Lõhestunund Süüria enne rahukonverentsi

Viimaste kuude ja nädalate jooksul on Süüriast tulnud ridamisi teateid, mis viitavad Bashar al-Assadi juhitud valitsuse olukorra kindlustumisele. Süüria peaministri Wael Halki sõnul on Süüria sõda võitmas ning Süüria ähvardamise ja hirmutamise aeg on jäänud seljataha. Valitsusväed on mitmel rindel peale tunginud ja vallutanud mässulistelt tagasi mitmeid külasid ja linnu. Mässuliste seas paistab valitsevat segadus ning Al-Qaedaga seotud rühmitused on Põhja-Süürias jõuliselt laiendanud nende kontrolli all olevat territooriumi. Keemiarelva hävitamisega tegelevate inspektorite töö on olnud edukas ja ning Süüria on nüüdseks minetanud võime keemiarelva toota ja lahinguvalmis seada. Samal ajal on suurriigid, ÜRO ja Araabia Liiga kavandanud rahukonverentsi, mis peaks viimaste teadete kohaselt aset leidma Genfis järgmise aasta jaanuaris. Suures plaanis jääb mulje, et 21. augusti keemiarünnak Damaskuses ja lääneriikide soovimatus astuda sõjalisi samme Bashar al-Assadi vastu on nõrgestanud mässulisi ning võimaldanud Süüria valitsusel keemiarelvast loobumise teel suurendada oma legitiimsust lääneriikide silmis. Tõenäoliselt ringleb mitmel pool vaikimisi ka arvamus, mille kohaselt al-Assadi režiimi edasipüsimine ei pruugigi olla väga halb võimalus, võrreldes olukorraga, kus Süürias haarab võimu mõni sunniitide äärmuslik islamirühmitus.

Kindlasti on eeltoodus osa tõtt, kuid see ei peegelda ega seleta kõike Süürias toimuvat. Lisaks keemiarelva likvideerimisele ja sõjategevuse arengule tuleb toimuva lahtimõtestamiseks vaadelda ka võitlevaid pooli otseselt toetavate riikide kavatsusi ja tegevust. Just selles vallas on viimasel ajal toimunud tähelepanuväärseid arenguid.

Alustada võib Vene Föderatsiooni tegevusest, kes suutis koostöös Süüria juhtkonnaga augustis-septembris kiiresti astuda rea poliitilisi samme, mis aitasid kaasa sõjalise rünnaku ärahoidmisele Süüria vastu. Adudes reaalset ohtu, oli Süüria juhtkond 21. augusti sariinirünnaku rahvusvahelise uurimisega nõus juba neli päeva peale selle toimumist ja vaid kaks päeva peale ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni vastavasisulist avaldust. Ligikaudu nädal peale USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa luurehinnangute avaldamist, mis viitasid ühemõtteliselt keemiarelva kasutamisele Süüria valitsusvägede poolt, tuli Vene välisminister Sergei Lavrov välja ettepanekuga Süüria keemiarelvade andmiseks rahvusvahelise kontrolli alla ja nende järgnevaks likvideerimiseks. Damaskus nõustus viivitamatult ka sellega ning juba 12. septembril saadeti ÜRO peasekretärile kiri, milles väljendati soovi ühineda keemiarelva keelustamise konventsiooniga ning teatati, et viimasest tulenevaid kohustusi hakatakse täitma kohe ning mitte 30 päeva peale ametlikku ühinemist (nagu konventsioon võimaldab). Nii kujundati olukord, kus 16. septembril avaldatud ÜRO ametlik eksperthinnang keemiarelva kasutamise kohta Damaskuses sai teatavaks juba peale Süüria ametlikke samme keemiarelvast loobumiseks. Süüria mõisteti küll hukka, kuid enne seda oli ta juba saatnud signaali, et keemiarelvade likvideerimise protsessi käivitumise korral niisuguseid rünnakuid rohkem ei tule. Kui aga Süüriat rünnatakse, võivad tagajärjed olla vägagi ettenägematud. USA kaasaminek desarmeerimisprotsessiga lubas Süüria juhtkonnal loota, et isegi kui teiste keemiarelva kasutamise juhtumite uurimistulemused peaksid osutama valitsusvägedele, ei too ka need kaasa sõjalist reageeringut lääneriikide poolt. Olgu siinkohal öeldud, et ÜRO kahtlustab keemiarelvade kasutamist Süürias 14 korral, kuid Jordaaniasse põgenenud Süüria keemiarelvade eest  vastutanud kindral Zaher al-Sakati hinnangul on neid juhtumeid olnud 34.¹

Tõenäoliselt ringleb mitmel pool vaikimisi ka arvamus, mille kohaselt al-Assadi režiimi edasipüsimine ei pruugigi olla väga halb võimalus.

Keemiarelvade likvideerimise protsess on jõudsalt edenenud. Süüria juhtkond on edastanud detailsed andmed vastavate tootmisvõimsuste, varude ja nende paiknemise kohta. Inspektorid on saanud külastada 21 keemiarelvaga seotud objekti 23st. Süüria likvideeris ise relvade tootmiseks vajalikud seadmed, hävitas 60 protsenti keemiarelvaga täitmata laskemoonast ning kohustus likvideerima ülejäänu järgmise aasta 31. jaanuariks. Keemiarelva keelustamise organisatsiooni plaanide kohaselt veetakse kõige olulisemad kemikaalid Süüriast välja käesoleva aasta lõpuks ning ülejäänu järgmisel aastal. 1300 tonni keemiarelva hävitamine peaks olema lõpule viidud 30. juuniks 2014. Tõsised probleemid on seni esile kerkinud kahe objekti inspekteerimisel, sest ei ole olnud võimalik tagada inspektorite julgeolekut. Lisaks pole veel suudetud leida riiki, kes oleks nõus oma territooriumil hävitama Süüria keemiarelvi ja nende komponente. Albaaniat küll püüti veenda seda tegema, kuid vastav uudis kutsus esile elanikkonna laialdased protestid ning Tirana keeldus novembri keskel resoluutselt Washingtoni soovidele vastu tulemast. Praegu pole selge, kas vastava palvega pöördutakse veel mõne riigi poole või hävitatakse keemiarelvad merel.

Lääneriikide loobumine Süüria ründamisest kujunes tõsiseks löögiks mässulistele, kes olid käesoleva aasta kevadsuvest pidanud raskeid lahinguid Iraanilt ja Hizbollahilt abi saanud ning sestap taas tugevnenud valitsusvägedega. Bashar al-Assadi karistamatus ja jätkuvalt väga piiratud abi lääneriikidelt demoraliseeris tugevalt Vaba Süüria Armee mõõdukamaid mässulisi, mis kulmineerus Aleppo sõjanõukogu juhi kolonel Abdul Jabbar al-Akaidi tagasiastumisega novembri alguses. Lisaks said islamistid võimaluse väita, et vaid nemad on ainus kindel ja vankumatu jõud võitluses al-Assadiga ning loota lääneriikidelt mingit abi on täiesti mõttetu. Teisest küljest andis sõjalise löögi ärajäämine rohelise tule valitsusvägede surve jätkuvale tugevnemisele Damaskuses, pealetungile Aleppo suunal ning jõudude koondamisele Liibanoni piirile, kus püütakse peatada mässuliste liikumist ja varustamist läbi Qalamouni mäestiku. Loobumine keemiarelva kasutamisest ei ole muutnud Süüria vägede tegevust sugugi vähem halastamatuks, sest ülestõusnute vastupanutahte murdmiseks kasutatakse relvadena nii nälga, napalmi kui muid vahendeid.

ÜRO kahtlustab keemiarelvade kasutamist Süürias 14 korral.

Kaose süvenemisele Süürias on aidanud kaasa Al-Qaeda rühmituste ägenev sõjategevus teiste mässuliste grupeeringute vastu Põhja-Süürias. Suurt hulka välisdžihadiste ühendav Iraagi ja Süüria Islamiriik (ingl k: The Islamic State of Iraq and the Levant, ISIS) on viimasel ajal püüdnud enda kontrolli alla saada tähtsamaid piiriületuskohti Türgi-Süüria piiril, et haarata endale Vaba Süüria Armeele saadetavat varustust. Samuti on ISIS ja Al-Qaeda valdavalt süürlastest koosnev rühmitus Jabhat al-Nusra püüdnud laiendada oma kontrolli peamiselt kurdidega asustatud Hasakah provintsis. Novembris vastasid kurdid sellele ägeda vastupealetungi ja autonoomia väljakuulutamisega. Viimasele tulid kohe negatiivsed vastukajad Süüria mässulistelt, Türgilt, Iraagi kurdidelt ning isegi osadelt Süüria kurdidelt, kelle arvates autonoomia on vastuolus kurdide riigi loomise ideega.

Omad hinnangud andis 21. augusti keemiarünnaku järelmitele ka mässulisi toetav Saudi Araabia. Riyadist vaadatuna kujunes Süürias kriitiline olukord, kus lääneriikide napist toetusest sõltuv Vaba Süüria Armee oli nõrgenemas, Al-Qaeda tugevnemas ning Bashar al-Assadi režiim kindlustas oma positsioone. Saudi Araabia käsitleb nii Al-Qaedat kui al-Assadi võimulpüsimist otseste väljakutsetena oma julgeolekule. Veelgi enam, Saudi Araabia seisukohast vaadatuna ei käitunud USA Süüria keemiarelva suhtes otsuseid langetades enam liitlasena, vaid riigina, kes kaitses eelkõige omaenda huve. Sellist arusaama ei aita kuidagi muuta ka 24. novembril Iraani tuumaprogrammi piiramiseks sõlmitud lepe ühelt poolt Iraani ning teiselt poolt USA, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaa, Vene Föderatsiooni, Hiina ja Euroopa Liidu vahel. Saudi Araabia juhtkond näeb leppes ohtu, et USA ja Iraani suhted paranevad sellisel määral, et Iraani mõju jääbki Iraagis, Süürias ja Liibanonis domineerima. Seepärast ei ole üllatav, et saudid ähvardasid juba enne Iraaniga tuumaleppe sõlmimist asuda USAst sõltumatu välispoliitika elluviimisele ning rakendada selleks kõiki vajalikke meetmeid. Riyadi huvide kaitsmiseks regioonis ja Süüria kodusõjas tahetakse al-Assadi ja Al-Qaedaga võitlemiseks luua Süürias mõõdukat islamit järgiv armee, millesse kuulub 40 000–50 000 võitlejat. Selleks ollakse valmis kulutama miljardeid dollareid ja mässuliste väljaõpetamiseks on juba abi palutud Pakistanilt.²

Mässuliste seas paistab valitsevat segadus ning Al-Qaedaga seotud rühmitused on Põhja-Süürias jõuliselt laiendanud nende kontrolli all olevat territooriumi.

Vastavaid pingutusi on esialgu saatnud edu. 29. septembril liitusid 43 (ja hiljem veel 17) Damaskuse ümbruses võitlevat mässuliste üksust Saudi Araabia eestvedamisel rühmituseks nimetusega Jaysh al-Islam (eesti k: Islamiarmee). Al-Qaeda sellesse ühendusse ei kuulu. Jaysh al-Islam teatas koheselt, et ei allu Süüria opositsioonijõudude juhtorganitele ja taotleb islamiriigi loomist Süürias. Sellele järgnes 23. novembril seitsme islamistide rühmituse ühinemine mässuliste vaieldamatult tugevaimaks formeeringuks – Islamirindeks –, millel on ligi 45 000 võitlejat kõigil kodusõja rinnetel.³ Erinevalt kõigist varasematest koalitsioonidest püüab Islamirinne luua ühtset juhtimisstruktuuri⁴, mis võib veelgi suurendada tema võitlusvõimet. Islamirindesse kuuluvad nii konservatiivsed (Ahrar al-Sham) kui mõõdukamad (Liwa al-Tawhid, Jaysh al-Islam jt) islamistid, kuid mitte Al-Qaeda. Ka Islamirinde eesmärgiks on islamiriigi loomine ning ta ei allu samuti mässuliste poliitilistele ja sõjalistele juhtorganitele.

Niisuguses olukorras, kus järjest suurem osa mässuliste üksustest võitleb islamiriigi loomise nimel ja eemaldub senistest mässuliste juhtimisstruktuuridest, lähevad konflikti osapooled vastu järgmise aasta 22. jaanuaril Genfis algama pidavatele rahukõnelustele. Oma nõusolekust kõnelustel osaleda on seni teatanud Süüria valitsus ja Süüria opositsioonijõudude rahvuslik koalitsioon. Artikli kirjutamise ajaks oli oma keeldumisest võitlust lõpetada (isegi sõltumata Genfi läbirääkimiste tulemustest) korduvalt teatanud Vaba Süüria Armee juht kindral Idriss.  Al-Qaeda on pidevalt olnud leppimatul positsioonil ning ka vastloodud Islamirinde mitmed rühmitused on juba varem teatanud oma eitavast suhtumisest rahukõnelustesse ja neis osalejate käsitlemisest reeturitena. Kindlasti püüavad USA ja teised lääneriigid saavutada Saudi Araabia mõjutamise teel järjest tugevnevate islamistide suuremat koostöövalmidust, kuid kodusõjas, milles oma kodudest on põgenenud 41 protsenti, hukkunud 0,5 protsenti ja välismaale põgenenud vähemalt 10 protsenti kogu riigi elanikkonnast, pole rahuloomine väljastpoolt kuigi lihtne. Häving, kannatused, võitlevate poolte radikaliseerumine ja nende väliste toetajate jätkuv soov oma huvisid kaitsta ei jäta kuigi palju ruumi ratsionaalsetele kompromissidele.