Melose dialoog 2.0. Väärtuspõhine pragmatism

27. märtsiks on Eesti praegune iseolemine kestnud de facto sama kaua kui esimesel korral. Seega on sobilik aeg küsida, kuidas edasi, mis, pange tähele, ei ole sama kui „kuhu edasi?“. Katsun vastata väärtuspõhisuse ja pragmatismi vaatevinklist.

I

Üks ajakirjanik väitis kunagi, et Melose dialoog on esmakursuslastele. Erinevalt täna-moodne-homme-aegunud kirjandusest on klassikalised tekstid ajatud ja vajavadki kordamist. Võib-olla ei rääkinud president Ilvest rünnanud ajakirjanik sisust, sest ta ei olnud lugenud Thukydidesest rohkem kui „kohustusliku kirjanduse“ osa.

Tuntud loos seisavad meeloslased valiku ees: täielik alistumine Ateenale või vastuhakk ja kindel häving. Ateenlased seevastu lähenevad asjale n-ö realistlikult või makjavellistlikult, mitte eetiliselt. Tugevad justkui teevad, mida tahavad, ja väikesed peavad sellega leppima. Aga edasistel lehekülgedel, mida kõik ei loe, ilmneb, et ateenlased eksisid. Ülbusest joobnud Ateena kaotas 404. aastal eKr Peloponnesose sõja ja oma impeeriumi. Pagendusse pääsenud meeloslased said koju. Mida ateenlased olid pidanud kasulikuks, oli ühtaegu moraalselt vale ja pragmaatiliselt kahjulik. Loo moraal on, et tõeline väärtuspõhisus on kasulik, ja mis on tõeliselt kasulik, on ka väärtuspõhine. See kehtib nii suurtele kui ka väikestele.

Ei tohi tekkida arvamust, et väikesed, kuigi nad ka tahaks olla pragmaatikud, ei saa seda endale lubada, ja peavad leppima teisejärguliste väärtustega. Selle lükkab ümber ka Platoni lugu nähtamatuks tegevast Gygese sõrmusest – „Sõrmuste isanda“ prototüüp. Nii Platoni kui ka Tolkieni loo moraal on sõrmuseta isand. Karistamatu võim ei ole õige ega kasulik. Kasulik on teha seda, mis on õige. (Mis muidugi ei tähenda, et seda reeglit järgides kunagi midagi ebaõiglast ei juhtu.)

Olgu Euroopa Liit kui tahes suur ja demokraatlik, sõda ja vaesus on võimalikud, kui teha vigu, kui valitseb muutlik ja irratsionaalne tahe.

Seekordne valitsuse välispoliitika ettekanne puudutas samuti väärtuspõhisuse ja pragmatismi küsimust. Välisminister rääkis, kuidas vabaduse ja õiguste eest seistes kaitseb valitsus inimeste huve. Erinevad sõjalised missioonid ühendavad väärtuspõhised julgeoleku- ja majandushuvid, samuti solidaarsuse liitlastega. Võlakriisi õige diagnoosi ja ravi eest seistes toetasime vabaturumajandust kui moraalset imperatiivi. Ühtlasi säästis see eestlaste raha (madalaim riigivõlg) ja võimaldas edukalt kaitsta meie huve Euroopa eelarvekõnelustel. Näiteid on rohkem kui ühe kõne või artikli jagu. Käsitlen järgnevalt ainult mõnda neist, esmalt Euroopa ja siis kitsamalt Eesti vaatevinklist.

II

Alustan Euroopa Liiduga, mille tuleviku kujundamises peab ka Eesti osalema. Võimalik, et võti on ühine sisepoliitika, mis praegu puudub. Ühenduses vastanduvad sotsiaaldemokraatia ja vabaturumajandus, sotsiaalliberalism ja konservatiivsus, samuti tsentripetaalsed ja tsentrifugaalsed tendentsid. Osa reklaamib väärtuspõhise poliitikana solidaarsust, kasvu, aina tihedamat lõimumist ja laienemist. Ja nimetab vastaseid isekaks. Aga solidaarsus ja kasv kellegi arvelt, keskvõim suveräänsuse ja vabaduse arvelt ning laienemine, et tööjõudu või energiat importida, ei ole väärtuspõhine, vaid lühinägelik või omakasupüüdlik.

Kui laienemisel veel veidi peatuda, võib küsida, kas seda pooldavad riigid peavad ikka jätkama nii laienemismeelsetena. Objektiivselt on selge, et 2004. aasta voor oli erandlik ega kordu, ja et suurem ühendus on vähem tõhus. Toetada riikide liitumist, keda suurima tõenäosusega kunagi vastu ei võeta – sest nad ei täida nõudmisi või lihtsalt ei kuulu Euroopa kultuuriruumi –, ei ole kõige ausam. Apelleerida „väärtuste“ ekspordile, kui tulemus on ebapraktiline, unustab pragmatismi. Ei ole moraalset kohustust laienemist kui sellist toetada. Ja ainult turu kasvule keskendudes ununeb väärtuspõhisus. Nagu Nicolas Sarkozy on öelnud, on piirideta Euroopa väärtusteta Euroopa.

Väärtuspõhine ja pragmaatiline, moraalselt õige ja materiaalselt kasulik on praeguses ühenduses toetada vabaturumajandust, vähemat bürokraatiat, detsentraliseeritust, ühiskondlikke reforme ja kaitsekulutuste miinimumina 2% SKTst. Aga samas – kui eelnev on paigas – ka teatud asjade ühiselt tegemist ja otsustamist, näiteks valitsustevahelise meetodiga, mis säilitab riikide suveräänsuse ega delegeeri seda Brüsselisse. Sellise tuumiku asemel võib osa riike valida ainult nõrgalt seotud suure ühise turu. Seega lahendus ei pea olema föderaal- või unitaarriik. Kindlasti ei saagi olla, kui ülalmainitud vastuolud on lahendamata. Lahendus ei ole lihtsalt kantiaanlik vabariiklus või demokraatia. Olgu Euroopa Liit kui tahes suur ja demokraatlik, sõda ja vaesus on võimalikud, kui teha vigu, kui valitseb muutlik ja irratsionaalne tahe.

Laialivalguv ÜRO kõigi tema lõputute ja ebaefektiivsete kehamite ja nõukogudega ei ole järgmine suur eesmärk.

Seesmised vastuolud peegelduvad ka välispoliitikas. Euroopa Liit on suurem majanduslik jõud kui USA ja annab üle 50% maailma arenguabist, kuid ei suuda end kehtestada ega saavutada tulemusi, mis oleks ta enda või abisõltlaste huvides. Pealegi eelistavad paljud liikmesriigid sõjalist jõudu mitte kasutada ega omada. Neile näib see väärtuspõhine. Kindlasti ei ole see pragmaatiline. On kummaline pidada väärtuspõhiseks seda, mis piirdub sõnadega. Peame tahtma ka reaalset tulemust. Segadust lisab kvaasikantiaanlik tingimusteta toetus „demokraatiale“. Araabia kevade revolutsionääride, mitte korda hoidnud autoritaarsete juhtide toetamine oli näiliselt väärtuspõhisuse eelistamine pragmaatilisele valikule. Aga kui võimule pääsevad islamistid ja radikaalid ning piirkond muutub ohtlikumaks, ei ole see demokraatia, vaid ohlokraatia. Lugeja võib ise lisada teisigi näiteid.

III

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aasta jooksul üldiselt edukalt pragmatismi ja väärtuspõhisust ühildanud. Seda tasub jätkata. Muidu on oht, et Eestit tabab sihitus ja otsime järgmist ühendust või formaati, kuhu pürgida, n-ö järgmist suurt eesmärki. Eesmärk peab olema sisuline ehk väärtuspõhine ja pragmaatiline poliitika kahepoolses suhtluses meile oluliste riikidega, samuti NATOs ja Euroopa Liidus. Laialivalguv ÜRO kõigi oma lõputute ja ebaefektiivsete kehamite ja nõukogudega ei ole järgmine suur eesmärk. Me ei vaja sellist „nõukogude Eesti poliitikat“ – kui kasutada ühe kolleegi sõnu. Pealegi, kolmandat maailmasõda hoiab ära mitte ÜRO, vaid tuumaheidutus. Mis on paradoksaalne, aga reaalne näide väärtuspõhisest pragmatismist.

Solidaarsus ja kasv kellegi arvelt, keskvõim suveräänsuse ja vabaduse arvelt ning laienemine, et tööjõudu või energiat importida, ei ole väärtuspõhine, vaid lühinägelik või omakasupüüdlik.

Samuti ei ole eesmärk aegunud mõttes põhjamaastumine. Esiteks polnud see kunagi eesmärk; president Ilves on korduvalt täpsustanud, et mõtles igava Põhjamaa all rahu, stabiilsust ja jõukust. Teiseks näeme, kuidas ka rootslased ja soomlased tajuvad aina rohkem julgeolekuohte ja seda, et tõelist kaitset pakub NATO, mitte ÜRO. Ja nad mõistavad, et heaolumudeli „parim enne“ on möödas. Oleks hukatuslik, kui Eesti hakkab vastuvoolu ujuma. Meie julgeolek ei ole piisavalt kindel ja rikkus nii suur – ei saagi olla –, et asendustegevust harrastada. Eesti on vaba õigusriik. Me ei pea enam kellelegi midagi tõestama. Põhiseadus kohustab Eestit hoidma, mitte sisepoliitikat ÜRO agenda järgi väänama.

Samas võib näida, et kodus oleme ülipragmaatilised. Vabaturumajandus, riigi kuluefektiivsus ja tõsiseltvõetav kaitse-eelarve on küll praktilised, aga siiski väärtuspõhised. Nagu ka see, et valitsus on taganud ulatuslikud vabadused ja õigused. Aga ühiskond peab suutma loodud tingimustes moraalselt käituda. Alati ei ole see õnnestunud. Lisaks tipusolemisele igasuguste poliitiliste, inim-, ja majandusvabaduste edetabelites oleme samuti esimeste seas alkoholismi, narkomaania, HIV-nakkuse, ateismi ja lõhutud perekondade poolest.¹ Iseenesest häid vabadusi on kohati kuritarvitatud nagu Gygese sõrmust.

Kokkuvõttes tasub paremini ühildada sise- ja välispoliitika. Ja Eesti veel paremaks teha. 27. märtsiga võiks alata välispoliitiliselt veelgi julgem ja fokuseeritum ning ühiskondlikult moraalsem etapp.