mai 29, 2017

Külma sõja vahendid eesti õhuruumis ja selle ümber

Nõukogude Liit arvestas tuumalöökidega Lääne-Euroopa pihta.

Kaarel Piirimäe analüüsis oma hiljutistes artiklites „Eestist ja eestlastest külma sõja strateegilises vastasseisus“ (Diplomaatia veebruar ja märts 2017) tollast olukorda ja seost tänapäevaga. Alljärgnev artikkel täiendab seda tagasivaadet, käsitledes Nõukogude õhu- ja õhukaitsejõudusid Eesti territooriumil külma sõja teisel perioodil.

Veidi strateegilistest lähtepunktidest

Mõlemal pool külma sõja eralduspiiri jaotati territoorium ja akvatoorium sõjatandriteks ehk sõjateatriteks. Nõukogude Liidule ja tema juhitava Varssavi pakti riikidele oli lääne sõjatander (Западный Театр Военных Действий- ЗТВД) kõige olulisem ja see hõlmas suuremas osas Kesk-Euroopat kuni läänes paiknevate saareriikideni. Eesti territoorium kuulus sellest põhjapoolsema sõjatandri alla – Северо-Западный Театр Военных Действий – СЗТВД. Eriliseks muudab selle sõjatandri kahe neutraalse riigi olemasolu, ligipääs kahele ookeanile ja ka Läänemeri. Lisaks asus ja asub sellel suunal Vene Föderatsiooni n-ö teine pealinn, nüüdne Sankt-Peterburg, tähtis administratiiv- ja tööstuskeskus.
Nõukogude Liidu sõjaline potentsiaal, mis oli loodud läänes asuvale sõjatandrile, oli tunduvalt suurem kui loodepiirkonnas. Väed ja vajalikud varud paiknesid sügavuti mitmes ešelonis. Sellest lähtuvalt oli loodes asuval sõjatandril toetav tähtsus, kuid siiski oli sealne väegrupeering võimeline läbi viima ründava iseloomuga sõjalisi operatsioone.
Esimese maailmasõja ühe pärandina oli Nõukogude Liidus ja on nüüd ka Vene Föderatsioonis au sees nn Brussilovi (Aleksei Brussilov, Vene kindral – toim) läbimurre. Selle sündmuse najal koostas Triandafillov (Vladimir Triandafillov, Nõukogude komandör ja sõjandusteoreetik – toim) juba sõdadevahelisel ajal „sügava operatsiooni teooria“. Kes soovib uurida külma sõja ajal koostatud sõjaplaane, peab tutvuma eelkõige just selle teooriaga.
Loodes asuva sõjatandri puhul võib esile tuua Kaliningradis paiknenud väegrupi, Eestis asunud sõjalised jõud ning Leningradi oblastisse koondatud väed. Põhjamere laevastikku, mis oli tollal kõige moodsam Nõukogude Liidus, nüüdses loos ei käsitleta.
1970. aastail alustati uute strateegiliste aluste koostamist ning seejärel tekkis vajadus uuendada taktikalisi lahingumäärustikke. Selle kallal töötati pingsalt ning tulemuste tähtsamaid väljundeid sai näha tollastel suurõppustel.

Lennuvahendid

Pärast Teist maailmasõda võeti kasutusele esimese põlvkonna reaktiivlennukid. Eestis paiknevatel lennuväljadel maandusid sellised lennukid nagu MiG-15, MiG-17, Il-28, Tu-16. Juba 1950. aastate keskpaiku hakkasid relvastusse tulema teise põlvkonna, st ülehelikiirusega reaktiivlennukid. Lääneriikides saabus kolmanda põlvkonna reaktiivlennukite ajastu järgmise kümnendi algul, mil Nõukogude Liidus tehti panus ballistilistele rakettidele ja sõjalennundust kärbiti tunduvalt. Alles 1970. aastail jõudis Nõukogude Liit kolmanda põlvkonna reaktiivlennukite tootmiseni. Nii et külma sõja teise perioodi algul kasutati veel teise põlvkonna lennuvahendeid, mille tuntumad esindajad olid MiG-21, Su-7b, Tu-22, ja neid oli näha ka Eesti õhuruumis.
1970. aastate keskpaigas toimus intensiivne ümberrelvastumine kolmanda põlvkonna lennukitele. Neid eristasid paremad mootorid ja pardavarustus, mis tunduvalt tõhustas navigeerimist ja relvastuse kasutamist. Kolmanda põlvkonna lennukid järgisid tolle aja „moejoont“ ning paljud neist olid muutuva tiiva noolsusega.
14. õhukaitsediviisis olid relvastuses MiG-23MLD-d, mis lähidistantsil peetavas õhulahingus olid ligilähedased lennukitele MiG-29, kuid ületasid viimaste võimeid lennukauguses ja õhulahingus suurematel distantsidel. Need lennukid paiknesid Haapsalus, Pärnus ja Tapal.
326. kaugpommitajate lennuväediviisi staap paiknes Tartus ning sealsamas asus ka 132. kaugpommitajate lennupolk. Viimase relvastuses olid Tu-22M3-d ning ka veel mõned Tu-16-d.
Ämaris paiknes õhujõudude koosseisus 321. üksik hävituspommitajate lennupolk. Selle relvastuses olid pikalt, kuni 1983. aastani, teise põlvkonna lennukid Su-7BKL. 1987. aastal anti see väeosa merelennuväele ning ta oli selleks hetkeks ümber õppinud rindepommitajatele Su-24.
Tartus paiknes ka üks transpordilennukite polk lennukitega Il-76. Tapal asus üksik kopterieskadrill ründekopteritega Mi-24. Nõukogude piirivalvel olid oma kopterüksused, kasutusel olid Mi-8-d.
Lennukite ja kopterite tarbeks oli välja ehitatud infrastruktuur. Tartus oli esimese klassi lennuväli, kuhu võisid maanduda kõik lennukid, kaasa arvatud suured strateegilised pommituslennukid. Teised lennuväljad kuulusid teise klassi lennuväljade hulka. Lisaks olid ette valmistatud maanteelõigud, mida sai kasutada lennurajana. Neist tuntum on vast maanteelõik Jägala ja Soodla vahel. Rutjal aga asus betoonplaatidest lennurajaga varulennuväli, mida hävituslennukite üksused ka reaalselt kasutasid. Eesti territooriumil oli mitmeid tehiskatteta varulennuväljasid ja mõnda neist kasutati regulaarselt. Tehiskattega lennuväljade arv püsis stabiilsena. Ainsa lennuväljana oli likvideeritud kunagine Lasnamäel asunud sõjaväelennuväli, kuna see asus juba linna piires.
Rindelennuväe lennukite tarbeks ehitati varjendid, et kaitsta neid tuumasõja tingimustes ja ka tavavahendite tabamuste eest. Eestis ehitatud lennuväljadel on peaaegu ühesugused varjendid. Ainult üks omapära eristab õhujõudude ja õhukaitsevägede lennuväljade standardeid. Nimelt, varjendi avamissüsteem õhujõududes oli liuguste lahendusega, õhukaitsevägedes aga avanesid uksepooled pöördega. Mõlema lahenduse valuliseks probleemiks oli uste raskus, mis küündis kümnete tonnideni, kuna paks betoonümbris oli täidetud liivaga. Strateegilised lennukid paigutati aga muldvallidega ümbritsetud seisuplatsidele.

Väeüksused

Unikaalseks võib lugeda asjaolu, et Eesti territooriumil paiknes 14. õhukaitsediviis. Selle diviisi koosseisu kuulusid õhukaitsebrigaadid ja lennupolgud ning nende arvu tõttu oleks diviis võinud kanda ka korpuse nime.
Teiseks, kõnealune diviis paiknes ainult ja ainsana ühe tollase liiduvabariigi territooriumil. Ühe erandina paiknesid põhjarannikul kolm õhukaitse allüksust, mis kuulusid Leningradi oblastis paikneva õhukaitse väekoondise koosseisu.
Kolmandaks, võrreldes tollaste õhujõudude väeüksuste, mis asusid Eesti territooriumil, koosseisu ja võimeid, oli 14. õhukaitsediviis varustatud moodsa tulejuhtimissüsteemiga ning relvastusega, mis võimaldas tabada õhus asuvaid sihtmärke piirialadel alates 50 meetri kõrguselt kuni stratosfäärikõrgusteni ning mitmesaja kilomeetri kaugusel Eesti piiridest. Kogu lahingutegevust võis juhtida Pääskülas asuvast juhtimiskeskusest. Ehkki Läti ja Leedu territooriumil polnud nõrk õhukaitse, oli seal olukord siiski veidi teistmoodi. Saaremaal paiknev S-200 kompleks asus väga olulisel positsioonil.
Tavalises hävituslennukite polgus, nii õhujõududes kui ka õhukaitsevägedes, oli 40 lahingulennukit ja lisaks õppelahingulennukid (kuni 9). Sama arv lennukeid oli ka hävituspommitajate polgus. Rindepommitajate Su-24 arv polgus oli 30. Need arvud on toodud koosseisude tabeli järgi, reaalses elus võis see avariide tõttu olla mõne lennuki võrra väiksem. Strateegilisi pommituslennukeid ja ka transpordilennukeid võis polgus olla 20–24. Kopterieskadrillis oli tavaliselt 20 masinat.
Iga lennupolgu toetuseks eksisteeris kaks pataljoni, üks lennuvälja ja tagalatoetuseks, teine side- ja raadiotehniliseks teenindamiseks.
Õhujõudude strateegilised väeüksused Eesti territooriumil olid esindatud kahe lennupolguga ning nende juhtimine toimus kõrgematest staapidest, mis asusid palju kaugemal. Tegelikult said strateegilised väeosad oma lahinguülesanded kõrgemalt väejuhatuselt Moskvas.
Õhujõudude rindelennuvägi oli kuni 1987. aastani esindatud ainult ühe lennupolguga ning ka see viidi üle Balti laevastiku merelennuväe koosseisu. Taktikaline ründevõime Eesti territooriumilt ainult kohapeal asuvate lennuüksustega oli piiratud.

Maapealsed õhukaitsevahendid

Eestis paiknenud 14. õhukaitsediviisi koosseisus oli kolm mainitud hävituslennukite polku ning nii neid kui ka õhutõrjerakettide üksusi toetas Pääskülas asunud juhtimiskeskus ning 4. raadiotehniline brigaad. Viimasel olid kasutada ka tollased uusimad radarid 5N84. Üldse oli ainuüksi sellel diviisil radareid kokku veidi alla kahesaja.
Diviisis oli neli õhutõrjeraketibrigaadi ning nende relvastuses olid muuhulgas kaugmaaraketid S-200, mis olid võimelised tabama sihtmärke vähemalt paarisaja kilomeetri kaugusel Eesti rannikust. Seesama rakett S-200 kasutas vedelkütust, mistõttu ta mootor oli väga võimas. Vedelkütuse komponendid kujutasid aga ohtu kõigele elavale.
Pääsküla juhtimiskeskus kujutas endast maa-alust rajatist kolmel tasandil. Ta ei olnud kaetud paksu betoonkattega ning seetõttu oli otsetabamuse korral kaitsetu. Selle südames asus suur arvutisaal, kus töödeldi rakettide ja hävituslennukite juhtimiseks vajalikku infot. Arvatavasti oli see tollal üks suurimaid arvuteid Eesti pinnal.
Õhukaitsediviisi brigaadide staabid asusid Keila-Joal, Kingissepas (Kuressaares), Rakveres ning õhukaitse raketipolk Valgas. Õhutõrjeraketid paiknesid ettevalmistatud positsioonidel ning lisaks neile olid loodud ka varupositsioonid.

Võimed

Etteantud sihtmärgid kuuluvad lahinguvalmiduse valdkonda ning vastavad toimikud ja ümbrikud asusid mitme luku taga seifides. Kui keegi arvab, et need sihtmärgid asusid kindlalt „tõenäolise vaenlase“, st NATO liikmesriikide territooriumil, siis soovitaksin veel kord kolm korda mõelda. Neutraalsus pole igale riigile olnud julgeoleku tagatiseks, vähemalt ajaloos on nii olnud.
Ka õhuruumi suveräänsuse või siis neutraalsuse austamine võib lahinguolukorras muutuda teisejärguliseks või hoopiski ununeda. Näiteks kui üle Põhja-Atlandi või Põhja-Jäämere suunast või lihtsalt lääne poolt oleksid lähenenud pommituslennukid Leningradi suunas, siis vaevalt, et diplomaatilise noodi kartuses mõni Nõukogude hävituslendur oleks enne Soome või Rootsi õhupiiri seisma jäänud.
Strateegilised pommitajad võisid oma lahinguraadiuse ulatusega jõuda Atlandi ookeanini, õhus tankimisega aga kaugemale. Transpordilennukite polk oli suuteline peale võtma kuni pataljoni jagu õhudessantväelasi. Viljandis paiknes GRU alluvuses olnud spetsnaz-brigaad ja selle allüksused olid valmis tegutsema kaugel mere taga.
28. mail 1987. aastal lendas Mathias Rust osaliselt läbi 14. õhukaitsediviisi vastutusala. Lennukit märgati ning püüdurhävituslennuk oli käepärast. Kuid mida polnud, oli otsus, mida selle piiririkkujaga peale hakata. Nii et arutamata tollaste asjade edasist käiku, radarikatte tõhusad võimed (alumine piir kohati 20-50 m kõrgusel) olid sellegipoolest praktikas kinnitatud.
Selleks, et kõik võimalused ja võimed oleksid efektiivselt ära kasutatud, tuleb optimeerida väekoondiste ja väeosade juhtimine. Tollaste väeliikide ja strateegiliste väekoondiste vastutusalad olid erinevad. Näiteks sõjaväeringkonna administratiivjaotus ei ühtinud õhukaitsevägede ringkondadega. Balti laevastiku vastutusala oli hoopiski teistsugune ning õhujõudude kauglennuvägi tegutses omakorda hoopiski ulatuslikumas õhuruumis. Üks valusamaid kohti oli õhujõudude rindelennuväe ja õhukaitsevägede koostöö organiseerimine. Reeglina pidi koostöö organiseerimise eest vastutama mõlema osapoole ühine kõrgem komandör.
Väljaõpe kõigis lennuüksustes kulges vastavalt kehtestatud programmidele. Tavaliselt neid muudeti mõne aasta möödudes. Polügoonid olid ja on olulised paigad nende lahingulennukite ja kopterite jaoks, mis kasutavad relvastust sihtmärkide hävitamiseks. Eesti pinnal oli vähemalt kaks polügooni, mida kasutati lendurite väljaõppe tarbeks. Suurematel õppustel võidi pardarelvastust kasutada ka maaväe polügoonidel. Laskeharjutused ja õppused õhumärkide hävitamiseks toimusid tavaliselt selleks otstarbeks loodud polügoonidel, kuna sellised harjutused nõudsid suuremat õhuruumi ja need asusid Eestist kaugel. Peale selle kasutati säärastel polügoonidel ka mehitamata, raadio teel juhitavaid sihtmärke.
Avariilisus iseloomustab nii lennutehnikat kui ka seda kasutavat personali. Avariilisuse määratlemiseks kasutatakse eri riikides eri mõõdikuid. Näiteks Ameerika Ühendriikides võetakse aluseks tekitatud kahju hind. Nõukogude Liidus jagati lennuõnnetused kolme kategooriasse. Katastroofiks loeti inimohvritega lõppenud lennuõnnetust. Kui inimohvreid polnud, kuid lennuvahend hävis, siis seda loeti avariiks. Kolmanda kategooria juhtumid aga olid need, mille puhul lennutehnika taastati ning lennuk või kopter läks peale remonti jälle lendu. Viimase nimetus originaalkeeles oli lühidalt поломка, eesti keeles siis tehnika taastatav purunemine. Vahel juhtus avarii korral, et teisest kategooriast kolmandasse pääsemiseks tehti remondiga kõikvõimalik ja rohkemgi, et lennuk või kopter sooritaks kasvõi ühe lühikese, kuid eduka lennu. Pärast seda jäeti ta seisma, sattus kuhugi monumendi otsa või siis lihtsalt kanti mingil ajal maha.
Kuid absoluutväärtuses võttes kaotas tollane Nõukogude Liit ka nendel hiilgeaegadel aastas ligikaudu sada lennuvahendit ja seda on terve lennuväediviisi jagu. Muidugi ka väljaõpetatud inimesi.
Lennukoole oli tollases riigis palju rohkem kui tänapäevasel Venemaal, üle tosina. Iga lennukooli lõpetas aastas üle 100 kursandi. Sealjuures suurendati 1980. aastate paiku lennukoolide kursantide arvu veelgi. See tendents, mitte küll samas mahus, oli sarnane 1930. aastail Nõukogude Liidus toimunuga.
Ka Eesti pinnal asunud lennuväeosades toimusid õnnetusjuhtumid, neist mõned vägagi rängad. Näiteks ühes An-26 katastroofis hukkus terve eskadrilli jagu hävituslendureid. Ämaris võib näha kalmistut, mis iseloomustab seal paiknenud lennupolgu avariilisust.

Veidi laiem pilt

Loomulikult polnud Eesti territooriumil paiknenud väekoondised ja väeosad mingid autonoomsed üksused. Tartus paikneva 326. kauglennuväe diviisi komandör sai ülesanded Smolenskis asunud 46. õhuarmee juhatajalt. Esimene omakorda andis käske samas Tartus paiknenud 132. kauglennuväe polgu ning kahe teise – üks Venemaal (Soltsõ) ja teine Valgevenes (Balbasovo) – polgu komandöridele.
Kuni 1987. aastani sai Ämaris paiknev 321. üksik hävituspommitajate lennupolk oma ülesanded 15. õhuarmee staabist Riias. Seejärel liikus see polk Balti laevastiku koosseisu ning allus diviisikomandörile, kes asus Kaliningradi oblastis Tšernjahhovskis. Samas baasis asus selle diviisi veel üks polk ning kolmas paiknes Läti territooriumil Tukumsis.
15. õhuarmee koosseisus oli 1980. aastate algul moodustatud 39. hävituspommitajate diviis staabiga Lielvārdes. Kaks selle diviisi polku asusid Läti (Lielvārde, Daugavpils) ja üks Leedu (Šiauliai) territooriumil. Relvastuses olid lennukid MiG-27. Transpordilennukite polk Tartus kuulus aga diviisi koosseisu, mille teised kaks polku ja diviisi staap paiknesid Leedus (Šiauliai, Panevėžys, Kėdainiai). Vaadates nimetatud lennuväekoondiste paiknemist võib ette kujutada nende võimaliku lahingutegevuse peamist suunda.
Ida pool Peipsi järve Leningradi sõjaväeringkonnas – Smuravjovos ja Siverskis –paiknesid kaks lennupolku. Mõlemad polgud said 1980. aastail hävituspommitajate Su-17m2 asemele rindepommitajad Su-24. Üks merelennuväe Su-17 polk aga asus Pihkva läheduses Ostrovis. Sealsamas kõrval paiknes ka teine polk lennukitel Tu-16. Nende asukohad osutasid selgesti võimele tegutseda Läänemere rannikualadel, olles osaks nii Eesti territooriumil asuvate objektide kui ka Leningradi oblasti objektide kaitsesüsteemis. Väljaspool Eestit, kuid lähedastes regioonides asusid veel mitmed teised lennuüksused, mis kuulusid kas õhukaitsevägede, õhujõudude või siis merelennuväe koosseisu.
14. õhukaitsediviisi komandör allus vahetult 6. õhukaitsearmee juhatajale. Viimase alluvuses olid ka 27. õhukaitsekorpuse komandör (Riia) ja 54. õhukaitsekorpuse komandör (Gattšina).
Seega, Eesti territooriumi läheduses asunud vägedel oli suurem löögijõud ning võime toetada piiratult ründeiseloomuga operatsioone. Eesti territooriumil asunud väekoondistel oli suurem kaitsevõime õhurünnakute vastu, st tõhus õhukaitse.

Tuumarelv

Kahtlemata oli külma sõja suurimaks „argumendiks“ tuumarelv. Neid õpiti kasutama nii teoorias kui ka praktikas. Kõik suuremad õppused lõppesid „tuumalöögiga“. Mainitud rindepommitajad ja hävituspommitajad olid kõik varustatud süsteemiga tuumarelva kasutamiseks, rääkimata strateegilistest pommituslennukitest. Tuumapommide nimistus olid mitmed pommid, mille võimsus võis ületada Jaapani linnadele heidetud pommide võimsuse isegi mitmekümnekordselt. Tuumalaengu võis paigaldada ka radarivastasele raketile. Strateegilistel pommitajatel olid olemas spetsiaalsed tuumalaenguga raketid ning neid lennukeid kutsuti raketikandjateks. Harjutamiseks oli loodud spetsiaalne imitatsioonipomm IAB-500, kuid nende arv oli siiski limiteeritud. On teada juhtumeid, kus nähes imitatsioonipommi „seent“, läksid lähedalasuvad pealtnägijad paanikasse.
1980. aastail tuli kasutusele mõiste „tuumatalv“. Igasugune plahvatus tõstis atmosfääri suure hulga pinnast ning tekkinud tolmupilved tähendasid suuri probleeme.
Kui hästi suurel kaardil on kujutatud arvutu hulk sihtmärke ja vahendeid nende tabamiseks napib, siis operatiivosakondade planeerijad, istudes staabis, mitte päris lahinguväljal, hakkavad mängima. Algul vähendavad nad tavavahenditega n-ö silma järgi, eirates igasuguseid objektiivseid arvestusi, vajalike lennukite arvu selle või teise sihtmärgi jaoks. Seejärel aga suurendavad ilma mingi süümepiinata tuumalöökide arvu, et saavutada püstitatud eesmärk. Lääne-Euroopas paikneval tuhandekilomeetrilisel rindel võis teoorias rakendada oma 1000 tuumarelva lõhkepead. Kõik nad muidugi polnud ühe väejuhataja käsutuses ning nende löökide sügavus vastase tagalasse võis olla 1000 ja rohkemgi kilomeetrit.
Ehkki tavaliselt arvestati, et tuumalaeng peab lõhkema õhus madalal kõrgusel (низкий воздушный взрыв), millega sooviti vältida või tunduvalt vähendada pinnase saastamist, polnuks tegelikkus üldsegi selline. Õnnetused tuumaelektrijaamades on juba inimkonnale õppetunnid andnud.
Eesti territooriumil asunud sõjalennukid olid ette valmistatud tuumarelva kasutamiseks ning Põhja-Euroopa riikidel sellist potentsiaali polnud. Kuid sõjateaduse loogika kohaselt olid kõik tuumarelvakandjad potentsiaalsed sihtmärgid.

Jalajälg

Kuidagi ei saa üle tagasivaatest sellele, mida tähendas selline lahingutehnika hulk ja tegevus Eesti keskkonnale. Tapale jäänud „kütusemaardla“ teema on tänaseks veidi vaibunud, kuid tol ajal veeti ainuüksi ühe lennupolgu tegevuse tagamiseks kohale oma 300 tsisterni kütust aastas. Polügoonide pind on tollase aja lõhkemata pommidest ja muudest lõhkekehadest enam-vähem puhastatud, kuid pinnases on metallisisaldus kindlasti väga kõrge. Raketikütuse komponentide hoidlad jätsid pinnasesse oma mürgise jalajälje.
Kui aga vaadelda ka müra kui keskkonnareostust, siis paarisaja sõjalennuki regulaarset lennutegevust pole tänastel noortel enam võimalik millegagi võrrelda. Muidugi jagus tollal ka sadade radarite kiirgust, mille ulatust ja mõju tänapäeval enam ei hooma.

Kokkuvõtteks

Eesti territooriumil oli esindatud enamik endise Nõukogude Liidu väeliikidest. Õhujõudude, õhukaitsevägede ja mereväe lennuvahendid paiknesid üle Eesti erinevates baasides. Lisaks olid lennuvahendid ka piirivalvel. Tervikuna oli vägede kontsentratsioon Eesti territooriumil kõrge ning ainuüksi õhukaitsediviisil oli selle kaitsmisel oluline roll. Lisaks mängis Eesti territoorium, mis ulatus Leningradist kaugele lääne poole, oma osa selle suurlinna kaitseplaanis.
Nõukogude Liidu õhujõudude, nagu ka teiste väeliikide kõrgpunkt oli 1980. aastate alguses. Suurõppus Zapad-81 toimus kolme sõjaväeringkonna territooriumil, sh Balti sõjaväeringkonnas ja Läänemere akvatooriumis, ning selle eesmärgiks oli näidata tollase Nõukogude Liidu sõjalist võimsust. Kümme aastat sõda „piiratud kontingendi“ kasutamisega Afganistanis näitasid, et saavutatud sõjalise potentsiaaliga on probleeme ning külma sõja lõpuks läks kogu aur lihtsalt relvajõudude säilitamise peale.
Kui tollase raudse eesriide üheks tsitadelliks oli Kaliningrad, siis ka Eesti territoorium mängis ligikaudu sarnast sillapea rolli ning selle hoidmiseks ei hoitud vahendeid kokku. Nii et kaks mainitud paika, vaadatuna suurel kaardil, mahuvad ilusasti kujundisse „müür ja selle tornid“. Läänemeri kui vallikraav sobib seda kujutletavat pilti täiendama.
Külma sõja tulemusena „müür“ Kaliningradist põhja poole ja „torn“ Eesti territooriumil kadusid. Võimalik, et keegi joonistab veel õhutõrjerakettide S-400 ja hävituslennukite Su-27 lahinguraadiusi alguspunktidega Kaliningradis ning Eestis. Aga selline „harjutus“ on ju ainult üks osa suurest mängust. Moodsal ajal on vägede mobiilsuse ja relvade tabamisulatuse mõju suurem ja määravam kui kunagiste kindluste hoidmine. Sügava operatsiooniga võrreldes on infooperatsioonide ulatus veelgi suurem.