august 1, 2008

Kuubid ja katedraalid

George Weigeli ajendas raamatut kirjutama 2004. aastal aset leidnud debatt teemal, kas Euroopa põhiseaduse leppe preambula peaks lugema kristluse Euroopa tsivilisatsiooni ja tõekspidamiste allikate hulka või mitte. Teda kummastas, et ilmselge vastusega küsimuse ümber puhkesid säärased kired. Mäletatavasti loobuti mitmetel ettekäänetel kristluse nimetamisest selles seoses: toona arutatud dokument piirdub loetelus üksnes klassikalise Euroopa ja valgustusajastu pärandile osutamisega.

George Weigeli ajendas raamatut kirjutama 2004. aastal aset leidnud debatt teemal, kas Euroopa põhiseaduse leppe preambula peaks lugema kristluse Euroopa tsivilisatsiooni ja tõekspidamiste allikate hulka või mitte. Teda kummastas, et ilmselge vastusega küsimuse ümber puhkesid säärased kired. Mäletatavasti loobuti mitmetel ettekäänetel kristluse nimetamisest selles seoses: toona arutatud dokument piirdub loetelus üksnes klassikalise Euroopa ja valgustusajastu pärandile osutamisega.


Jaak Lensment

Kuubid ja katedraalid

George Weigel. The Cube and the Cathedral: Europe, America, and Politics Without God. Basic Books, New York, 2005. 224 lk.
George Weigeli ajendas raamatut kirjutama 2004. aastal aset leidnud debatt teemal, kas Euroopa põhiseaduse leppe preambula peaks lugema kristluse Euroopa tsivilisatsiooni ja tõekspidamiste allikate hulka või mitte. Teda kummastas, et ilmselge vastusega küsimuse ümber puhkesid säärased kired. Mäletatavasti loobuti mitmetel ettekäänetel kristluse nimetamisest selles seoses: toona arutatud dokument piirdub loetelus üksnes klassikalise Euroopa ja valgustusajastu pärandile osutamisega.
Tulemusena tekkinud kontseptsiooni, mille kohaselt on Marcus Aureliuse ja Descartes’i vahel õhtumaa ajaloos 1400 aastat tühja maad, peab autor kurioosseks. Veel vähem õigustatuks peab ta, et nimetatud kurioosumit – nagu oleks Suur Prantsuse revolutsioon leiutanud inimväärikuse ja sallivuse tühjalt kohalt – püütakse kehtestada bürokraatliku aktiga. Weigel proovib mõtestada antipaatiat, millega suhtub ametlik Euroopa kristlusse ja oma kristlikesse sajanditesse. Ta loetleb selle väga euroopaliku (kuid samas väga eba-ameerikaliku) nähtuse põhjusi.
Weigel leiab, et selline lähenemine on viimase 40 aasta ja eriti alanud sajandi produkt. Jean Monnet, Robert Schuman ja Alcide de Gasperi püüdsid pärast Teise maailmasõja katastroofi luua Euroopas midagi uut, tõukudes just Euroopa tsivilisatsiooni kristlikust pärandist. Kahtlemata ei tulnud neile pähe, et demokraatia ja vabaduste kaitseks tuleks eitada mõnd osa Euroopa ajaloost. Samuti ei arvanud Euroopa isad, et demokraatia ja mõttevabaduse kaitseks tuleks religioon avalikust sfäärist kõrvaldada.
Weigel usub, et praegu leviv nihilistliku suhtumise ideoloogiaks muutumine pärineb 1968. aasta Pariisi mässulisest käärimisest. 1968. aasta on murdepunkt Euroopa ajaloo- ja enesemõistmises. Siis tõsteti uuesti kilbile Suure Prantsuse revolutsiooni loosung, et uut rajada saab vaid autoriteete eitades. Voltaire’i üleskutse “Purustage koletis!” puudutas esmajärjekorras kristlust ja kirikut. See on see ajend, mis sunnib ajalugu ümber kirjutama, et välja rookida kõike, mis vastuolus selle ilmaliku, poliitikast või majandusest lähtuva mõistmisega.
Näha vaid majandust ja poliitikat ajaloo mootorina on raamatu autori arvates aga igav ja poolik. George Weigel diagnoosib koguni, et Euroopas ollakse liialt läbi imbunud Prantsuse revolutsiooni ideoloogilistest jääknähtudest ja marksistlikust ajalookäsitlusest, et üldse märgata sündmuste juures nende moraalset mõõdet: usulist vaimustust, kristlikku solidaarsust ja südametunnistusel põhinevat kodanikujulgust. Kõik, mis ei mahu poliitilise võitluse või tootmissuhete terminitesse, jääb kõrvale.
Südametunnistuse revolutsioon
Muidugi, kui seletada ühiskonda vaid majanduslike või poliitiliste mõistete kaudu, siis paistab kristlus tõesti olevat vaid üks võimalikest poliitilistest platvormidest muude kõrval. Tung jagada iga asja parem- või vasakpoolseks paneb võrdusmärgi kristluse ja kristlik-demokraatliku poliitilise platvormi vahele. See omakorda samastub Euroopa pahempoolsetele vagatsemise, vaimse ahtuse ja sealt tuleneva sallimatusega – ühesõnaga, kõige sellega, mida Euroopa ei peaks olema.
Weigel omakorda väidab 1989. aasta Kesk- ja Ida-Euroopa murrangu näitel, et katoliku kirik ei püüa olla poliitiline, vaid üksnes vaimne jõud. Reaganil, Gorbatšovil või Helsingi lõppaktil on mõistagi tohutu roll kommunismi kokkuvarisemisel Euroopas, ometi oli 1989. aasta revolutsioon Kesk- ja Ida-Euroopas vähemalt samal määral südametunnistuse revolutsioon.
Preester Karol Wojty?a ei olnud poliitik, ta ei püüelnud kokkuleppele võimudega, ei oponeerinud Poola kommunistide välispoliitikale jne – tal polnud kommunistidega üldse pistmist. Samuti polnud ta poliitilises liidus Ronald Reagani kommunismivastase alliansiga. 1978. aastal esmakordselt paavstina kodumaad külastades ei kutsunud ta barrikaadidele, vaid rääkis poolakatele hoopis sellest, et “te ei ole need, keda teid öeldakse olevat, las ma tuletan teile meelde, kes te olete”. Johannes Paulus II ei koolitanud poliitilisi võitlejaid. Ta tegutses usus, et tuletades poolakatele meelde, mis on nende kultuur, usk ja vaimne ajalugu, saab sünnitada lootusrikast ja intelligentset ilmikkonda, mis on võimeline rajama kodanikuühiskonda. Kui meenutada, oli selliseid vaimulikke Eestiski, kes ärgitasid ka kõige tumedamatel aegadel noori inimesi (küll mitte miljoneid, kuid siiski sadu) olema kodanikud, loobuma häbitusest, olema ise väärikad ja tunnistama teiste väärtust isegi – ja eriti! – vaadete lahknemise korral.
1978. aastal keegi eriti ei uskunud, et üks visiit võiks ohustada kommunismi Ida-Euroopas (kui Solženitsõn ja Juri Andropov ehk välja arvata). Ajalugu aga näitas, et vaimne vastupanu ja idealism, olgu see siis usklike või uskmatute hulgas, on võimsam relv kui sõjaväed ja teaduslikud õpetused. Nii Johannes Paulus II kui Ví¡clav Havel uskusid, et tões elamine võib muuta seda, mis poliitilise või majandusliku loogika seisukohast muutuda ei saa. Nagu teada, oli neil õigus. Südametunnistus oli see relv, mis murdis kommunismi võimaldanud leppimise ja vaikiva nõusoleku.
Kuup ja katedraal
Niisiis leidub kaks käsitlust, millele saab tugineda tsivilisatsiooniline moraal. Üks arvab, et õiglased seadused sünnitavad kodanike lepingu, mis teeb nad sallivaks ja solidaarseks. Teine aga leiab, et tsiviilühiskonna ülesehitamiseks ei piisa üksnes kontraktist kodanike vahel: Weigel toob siin näiteks ameeriklaste solidaarsuse pärast 9. septembrit, mida ei saaks kehtestada ühegi seaduse või institutsiooniga.
Weigel leidis Pariisist rabava kujundi nende hoiakute illustreerimiseks. Mõte tuli tal Grande Arche de la Defense’i vaateplatvormil Pariisi linnajuhti lugedes. Grande Arche de la Defense on hiiglaslik, teravalt linna siluetis esile kerkiv rangelt korrapärane ehitis, mis on rajatud mälestamaks 200 aasta möödumist Suurest Prantsuse revolutsioonist ja inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni vastuvõtmisest. Selles rohkem kui 40 korrusega kuubis asub põhiliselt kaitseministeerium, kuid sümboliseerimaks Euroopa väärtuste seost nimetatud deklaratsiooniga on rajatise ülemistele korrustele paigutatud inimõigustega tegelevate asutuste kontorid.
Weigeli tähelepanu köitis linnajuhi hooplemine, et rajatise alla mahuks “koos kellatornide ja katusega” ära sama Champs Elysée teises otsas asetsev Pariisi Jumalaema kirik. Samal hetkel Weigel taipas “kuubi” ideoloogilist tähendust: see peab sümboliseerima, et valgustusajastu neelab ja seedib ära need kristliku kultuuri sajandid, mis Prantsusmaa varem on sünnitanud. Mõtiskledes kahe inspiratsiooniallika üle, küsib Weigel: “Milline kultuur kaitseb kindlamalt demokraatia moraalset vundamenti, kas rabav ratsionaalsus, nurgeline, geomeetriliselt täiuslik, kuid põhiliselt isikupäratu kuup, või kultuur, mis sünnitanud võlvide ja kuplite, soppide ja eenditega kordumatult originaalse Notre Dame’i ja teised gooti katedraalid Euroopas?”
Tulnud tagasi põhiseaduse lepingu juurde, teeb Weigel järelduse, et Euroopa tahaks kõigest väest olla “kuup” ja ehitada oma elu üles üksnes tervele mõistusele tuginedes. Weigel usub, et eurooplased unustavad sealjuures, milliseid äkilisi pöördeid võib inimmõistus teha, kui seda kombineerida nihilismiga. Igaüks teab ju, millised värdjad olid tulemuseks, kui demokraatlikud mehhanismid kombineerusid Weimari vabariigi moraalse peataoleku, Vene revolutsioonilise kõike eitava paatosega või jakobiinide terroristliku kihuga.
Weigel leiab, et ka tänase Euroopa avaliku sfääri kohustuslik ilmalikkus võtab autoritaarse ideoloogia jooni: nähakse ju täpselt ette, mida tohib öelda ja kuidas mõelda (meenutatagu kasvõi Rocco Butiglione juhtumit). Demokraatia defekte ja Euroopa institutsioonide kodanikukaugust näeb Weigel selleski, et põhiseaduse lepet arutatakse edasi, nagu poleks Prantsusmaal ja Hollandis see läbi kukkunudki. Miks üldse Euroopa on nii kindel, et Rooma lepingu idee “aina tihedamast liidust” on ülim ja lõplik ajalooline süntees?
Küsimused
Weigel leiab, et Euroopa seisab silmitsi väga raskete küsimustega. Kõik oleks nagu hästi: raudne eesriie on langenud, külma sõja poliitiline surve lõppenud, Euroopa on rikkam ja turvalisem kui kunagi varem. Miks aga on inimesed siiski õnnetud? Miks on Euroopa kaotamas lootust ja orientiiri? Miks tekitab mõte tulevikust tuska? Kas see vastumeelsus tuleviku ees on kuidagi seotud Euroopa rahvaste vananemise ja rahvastiku drastilise vähenemisega? Miks Euroopa ei taipa, et mineviku salgamine tühjendab ka tuleviku? Miks Euroopa ei õpi oma kogemustest? Miks Euroopa pole võimeline kommunismi kui moraalset ja poliitilist pahet hukka mõistma? Kas üldse on mõnd despooti või diktaatorit, kellega Euroopa poleks püüdnud kokkuleppele jõuda? Mida tähendab see hoiak Ameerika jaoks? Mis annab ameeriklastele alust arvata, et Euroopa rahutu minevik ja rahutu tulevik tulenevad sellest, et kontinenti asustavad ekstsentrilised rahvad, kelle motiive pole võimalik aduda? Miks toetab Euroopa fiktiivseid nähtusi nagu ÜRO, Kyoto protokoll või Palestiina väidetav püüd teha Iisraeliga rahu? Miks Euroopa ei suuda teha otsustavaid sisepoliitilisi otsuseid, miks ta ei saa hakkama oma sotsiaalsfääriga, oma moslemitega? Miks Euroopa ei julge endale neid ja sellesarnaseid küsimusi täie tõsidusega esitadagi?
Weigel usub, et kogu kirjeldatud võimetuse taga on Euroopa tsivilisatsioonilise moraali kriis, kihu olla “kuup”, mis see ka ei maksaks.
Muidugi, George Weigel on teoloog, katoliiklane. Me võime kahtlustada, kas ta skepsis Euroopa ilmaliku projekti suhtes ei tulene sellest. Kas me üldse usume, et saab ühel ajal olla nii katoliiklane kui vaba mõtleja? Ühendriikides on George Weigel üks juhtivaid arvajaid, pidevaid kolumniste olulistes päevalehtedes, lektor kõige autoriteetsematel tribüünidel, kelle sõna igatahes maksab. Arvatavasti ei pea kindlad vaated tingimata ka ebaobjektiivsust tähendama. Aga kas meile peaks minema korda, mida kirjutab meist üks katoliiklane USAs? Arvan, et peaks minema, kas või sel põhjusel, et ka ilmikud Euroopas on hakanud jõudma Euroopa suhtes George Weigeliga samadele järeldustele. Vaadatagu kas või äsja inglise keeles kättesaadavaks saanud (ja Weigeli eesõnaga varustatud) vestlust paavst Benedictus XVI ja Itaalia senati presidendi Marcello Pera vahel. Pera, kes ei ole usklik, jõuab Euroopa asjus umbes samadele järeldustele kui Weigel oma raamatus (Marcello Pera, Joseph Ratzinger: Without Roots: The West, Relativism, Christianity, Islam. Basic Books, 2006). Ka Pera räägib Euroopa demograafilisest ja kultuurilisest argusest, häbitusest ja moraalsest pidetusest.
Samas, erinevalt paljust Ühendriikides Euroopa kohta kirjutatust ei ole Weigeli raamat kuri või kahjurõõmus. Weigelit iseloomustab üldse suur empaatia, võime leida ühine keel inimestega, kes mõtlevad teisiti kui ta ise: usutavasti on neil, kes ise midagi pühaks peavad, kergem austada ka seda, mis teistele püha. Ka Euroopa suhtes ei tee ta üksnes pessimistlikke järeldusi. Kusagil mujal on Weigel hiljuti kirjeldanud mulluseid katoliiklike noorte päevi Kölnis, mis tõid kokku miljon noort – 800 000 neist eurooplased. Sama leidis ta, kui kirjeldas NBC Vatikani eksperdina hüvastijättu Johannes Paulus IIga mullu aprillis. Rahva hulgas andsid tooni noored eurooplased, kes, jättes hüvasti vana poolakast preestriga, tundsid silmanähtavat solidaarsust, mida ei suuda kehtestada ükski direktiiv, ükski riik, ükski kommunism ega miski muu. Weigel usub, et pensionieelsesse ikka jõudnud 1968. aasta põlvkonna järeltulijad mõtlevad teisiti kui nende isad, ükskõik kas liberaalne meedia seda suudab taluda või mitte. Ta küll ei usu, et Euroopa bürokratiseerunud traditsioonilised kirikud kasvavast usulisest inspiratsioonist suurt kasu suudaksid lõigata, aga Euroopale tervikuna andvat see siiski lootust liikuda lähemale südametunnistusele ja tõelisele sallivusele.
Weigeli raamatu näol on kahtlemata tegu haaravalt huvitava lugemisega igaühele, kellele läheb korda Euroopa saatus. Refereerisin siinkohal vaid mõningaid momente Weigeli raamatust; napilt üle 200 lehekülje pikk essee sisaldab tegelikult ideid mitmeks raamatuks. Igatahes, ma ei imestaks, kui see Weigeli raamat oleks ühel käegakatsutavas kauguses päeval Euroopa ülikoolide ajalooüliõpilaste kohustusliku kirjanduse hulgas.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar