Kuidas näeb Euroopa Liit Ukrainat?
What is Ukraine’s perception in the EU? Cases of Germany, France, Italy, Poland. Kiiev, New Europe Center, 2020
Vaatamata sõjale ja stereotüüpidele on Ukraina saanud eurooplastele lähedasemaks ning üle 50 protsendi Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Poola kodanikest toetaksid Ukraina Euroopa Liidu liikmelisust.
Seotud artiklid
Rahvusvaheline koostöö küberjulgeoleku tagamisel
Globaalne küberjulgeolek on sama tugev nagu tema nõrgim lüli.
Kõige idapoolsem lääs ja kõige läänepoolsem ida
Eestit külastanud Türgi Euroopa Liidu asjade minister ja pealäbirääkija Egemen Bağış leiab Diplomaatiale antud usutluses, et tema maa saamine euroliidu liikmeks on vältimatu, sest Euroopale on Türgit vaja rohkem, kui Türgile Euroopat. Intervjueeris Kaarel Kaas.
Euroopa Liit anno 2009
Alles hiljaaegu jäin põrnitsema ühe nõuka-aja paneelmaja lage: ontlik konstruktsioon, ilmne märk viimasest nn euroremondist. Ripplagi on üsna vaimukas leiutis - seda annab sättida nii, et kõik vanaaegsest lohakusest jäänud ehitusvead kaovad ning silmale jääb vaid sile pind. Ent ripplaemetafoori kasutades ei tahaks kõnelda idaeurooplaste raskest lapsepõlvest, pigem Euroopast endast, püüdlustest siluda ehedat ja krobelist tegelikkust ehk katsetest meeldida kõigile.
Medvedevi leping
Venemaa ettepanek sõlmida Euroopa uue julgeolekuarhitekuuri leping vaevalt et teoks saab. Küll aga võib Moskva välja võidelda endale soodsamaid reforme OSCEs ning heldemaid pakkumisi partnerlussuheteks NATO ja ELiga.
Eesti huvid Euroopa Liidus?
Eesti üritab ELis väga ettevaatlik olla. Mitte eriti poolt, mitte eriti vastu. Samas on päris mitmeid asju, kus võiks näidata algatust ja ka silma paista.
Läänemere strateegia – unikaalne algatus regiooni elukvaliteedi parandamiseks
Muutunud ja muutuva maailmaga, globaliseerunud maailmaga, tihedama konkurentsiga maailmaga silmitsi seistes peame otsima uusi lahendusi, mis aitavad meil säilitada konkurentsivõimet ning Euroopale iseloomulikku elukvaliteeti, millega me tänaseks harjunud oleme.
Lissaboni leping Saksamaa õiguse kaalukausil
Läinud suvest saati, kui iirlased oma referendumil Lissaboni lepingule „ei" ütlesid, teab enamik eurooplasi, et Lissaboni leping reguleerib Euroopa Liidu reformi. Ent vähesed teavad, et tänaseks on veel üks riik peale Iirimaa, kes seda lepingut ratifitseerinud ei ole - nimelt Saksamaa. Veelgi vähemad teavad põhjust, miks see nii on. Saksamaa poliitikud, tavaliselt tuntud ühise Euroopa idee eestvedajatena, muidugi ei soovi selle ebamugava teabe suure kella külge panemist.
Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?
Pärast Iraagi sõda on paljude meelest naeruväärne rääkida Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP, ingl k CFSP). Tekkis ju ELis selge lõhe otsustavas küsimuses, kas toetada USA juhitud invasiooni. Paljude arvates on see ELile õppetund, mis näitab, et liit peaks keskenduma sellele, milles ta on edukas, s.t majandusliku integratsiooni edendamisele, ning unustama oma ambitsioonid välis- ja julgeolekupoliitikas.
Euroopa kujuneb iseenesest impeeriumiks
Kui Balti riigid Euroopa Liitu astumisest rääkima hakkasid, suhtusid Venemaal nii mõnedki sellesse mõistetava ärritusega. Venemaa jaoks oli tegu ju lõpliku lahtiütlemisega mõjusfääride illusioonist, mõistmisega, et kaotatud impeeriumi pole enam võimalik hoida ka geopoliitilises ja majanduslikus haardes, rääkimata riigipiiridest.
Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia
Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.
Eesti välispoliitika orientatsioonist
Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.
Viisavabadus “uute” naabritega kui poliitiline väljakutse Euroopa Liiduga liitujaile
Juba mõnda aega on ida poolt kosta nurinat, et Euroopa Liidu laienemine piirab "uute" naabrite, st Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene kodanike senist liikumisvabadust, et Euroopas on tekkimas uued eraldusjooned või et Berliini müüri asemele on kerkimas uus, Schengeni müür. Ja nagu tavaliselt, nurin on jälle leidnud Lääne-Euroopas kaastundliku kuulaja. Nii mõnedki riigid on seadmas sisse lihtsustatud viisanõudeid "uute" naabrite mõnedele inimgruppidele (diplomaadid, ärimehed, tudengid jt).
Iirimaa ja Eesti – ühisjooned või müüdid?
Selle aasta algusest asus Euroopa Liidu eesistujamaa kohale Iirimaa, saades au kanda liidrirolli ja -koormat ajal, mil Euroopa Liidu ajaloos leiab aset suurim laienemine. Et selle Euroopa väikeriigiga on seotud paljud Eesti ootused, võivad kokkusattumist, et Eesti võõrustajaks Euroopa Liiduga ühinemisel on just Iirimaa, pidada paljud eestlased sümboolseks.
Plejaadid jõuavad taevasse
Milline on uute liikmesriikide mõju Euroopa Liidu raskesti tekkivale ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP)? Kui rääkida ELi liikmesriikide esindajatega, siis suurim mure - või lootus - seostub idaeurooplaste ameerikalembusest johtuva teistsuguse lähenemisega USA-le. Oma essees väidan, et sellise arengu tõenäosus on tunduvalt väiksem kui arvatakse, samal ajal pole praegused ELi riigid adunud survet, mida hakatakse avaldama idasuunalise poliitika korrigeerimiseks.
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?