juuli 7, 2008

Mis meil teiste mainest?

Mis läheb meile korda Ühendriikide maine langus? Läheb paraku vägagi, väidab Mart Laar.

Mis läheb meile korda Ühendriikide maine langus? Läheb paraku vägagi, väidab Mart Laar.


Mart Laar

Mis meil teiste mainest?

Mis läheb meile korda Ühendriikide maine langus? Läheb paraku vägagi, väidab Mart Laar.

Ameerika Ühendriikide maine maailmas on halb. See tõdemus on muutunud sedavõrd selgeks, et põhimõtteliselt ei peaks sellest enam rääkimagi. Fareed Zakaria kirjutab, et maailm on sattunud absurdsesse olukorda, kus selle suurvõimul Ühendriikidel on president, kes seab võitluse demokraatia eest oma administratsiooni peamiseks eesmärgiks, demokraatia ise teeb maailmas aga vähikäiku. Mitmel pool süüdistatakse selles otseselt Bushi tegevust demokraatia kehtestamisel Iraagis. Larry Diamond ajakirjast Journal of Democracy ütleb koguni, et Bushi arrogants on inimesed demokraatiast võõrutanud.
Rõõmu selle pärast aga ei tunta – kui aktiivne Ameerika-vastane leer välja arvata. Ühendriikide nõrgenemine ei too kaasa ju mitte ainult julgeolekuriske, vaid ka majandusprobleeme. Maailm on muutunud sõltuvaks Ühendriikide heast käekäigust, piisab vaid väikesest kasvunumbrite kängumisest, et see end valusalt tunda annaks. Josef Joffe võrdleb ajakirjas Time Ühendriike I maailmasõja eelse Briti impeeriumiga, mis suutis ligi poole sajandi vältel tagada maailmas suhtelise rahu ning liberaalse majandussüsteemi leviku ehk teisisõnu, viis läbi esimese globaliseerumislaine. Joffe hoiatab, et need, kes praegusel hetkel agaralt võitlevad USA domineeriva positsiooni vastu, peaksid endalt küsima, kes USAd asendaks: Hiina, Venemaa või Euroopa Liit?
Ühendriikidega on nõnda, et halvasti on asjad nii siis, kui tema positsioon maailmas on väga tugev, kui ka siis, kui see ohtlikult nõrgaks muutub. Hetkel on tegu just viimase juhtumiga. Ühendriikide maine on olnud madal tegelikult varemgi. II maailmasõja järel on raske leida Ameerika presidenti, kes oleks Euroopas olnud ebapopulaarsem kui Ronald Reagan. Tema vastu korraldatud meeleavaldused olid rahvarohkemad isegi Iraagi sõja vastastest väljaastumistest. Euroopa liidrite seas ei tekitanud see tollal aga muret. Reagan võis olla küll ebapopulaarne, Ühendriikide poliitika oli aga sihikindel ning, mis kõige olulisem, tulemusrikas.
Tulemusrikkusest tänapäeval kahjuks kuigi palju rääkida ei saa. Kuigi asjad pole ka päris nii halvad, nagu seda vahel näidata tahetakse. Probleem on lihtsalt selles, et üksinda tegutsedes pole edu võimalik saavutada. Siin oleks lihtne süüdistada president George W. Bushi, kes olevat teisi kuulamata ning nende arvamusest hoolimata lugenud oma missiooniks üksi maailma ees seisvatele küsimustele vastust otsida. Nii see tegelikult pole. Kuigi Bushi käitumist võib rabedaks pidada, oli seda ka teiste liidrite käitumine. Ühendriigid jäeti Iraagi probleemiga tegelikult üksi – ning kui riik siis praktiliselt üksi seda lahendama asus, polnud tulemused sellised, nagu oodati. Teiselt poolt näitab kogemus Iraani tuumaprogrammiga seoses, et ka ühiselt tegutsedes pole edu garanteeritud. Ka on ilmselt asjatu loota, et eelseisvad presidendivalimised – olgu tulemus milline tahes – Ühendriikide poliitikat märgatavalt muudaksid.
Nii on maailm sattumas omalaadsesse nõiaringi. Ühelt poolt on selge, et sõjalise jõu kasutamine ei too tihti kaasa soovitud lahendust. Teiselt poolt on paraku näha, et tuginemine vaid rahumeelsetele meetoditele ei anna soovitud tulemusi. Otse vastupidi: tihti toob käed rüpes kõrvalt vaatamine kaasa tõeliselt õudse veresauna. Võime siin loomulikult rääkida, et asi on suuremas hoolimises ning arenguabis, kuid seegi on illusioon. Oma musta südametunnistust arenguabiga maha pesta üritades on Lääs probleeme tegelikult juurde tekitanud, mitte aga neid lahendanud.
Kahekümnenda sajandi alguses oli nii Aafrika kui ka Lõuna-Ameerika Lääne riikidele oma elujärjelt selgelt lähemal kui praegu. Mustvalgeid lahendusi ei ole ega tule, ainsaks edasiviivaks teeks on otsida tasakaalu. Tasakaalu jõu ja mõistuse, avatuse ja rahvuslike huvide, reaalpoliitika ning aadete, looduse ja inimese poolt loodu vahel.
Loomulikult võib küsida, mis läheb meile korda Ühendriikide maine langus. Paraku läheb ikka küll. Ning seda sugugi mitte tavapärases mõttes: kartuses, et koos maine langusega nõrgeneb ka Ühendriikide tõhus Vene-poliitika. Sootuks rohkem peaks meile huvi pakkuma Ühendriikide ja Euroopa Liidu koostöö, mille ohtlik taandareng on nõrgestamas ka Euroopat. Euroopa ei suuda ja tegelikult ei soovigi üle võtta Ühendriikide positsioone maailmas. Just euro-atlantiline koostöö on taganud Euroopale rahu ja arengu, selle nõrgenemine või kadumine võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi.
Euroopa Liidu laienemise käigus avaldati korduvalt lootust, et uued liikmesriigid etendavad Euroopa ja Ameerika suhete arendamisel positiivset rolli. Täna peame endalt küsima: mida me oleme selleks teinud? Kahjuks on nimekiri lühikene. Meie poliitika nii Euroopas kui Ühendriikides on olnud passiivne, oleme hoidunud aktiivsetest sammudest ning piirdunud toimuvale reageerimisega. Sellinegi poliitika võib väikeriigile sobida. Kas aga tahamegi igaveseks väikseks jääda või suudame endale leida alad, kus Euroopa ja Ameerika huvide kokkupuutepunktides aktiivselt toimides suudame neid reaalselt taas rohkem kokku tuua ning ühiselt tegutsema panna? Hästi sobivad selleks Euroopa “uued naabrid”, kus demokraatia ehitamine kulgeb mõnede teiste maadega võrreldes tunduvalt edukamalt, andes sellega ka tõuke nii Ameerika Ühendriikide kui Euroopa maine tõusule. Uskuge, seda on meilgi vaja.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar