ülikooli lõputööd?

Tartu rahulepingu sõlmimise kogemus on üks eeskujusid, mis meie poliitilises kultuuris on alati keerulises olukorras võtta olnud.

Tänaseni on ajaloolaste vaateväljast välja jäänud fakt, et Jaan Poska kirjutas ülikooli kõrgema astme diplomiga lõpetamiseks vajaliku uurimistöö just rahvusvahelise õiguse alal ja tegi seda prof Carl Bergbohmi peamisel uurimisalal rahvusvahelises õiguses ja täpsemalt sõjaõiguses. Carl Bergbohmi rahvusvaheline tuntus rahvusvahelise õiguse erialamaailmas oli alanud pärast tema uurimuse “Staatsverträge und Gesetze als Quellen des Völkerrechts” avaldamist. Jaan Poska võttis ilmselt lõputöö teema valikul endale liialt raske ülesande, sest kirjutada väga nõudliku professori teadustöö temaatikal oli kahtlemata väga riskantne, et saada oma kirjaliku katsetuse eest väga kõrget hinnet. Jaan Poska lõputöö-uurimistöö teemaks oli “Sõjaseisundist rahutegemiseni” (“Kriegszustand und Friedensschluss”). Ilmselt Jaan Poska kaaslased õigusteaduskonnas vangutasid 1890. a vaid pead ja tundsid tulevasele Tallinna advokaadile kaasa, sest oli juhtunud see, mida vanemad juuratudengid juba teadsid. Kuulsate professorite lemmikteemadel lõputööde kirjutamine on väga suurte riskidega seotud. Carl Bergbohm hindas Jaan Poska uurimistööd muidugi täie rangusega ja nii tuligi hindeks vaid “küllalt hea” (ziehmlich gut) ja see tähendas, et seda tulemust ei saanud esitada kõrgema astme diplomi taotluseks.

Tartu rahu kohustab meid mõtlema eneseväärikusele.

Eks Poska isegi ja muidugi ta kaaslased ja lähedased tundsid sel hetkel noorele mehele kaasa ja kindlasti ei osanud noor mees arvata, et läheb vaja veel peaaegu kolme aastakümmet advokaaditööd Tallinnas, enne kui tal läheb oma omaaegset ponnistust maailmakuulsa professor Carl Bergbohmi juures väga ja väga vaja. Pärast 2. veebruarit 1920 oleks Carl Bergbohm ilmselt öelnud oma kunagisele õpilasele Jaan Poskale: esialgu ehk mitte väga õnnestununa tundunud vaev kirjatöö kallal teemal “Sõjaseisundist rahutegemiseni” oli ikkagi väga praktiline “. Aga südames tundis ehk vana professor väikest kadedust kripeldamas: paganama poiss (professori jaoks jäid kõik ta õpilased ikka poisteks), näe panin talle ehk ebaõiglaselt madala hinde, aga tema võttis ja tegi rahulepingu ära”. Eluaeg rahu- ja riikidevaheliste lepingute tähtsust õpetanud mehel jäi oma rahuleping igavesti sõlmimata “.

Kokkuvõtteks. Kui me suudame maailmale selgitada, et Tartu rahuleping 02.02.1920 oli tegelikult üks neid lepinguid 20. sajandil, kus rahvaarvult väike riik liikus teatud hetkel kontinendi üldistest arengutest ees, siis saab vältimatult ka selgeks, et varsti sajandivanust rahulepingut omav riik ei saa ju “uus riik” olla “.