NATO otsib tõhusust ja tasakaalu ka kriisiohjes
Kriisiohje on lisaks kollektiivkaitsele ja koostöisele julgeolekule üks NATO põhiülesandeid. Uues NATO strateegilises kontseptsioonis, mida parasjagu koostatakse ja mis vahetab välja eelmise, 2010. aastal vastu võetud dokumendi, pööratakse kriisiohjamisele tõenäoliselt veel rohkem tähelepanu.
Selle teema arutamist tuleks alustada hinnanguga NATO praegusele võimele reageerida adekvaatselt erinevatele probleemidele kogu maailmas. Samuti on ülitähtis see, mil määral suudab allianss positiivselt panustada nende probleemide lahendamisse.
Peale selle tuleb arvestada laiema kontekstiga. Näiteks leitakse praeguses strateegilises kontseptsioonis, et varasema ajaga võrreldes ei ole tavarünnaku oht enam sama aktuaalne. Kahjuks tuletab Venemaa agressiivne poliitika meelde, et tavalised sõjalised konfliktid ei ole kuhugi kadunud. Pidades silmas piiratud rahalisi, ajalisi ja inimressursse, peaks selline olukordärgitama NATOt määrama kindlaks oma peamised prioriteedid, mitte kasvatama kohustuste hulka.
Keskendumine põhieesmärkidele
Leedu innustab NATOt meelt muutma selle suhtes, et oleks vaja kolmel põhiülesandel põhinevat kontseptsiooni edasi arendada. Pigem võiks allianss üha rohkem keskenduda ühele põhiülesandele – kollektiivkaitse tugevdamisele.
Samas on mõned NATO liikmesriigid väljendanud soovi julgeolekukontseptsiooni laiendada, nii et see ulatuks tavakaitsest kaugemale. Seda seisukohta tuleb hinnata praeguse olukorra ja tulevaste väljavaadete realistlikkuse põhjal.
Siinkohal tasub meenutada õppetunde, mida saadi vägede väljatõmbamisel Afganistanist. Teoorias kujutas see suurepärast võimalust näidata, kuidas praktikas rakendada olemasolevat kriisiohjevõimekust. Tegelikult ei läinud see nii tõhusalt kui loodeti. Liikmesriikide vahel on pealegi tekkimas erimeelsused veel mitmel teemal (nt kas alustada Talibaniga diplomaatilist dialoogi), mis teeb konsensuse saavutamise keerulisemaks. Seega tuleb kaine pilguga hinnata, kas suuremaid ambitsioone on päriselt võimalik ellu viia.
On oht, et “kriisi” mõiste devalveerub. Pealegi võidakse “kriisi” termini ülemäärase kasutamisega seada kahtluse alla adekvaatse reageerimise võimalikkus.
NATO sihikindlust kriiside tõhusal ohjamisel pannakse veel ühel viisil proovile. Tänapäeva maailmas tekib kriise vägagi erinevates valdkondades, alates küberjulgeolekust ja kliimamuutustest kuni rände ja valeinfoni. NATO on küll pidanud kõige prioriteetsemaks sõjalist komponenti, aga samas võib kriiside ohjamise eesmärk viia selleni, et tõusetub nende laiema leviku probleem. Sellega kaasneb oht, et „kriisi“ mõiste devalveerub. Pealegi võidakse „kriisi“ termini ülemäärase kasutamisega seada kahtluse alla adekvaatse reageerimise võimalikkus. Seepärast maadlebki kriisiohjamise valdkond mitmesuguste dilemmadega.
Hiinast ja Venemaast lähtuv oht
Koostöise julgeoleku väljavaadete ja eelkõige strateegiliste partnerluste puhul on kõige suurem erinevus selles, et peamine fookus on nihkunud Hiinale, keda 2010. aasta dokumendis pikemalt ei mainitud. Liikmesriigid peavad kokku leppima, kuidas määratleda NATO suhet Pekingiga ja kuidas reageerida mitmele katsumusele. Uues NATO strateegias tuleb leida sobiv tasakaal nii Venemaa kui ka Hiinaga seotud teemade vahel.
Kuna USA keskendub järjest rohkem India ja Vaikse ookeani piirkonnale, võivad Balti riikide huvid – ja seda eelkõige Venemaa agressioonile antava lääneriikide vastuse suhtes – saada veidi vähem tähelepanu. 2021. aasta juunis kutsusid riigijuhid Brüsselis NATO tippkohtumisel Hiinat üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi ja tegutsema vastutustundlikult. Sellest hoolimata on tulevase Hiina-poliitika põhimõtted endiselt ebamäärased.
Positiivse poole pealt aga kinnitasid NATO liikmesriikide kaitseministrid 2021. aasta oktoobris uue kõikehõlmava kaitseplaani, milles ei keskenduta ainult Hiinast, vaid ka Venemaalt lähtuvaleohule. Salajase strateegia sihiks on ette valmistuda võimalikuks rünnakuks mitmel rindel Läänemere ja Musta mere piirkonnas. Niisuguse dokumendi olemasolu annab uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamise käigus lootust, et riigid suudavad kokku leppida kollektiivkaitse põhimõtte esmatähtsaks pidamises.
Venemaa enesekehtestamise kõikehõlmavat mõistmist takistab praegu NATO nn kaherajaline lähenemine, mille abil üritatakse Venemaad mitte ainult heidutada, vaid ka säilitada dialoogi.
Praeguses strateegilises kontseptsioonis käsitletakse suhteid Venemaaga teiste partneritega tehtava julgeolekukoostöö kõrval ja on öeldud, et NATO-Venemaa koostöö on „strateegiliselt tähtis“. Leedu poliitikakujundajad väidaksid siinkohal aga seda, et uues NATO strateegilises kontseptsioonis tuleb välja tuua tõsiasi, et Venemaa ei ole usaldusväärne partner, vaid julgeolekuprobleem. See ei tulene ainuüksi 2014. aastal alanud Ukrainavastasest agressioonist, vaid ka hiljutistest Venemaaga seostatud arengutest, mille hulka kuulub agressiivne tegevus mitme NATO liikmesriigi vastu. Venemaa esinduse töö peatamine NATO juures näitlikustab neid tendentse ilmekalt.
Venemaa enesekehtestamise kõikehõlmavat mõistmist takistab praegu NATO nn kaherajaline lähenemine, mille abil üritatakse Venemaad mitte ainult heidutada, vaid ka säilitada dialoogi. Mõned NATO liikmed soovivad endiselt alles hoida võimaluse Moskvaga edaspidigi suhteid arendada.
Selles kontekstis pooldab Leedu neid ettepanekuid, mille järgi strateegiline kontseptsioon jagatakse konkreetseteks osadeks, mis käsitlevad eraldi (võimalikke) partnerlusi (niisugustes valdkondades nagu relvastuskontroll, terrorismivastane võitlus ja kliimamuutused). Kui Venemaaga on teatud valdkondades võimalik kokku leppida, siis tuleb rõhutada, et koostöö ei põhine naiivsetel alustel ehk teisi katsumusi ei jäeta tähelepanuta (Ukraina-vastast agressiooni, vajadust tugevdada NATO heidutust idatiival jne).
Euroopa vajab USA sõjalist võimekust
Ka on tähtis säilitada tihedad Atlandiülesed sidemed. Kuigi NATO ja ELi kaitsepoliitiliste algatuste vahel ei ole suuremaid lahkhelisid, vähendavad suhete kestlikkust mõnede Euroopa riigijuhtide kahemõttelised seisukohad Euroopa strateegilisest autonoomiast. EL ei suuda ega arvatavasti ka soovi USA sõjalist võimekust vähemalt lähitulevikus samas ulatuses asendada. Seega on uuest strateegilisest kontseptsioonist oodata, et ELi ja USA strateegilisele partnerlusele pannakse suurt rõhku.
Lõpetuseks on tähtis, et NATO pöörab edaspidigi tähelepanu sellistele idapartnerluse piirkonna riikidele nagu Moldova, Gruusia ja Ukraina. Sellega seoses tuleb mainida, et NATO avatud uste poliitikat on vaja jätkata.
Seotud artiklid
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
NATO tippkohtumine, relvastuskontroll ja KRKK juubeliaasta
Mida on oodata 2024. a NATO tippkohtumiselt? Nele Loorents: Ukraina sõja vallandumine on olnud NATO-le ja liitlassuhetele oluliseks reaalsuskontrolliks. Julgeolekukeskkonna …
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Seotud saatused: Ukraina ja Eesti peaksid olema teineteise julgeoleku tagajad
Maksõm Kononenko, Ukraina erakorraline ja täievoliline suursaadik Eestis, andis Diplomaatiale oma esimese intervjuu Eestis ajal, kui Ukraina valmistus 24. augustil 2023 tähistama 32. iseseisvuse taastamise aastapäeva – ja 547 päeva möödumist Venemaa täiemahulise sissetungi algusest.
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.