juuni 20, 2014

Prantsusmaa ja Aafrika: kuidas teha mineviku taagast tuleviku eelis

Pariisil on Aafrikas tegutsemiseks olemas kogemused, teadmised ja ka võimalused ning valmisolek.

Kui prantslased lõpetasid arutelu masendavate majandusnäitajate ja paremäärmusluse tõusu üle, oli François Hollande juba ilma suurema kärata Prantsusmaa uuesti Aafrika kaardile pannud.
President Hollande on natukene rohkem kui aasta jooksul viinud Prantsuse väed Malisse džihadistide rünnakut tagasi lööma ja Kesk-Aafrika Vabariiki genotsiidi ära hoidma. Kuid mineviku taak on visa kaduma ning taas spekuleeritakse koloniaalajastule omase räpase Aafrika-poliitika taassünni üle.
Kuid milline on tänapäevane Prantsusmaa Aafrika-poliitika? Millist rolli võiks Pariis mängida Mustal Mandril 21. sajandil?

Francafrique’i algusest

Selleks et mõista, miks iga Aafrikaga seotud teema ka täna, rohkem kui 50 aastat pärast endiste kolooniate iseseisvumist, Prantsusmaal ärevust ja pingeid tekitab, tuleb teha väike põige minevikku.
Kindral Charles de Gaulle, viienda vabariigi esimene president, pani aluse endiste kolooniate de  facto sõltuvusele Prantsusmaast. Suurem osa riike sõlmis kahepoolsed kokkulepped endise emamaaga, mis hõlmasid ka erinevaid sõjalise koostöö klausleid. Jacques Foccart, de Gaulle’i Aafrika-poliitika hall kardinal, lõi uue süsteemi kontrollimiseks laiaulatusliku mõjutusvõrgustiku, mille puhul segunesid poliitika, majandus ja armee.
Aafrika-poliitika üks olulistest mootoritest oli de Gaulle’i politique de grandeur, mille eesmärk oli teha Prantsusmaast tugev iseseisva välispoliitikaga riik. Sõnakuulelike „klientriikide“ võrgustik andis Prantsusmaale rahvusvahelisel areenil kaalu juurde ning võimaldas (vähemalt näiliselt) säilitada suurriigi positsiooni. Teine oluline aspekt oli juurdepääs strateegilistele ja väärtuslikele maavaradele, mis olid vajalikud riigi moderniseerimiseks ning majanduskasvu kindlustamiseks. Hämarate äride ja ebaseaduslike skeemide kaudu finantseeriti osaliselt ka Prantsuse parteisid. Peale selle oli Aafrika ka külma sõja tanner, kus käis võitlus kommunismi leviku piiramiseks.
Oma mõjuvõimu säilitamiseks endistes kolooniates pandi ametisse Prantsusmaa suhtes sõbralikke riigipäid, vajadusel toetati nende võimul hoidmist või vastaste mahasurumist sõjaliselt, vastumeelsed isikud kukutati võimult. Süsteemi üks oluline osa oli Prantsuse sõjaliste jõudude võrgustik Aafrikas. Ajavahemikus 1962–1995 sekkus Prantsusmaa Aafrika riikide siseasjadesse sõjaliselt 19 korda. Räägitakse, et Foccartil olid lauasahtlis valmis eri Aafrika riigipeade allkirjadega sõjalise sekkumise abipalved, kuhu oli vaja vaid kuupäev lisada. Vastutasuks sõnakuulelikkuse eest said sõbralikud riigipead oma voli järgi riigi rahakoti kallal käia ja pikka aega võimu nautida.
Hoolimata sellest, kes oli Prantsusmaal võimul, toimis francafrique’i süsteem aastakümneid. Skandaale jätkub veel tänase päevani. Üks suurimaid oli näiteks seotud Prantsuse riikliku naftafirmaga Elf Aquitaine. 1994. aastal tuli päevavalgele ulatuslik korruptsioonisüsteem, mis puudutas muuhulgas relvade müüki ja parteide ebaseaduslikku finantseerimist ning kuhu olid segatud majanduslikud ja poliitilised juhtfiguurid nii Prantsusmaal kui Aafrikas.
Pärast külma sõja lõppu hakkas Prantsuse Aafrika-poliitika siiski vähehaaval muutuma. Ressursside nappus kehtestas omad piirangud, Euroopa ühendamine nõudis Prantsusmaa tähelepanu, avalik arvamus muutus tundlikumaks francafrique’i ellurakendamise praktiliste viiside osas. Oluline verstapost oli Rwanda genotsiid, mille puhul Prantsusmaad süüdistati sekkumises ning mis tänaseni varjutab kahe riigi vahelisi suhteid.

Baaside poliitika

Lionel Jospini valitsuse ajal võeti suund Aafrikast distantseerumisele ning Nicolas Sarkozy, esimene Prantsuse president, kellel puudusid isiklikud suhted Aafrikaga ning kes likvideeris Elysée palees Aafrika-büroo, alustas kaitsekoostöö kokkulepete ülevaatust ja Prantsuse sõjaliste baaside arvu vähendamist. Nüüd on see uute ohtude, eriti terrorismi tõttu peatatud.
Prantsusmaa julgeoleku ja riigikaitse „valge raamat“ aastast 2013 kannab Mali templit. Keerulistes majandusoludes pidi armee globaalse jalajälje vähendamine olema üks olulisi võimalusi kokkuhoiuks, kuid kokkuvõttes otsustati toetada olemasoleva taseme säilitamist.
Operatsioone Serval Malis ja Sangaris Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV) ei oleks olnud võimalik ellu viia nii kiiresti ja efektiivselt ilma Aafrika baasides paiknevate Prantsuse vägedeta. Operatsioonide vaatepunktist on nende kasutegur arvestatav: kiire reageerimine, kuna osa sõjalisi jõude asuvad juba kriisikollete läheduses; logistilised vahendid, mis annavad Prantsuse armeele juurde paindlikkust, algatusvõimelisust ja tegevusvabadust; treeningbaasid, mille tõttu on Prantsuse sõdurid kohanenud erinevate oludega Aafrikas.
Sõjaliste tugipunktide asukoht kaardil peegeldab selgelt ka Prantsusmaa huvisid. Lääne-Aafrikas ümbritsevad baasid Guinea lahte, kust kaudu liigub suur osa Aafrikast pärit naftat ja maavarasid, kuid mis kannatab piraatluse all, ning piirkonda, kus elab enamik Prantsuse emigrante. Tugipunktid Djiboutis, Araabia Ühendemiraatides ja Réunion’il võimaldavad aga kontrollida mereteid Aafrika Sarve juures.
Tehnilises mõttes on tegemist ainulaadse ja kasuliku võrgustikuga. Diplomaatiliste suhete raamistikus annab see Prantsusmaale juurde mõjuvõimu. Poliitilisest vaatepunktist on aga tegemist koloniaalajastu läbipaistmatu ja kahtlase moraalse väärtusega pärandiga. Lisaks kulub nende baaside ülalpidamisele ka märkimisväärses ulatuses maksumaksja raha. Eelpaigutatud väed, umbes 6500 meest, millele lisandub 2000-liikmeline väekontingent Prantsuse ülemereterritooriumidel (suveräniteedijõud), lähevad aastas maksma 400 miljonit eurot. Sellele lisanduvad veel välismissioonid (millest enamik toimub Aafrikas), mis omakorda neelavad miljard eurot  aastas. Kõigele lisaks teevad aktiivne välispoliitika ja sõjalised sekkumised Prantsusmaast atraktiivse sihtmärgi terroristide jaoks.
Olemasoleva sõjalise struktuuri kaasajastamine on üks Prantsuse Aafrika-poliitika peamisi küsimusi. Hollande’i pakutud uus lähenemine keskendub võitlusele terrorismi vastu Saheli piirkonnas (ehk Prantsusmaa võitlusele ohtudega, mis puudutavad kõiki riike). Eesmärk on jätta seljataha koloniaalajastust pärit suuremahuline ja nähtav kohalolek ning ehitada üles uus struktuur, mis toetuks rohkematele väikestele tugipunktidele võimaldamaks kiiremat reageerimist. Lisaks rõhutakse multilateraalsele koostööle piirkonna sõjaliste jõudude ja USAga.
Aafrikas on tekkinud Prantsusmaa ja USA vahel uutmoodi sünergia ja partnerlus: Ameerika ja Prantsuse sõdurid jagavad diskreetselt samu luure- ja vaatlussüsteeme Nigeris ja Mauritaanias – USA koolitab välja prantslasi oma droonidel, prantslased panustavad oma kogemustega kogutud info tõlgendamisse.
Kuigi räägitakse uuest strateegilisest partnerlusest Aafrika riikidega ja avatusest, siis teatud aspektid praegusest poliitikast tekitavad küsimuse, kui kaugele sellega tegelikult ollakse valmis minema.
Näiteks ei ole eelpaigutatud vägede süsteem eriti läbipaistev. N’Djaména (Tšaad) kontingent on paigutatud välismissioonide alla, kuigi ta eksisteerib samal kujul juba 1985. aastast alates. Abidjanis (Elevandiluurannik) oli esialgu tegemist püsiva baasiga, millest sai edasi lihtsalt kontingent (Licorne) ning mis nüüd on taas püsiv baas. Täpsete definitsioonide puudumine kaitsekoostöö kokkulepetes annab manööverdamisruumi ning hoolimata multilateraalsuse rõhutamisest jätab Prantsusmaa endale õiguse tegutseda iseseisvalt.

Kelle asi on Aafrika?

Aafrika on maailma kõige vaesem kontinent. Tegemist on potentsiaalselt plahvatusohtliku olukorraga otse Euroopa piiri taga. Kuid kelle „asi“ on Aafrika? USA üritab oma huvide raskuskeset liigutada Aasiasse, kuid ameeriklaste tähelepanu nõuavad jätkuvalt ka Euroopa ja Lähis-Ida. Hiina kohalolek Aafrikas suureneb, kuid see väljendub pigem mahukates lepingutes kui soovis millegi eest vastutust võtta. Venemaa on liiga ametis oma lähinaabrite terroriseerimisega. Eurooplastelt oodatakse suurema vastutuse võtmist ja koormajagamist, kuid nood jäävad tihtilugu omaenese naba imetlema.
Üheks Mali ja ka KAVi operatsioonide õppetunniks on asjaolu, et kuigi Aafrika riikidel on tahe sõjalistel missioonidel osaleda, jääb puudu suutlikkusest operatsioone planeerida ja reaalselt läbi viia. Eraldi küsimus on ka krooniline ressursinappus. Ühesõnaga, paljuräägitud „Aafrika lahendust Aafrika probleemidele“ tuleb veel mõnda aega oodata.
Lisaks veel Prantsusmaa staatus kui „lihasööja taimetoitlaste Euroopas“1. Prantsusmaa on nimelt üks vähesest Euroopa riikidest, kellel on veel olemas terve palett sõjalisi võimeid alates tuumaheidutusest ja lennukikandjatest kuni luure ja eriüksusteni. Lisaks valitseb suhteline poliitiline ja ühiskondlik konsensus nende võimete kasutamise osas: osaletud on kõigil suurematel NATO (Afganistan, Kosovo), ELi (Atalanta, Mali, KAV) ja ÜRO (Liibanon) missioonidel.
Kuid sugugi mitte kõik ei arva, et Aafrika peaks kuuluma Prantsusmaa prioriteetide hulka. Kriitikute sõnul on tulevased Prantsuse majanduslikud ja geostrateegilised huvid hoopis Aasias. Muuhulgas defineeris ka Sarkozy 2008. aasta julgeoleku ja riigikaitse „valge raamat“ prioriteetsete piirkondadena Araabia lahe ja Lõuna-Aasia.
Sellegipoolest oli Aafrika möödunud aastal üle pika aja Prantsusmaal kõrgendatud tähelepanu all. François Hollande osales ainsa lääneriikide riigipeana Aafrika Liidu 50. aastapäeva tähistamisel. Lisaks käis üle 50 Aafrika riigipea Hollande’i kutsel Pariisis julgeolekuküsimusi ja majandussuhete elavdamist arutamas. Mitmete Aafrika riikide armeed olid esindatud Bastille päeva paraadil.
On aeg lõpetada minevikukollidega hirmutamine ja teha Aafrikast Prantsusmaa eelis. Prantsusmaal on kogemused, teadmised ja ka võimalused ning valmisolek tegutsemiseks. Sellele alusele tuleks ehitada läbipaistev, multilateraalne ja kõigi osapoolte jaoks kasulik tulevikku vaatav poliitika. Olemasolevate võimete likvideerimise korral tekiks mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Euroopal võimelünk. Tegutseda tuleks koostöös teiste Euroopa riikidega vältimaks süüdistusi endise kolonisaatori erihuvide kaitsmises. Kuid siin tekib ka meil endal (ja teistel liitlastel) vastutus panustada, mitte ainult oodata, et keegi teine tegeleks probleemidega Euroopa naabruses.
Oma praeguse jõulise välis- ja kaitsepoliitikaga, mille hulka kuulub ka parajasti defineeritav Aafrika poliitika, on Prantsusmaa ellu viimas kindral de Gaulle’i strateegilist eesmärki –tasakaalus kolmepoolset julgeolekupartnerlusest Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga. Kui veel mõnda aega tagasi oli peamine põhjus Prantsusmaast rääkimiseks nende pidevate streikide ja nõrga majanduse kirumine, siis täna uuritakse, milline on Pariisi seisukoht ühes või teises rahvusvahelises küsimuses. Prantsusmaa on jätkuvalt mängija globaalses liigas.
______
1 Camille Grand, France is now America’s preferred partner in Africa and the SahelThe World Today, Volume 69, Number 8/9, October 2013.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,