Alessandro Vitiello: Itaalia Ukraina-poliitika areng

Poliitiline nihe Itaalia võimuladvikus tekitas lääneriikides muret Itaalia tulevase pühendumuse pärast Euro-Atlandi piirkonna väärtustele. Sellegipoolest kinnitas Meloni oma ametiaja algusest euroopalikkust ja atlandiülesust Itaalia valitsuse alustaladena, rõhutades ühtlasi vajadust toetada Ukrainat rahaliselt, poliitiliselt ja sõjaliselt.

Enne 2022. aastat hoidusid Itaalia praeguse ministrite nõukogu teatud erakonnad Kremlit kritiseerimast või isegi säilitasid sellega otseseid poliitilisi sidemeid. 2021. aastal võttis Fratelli d’Italia (Itaalia vennad) Venemaa ja Ukraina vahelise vaenutegevuse eskaleerudes omaks patsifistliku hoiaku. Seitse aastat varem, 2014. aastal, seisis Meloni tuliselt vastu Moskva-vastastele sanktsioonidele. Sellele lisaks taunis ta Ukraina Euroopa Liidu ja NATOga ühinemise ideed.

Itaalial on olnud otsustav roll Kiievile diplomaatilise, majandusliku ja kaitseabi osutamisel.

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 on Meloni hoiak siiski märgatavalt muutunud. Ta väljendas Kiievile kindlat toetust, lubades sealhulgas sõjalist abi, ning julgustas kehtestama Venemaa-vastaseid sanktsioone ja vähendama Itaalia energiasõltuvust Moskvast.

2017. aastal sõlmis Lega (Liiga) Putini Ühtse Venemaa (Jedinaja Rossija) parteiga poliitilise kokkuleppe teabevahetuse ning majandus- ja kaubandusalase koostöö edendamise kohta. Kuid aprillis 2024 kinnitas Lega sekretär Matteo Salvini lõpuks, et kokkulepe „pärast [Venemaa] sissetungi Ukrainasse enam ei kehti“. 2022. aasta oktoobris avaldas Forza Italia (Edasi, Itaalia!) endine sekretär Silvio Berlusconi erakohtumisel, et on „taastanud suhted Vladimir Putiniga“, ning väitis, et Venemaa Föderatsioon oli sunnitud Ukrainasse tungima ja et viimane ise on selle eest vastutav. Hoolimata sellest vastuolulisest vahejuhtumist pole Forza Italia kunagi lahti öelnud oma Euroopa Liidu ja NATO-meelsetest veendumustest.

Itaalia Ukraina-poliitika

Hoolimata 2022. aasta eelsest poliitmaastikust on kõik Itaalia praeguse valitsuse erakonnad taas kinnitanud oma Euroopa- ja atlantistlikku meelsust ning vankumatut toetust Ukrainale. Tõepoolest on Itaalial olnud otsustav roll Kiievile diplomaatilise, majandusliku ja kaitseabi osutamisel. Riik on kohale toimetanud kaheksa abipaketti ja ratifitseeris veebruaris 2024 president Zelenskõiga julgeolekualase koostöö lepingu. Itaalia Ukraina-suunalise välispoliitika viis põhielementi Meloni juhtimise all on järgmised:

1. Venemaa-vastaste sanktsioonide toetamine kõrvu selle isoleerimisega ülemaailmsest riikide kogukonnast.
2. Toetus Ukraina ühinemisele Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Itaalia-Ukraina julgeolekukoostöö lepingu 13. artiklist ilmneb aga, et Rooma toetus Ukraina integreerumisele Euroopa Liiduga on tugevam kui toetus kaitsealliansiga ühinemisele.
3. Aktiivne panus Ukraina sõjajärgsesse ülesehitusse.
4. Õiglase rahu idee rõhutamine. Meloni arvates ei ole võimalik saavutada rahuläbirääkimisi Kiievi ja Moskva vahel, kui Venemaa ei lõpeta vaenutegevust ega vii oma vägesid ebaseaduslikult okupeeritud aladelt välja. Kuni seda ei juhtu, on „[…] õiglase ja kestva rahu parimaks eelduseks“ Ukrainale julgeolekugarantiide andmine. See on ka kaitseminister Guido Crosetto sõnastatud strateegilise heidutuse idee aluseks.
5. Vastuseis Itaalia (ja laiemalt kogu Euroopa) vägede paigutamisele Ukraina territooriumile.

Me ei tea, mis homne päev toob… või teame?

Hiljuti allkirjastatud kümneaastane kahepoolne julgeolekukoostöö leping on selge märk Meloni valitsuse poliitilisest tahtest anda Ukrainale pikaajalised julgeolekugarantiid. Siiski ei pruugi Itaalia toetus Kiievile jääda nii resoluutseks ja kindlaks kui seni. On vähemalt kolm asjaolu, mis võivad seda kahjustada.

Esiteks, nagu Nicolò Fasola ja Sonia Lucarelli õigesti märkisid, sõltub palju „sõjategevuse tegelikkusest“ ja samuti „geopoliitilise konteksti kõikumisest“. Itaalia on traditsiooniliselt teinud tihedat koostööd Ameerika Ühendriikidega, tõstes Pariisi ja Berliiniga võrreldes tugevamalt esile Atlandi-ülesust. Püüdes saada tunnustatud USA pragmaatilise ja usaldusväärse partnerina, Itaalia mitte ainult ei toetanud Ukraina kaitsepüüdlusi, vaid loobus 2023. aasta lõpus ka Uue Siiditee (Belt and Road) algatusest. Seega, et ennustada Itaalia Ukrainale antava toetuse edasist arengut, on oluline võtta arvesse, kuidas kujuneb edaspidi Ameerika Ühendriikide suhtumine sellesse küsimusse.

Siiski ei pruugi Itaalia toetus Kiievile jääda nii resoluutseks ja kindlaks kui seni.

Geopoliitiliste kaalutluste kõrval sõltub palju Itaalia kaitsesektori siseprobleemidest. Märtsis 2024 teatas kaitseminister Guido Crosetto avalikult, et Itaalia kaitse tasemest – nii relvastuse, väljaõppe kui ka isikkoosseisu mõttes – ei piisa „ajal, milles me elame”, rääkides vajadusest rohkem investeerida. Ta kritiseeris Itaalia kaitsevõimekust juba eelmise aasta oktoobris, kui rõhutas, et Kiievile antava sõjalise abi hulk sõltub Itaalia kaitseväe vajadusest. Hoida tuleb riigi enda valmisoleku tagamiseks vajalikku miinimumi.

Kõigele sellele lisandub kauaaegne probleem, mille on tinginud kodumaised meeleolud. Meloni tunnistas juba 2023. aasta oktoobris, et Ukraina konflikt tekitab avalikus arvamuses väsimust. Rääkimata sellest, et hinnanguliselt pool itaallastest on Ukrainale relvade tarnimise idee vastu, samal ajal kui vaid 18 protsenti leiab, et Euroopa Liit peaks toetama Ukrainat Venemaa poolt okupeeritud territooriumide tagasisaamisel (Euroopa Liidu keskmine on 31 protsenti).

Pikaajaline julgeolekuleping, mille Meloni ja Zelenskõi hiljuti ratifitseerisid, rõhutab Itaalia järjekindlat pühendumust Ukraina kaitsepüüdluste toetamisele, sealhulgas sõjaliselt. Kuigi võib tunduda enesestmõistetav, et Rooma võtab omaks selle seisukoha, ei olnud see tegelikult üldse nii kindel, eriti kui mõelda ajaloolistele sidemetele Moskva ja mõne Itaalia valitsuserakonna vahel.

Arvestades äärmiselt tundlikku poliitilist kliimat, on raske midagi ennustada. Siiski poleks vale märkida, et mõni tegur võib aja jooksul põhjustada Itaalia toetuses Ukrainale kõikumisi ja kahandada selle tugevust. Sisemiselt sõltub palju Itaalia kaitsesektori olukorrast ja avalikkuse suhtumisest Ukraina sõtta. Välismõjudest on otsustav kindlasti Ameerika Ühendriikide välispoliitika areng – eriti, mis saab pärast novembris toimuvaid presidendivalimisi.