aprill 12, 2019

NATO abipeasekretär Camille Grand: võrdsem koormus on saavutatav

Youtube
Camille Grand: NATOt on endiselt tarvis.
Camille Grand: NATOt on endiselt tarvis.

Eestil on juhtiv osa NATO hübriid- ja küberohtude kaitses.

Diplomaatiale antud intervjuus usub NATO abipeasekretär Camille Grand, et koormuse võrdsem jagamine USA ja Euroopa liitlaste vahel on saavutatav.

 

NATO tähistab oma 70. aastapäeva. Millised võiksid aga olla 21. sajandi NATO võtmesõnad? 

Seitsmekümne aasta jooksul on Euroopa ja Põhja-Ameerika tihedad sidemed aidanud muuta NATO kogu ajaloo tugevaimaks alliansiks. Meie allianssi seovad ühine ajalugu, ühised väärtused ja sihid, me näeme koos vaeva, et vältida konflikte ja hoida rahu ligemale miljardi inimese huvides.

NATO on taganud meie riikidele ja rahvastele turvalisuse tänu lakkamatule kohanemisele uue julgeolekuseisundiga. Nelikümmend aastat heidutas NATO edukalt Nõukogude Liitu tungimast Lääne-Euroopasse. Seejärel seisime 1990. aastatel Euroopas silmitsi uute julgeolekuohtudega ja aitasime teha lõpu Lääne-Balkani konfliktidele. 11. septembri järel võttis NATO enda kanda juhtrolli rahvusvahelises reageerimises Afganistanis, kus me jätkuvalt õpetame välja kohalikke relvajõude, et nad suudaksid ise takistada riigi muutumist rahvusvahelise terrorismi turvatsooniks ja võiksid luua eeldused rahu saavutamiseks.

Tänane maailm vajab endiselt NATOt ja oludes, kus meid ümbritseb äärmiselt ennustamatu julgeolekukeskkond, millist pole nähtud terve põlvkonna jooksul, NATO reageerib – muu hulgas Venemaa agressiivsetele sammudele, küber- ja hübriidohtudele, ebastabiilsusele kõikjal Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kestvale terrorismiohule. Neid ohte silmas pidades oleme ette võtnud meie kollektiivse kaitse suurima tugevdamise pärast külma sõda. Samuti oleme suurendanud oma vägede valmidust. Ka oleme muutnud jõulisemaks võitluse terrorismiga, muu hulgas uue väljaõppemissiooni kujul Iraagis.

Lisaks arendame hoogsalt oma kaitset hübriid- ja küberohtude eest ning püsime esirinnas tehnoloogiarindel ja me oleme tohutult tänulikud juhtiva rolli pärast, mis on selles valdkonnas Eestil.

Kõik see tõendab ilmekalt, et NATOt on endiselt tarvis. Üha uued riigid soovivad liituda meie perekonnaga, sest meie tagame rahu ja julgeoleku ligemale miljardile inimesele.

Tänavu aprillis tähistame 70. aastapäeva välisministrite erikohtumisega Washingtonis. Detsembris kogunevad NATO riigi- ja valitsusjuhid aastapäeva tähistama Londonis, NATO esimeses kodus. Seal avaneb võimalus mõtiskleda kõige selle üle, mida allianss on üheskoos viimasel seitsmel aastakümnel saavutanud, ja võtta käsile julgeolekuohud, millega me seisame silmitsi praegu ja tulevikus.

 

Kuidas te iseloomustaksite USA ja Euroopa liitlaste suhteid? Kas on realistlik oodata, et NATO Euroopa liikmesriigid hakkavad kaitsekulutusi suurendama?

Kaks maailmasõda, külm sõda ja veel käiv võitlus terrorismiga on näidanud, et Põhja-Ameerika ja Euroopa on tugevamad, kui seisavad õlg õla kõrval. Aeg-ajalt tekkivatest erimeelsustest hoolimata oleme alati olnud ühisel arusaamisel meie tuumikülesandest, milleks on kollektiivne kaitse. Seisame üheskoos, kaitseme üksteist.

Jah, koormuse õiglasema jagamise saavutamine on realistlik ja see juba toimub. Liitlased täidavad lubadusi, mida nad andsid üheskoos Walesi tippkohtumisel, nii et paljude kahanemisaastate järel on kaitsekulutuste suund nüüd teistpidine ja me lisame oma kaitsekuludele miljoneid. 2016. aastast alates on Euroopa liitlased ja Kanada kulutanud kaitsele täiendavalt 41 miljardit USA dollarit ja me eeldame, et enne järgmise aasta lõppu kerkib see 100 miljardi dollarini. 2018. aastal jõudis juba seitse liitlast kaitsekulutuste kahe protsendi latini (kaks protsenti SKTst – toim), samal ajal kui 2014. aastal oli neid ainult kolm. Riiklikke kavu vaadates võime oodata, et enamik liitlasi jõuab kahe protsendini. Isegi need, kel ei ole kavas kahe protsendini jõuda, on kaitsekulutusi märkimisväärselt suurendanud. Nii et suund on selge ja me liigume õiges suunas.

 

Mida te arvate Euroopa strateegilisest autonoomiast? Euroopa armeest?

NATO jääb Euro-Atlandi julgeolekule eluliselt vajalikuks, sest on ainuke organisatsioon, mis suudab kindlustada Euroopa kaitse.

Euroopa pingutused kaitse tugevdamiseks võivad meile tagada uusi võimeid. Nii et ELi rolli edendamine võib olla õige hea ja tulla kasuks koormuse jagamise tasakaalu parandamisel. Samal ajal etendavad Euroopa julgeolekus olulist osa ka ELi-välised liitlased: Türgi idas, USA ja Kanada Atlandi ookeani teisel kaldal, Albaania ja Montenegro lõunas ning Island ja Norra põhjas. Tugev Atlandi-ülene side ning NATO sõjalis-strateegiline roll ja tahe etendavad ka edaspidi Euroopa kaitsmisel asendamatut osa.

NATO on toetanud ELi kaitsepüüdlusi, lähtudes arusaamast, et see täiendab meie võimeid ja on täielikult koordineeritud. Viimastel aastatel on kahe organisatsiooni koostöö jõudnud täiesti uuele tasemele ja seda tuleb edasi tugevdada.

 

Millisena näete NATO ja Venemaa suhete tulevikku? Praegu ei paista vist kuskilt paranemisvõimalusi?

Külma sõja lõpule järgnenud enam kui kahe aastakümne vältel on NATO üritanud luua koostööle orienteeritud suhteid Venemaaga, kuid 2014. aasta märtsis peatasime praktilise koostöö Venemaa ebaseadusliku Krimmi liidendamise tõttu. Venemaa käitumine tekitab mitmes muuski mõttes muret: piisab, kui mainida ära jätkuv lähi- ja keskmaarakettide keelustamise lepingu rikkumine, julma ja jõhkra Süüria režiimi toetamine, küberrünnakud ja propaganda ning sõjaliseks otstarbeks mõeldud närvimürgi kasutamine Ühendkuningriigi territooriumil.

Samal ajal on NATO hoidnud lahti sidekanalid Venemaaga, kaasa arvatud NATO-Venemaa nõukogu. NATO ei soovi Venemaad isoleerida. Me ei soovi uut võidurelvastumist ega uut külma sõda. Me soovime paremaid suhteid Venemaaga, aga et see oleks võimalik, peab Venemaa austama rahvusvahelisi reegleid ja andma oma konstruktiivse panuse rahvusvahelise julgeoleku tagamisel.

NATO lähenemine Venemaale on kahe tahuga: tugev kaitse ja tähendust kandev dialoog. Dialoog Venemaaga võib olla raske, aga täpselt seepärast ongi see nii tähtis – see vähendab riske ja vääriti mõistmist.

 

NATO eelpaigutatud vägede üksus harjutamas Lätis. EPA/Scanpix

Kui tõsist ohtu kujutab Euroopa julgeolekule lähi- ja keskmaarakettide lepingu kadu?

Liitlased on leidnud, et Venemaal välja töötatud ja relvastusse võetud raketisüsteem SSC-8 rikub lähi- ja keskmaarakettide keelustamise lepingut ning kujutab märkimisväärset ohtu meie julgeolekule. Need on mobiilsed ja neid on keeruline tuvastada. Raketid, mis kannavad tavalisi või tuumalõhkepäid, võivad väga kiiresti, peaaegu hoiatusaega jätmata tabada Euroopa linnu, millega nad ühtlasi tuntavalt madaldavad tuumarelva kasutamise teel seisvat barjääri.

USA ja teised liitlased on selle raketisüsteemi asjus juba mitu aastat Venemaaga suhelnud, ka NATO-Venemaa nõukogu raames. Paraku ei ole Venemaa tänini ilmutanud vähimatki tahet lepingut taas täitma hakata.

Leping, millest ainult üks pool kinni peab, ei ole usaldusväärne ega suuda tagada meie turvalisust. Seepärast ongi USA, sealjuures kõigi NATO liitlaste täielikul toetusel, andnud teada kavatsusest ütelda lähi- ja keskmaarakettide lepingust lahti. See võtab aega 2019. aasta augustini, nii et Venemaal on veel võimalus asuda seda jälle täitma. Me kutsume Venemaad üles sellest võimalusest kinni haarama. Kõik liitlased on valmis Venemaaga tihedamalt suhtlema, nagu me oleme näiteks teinud NATO-Venemaa nõukogu raames. Kuid me oleme samal ajal valmis ka maailmaks ilma lähi- ja keskmaarakettide lepinguta ning kaalume oma edasisi samme. Me ei hakka ennustama selle protsessi kestust ega tulemusi, aga kindlasti on kõik sammud, mida me ette võtame, igakülgselt välja arvestatud ja koordineeritud.

Peasekretär Jens Stoltenberg on selgelt öelnud, et NATOl pole plaane ega kavatsust paigutada Euroopasse uusi maismaalt startivaid tuumarakette. Samal ajal jätkab NATO usaldusväärse ja tõhusa heidutuse ja kaitse pakkumist – mis ju ongi meie olulisim ülesanne.

 

Millised olulisemad sammud ootavad ees NATO suurendatud kohaloleku poliitikat?

NATO suurendatud kohalolek on juba näidanud oma asjakohasust ja tulusust. Meie neli lahingugruppi moodustavad osa avaramast seisundist, mis hõlmab liikmesriikide relvajõude ja muid NATO jõude. See sisaldab NATO „teravikku” ehk väga kiire valmidusega ühendsihtjõudu, mille esimesed elemendid on valmis liikuma kahe-kolme päevaga. See hõlmab samuti NATO reageerimisväge ehk meie kiirreageerijaid, kelle arv on viimastel aastatel kolmekordistunud, ulatudes nüüd 40 000 sõjaväelaseni. Meie seisundi edasiseks parandamiseks töötame praegu uue valmidusalgatuse kallal, mida oleme nimetanud „neljaks 30-ks”. See tähendab, et liitlased oleksid suutelised 30 või vähema päevaga välja panema 30 sõjalaeva, 30 maaväepataljoni ja 30 õhuväeeskadrilli. Üheskoos on need meetmed vajalikud õige tasakaalu leidmiseks idas suurema sõjalise heidutuse kindlustamise ja kiire lisajõudude siirmise võime vahel. Meie eesmärk on vältida konflikti ja hoida alal rahu.

 

Millist osa etendab NATO rändekriisis?

Rändega kaasnevatele probleemidele ei ole sõjalist lahendust, kuid NATO etendab selle probleemi rahvusvahelises lahendamises siiski oma osa. Meie laevad Egeuse merel toetavad ELi ja Türgi kokkuleppe elluviimist. Nad jagavad päevast päeva otsustava tähtsusega teavet, aidates nii Frontexil kui ka Kreeka ja Türgi rannikuvalvel tõhusamalt astuda inimestega kaubitsejate tegevuse vastu. Me toetame ka Sophiat, ELi operatsiooni Vahemerel. Samuti teeme koostööd Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika partneritega nende kaitsevõime tugevdamiseks. See tugevdab neid riike tervikuna ja võib aidata kaasa rahutuse kahanemisele piirkonnas, mis ongi selle kriisi peamine põhjus.

 

Järgmiseks NATO liikmeks saab nähtavasti Põhja-Makedoonia. Kas veel mõni riik liitub peagi NATOga? Ukraina? Gruusia?

Tänavu saab NATO tähistada tervelt kolme ümmargusemat NATO laienemisvooru aastapäeva: 20 aastat Poola, Tšehhi ja Ungari, 15 aastat Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Slovakkia ja Sloveenia ning 10 aastat Albaania ja Horvaatia liitumisest.

Otsustades NATOga liituda, on liitlased ilmutanud valmidust kaitsta vabadust, julgeolekut ja väärtusi, mis on kogu Euro-Atlandi ühenduse alus. Nende liitumine ja panus on tugevdanud NATOt ning aidanud edendada demokraatiat, stabiilsust ja õitsengut.

NATO avatud uste poliitika on olnud väga edukas ning me püsime selle juures ka pärast seda, kui oleme juba lähitulevikus võtnud 30. liitlasena oma ridadesse vastu Põhja-Makedoonia.

Kõrvu Euroopa Liidu laienemisega on NATO avatud uks aidanud levitada vabadust, demokraatiat ja inimõigusi. Seepärast jätab NATO oma ukse avatuks ka uutele liikmetele. Samuti jätkame koostööd kolme taotlejariigiga – Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia ja Ukraina –, et lähendada neid NATOle. Me olemegi juba loonud enneolematult tihedad partnersuhted Gruusia ja Ukrainaga, mis täiesti igapäevaselt näitavad meie lähedasi suhteid.

 

Intervjuu leidis aset e-kirja teel.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane