Milline on Euroopa väärtusarhitektuur?

Üldise kultuuriloo osana peegeldab väärtuste kultuurilugu ühiskonna mõttelist pärandit, toob esile selle arengumustreid ning osutab väärtuste kujunemisele järjepidevas ajaloolises protsessis. Mõned täna oluliseks peetud väärtused on väga vanad ja pakkusid peamurdmist juba antiikaja filosoofidele, teised alles üsna hiljutised mõtteloo viljad. Üksikväärtusest kõnekam on väärtussüsteem, veel kõnekam aga väärtusarhitektuur – mõiste, mida väärtuste üle arutlemisel kindlalt eelistan. See hõlmab nii protsessi kui ka tulemust, nii arengudünaamikat kui ka teatud ajahetke staatikat, lisaks rõhutab väärtuste omavahelist sisemist tingitust, näidates, kuidas igaüks neist sisaldab eeldusväärtust ning võimaldab tuletisväärtust. Just terviklikkus ja sidusus, ajaloolises arengus teatud mõistliku usaldusväärsuseni testitud sisemine dünaamika õigustavad mu silmis väärtusarhitektuuri mõiste kasutamist. Näen seda kui üht tsivilisatsiooni kvaliteeti.

Siinses ülevaates piirdun vaid põhilisega. Kahetsusega loobun paljudest huvitavatest edasiarendustest ja täpsustustest, mis puudutavad üksikisiku ja riigivõimu, riigi ja kiriku jne suhteid, neis peituvaid pooltoone, vastanduvaid tõlgendusvõimalusi ja kiusatusi kuritarvitusteks.

Meid ümbritsev väärtusruum, mida tavatsetakse nimetada euroopalikuks, on ligikaudu kahe ja poole tuhande aastase järjepideva ajaloolise protsessi tulem.

Kaks ilmavaadet

Meid ümbritsev väärtusruum, mida tavatsetakse nimetada euroopalikuks, on ligikaudu kahe ja poole tuhande aastase järjepideva ajaloolise protsessi tulem. Selle aja jooksul on Euroopa ajaloos mitmel korral aset leidnud kahe vastandliku – jumalakeskse ja inimkeskse ehk humanistliku – maailmapildi vaheldumine. Jumalakeskne arusaam eeldab, et kõigeväelise entiteedi kõrval on inimese tahtmised tühised, inimene on ebaküps ja kehva arusaamisvõimega. Seetõttu kehtestatakse talle kõrgemalt poolt väärtusjuhised, mis väljenduvad mitmesugustes reeglites ja keeldudes ning mida põhjendatakse jumalate tahte, traditsiooni ja/või loodusseadustega. Seevastu humanistliku maailmavaate keskmes seisab inimene koos oma mõistuse, vaimuannete, loovuse ja muu inimlikuga. Ka jumalal on oma koht, võib-olla üsna tähtis, kuid siiski piiritletud. Kindlasti ei hõlma see kogu inimese olemist ega määra ta saatust. Inimene on ise võimeline kasvama ja arenema ning avastama maailma enda ümber. Seda ta siis seletab ja kujundab oma arusaama kohaselt ning määratleb selle käigus hea ja halva mõisted. Humanistlikus maailmapildis põhinevad väärtused inimlikel huvidel ja vajadustel, mis on kokkulepitavad ja muudetavad, mitte universaalsetel jumalikel seadustel.

Nende kahe ilmavaate sees rivistuvad väärtusarhitektuuri ehituskivid: humanistlik mõtteviis, ratsionalism, ilmalikustumine, õigusriik, demokraatia ja inimõigused. Väärtusajalooliselt võib seda jada lugeda nii vasakult paremale kui ka vastupidi.

Väärtusajaloo time-lapse

Euroopa väärtusajalugu algab jumalakeskselt, ent selle rüpes ilmutab end esimene suur väärtusnihe, mil jumalate lepitamisele orienteeritud maailmanägemisse hakkab piiskhaaval imbuma humanistlikku mõtlemist. Esimest korda juhtub see Kreekas 6. sajandi paiku eKr, teist korda keskaja lõpus. See tähendab kahtlemist, kas inimene peab tingimata olema kõrgema jõu teener või mängukann selle asemel, et ise oma saatust kujundada. Järgmise sammuna esitatakse ratsionaalne väljakutse legendidele ja müütidele, püütakse ümbritsevat maailma seletada mõistuspäraselt. Antiikajal toob see kaasa filosoofia õitsengu ning uusaja alguses loodusteaduste hüppelise arengu.

Humanistlik mõtlemine tugevneb ja levib aegamööda Vahemere maades, kuni saab valdavaks kogu Rooma impeeriumis, mis põhineb kodakondsusel ja ratsionaalsetel seadustel. Ratsionaalse mõtlemise levimine viib ühiskonna sekulariseerumisele ehk ilmalikustumisele, kus usuga seonduv kaotab aegamööda oma keskse koha inimeste igapäevaelus. Templid, kirikud ja rituaalid ei kao küll kuhugi, kuid oma elu ja õnne üle otsustamine läheb üha enam inimeste endi kätte ning usuga seonduv taandub avalikust sfäärist eraeluliseks küsimuseks. Näeme selle protsessi märke hellenistlikus maailmas, samas kui valgustusajastu mõtlejad nõuavad ühiskonna ilmalikustumist juba väga selgesõnaliselt.

Siinkohal tekib vana- ja uusaegse maailma paralleelis tugev lõtk, kuigi paralleel ise ei katke. Rooma tsivilisatsiooni rüpest võrsub kristlus, mis tähistab jumalakeskse maailmapildi uut tulemist. Mõistuspärasus asendub taas usuga ning vaimne fookus keskendub inimese asemel jumalale. Keskaega tunnemegi eelkõige usu ajastuna, mil teadus on kiriku kontrolli all ja alternatiivsed mõtteviisid lämmatatakse enamasti eos. Kõigest hoolimata tärkab keskaja vaimsest pinnasest taas humanistlik mõtlemine, seda seoses antiikpärandi taasavastamise ja renessansiga. Uuesti avaneb tee mittereligioossele ratsionaalsele mõtlemisele koos loodusteaduste hoogsa edenemisega.

Üksikväärtusest kõnekam on väärtussüsteem, veel kõnekam aga väärtusarhitektuur – mõiste, mida väärtuste üle arutlemisel kindlalt eelistan.

Martin Luther ja teised uuendajad kõigutavad kiriku domineerivat positsiooni ja näitavad alternatiivseid viise jumaliku tahte tõlgendamiseks. Selle loogiliseks tagajärjeks on valgustuse nõue riigi ja kiriku eraldamiseks. Sekulariseerumise käigus eemaldatakse riigivalitsemisest üleinimlikkus: võimu ei mõisteta enam kõrgemalt poolt antuna, mis seab valitseja otsused ja suva väljapoole inimlikke põhjendusi ja arusaamist. Seda asendab kirjapandud seadus, mis on formaalne, võrdsustav ja kehtib ühtmoodi kõigi, ka valitsejate kohta. Antiikmaailmas esindab seda vaadet Rooma õigus, mis põlistab kodanike mõiste ning toimib tõhusalt kogu hiiglaslikus impeeriumis. Ka uusajal lähtutakse seadusandluse korrastamisel ja koodeksite koostamisel samast Rooma õiguse ühtlustavast vaimust.

Ameerika ja Prantsuse revolutsioonidega ilmuvad esimesed konstitutsioonid ja inimeste põhivabadused, mille loogiliseks edasiarenduseks on moodne õigusriik. Võrdsus seaduste ees aga õhutab võitlust poliitiliste õiguste laiendamiseks, teisisõnu demokraatliku riigikorra kehtestamise nimel. Perioodiliste valimistega vahetuv ja rahvast esindav võim kerkib esmakordselt esile muistses Ateenas, praegu aga elab selle riigikorra tingimustes – ehkki sageli vaid näiliselt – enamik inimkonnast. Ning viimaks kasvavad demokraatiast välja inimõigused. Idee, et igal inimolendil on sisemine väärikus ning teatud sünnipärased õigused, mida ei tohi väärata välised asjaolud, nagu rahvus, sugu või nahavärv, on 20. sajandi laastavate maailmasõdade panus väärtusajalukku. Just nende tagajärjel on toimunud mitmesuguste inimõiguste ja -vabaduste enneolematu laienemine.

Veel kord, lühemalt: humanistlik maailmapilt, mille raames me oma praegusi Euroopa väärtusi elame, koosneb kuuest mõttelisest „korrusest”, millest igaüks asetub ajaloolises arengus eelneva peal. Kõige aluseks on humanistlik, üksikindiviidi väärtustav mõtlemine. Sellest tuleneb ratsionalism kui usaldus inimmõistuse vastu maailma tundmaõppimisel ja otsuste langetamisel. Mõistuspärasus toob omakorda kaasa jumalate taandumise avalikust elust ehk ühiskonna sekulariseerumise. Ühiskonna juhtimine tugineb pühakirja asemel ilmalikele seadustele ja konstitutsioonidele, mis omakorda soosib demokraatia arengut. Viimase kaudu jõuab väärtusmõte universaalsete inimõigusteni ning saavutab oma täielikkuse kõigile inimolenditele laiendatud juriidilise ja tegeliku lugupidamise näol. Selline on lühidalt euroopalik väärtusarhitektuur teoorias.

Ratsionaalse mõtlemise levimine viib ühiskonna sekulariseerumisele ehk ilmalikustumisele, kus usuga seonduv kaotab aegamööda oma keskse koha inimeste igapäevaelus.

Palju võimalusi läbikukkumiseks

Kuidas on aga lood praktikaga? Seda saab parimal viisil uurida antiikaja näitel, mis on teadaolevalt ainus juhtum varasemas ajaloos, mil väärtusmõte on jõudnud tänasega võrreldavate tulemusteni. Toona oli humanistlik ettekujutus inimelust ja ühiskonnast haritlaste seas vägagi levinud, kuid selle praktiline rakendamine jäi pehmelt öeldes puudulikuks. Humanistlikku mõtteviisi ja ratsionaalsust hinnati küll kõrgelt, kuid nendest tulenev võimalus ühiskonna ilmalikustumiseks väljendus peaasjalikult selles, et paljud erinevad usundid eksisteerisid kõrvuti ja mõjutasid üksteist vastastikku. Seaduskord Rooma õiguse vormis ning paljukiidetud antiikaja demokraatia said osaks üksnes vähestele, kelle hulka ei kuulunud naised (sookriteerium), vaesed (varanduslik kriteerium), orjad (sotsiaalse staatuse kriteerium) ega võõramaalased (kodakondsuse kriteerium). Seetõttu jäi ka väärtushoone katus – idee kaasasündinud, võõrandamatutest inimõigustest – üksnes õilsaks aateks, mis kunagi ei realiseerunud. Otse vastupidi, katuse puudumine murendas omakorda kogu vaimset rajatist.

Vabade jõukate meeskodanike päralt olev seaduslikkus ja demokraatia kahanesid sedamööda, kuidas Rooma vabariigist sai impeerium. Usuline tolerants hääbus samas taktis kristluse tugevnemisega, kuni viimasest sai riigiusund. Mõistuspärasus asendus usuga jumala kõikvõimsusse ning humanistlik inimkäsitlus loovutas koha jumalakesksele maailmapildile, mida oleme harjunud nimetama keskaegseks. Kuni uue humanistliku mõttepöördeni renessansis umbes tuhatkond aastat hiljem.

Läbi selle ajaloolise paralleeli – rõhutan, et ainsa, mis meil üldse on – saab loodetavasti ilmseks, kui tähtis on püüelda humanistliku väärtusarhitektuuri täielikkust. Et iga selle osa oleks selge, läbi tunnetatud, põhjani mõistetud, tegelik, omaks võetud ja igapäevaelus praktiseeritav. Ajalugu näitab, et inimmõtte areng on pigem tsükliline kui lineaarne,  edasiminek vaheldub tagasiminekuga, humanistlik mõtteviis jumalakesksega. On põhjust küsida, kas ehk pole pöördumine märkamatult alanud. Terrorismivastased seadused juba kitsendavad mõnel pool igapäevaseid vabadusi, usu nimel riivatakse inimõigusi, mitmeski Euroopa riigis ilmnevad tendentsid, mis võivad ühel päeval viia demokraatia defitsiidini. See kõik osutab, kui hädavajalik on tunda ja mõtestada neid väärtusi, millel meie kodutsivilisatsioon püsib.

Lugedes paremalt vasakule

Võime teemale läheneda ka vastupidisest suunast, küsides, mis juhtuks euroopaliku väärtusarhitektuuriga juhul, kui asuda seda tipust lammutama.

Esimesena satuksid löögi alla inimõigused kui väärtuste päiskivi. Inimõigusteta maailmas oleks meil kodanikena endiselt õigus valimistel hääletada. Säiliksid ka n-ö loomulikud õigused, nagu õigus elule, isiklikule vabadusele ja kehalisele puutumatusele. Puuduksid aga sõna-, arvamuse-, süüme-, usu- ja ajakirjandusvabadus. Niisugused ühiskonnad olid Euroopas valdavad enne Teist maailmasõda, mil riigivõimu autoriteet korraldas inimeste igapäevaelu praegusest märksa enam ning meediat ohjeldati isegi demokraatlikes riikides.

Lahutades võrrandist demokraatia, leiaksime end 19. sajandist, kodanlike revolutsioonide ja rahvusriikide moodustumise epohhist. Loomulikud õigused oleksid tavakodanikel küll alles, kuid valimisõigus teeks alles esimesi samme. Enamikul meist (täpsemalt enamikul meestest ja kõigil naistel) puuduks võimalus ühiskonna juhtimises osaleda, mõjutada seadusandlust või riigi eesotsas olevaid isikuid. Meie käekäik ja saatus sõltuksid suures osas kellegi teise otsustest.

Loobudes järgmiseks õigusriigi põhimõttest, jääksime ilma ka nn loomulikest õigustest. See tähendab, et suveräänne võimukandja (valitseja või tema poolt määratud ja volitatud institutsioon) võib põhjendusi esitamata otsustada meie elu ja surma, vabaduse ja füüsilise karistamise üle. Euroopa ajaloos teeksime seeläbi tagasihüppe 18. sajandisse, absolutismi, pärisorjuse ja ihunuhtluse aegadesse.

Loobudes järgmiseks õigusriigi põhimõttest, jääksime ilma ka nn loomulikest õigustest. See tähendab, et suveräänne võimukandja (valitseja või tema poolt määratud ja volitatud institutsioon) võib põhjendusi esitamata otsustada meie elu ja surma, vabaduse ja füüsilise karistamise üle.

Ligikaudu samas, valgustuseelses perioodis leiaksime end ka siis, kui loobuksime ühiskonna ilmalikkuse põhimõttest. Lisaks valitseja antud seadustele tuleks meil järgida ka kirikuseadusi, mis määraksid meie elu nii isiklikul kui ka avalikul tasandil hariduse omandamisest ja töötamisest kuni abikaasa valiku ja koduse lastekasvatuseni.

Kuid isegi selles juba suhteliselt troostitus seisundis leiduks meil ikka veel humanistlikke väärtusi, millest loobuda – nagu näiteks ratsionaalne, loogikal, elutervel kahtlemisel ja järelemõtlemisel põhinev eluvaade. Kõikvõimalikest religioossetest kitsendustest hoolimata peituks selles innustav potentsiaal teaduste arengule. Euroopa ajaloos vastaks niisugune olukord umbes 16.-17. sajandile, mil tegutsesid esimesed suured loodusteadlased. Ülejäänutel polnud mingit märkimisväärset võimalust oma elutegelikkuse mõistuspärastamiseks, veel vähem selle iseseisvaks kujundamiseks.

Ning lõplikult teeksime oma väärtusilma maatasa, eitades humanistlikku mõttelaadi kui niisugust. Koos sellega kaoks ka arusaam sõltumatust ja isikupärasest indiviidist. Taasomandatud „algsüütuses” tunneksime üksnes kõrgemalt poolt seatud ilmakorda ja ülemaid ning oma kohta ja kohustusi igaveses, muutumatus süsteemis. Tere tulemast keskaega!  kõlaks siinkohal sobiva kutsungina.

Rakenduslik humanism

Kui küsida, mis määratleb tänapäeva eurooplast, siis tõepoolest ilmnevad mõned ühised tunnused. Eestlast, kreeklast, iirlast jne iseloomustab sarnane psühholoogiline kude ning arvestatav mõistmisvõime religioossete, teaduslike, juriidiliste, kunstiliste, sotsiaalsete ja erootiliste väärtuste pinnalt. Sellest võiks ettevaatlikult järeldada, et eurooplane pole mitte niivõrd geograafiline, kodakondsusel või rassitunnustel põhinev kategooria kui pigem vaimne hoiak. Eelkõige tähendab see üldiste inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi printsiipide tunnustamist, arusaama riigi ja kiriku lahutatusest, ratsionaalsete argumentide kasutamist otsuste langetamisel ning üleüldist humanistlikku maailmavaadet. Kõiki neid väärtusi võib täie õigusega nimetada euroopalikeks. Need on ajalooliselt tekkinud, kujunenud ja teostunud eelkõige Euroopas, mõjutanud sügavuti siinseid kultuure ning sajandite jooksul levinud ka teistesse maailma osadesse.

Antiikfilosoofia, Rooma õigus, kristlik eetika, renessanss, humanism, reformatsioon, valgustusajastu, tehnoloogia areng ja maailmasõjad on andnud oma panuse euroopaliku väärtusarhitektuuri rajamisse, mille nähtavaks väljenduseks on nii Euroopa poliitiline süsteem, üldine euroopalik maailmavaade ja inimesekäsitlus kogu oma muutumises kui ka igaühe isiklikud ideed, ettekujutused ja individuaalsed väärtushoiakud.

Kusagil selles punktis me oma väärtusajaloos asume, ja kes oskaks öelda, mida tulevik toob. Inimpsüühika sünklaande kuuluvad ka vabadusetalumatus, enesekaristamine ja siseorjus.  Ajaloolised protsessid kulgevad erinevates suundades ning iganenuks peetud hoiakud võivad teatud tingimustes taas esile tulla. Kaasaegses maailmas pole tervetel ja elujõulistel demokraatiatel reeglina suuri raskusi välisvaenlase tõrjumisega, kuid sisemiste vastuolude ees oleme me kõik märksa abitumad. Nii on võimalik ka see, et praeguse liberaalse ja humanistliku mõtteviisi sees valmistub uueks esiletulekuks jumalakeskne maailmapilt.

Ühes aga võib kindel olla. Kuidas me oma väärtuste üle ka ei vaidleks, kui väga me neid ka ei madaldaks, olgu või täieliku eituseni, saab selline diskussioon aset leida üksnes humanistlikku maailmapilti tunnistavas ja rakendavas mõttekultuuris.