Kristen Michal: Euroopa igavus, etteaimatavus ja stabiilsus on muutunud boonuseks

Lennart Meri konverents keskendub sel korral Euroopale. Viimaste aastate üks mõjusamaid olukorra analüüsijaid ja lahenduste pakkujaid on olnud Mario Draghi, tema palju vastukaja tekitanud 2024. aasta raporti üks keskseid sõnumeid on, et oleme takerdunud omaenda piirangutesse ja regulatsioonidesse ning jäänud seetõttu USA-st ja Hiinast maha. Kuidas teie hindate: kas regulatsioonide hulk on EL-i aeglase majanduskasvu peasüüdlane?

Veebruaris käisid meil mitteametlikul ülemkogul nii Enrico Letta kui ka Mario Draghi. Mõlemad on kirjutanud raporti, mis järgib sarnast mõttekäiku: kuidas võiks Euroopa olla päris turg.

Ma teeks siin alustuseks eristuse, et regulatsioonid on mitmel tasandil. Hästi lihtne on öelda, et Euroopa reeglid takistavad meil midagi tegemast. Vahel võib see küll ka tõsi olla, aga toon näite, mille tõin veebruaris ka ülemkogul: kui võtta sõidujagamine (ride-sharing), siis on sellel turul väga palju kohaliku tasandi turukaitsereegleid.

Eestis on see laialt levinud lihtne teenus, mida kasutavad noored ja vanad. Vigur on selles, et on üks suur Euroopa riik – ma ei taha seda nimetada, et riiki mitte surve alla panna – kus sellise sõidujagamisteenuse pakkuja ei tohi näidata teenuse lõpphinda. Et kui sõidad punktist A punkti B, siis lõpphinda ei näe. What’s the point? Sellepärast sa ju seda teenust kasutadki, et tead: liigud sealt sinna ja see maksab kindla summa. On ka näiteks üks teine riik, kus sõidujagamisteenuse pakkujal peab olema tagatud garaaž. Või kolmas, kus nõutakse, et sõitude vahel peab olema 20-minutiline paus. Mis sul seal puhkama peab – auto või äpp?

See näitab, et tihtipeale ei ole probleemiks ainult Euroopa reeglid, on teatud turud, kus kohapeal valitsevad protektsionistlikud meetmed. Eriti puudutab see suuremaid turgusid ja traditsioonilisemaid valdkondi. Sellega peavad tahtma riigid ise tegeleda ja selleks on vaja üle Euroopa teatavaid standardeid.

Majanduskonkurentsis teiste piirkondadega nagu USA ja Hiina on Euroopa ühtsed standardid täiesti okeid. Küll aga on probleemiks see, et oleme läinud liiga kaugele, püüdes kehtestada kõigile ühesugust õigusrežiimi, mis arvestab ja kaitseb kõikides riikides ning valdkondades kõiki võimalikke huve. Seda on sageli juba liiga palju.

Letta ja Draghi osutavad raportites, et asjad peavad olema lihtsad, reegleid olgu võimalikult vähe, laske majandusel toimida, laske turgudel toimida. Letta rääkis isegi one market’ist – mitte lihtsalt single market’ist –, rõhutades, et see koosneb erinevatest toimivatest turgudest: kapitaliturust, teenuste turust ja teistest.

Teeme Euroopa reeglid lihtsamaks, viime haldus- ja aruandluskoormuse nii miinimumi kui võimalik, viime läbi süsteemse revisjoni.

Eesti panus sellesse on kirjeldus, kuidas asju saab teha lihtsamalt ehk siis once-only põhimõte. Selle on Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa oma sõnavõttudesse üle võtnud. Ma soovisin von der Leyenile viimasel Euroopa Ülemkogul siiralt jõudu, sest once-only’t ei ole isegi Eestis lihtne rakendada.

Kui aga andmestik on juba olemas, siis tuleks ära koristada kõik need reeglid, mis ei ole tegelikult standardid või mis on pidevalt eri režiimides erinevad. Kui küsida, miks ei tulda teatud turgudele, siis on põhjuseks küll hulk muid nüansse, nagu turu suurus või juurdepääs turule, kuid tihti on asi ka selles, et peaks hakkama uut õigusrežiimi selgeks tegema.

Aga ma ennustan, et maailm on positiivses muutuses: võib-olla juba aasta pärast tekivad tänu tehisintellektile – ja ma ei ole ühegi tehnoloogia apologeet – võimalused, mis aitavad erinevate turgude ja reeglite rägastikus masina abil toimetada.

Kokkuvõtteks: teeme Euroopa reeglid lihtsamaks, viime haldus- ja aruandluskoormuse nii miinimumi kui võimalik, viime läbi süsteemse revisjoni. Kõik need omnibussid (seadus või ettepanek EL-i kontekstis, mis muudab korraga mitut olemasolevat õigusakti – K.V.), mis praegu liiguvad ja mille pardal on veel lihtsustamisi, sõitku edasi. Mida lihtsam ja paremini koordineeritud on teenuste turg, seda parem.

Kui rääkida korraks eraldi teenuste turust, siis see on endiselt problemaatiline: 2002. aastal tuvastatud ühtse turu takistustest on 20 aastat hiljem endiselt alles veel 60%. Oleme Euroopas nagu sinimustvalge latern: meil on suhteliselt väikesed piirangud ja asjad toimivad.

Euroopa tugevuse üks sammas on ühtne turg – „superpower“, nagu von der Leyen seda nimetab –, aga see turg on meie tugevus ainult siis, kui see päriselt toimib. Vastasel korral lähevad kõik ettevõtjad, kes kasvavad ja innoveerivad, järgmisele turule.

Kui jätkata siseturu teemal, siis Müncheni julgeolekukonverentsil Euroopa konkurentsivõime paneeldiskussioonis ütlesite, et ülemkogudel on siseturu reeglite lihtsustamisest rääkides kõik väga rõõmsalt nõus, aga seejärel arvab igaüks, et teeme nii, nagu siis meie juures on. Kuidas sellest tõkkest üle saada?

Ilma naljata, see ongi alati nii. Euroopa turu arutelus tuleks jõuda selleni, et teatud valdkondades valime välja miinimumbaasi ja lepime selle reeglites kokku.

Praegu on taas teemana esil 28. ühinguõiguslik režiim. Olin 2011–2012 justiitsminister ja olen seda von der Leyenile korduvalt sõbralikult meenutanud, et käisime juba toona rääkimas, et Euroopas peaks olema üks ühtne ühinguõiguse režiim. Mõte on ju väga lihtne: siis tuleksid suured ettevõtted ka väiksematele turgudele, sest nad ei peaks enam muretsema maksu- või õiguskaitsevaidluste ega tarbijakaitse pärast. Süsteem oleks EL-is valdavalt enam-vähem sarnane – ehkki maksud on siiski iga riigi oma asi. Praegu on kokku lepitud EL-i ühine EU Inc., raske hinnata, kuidas sellega läheb, aga küllap ta tuleb (praeguste plaanide järgi hakkaks süsteem täielikult rakenduma 2027. aastal – K.V).

Sellele küsimusele lõplikku vastust ei olegi, eks otsitakse edasi, aga minu soovitus oleks võimalikult lihtne režiim, mis uute teenuste puhul laseb suuremaks kasvada ka Euroopa sees, ilma et ettevõte peaks välja kolima. Minu hinnangul on Euroopas siiamaani otsitud pigem kõige keerulisemat kõikidele küsimustele vastavat režiimi. Mina valiks teise suuna: äkki otsiks sellist režiimi, mis teeks asjad kõige lihtsamaks ja oleks konkurentsivõimeline.

Eestis on pigem suhtumine, et teeme mingi valdkonna lihtsamaks, siis inimesed hakkavad ise toimetama. Võimalike muredega majanduses saab pärast tegeleda. Ei pea eeldama, et kõik läheb viltu. Start-up’ide puhul oleme ise Euroopas välja pakkunud mitmeid lahendusi: digitaalne äriregister, e-residentsuse programm, digitaalne allkiri, start-up’i viisasüsteem, sektori enda näidislepingud. Muuhulgas on küsimus, mida teha andmetega. Eestis on väga tugev IKT sektor: kui ettevõte kasvab, võib tekkida nn kaksiklinn Tallinn–Amsterdam või Tallinn–London ehk ettevõte paikneb kahes linnas. Kui ühel hetkel hakatakse rohkem andmeid kasutama, kolitakse turule, kus on vabam. Turud on Euroopas olemas, raha siin on, aga tihti on see just murekohaks.

Kui pöörata pilt Euroopa tööstuse poole, siis üks põhjus, mis selle arengut takistab, on kõrged energiahinnad, mis osaliselt tulenevad killustunud turust ja geopoliitilisest olukorrast. Euroopa Liit ise ostab jätkuvalt Venemaalt maagaasi ja kuigi jutt on ärakeelamisest, kestab see olukord vähemalt 2027. aastani (Ukraina sõja vältel on EL ostnud Venemaalt hinnanguliselt ligi 200 miljardi eest naftat ja maagaasi – K.V.). Miks ei jõuta niivõrd elementaarses asjas kokkuleppele?

[Ohkab] Meie oleme Eesti poolt ikkagi ülikärsitud olnud. Meie sõnum on olnud, et lõpetage ära, miks me anname Putinile raha energiakaubanduse kaudu, et ta saaks seda kasutada meie vastaseks luure- ja sõjaliseks tegevuseks ning Ukrainas naiste ja laste tapmiseks.

Vastus, et miks mõned riigid on endiselt selle toru või “süstla otsas”, tuleneb ikkagi riigijuhtidest. Ma ei taha ühtegi riiki stigmatiseerida, kuid nii Fico kui ka Orbáni puhul – ning ka Plenković Horvaatiast on seda öelnud ja seda on korduvalt avalikult käsitletud – on tegelikult nii, et nad saaksid oma kütuse ka mujalt kätte. Nii et nende puhul pole probleem selles, et nad ei saaks kütust kuskilt kätte: asi on lihtsalt hinnas.

Ma arvan, et Donald Trump võiks saada aasta keskkonnateo auhinna küll.

Aga Eesti ja teised Balti riigid maksavad väga kõrget hinda, sest oleme katkestanud sidemed Venemaaga ja panustame iga päev kaitse tugevdamisse. Meie kaitsekulud on 5,4% – see ei ole kerge. Me rajame betoonist taristut ja võrke, et kaitsta oma kriitilise taristu objekte võimalike ohtude eest. Iga päev. Mina ütlen, et alati, kui on võimalik, tuleb välja öelda, kes Vene süstla otsas istuvad. See ei ole kuidagi vastuvõetav ja see ei ole isegi mõistlik. Kui ülejäänud maksavad sellist hinda, et diktaator nurka lükata, siis tegelikult peaks liit ikkagi koos toimima.

Kuidas sellest vabaks saada? Minu meelest on vastus hästi lihtne. Kõigepealt leppida kokku, et me ei tee seda enam – nagu enamus on ka teinud. Ja teiseks, hakata samaaegselt otsima, milline energiaallikate jaotus võiks siis olla. Selle osadeks on erinevatel riikidel tõenäoliselt erinevad allikad, tuumaenergiast taastuvenergiani. Eriti viimane on nüüd Hormuzi väinas toimuva tõttu jälle teemaks. Eeldatavasti annab toimuv järgmiseks viieks aastaks taastuvenergia rajatistele ja tuumarajatistele väga suure hoo. Kõigil tuli ühtäkki meelde, miks me ei taha sellises mahus fossiilseid kütuseid kasutada – julmad ainuvalitsejad, kelle käeulatusest tõstetakse tuumanupp kaugemale, panevad Hormuzi väina kinni. Nii et ma arvan, et Donald Trump võiks saada aasta keskkonnateo auhinna küll.

Üksmeele leidmisest veel rääkides, kas Euroopa Liidus võiks ühehäälsuse nõude muuta ära häälteenamuse nõudeks, et vältida olukordi, kus näiteks Ukrainale 90 miljardi eurose abi väljastamine takerdub?

Vetoõigusest loobumise küsimuses on paljud riigid seni ettevaatlikud olnud, nii välis- kui ka maksupoliitika puhul. Mina pooldan ühtsemat Euroopat, sest väikese riigi jaoks pakub see paremat julgeolekukoostööd, aga turu vaatest lisaks ka väljapoole tugevust. Kahjuks see meile küll ei tuleks.

Ütlen ausalt, et need piirkonnad, kes väljast Euroopaga konkureerivad, eelistaksid pigem nõrka, killustunud ja otsustusvõimetut Euroopat. Meie huvides on tugev Euroopa ja pigem püütakse ikkagi sinnapoole liikuda, aga sel teel on veel väga palju arutelusid ja kohe ei hakka keegi mingeid otsustusmehhanisme muutma.

Liiguks korra konkurentsivõime tõstmise juurde veel tagasi. Prantsuse president Emmanuel Macron on teinud ettepaneku, et EL peaks ühiselt võtma 1,2 triljonit laenu, et kaitsekulutusi teha ning tehnoloogiasse ja roheenergiasse investeerida. Kas te toetate seda?

Ma võin öelda, et sellele on Friedrich Merz sealsamas laua taga vastanud, et nemad seda ei toeta. Sellel on pikad ajaloolised põhjused ja igaühel on oma vaade rahandusele.

Kaitseküsimustes oleme me pigem laenu võtmist toetanud, see on üldjoontes meile vastuvõetav. Aga niisama eelarve paisutamiseks laenu võtta on küsitav. Kui teha seda konkurentsivõime tõstmiseks – suurendame laenukoormust ja ütleme, et tõstame nii konkurentsivõimet – võivad need ühel hetkel olla vastassuunalised vektorid ja hakata üksteist ohtu seadma. Kaitseotstarbel EL ühisvõlakirju ja Euroopa ühislaenamist, neid me oleme toetanud, aga seal on umbes ka piir olnud. Aga Euroopas on ikka olnud kasinad riigid ja need, kes ütlevad, et võtame laenu, investeerime ja siis vaatame.

Kuidas paremini ära kasutada seda tõika, et nii USA kui Hiina on EL-i suurimad kaubanduspartnerid. Kas me saaks seda kuidagi oma huvides pruukida?

Kindlasti saame ja arvan, et pruugime ka. Paljudele tundub, et viimase aja kriisides on Euroopa olnud kehvemas positsioonis. Aga Euroopa ülemkogu laua tagant vaadates – ma võib-olla kedagi nüüd üllatan – on olukord vastupidine: Euroopa igavus, etteaimatavus ja stabiilsus on muutunud väga suureks argumendiks majanduses, kaubanduses ja diplomaatias.

Vabakaubanduslepped eri piirkondadega, võime otsustada majanduse, turu ja investeeringutega seotud küsimusi ning seda, kes kuhu turule pääseb – see on tohutu valuuta. Selle turumõju – juurdepääsu, otsuste, näiteks viisapoliitika kaudu – suudame mõjutada väga suurt osa maakerast, nii palju, kui see on meie mõjutada.

Jah, Euroopal ei ole võib-olla selliseid sõjalisi võimeid, jah, meie otsustamine ei ole selline nagu riigis, kus on üks juht. Aga me saame nende reeglite kaudu otsustada, kes siia turule pääsevad, mida me sel turul teeme ja kuidas asju ajame, ning kindlasti mõjutada maailma paremuse suunas.

Kui küsitlusi vaadata, siis inimesed ütlevad, et uusi tehnoloogiaid pole vaja, meil on kõik niigi hästi. Aga see, kuidas investeeritakse sealhulgas puhastesse energialahendustesse, on näiteks Eestis hinna alla toonud. Kevadel, kui päike hakkab paistma ja tuul puhub, hind kohe langeb. See on üks teema, mida Euroopa on maailmas väga aktiivselt vedanud ja kindlasti pole seda halvasti teinud. Suund selleks, et lastel oleks puhtam planeet, on õige.

Seega suudame mõjutada küll – oma mõjujõu, kaubanduse ja investeeringute kaudu.

Räägime nüüd ka kaitsetööstusest. Kas Euroopa kaitsetööstuse kasv ja selline suhtumine, et eelistame nüüd Euroopat, võiks kuidagi negatiivselt liitlassuhteid mõjutada?

See võib mingisuguses allhoovuses alati teatud pingeid tuua, aga praegu on kaitseturg müüja turg: sisuliselt on nii, et kõik riigid, kõik sõbrad seisavad samades sabades ja väga pikka aega. Riigid peavad valima: kui sa tahad kiiresti võimeid, siis pead minema Ühendriikidesse, Lõuna-Koreasse, Iisraeli.

Hädasti-hädasti on vaja, et Euroopas oleks oma tootmisvõimsused. Venemaa majandus on umbes sama suur nagu Itaalial, aga Venemaa suudab teatud asju Euroopa kaitsetööstusest endiselt rohkem toota. See ei ole hea olukord ja sellega ei saa kuidagi rahul olla.

Kui me tahame rohkem võtta regiooni julgeoleku tagamist enda peale – millele Ühendriigid ka vihjavad – siis selle tagamise osa on kaitsetööstus. Viis-kümme aastat tagasi ei olnud kaitsetööstus kaitsevõime osa, aga see paradigma on Ukraina kogemusest aru saades muutunud. Erinevatel põhjustel: esiteks on osa vahenditest olemas, teiseks on olemas relvad, mida lastes ei pea kelleltki luba küsima, kolmandaks, kui midagi lendab ventilaatorisse, aknasse, korstnasse, saad sa seda kasutada.

Viis-kümme aastat tagasi ei olnud kaitsetööstus kaitsevõime osa, aga see paradigma on Ukraina kogemusest aru saades muutunud.

Tööstus- ja majandushuvid konkureerivad alati, aga praegu on nii, et kõik istuvad sabades ja relvade ning relvastussüsteemide järjekorrad on aastaid pikad. Nii et antagu andeks, kui riigid tegelikult ikkagi mõtlevad selle peale, et nad ei jaksa lõputult sabas istuda. Igas järgmises konfliktis osta üle-eelmise konflikti relvi, mis ju kindlasti töötavad…

Nii et Euroopa peab oma võimeid igal juhul kasvatama – siin pole kahtlust. Siin on Eestil väga hea võimalus: kogu meie kaitsetööstus ja see moodne seltskond, kes siin toimetab – DefSecIntel, Frankenburg, Milrem, GoCraft, kogu Kaitsetööstuse Liit – ainult tuult tiibadesse.

Kas Euroopas on võimalik tekitada kaitsetööstus, mis põhineb usaldusväärsete partnerite toormel?

Küllap on, aga see puudutab laiemalt arutelu, milline on Euroopa tööstus- ja konkurentsipoliitika. Oleme seda paar viimast ülemkogu arutanud. Stéphane Séjourné on selle teema volinik ja see puudutab programmi RESource, mille kaudu korraldatakse Euroopa Liidu ühishankeid kriitiliste toormete varustuskindluse tagamiseks.

Toon näite: Kanada ettevõte Neo Performance Materials ehitas Eestisse EL-i toel 500 päevaga magnetitehase, mis kasutab toormaterjali kogu maailmast. See on osa kriitilise tähtsusega tööstusest – püsimagnetid autodele, tuulikutele ja mujale. Öelda, et me saame hakkama ainult Euroopa toormega kõigis asjades või et paneme kõik teed kinni ja proovime ise hakkama saada – see ei ole realistlik. Aga võiks teha nii, nagu oleme erinevatel nõupidamistel öelnud: mida on võimalik Euroopast kasutada, kasutame Euroopast. Mida Euroopast ei saa, tuleb tuua usaldusväärsete partnerite juurest, see tagab tarneahelate kindluse. See on päris oluline küsimus, sest kui kriitilisel hetkel jääb midagi seisma, ei liigu, siis kõik head kavatsused midagi teha või toota võivad minna korstnasse.

Kaitsetööstuses on samamoodi, järgmise 5–10–15 aasta jooksul see valdkond Euroopas kasvab, sest on meeles, mis on Venemaa oht ja see oht on kasvanud. Selle juurde lisanduvad erinevad komponendid, mis puudutavad tehisaru: valdkond, kus me sõltume riikidena väga palju välistest teenustest ja partneritest.

Mida on võimalik Euroopast kasutada, kasutame Euroopast. Mida Euroopast ei saa, tuleb tuua usaldusväärsete partnerite juurest.

USA investeerib andmekeskustesse 600 miljardit dollarit (prognoositud USA suurimate tehnoloogiaettevõtete kombineeritud kapitalikulutused 2026. aastaks – K.V.), Euroopa ei ole kaugeltki seal. Eelmisel aastal kohtusin Mistral AI juhi Arthur Menschiga, kes käis 2025. aastal Tallinn Digital Summitil. Tema ütles, et kõikides järgmistes etappides majanduses ja sõjalistes kokkupõrgetes määratakse tulevik ikkagi sellega, kellel on suuremad võimsused. Küllap see on osaliselt tõsi.

Nii et selles suhtes strateegilist autonoomiat on vaja, et suudame ise kindlustada ja mitmekesistada oma tarneahelat. Kõlab küll nõmedalt, aga Euroopa Liit peab siin kindlasti käituma ka sarnasemalt Ühendriikide või Hiinaga: olgem ise mõõdukamalt sihikindlamad finantseerimises, kokkulepetes ja planeerimises, et meil oleksid olemas tarneahelad ja vajadusel ka võime luua uut tehnoloogiat, millega suudaksime toota seda, mida on erinevate süsteemide jaoks vaja. Ilma ei saa eeldada, et suudame ise luua sellise kaitsevõime, mis toodab ka kriiside ajal iga kord kõike, mida vaja.

Kui palju teie kasutate oma igapäevaelus AI-d, mida te teete sellega?

Ma kasutan päris palju erinevaid rakendusi: võrdlen, teen analüüse, lasen tekste ja materjale läbi töötada, kontrollin. Minu jaoks on see väga praktiline asi. Claude’i kasutan teatud analüüside tegemiseks ja ChatGPT-d kasutan keelemudelina. Neil on ju oma rollid. Tellin ka teatavaid ülevaateid ja teavitusi sündmuste kohta. Masin ei maga ja kui midagi toimub, annab see mulle sellest teada. Materjalide läbitöötamiseks on Riigikantseleis kasutusel Copilot. Olgu kohe öeldud, et kellelgi ei tekiks mingit kahtlust: midagi salajast me sellega läbi ei tööta. Ei pea higistama hakkama.