Lootusrikkad ajad Banghāzīs

Demokraatia sünd on ilus, kuid ei pruugi olla hea vaadata. Kolonel Gaddafi pigistas Banghāzī linna rahast tühjaks, mistõttu oli see juba enne praegust ülestõusu armetus seisus. Nüüd on revolutsiooni tohuvabohu linna veelgi enam segi löönud. Kuid samavõrd, kui armetus andis tõuke vastuhakuks, väljendab vanade lippude, kodukootud plakatite ning kortsunud lendlehtede virvarr suurt lootust.

Olin tulnud Banghāzīsse selleks, et avada esimene Euroopa Liidu büroo vabas Liibüas. Saabusin äsja uue nime saanud Vabaduse väljakule, et näha ELi lippu lehvimas kohtuhoone lähistel ning kohtuda inimestega, kes aitasid demokraatiat ellu äratada. Nagu ka Kairos Tahiri väljakul, märkasin mitte ainult entusiasmi reformide elluviimiseks, vaid ka palju sooje tundeid eurooplastest naabrite vastu Vahemere teisel kaldal. Möödujad tervitasid mind pigem kui sõpra, mitte esmakordset külalist. “Tere tulemast, Cathy, tere tulemast, Euroopa!” ütles keegi, “me teame, et te hoolite meist, täname külastamast, tulge jälle!”

Liibüa riikliku üleminekunõukogu kontoriruumides tervitas Fatma mind traditsioonilises Liibüa riietuses, hõbeehted ümber pahkluu, randmete ning sõrmede. Kuueaastase tüdruku kohta oli ta pikka kasvu ning end tähelepanu keskmest leides üsna tagasihoidlik. Ta oli tulnud mulle lilli tooma. Fatma ütles, et talle meeldib joonistada ning tal on kaks nooremat venda, kuid kahjuks on tema isa surnud, mistõttu hoolitseb perekonna eest onu.

Fatma istus koos minuga, kui hakkasin riikliku üleminekunõukogu juhtidega rääkima nende lootustest seoses oma riigiga. Nad ütlesid: „Me tahame  ise oma asju ajada. Vajame vaid natuke teie abi.” Üks suurematest muredest on julgeolek. Auklikud piirid ja liiga palju relvi riigis põhjustavad tõelisi probleeme. Liibüa prioriteetideks on muu hulgas nõuetele vastav piirihaldus ja tõhus relvalubade süsteem.

Lahkusin Banghāzīst kindla veendumusega, et Euroopa Liit peaks Liibüa naistele abi andma.

Julgeolek on tähtis eelkõige eakate inimeste jaoks. Nooremad liibüalased, keda kohtasin, keskendusid rohkem sellele, kuidas osaleda demokraatias. „See ei tähenda ainult valimisi,” ütles üks nendest. Nagu Egiptuseski, on revolutsioonil ulatuslik ühiskondlik kandepind, mis koondub eelkõige ilmalike kontseptsioonide, nagu vabadus, õiglus ja võrdsus, ümber. Religioon on oluline, kuid mitte põhiküsimus, vähemalt praegu mitte.

Banghāzī kesklinna hotellis kohtusin kodanikuühiskonna esindajatega. Inimõiguste aktivist Mohamed oli Gaddafi valitsuse ajal kaheksa aastat poliitvang. „Vangis olemine ei olnud kõige hullem,” ütles ta mulle, „kõige suurem kuritegu on see, et Gaddafi püüdis hävitada meie vaimu ja unistusi.” Endine insener Yezid on tüüpiline noor demokraatiapooldajast revolutsionäär (nn shabab). Praegu juhib ta raadiojaama. Meedia on Banghāzīs suur äri. Revolutsiooni algusest alates on asutatud 55 uut ajalehte.

Naised, keda kohtasin, soovivad tulevikus täita oma riigis olulist rolli. Nende sõnum oli: „On vaja, et naised usuksid endasse ja mõistaksid, et nad saavad osaleda meie demokraatia loomisel. Neile ei ole kunagi seda võimalust antud, seega vajame abi.”

Lahkusin Banghāzīst kindla veendumusega, et Euroopa Liit peaks seda abi andma. Liibüas, nagu ka Egiptuses ja Tuneesias, on ELi ülesanne anda praktilist abi mitte ainult praegu, vaid veel kaua pärast seda, kui relvad on vaikinud ja Lääne meedia koju naasnud. Me saame aidata panna aluse tugevale demokraatiale  –  sõnavabadusele, inimõigustele, erapooletule riigihaldusele ja sõltumatule kohtusüsteemile,  toimivale omandiõigusele ning võrdsuse ja väärikuse kultuurile.

Naised, keda kohtasin, soovivad tulevikus täita oma riigis olulist rolli.

Tugevat demokraatiat ei saa siiski kehtestada väljastpoolt. See ebaõnnestub, kui seda käsitatakse Lääne imperialismi 21. sajandi versioonina. Minu lühike visiit Banghāzīsse hajutas kogu hirmu, et nii võib juhtuda ELi osutatava abiga. Mitte ainult idapoolsete riikliku üleminekunõukogu kontrolli all olevate linnade, vaid kogu Liibüa demokraatiaigatsus on selgelt tuntav. Mina ei tõstatanud meie arutelus inimõiguste ega õigusriigi teemat, seda tegid nemad.

Muidugi ei saa keegi garanteerida, et Liibüas hakkab pärast Gaddafi valitsemisaja lõppu kehtima eesrindlik liberaalne demokraatia. Ajaloost on teada palju näiteid selle kohta, kuidas revolutsioon läheb nurja. Just sellepärast, et türannia, hirm ja korruptsioon võivad taas võimust võtta, teeb Euroopa Liit tõsist tööd uue Liibüaga, et tagada demokraatia õitseng ja püsimajäämine.

Lahkusin Banghāzīst, olles optimistlik selle suhtes, et Liibüa suudab selle eesmärgi saavutada. Kohtasin inimesi, kes on arukad, realistlikud ning valmis väljakutse vastu võtma. Kõige julgustavam hetk saabus siis, kui küsisin ühelt rühmalt, milline saab olema Gaddafi lähikonda kuulunud inimeste tulevik. Üks neist ütles, et järgitakse Lõuna-Aafrika eeskuju ja luuakse tõe- ja lepituskomitee. Teised noogutasid, ja  mitte üksnes nõusoleku märgiks, vaid nagu olnuks see ilmselge.