Kristi Raik: Anchorage sunnib Euroopat käiku vahetama
Trumpi ja Putini kohtumise järgne esmamulje oli mõningane kergendus, olgugi et varjutatud iiveldavalt sõbralikust kohtlemisest, mis sõjakurjategijale osaks sai. Vähemalt diile ei tehtud. Ent mida enam avalikkusesse jõuab infot kahe liidri vestluse sisu kohta, seda tumedamaks muutub Euroopa julgeoleku silmapiir.
Trump kohtles Putinit kui võrdväärset ega võtnud hoiakut, mis oleks olnud kohane maailma juhtriigile, mis on pea kõigi mõõdupuude järgi Venemaast kordades tugevam. Ainuke kahtlemata oluline näitaja, milles Venemaa on USAga võrreldav suurriik ja maailmas teisel kohal, on tuumavõimekus. Seda Trump ka oma esinemises esile tõstis, jättes samas kasutamata võimaluse mingilgi moel viidata Venemaa nõrkustele, mis lubaksid USAl soovi korral Moskvale survet avaldada. Võimaliku survestamise lükkas Trump taas kord kaugemale tulevikku.
Trumpi tegevusest ei ole lihtne leida strateegilisi juhtmõtteid, kuid mingi loogika sealt siiski välja joonistub, mis sai Anchorage’is kinnitust. Esiteks austab USA president jõudu ning kõvakäelisi autokraate nagu Putin või Xi – ka Hiina suhtes ei ole Trump julenud kõvu meetmeid kasutada. Putini maailmavaade, mille kohaselt suurriikidel on õigus oma mõjusfääri kehtestada ja kohelda sellesse kuuluvaid riike mitte suveräänsete partneritena, vaid vasallidena, on nähtav ka Trumpi hoiakutes. Venemaa on suurriik, Ukraina mitte, nagu Trump tõdes tippkohtumisele järgnenud intervjuus Fox Newsile. Seega peab Ukraina Venemaa nõudmistele alluma.
Trumpi poolt pakutud majanduslikud võidud vastutasuks rahu eest ei ole vähemalgi määral muutnud Putini eesmärke Ukrainas.
Teiseks nentis Trump samas intervjuus, kuidas varasemalt on USA teinud vea, tõugates Venemaad Hiinale lähemale. Tema püüdlused Putiniga häid suhteid hoida on ilmselt kantud soovist seda viga parandada. Kuigi paljud eksperdid on pidanud katseid Venemaad Hiinast eemale tõmmata lootusetuteks, ei ole USA praegune administratsioon sellest eesmärgist loobunud.
Kolmandaks on Trumpi maailmas kõik kaubeldav ja majanduslik kasu inimtegevuse peamiseid motiive. See mõttelaad takistab tal mõistmast, et Putini motiivid on hoopis midagi muud – mitte rahas mõõdetav kasum, vaid võimuiha ning sõge nägemus oma ajaloolisest missioonist ja Venemaa impeeriumi olemusest. Ukraina vallutamise nimel on Venemaa valmis kandma suuri majanduslikke kahjusid. Trumpi poolt pakutud majanduslikud võidud vastutasuks rahu eest ei ole vähemalgi määral muutnud Putini eesmärke Ukrainas.
Euroopa püüdlused Trumpi seisukohti Ukraina küsimuses mõjutada näivad üha lootusetumad. Paljud kommentaatorid on kutsunud eurooplasi üles nendest püüdlustest loobuma ja keskenduma enda tegevusele Ukraina toetamiseks. Ent tänases jõupõhises maailmas, mida suurriigid Venemaa, Hiina ja USA kehtestavad, ei saa Euroopa endale lubada selja keeramist oma suurele liitlasele. Seda ei saa endale lubada eriti Venemaa naaberriigid – Ukraina, Poola, Eesti, Soome jt. Kui USA peaks oma toetuse Ukrainale lõpetama, on sellel kiired negatiivsed tagajärjed kogu Euroopa julgeolekule.
Euroopa peab muidugi pingutama, et ise rohkem Ukraina heaks teha, vajadusel ka ilma USA toetuseta. Vene külmutatud varade kasutuselevõtt Ukraina heaks, uued sanktsioonid Venemaale ja täiendav relvaabi Ukrainale on sammud, mida Euroopa saaks kiiresti teha ja mis mõjutaksid mitte ainult Ukraina, vaid ka USA ja Venemaa positsioone Euroopale soodsamas suunas. Kõike seda saab teha üheaegselt Trumpi veenmisega. USA ja Euroopa liitlaste ühtsuse lagunemine teeniks ainult Venemaa huve.
Euroopa peab muidugi pingutama, et ise rohkem Ukraina heaks teha, vajadusel ka ilma USA toetuseta.
Näib, et Putin on esitanud Trumpile terve rea nõudmisi, mida tal on hetkel võimatu saavutada ja mida USA üksi rahuldada ei saa. Venemaal on ikka tavaks jõhkralt proovida, kui kaugele tal lastakse minna. Nõudes endale nii vallutatud kui ka vallutamata Ukraina alasid ja lisaks Euroopa julgeolekukorralduse muutmist ning lükates kõrvale tingimusteta relvarahu nõudmise on Putin proovinud suunata järgnevate nädalate arutelud enda soovitud raamistikku.
Euroopa liidrid peavad suutma täna (18.08.2025, toim) Washingtonis seda raamistikku kavalalt lammutada ja pakkuma asemele oma teekaardi rahu suunas. Ukraina on juba näidanud üles põhimõttelist valmisolekut arutada olulisi järeleandmisi (okupeeritud alad), kuid ainult teatud eeldustel (lääneriikide poolt pakutavad julgeolekutagatised). On selge, et Venemaa hetkel sellisest lahendusest huvitatud ei ole, vaid jääb oma maksimalistlike nõudmiste juurde ja jätkab sõdimist. Euroopa vajab lähinädalatel kiiret edu kolme hiiglasliku ülesandega: Ukraina positsiooni tugevdamine, sõja hinna kasvatamine Venemaale ning Trumpi veenmine, et Putini nõudmiste järgimine oleks hävituslik Euroopale ja häbiväärne USAle.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused
Sellest on möödunud peaaegu seitse kuud, kui võimsad plahvatused purustasid 26. septembril neljast Nord Streami torujuhtmest kolm, muutes nad mitte üksnes kasutuskõlbmatuks, vaid tõenäoliselt lausa parandamatuks. Kaks päeva hiljem alustasid Rootsi ja Taani omaette juurdlust intsidentide kohta, mis olid aset leidnud rahvusvahelistes vetes, kuid vastavalt emma-kumma riigi majandustsoonis. Rootsi kaitsepolitsei kogus 18. novembriks piisavalt tõendeid, järeldamaks, et plahvatuste taga oli tõsine sabotaažiakt.
Reegleid järgivate mängijate võimalused muutuvas maailmakorras
Tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Armastusega Pariisist: kuidas Prantsuse tuumavihmavarju Euroopa kohale tõsta?
Ameerika Ühendriikide eemaldumisel Euroopa kaitsest on maailmajao tuumaheidutusele tõsiseid järelmeid. NATO tuumariikidest kõige suurem, mitmekesisem ja võimsam tuumaarsenal on USA-l. Külma sõja algusest peale on ta selle arsenaliga teostanud Euroopas tuumaheidutust NATO liikmesmaade kaitseks, kellel endal tuumarelv puudus.
James Sherr: Kreml Trumpiga kaasa ei mängi
Donald Trumpi valimisvõidu järel tahaks Kreml kohelda teda korraga ettevaatlikult ja kindakäeliselt. Õnnesoovidele eriti aega ei kulutatud. Juba kaks päeva pärast USA presidendivalimisi kordas Vladimir Putin oma iga-aastases kõnes Valdai klubi ees maksimumtingimusi Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks, mida ta oli sõnastanud juunikuus.
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.
Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
Pavel Baev: Kurnatud sõjaväed võivad äkitselt kokku kukkuda
Oslo Rahu-uuringute Instituudi professori Pavel K. Baevi sõnul pole Ukraina sõja puhul vaja vältimatult eeldada, et sõda tuleb igal juhul pikk. Pöördepunkt võib tulla juba sellel suvel, sest ei meil ega Venemaal pole vaja Pentagoni lekkeid mõistmaks, kui tõsiselt Ukraina vastupealetungiks valmistub. See teeb Venemaad ärevaks.
Indrek Kannik: Neli punkti Euroopa julgeoleku kindlustamiseks
Venemaa soov oli muuta NATO idatiib ning Soome ja Rootsi puhvertsooniks, kellele liitlaste sõjaline kaitse ei laiene. Demokraatlik maailm peab seisma üheselt Ukraina selja taga ning valmistuma Venemaa maksimaalseks isoleerimiseks, sest ainult nii saame kindlustada kogu Euroopa julgeoleku.