Artikli pealkiri on: Minilateralism Euroopa merede uues julgeolekuarhitektuuris

Kokkuleppe initsiatiiv tuli Norralt, kelle strateegiline asukoht Atlandi ookeani ääres on pannud neid investeerima umbes viiendiku oma kaitse-eelarvest mere- ja rannikukaitsesse. Lisaks Norrale allkirjastasid otsuse Kanada, Suurbritannia, Island, Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa, Madalmaad, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal. Kokkuleppe kohaselt plaanivad riigid tugevdada koostööd ühiste õppuste, juhtimisprotsesside ehk C2 (ingl k. command-and-control), operatiivse planeerimise, logistika ja investeeringute vallas.

Norra peaministri Jonas Gahr Støre sõnul sündis otsus osaliselt Ameerika Ühendriikide survel, et Euroopa riigid panustaksid rohkem enda kaitsevõimekusse. Samuti peegeldab lepe Euroopa ettevaatlikkust USA huvi suhtes saavutada kontroll Taanile kuuluva Gröönimaa üle. Laiemalt on riigid mures, et Venemaa ja Hiina võiksid põhjapoolseid meresid aina enam kasutada sõjalis-strateegilistel eesmärkidel.

Hiljuti otsustasid Ühendriigid vähendada oma vägede ja kaitsetehnika kohalolekut Euroopas. Samuti on meedias viidatud võimalusele, et USA lõpetab oma allveelaevade kasutamise NATO kriisiplaani täitmiseks, kuid ametlikku avaldust selle kohta ei ole. Võimalike sõjastsenaariumite puhul oleks Euroopa kaitsmine meredel praeguses seisus USA abita äärmiselt keeruline, sest lisaks strateegilistele allveelaevadele jääb hetkel Euroopal väheseks ka mereluure- ja patrullvõimekust. Nii vihjab USA vastutuse vähenemine Euroopas sisuliselt terve senise sõjalise süsteemi ümberkorraldamisele, mis on tõuganud Euroopa riigid ja Kanada omavahel tihedamale koostööle.

Veed valgusvihus

Alates Vene agressioonisõja algusest Ukrainas on Euroopa riigid prioriseerinud peamiselt õhu- ja maakaitse arendamist, mistõttu on Ankaras sõlmitud kokkulepe oluline edasiminek sarnase võimekuse tõstmiseks ka meredel.

Uus merekaitse kokkulepe kinnitab asjaolu, et põhjapoolsed merepiirkonnad ei ole enam eraldiseisvad julgeolekuruumid, vaid moodustavad ühise operatsioonikeskkonna.

Põhja-Atlandi ookean, Arktika ning Läänemeri on strateegilised sõlmpunktid, kus põimuvad sõjaline heidutus, rahvusvaheline kaubandus ning Euroopa kriitilise taristu julgeolek. Uus merekaitse kokkulepe kinnitab asjaolu, et põhjapoolsed merepiirkonnad ei ole enam eraldiseisvad julgeolekuruumid, vaid moodustavad ühise operatsioonikeskkonna. Seda näitlikustavad lisaks veel NATO ühendväejuhatuse Joint Force Command Norfolk vastutusala laienemine Põhjamaadele, aga ka hiljutisemad algatused nagu Arktika Vahimees ja Task Force X, mille eesmärk on siduda Atlandi, Arktika ja Läänemere operatsioonid üheks tervikuks. Merekaitse leping toetab selle suuna jätkumist ning loob kokkuleppes osalevatele riikidele poliitilise kohustuse edendada relvasüsteemide standardiseerimist ja ühist planeerimist.

Lisaks ei tähenda merede kaitse ainult sõjalaevu, vaid ka kontrolli kriitilise taristu üle. Vene manipulatsioon veealuse taristuga on jõudnud Läänemerelt ka Atlandi ookeanile ning aina sagedamini liiguvad seal nende allveelaevad. Sõjaline planeerimine peab arvestama ka veealuste kaablite, gaasitorude ja andmesideühendustega. See on muutnud merekaitse olemust, sest lisandunud on uus dimensioon – Euroopa digitaal- ja energiavõrgustiku julgeolekustamine.

Minilateralism merekaitses

Ankaras sõlmitud kokkulepe hõlmab peaaegu kõiki NATO suuremaid merejõude, kellel on avamerel opereerimise võimekus. Selle poliitilise otsuse olulisus seisneb minilateraalses kaitsekoostöös. Kuigi kokkuleppe taga on soov tõsta NATO Euroopa liikmesriikide vastutust, siis alliansi ametlikku kaitsestrateegia kavasse see ei kuulu.

Selle asemel plaanivad riigid võimekusi arendada minilateraalselt, mis tähendab, et julgeolekualaseid eesmärke püütakse saavutada väiksema koalitsiooni kaudu. See võimaldab arendada ühiseid võimekusi ja reageerida väljakutsetele paindlikumalt kui suurtes organisatsioonides. See koostööformaat ei asenda aga Euroopa Liitu ega NATO-t, vaid loob täiendava raamistiku konkreetsete piirkondlike vajadustega tegelemiseks. Samas võiks koostöö aidata kaasa iseseisvale kaitsele ka juhul, kui NATO ei pruugi oma traditsioonilise kava järgi enam toimida. Seega saaks kokkulepet näha ka vahesammuna teist laadi kaitseformaatideni tulevikus.

Ankara merekaitse kokkulepet toetavad ka konkreetsed investeeringud riikide merevägedesse. Kanada osalus partnerina Saksa-Norra 212CD-tüüpi allveelaevade programmis, mille alusel hakkavad kolme riigi mereväed opereerima samade allveelaevadega, ning Suurbritannia ja Madalmaade ühishange amfiibsete sõjalaevade ostuks näitavad, et Euroopa ja Kanada liiguvad ühtsete relvasüsteemide ja sidusama logistika poole. Kahe- ja mitmepoolsed kokkulepped soodustavad järk-järgult sõjaliste süsteemide lõimumist ning parandavad riikide koordinatsioonivõimet Atlandi ja Põhjamere piirkondades.

Uus julgeolekuarhitektuur põhjapoolsetel meredel

Merekaitse leping toetab suundumust, kus Euroopa riigid ja Kanada kaitsevad strateegilisi merepiirkondi aina enam kollektiivselt, mitte vaid riiklike merevägede abil. Samal ajal seisab Euroopa vastamisi uute julgeolekuohtudega. Jää sulamine Arktikas on avanud mereteid, mida Venemaa ja Hiina aktiivselt ära kasutavad. Kahe riigi ulatuslikud investeeringud jäämurdjatesse, polaarlogistikasse ja sõjalisse meretaristusse on asetanud nende võimekused piirkonnas eelispositsiooni. Seetõttu on aina olulisem käsitleda Arktika, Põhja-Atlandi ja Läänemere julgeolekut tervikuna, kus ühine planeerimine ja logistika on hädavajalik. Merekaitse leping aitab seda lähenemist ellu viia.

Aina olulisem on käsitleda Arktika, Põhja-Atlandi ja Läänemere julgeolekut tervikuna, kus ühine planeerimine ja logistika on hädavajalik.

Arktika ja Põhja-Atlandi piirkond on täna üks kiiremini eskaleeruvaid sõjalisi pingekoldeid, kus on näha tihedat sõjalaevade liiklust ning laiemat militariseerimist. Euroopa riikide tähelepanu keskmes on Norra meri, Barentsi meri ning Gröönimaa, Islandi ja Suurbritannia vahel asuv GIUK-i lõhe. See on Vene allveelaevade jaoks põhiline läbipääsutee Põhja-Atlandi ookeanile ning viimastel aastatel on nende tegevus seal intensiivistunud. Venemaal on Arktikas endiselt piirkonna suurim sõjaline kohalolek, eriti allveelaevade ja sõjabaaside näol, mistõttu on piirkonna kaitsmine iseseisvalt Euroopa riikidele proovikiviks.

Juunis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel leppisid Norra, Saksamaa ja Suurbritannia kokku hetkel veel puudulike allveelaevade vastaste süsteemide arendamises, et veealuseid ohte paremini ennetada. Efektiivse kaitsevõimeni Arktikas on Euroopal veel pikk tee minna, aga Ankaras sõlmitud merekaitse leping on konkreetseks sammuks iseseisva kaitse tugevdamise suunas.

Lisaväärtus Läänemere julgeolekule

Strateegiliste merede ääres asuvatest Euroopa riikidest puudusid merekaitse kokkuleppest Poola ja Balti riigid. Seda mitmel põhjusel: nende mereväe võimekus on piiratud peamiselt rannikukaitse ja madalvee seirega ning riikide geograafiline asukoht ei ühenda neid avameredega. Seega võiks eeldada, et merekaitse kokkuleppe peamine fookus on suunatud Arktika ja Põhja-Atlandi piirkonna kaitsele. Sellest hoolimata toob avaldus välja, et plaanitakse tähelepanu pöörata ka Läänemere regioonile, mis võib olla plaan siduda see piirkond laiema merede võrgustikuga.

Samuti aitab lepe parandada koordinatsioonivõimet ka juba olemasolevatel Läänemere kaitset puudutavatel missioonidel, nagu 2025. aasta jaanuaris Soome ja Eesti eestvedamisel regiooni veealuse taristu kaitseks käivitatud NATO missioon Läänemere Vahimees ning Suurbritannia juhitud Ühendekspeditsioonivägi. Ankaras sõlmitud merekaitse kokkulepe suurendab kõigi nende missioonide tõhusust nii poliitiliselt kui operatiivselt. Kui varasemalt on Läänemere kaitse planeerimises olnud keskne roll eelkõige Põhja- ja Ida-Euroopa riikidel, siis kokkulepe toob regioonile lähemale ka Atlandi-äärsed riigid nagu Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal. See aitab omakorda vähendada piirkondliku killustumise riski.

Ankara tippkohtumise äärealadel sõlmitud kokkulepetest on merekaitse leping üks tugevamaid Euroopa kaitsealast vastutust suurendavaid algatusi. Norra peaministri Jonas Gahr Støre sõnul toob Euroopa liitlaste suurem panus kasu ka Ühendriikidele, kelle jaoks on põhjapoolsete merede kaitse kriitilise tähtsusega. Eelkõige võidavad sellest siiski Euroopa riigid, kelle standardiseeritud süsteemid looksid võimekuse end aina iseseisvamalt kaitsta. Sellest hoolimata seisavad Euroopa riigid endiselt silmitsi võimelünkadega, mida on keeruline vaid poliitiliste deklaratsioonidega parandada. Euroopa merekaitse tulevik ei sõltu ainult rohkema sõjatehnika tootmisest, vaid sellest, kui efektiivselt ja kiiresti suudetakse luua süsteem, kus erinevate riikide võimekused töötavad ühises poliitilises ja operatiivses raamistikus.