Kibe konsensus: kuidas Venemaa eksperdid liikusid võiduootusest totalitaarse konsolideerimiseni

Aasta alguses hakkasid Venemaad tabama tagasilöögid mitmel rindel korraga. Esiteks muutus Venemaa majanduse mõrade eiramine võimatuks. Venemaa föderaaleelarve on tugevasti tasakaalust väljas: 2026. aastaks kavandatud puudujääk oli 3,8 triljonit rubla, kuid aprilli lõpuks oli see juba jõudnud ligemale kuue triljonini. USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu tõstis naftahinna 100 dollarini barreli kohta, kuid sellest ei piisanud vahe katmiseks. Isegi kui sõda Iraanis kestab terve aasta – mida Trump enne vahevalimisi innukalt vältida soovib –, ei pakuks see Venemaale tõenäoliselt jätkusuutlikku lahendust eelarveprobleemidele.

Teiseks on piiriülene droonisõda toonud kaasa otsustava pöörde Ukraina kasuks. Ukraina relvajõud on mehitamata õhusõidukeid kasutades pidevalt intensiivistanud rünnakuid Venemaa territooriumil ning jõudsid sel kevadel selles valdkonnas Venemaast mööda – esimest korda pärast sissetungi algust 2022. aastal. Need rünnakud häirivad Venemaa okupatsioonivägede logistikat rindel ja on hakanud läbi lõikama varustusliine üliolulisel Mariupoli-Krimmi maanteel. Ukraina on samuti tähelepanuväärselt laiendanud oma löögiulatust, tabades strateegiliselt tähtsat naftatöötlemis- ja transporditaristut sügaval Venemaal. Märtsis tunnistas Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Sergei Šoigu, et isegi kaugeimad Venemaa piirkonnad ei saa end ohutult tunda. Vene võimud on möönnud, et kuigi ründedroonide tootmine riigis on rajatud, pole jõupingutused tõhusate droonitõrjesüsteemide väljatöötamiseks andnud nimetamisväärt tulemusi.

Märtsini ei arutatud ekspertide ringis mitte seda, kas Venemaa võidab, vaid millal ja kuidas.

Kolmandaks on Trumpi tegur märgatavalt nõrgenenud. Veel veebruaris kinnitas Venemaa välisministeerium, et Anchorage’i vaim on elus ja seda tuleb hoida. Pärast sõja puhkemist Iraanis tunnistasid nii Juri Ušakov kui ka Sergei Lavrov, et vaim on kaduma läinud. Katse sundida Ukrainat Washingtoni abil alistuma ebaõnnestus. Iraani sõda on kergitanud kütusehindu ka Ameerika tanklates ja vähendanud president Trumpi toetusreitinguid. Laevaliikluse vabaduse taastamine Hormuzi väinas ja Teheraniga kokkuleppele jõudmine on tema jaoks nüüd ilmselge prioriteet. Vene analüütikud on jõudnud arusaamisele, et kiire kokkulepe Ukraina küsimuses Venemaa tingimustel on vähemasti USA vahevalimisteni välistatud.

Neljandaks, Venemaa sõjavägi kaotab initsiatiivi. Pärast esialgse välksõja ebaõnnestumist ja katset Kiievit rünnates Ukraina poliitilist juhtimist halvata grupeerusid Venemaa väed ümber ja alustasid laiaulatuslikku pealetungi üle 1200 kilomeetri pikkusel rindejoonel. Ukraina vastupealetungioperatsioonid jäid reeglina harvadeks eranditeks ning Ukraina territooriumi aeglane ja vaevarohke vallutamine muutus Venemaa meedias tavapäraseks taustaks. See viis eksperdid järeldusele, et otsustav läbimurre Venemaa kasuks on vältimatu.

Märtsini ei arutatud ekspertide ringis mitte seda, kas Venemaa võidab, vaid millal ja kuidas. Sügisel 2024 oli Sergei Karaganov veendunud, et kahe aasta jooksul alistab Venemaa lääne Ukrainas äärmuslikke meetmeid rakendamata ja alandab USA tavalise suurriigi staatusse. Fjodor Lukjanov omalt poolt leidis, et aeg soosib Venemaad ning et Ukraina surutakse varem või hiljem põlvili. Isegi Venemaa stsenaariumipõhised prognoosid 2026. aastaks eeldasid Venemaa katkematut territoriaalset edasitungi. See arusaam osutus valeks. USA Sõjauuringute Instituudi (ISW) andmeil vallutasid Venemaa väed 2026. aasta esimese viie kuu jooksul 15,6 korda vähem territooriumi kui aasta varem samas ajavahemikus.

Põhja-Korea jalajälgedes

Nende tagasilöökide kuhjumine – ja ilmne närvilisus Venemaa tippjuhtide käitumises – on sundinud ekspertide kogukonda esimest korda pärast sissetungi algust oma põhihinnanguid revideerima. Kõigepealt on Ukraina riigi hävitamine kui sõja peamine eeldatud tulemus vaikselt kõrvale jäetud. Üha enam tunnistatakse, et Venemaa ressursid on piiratud ja aeg ei pruugi enam tema poolel olla. Sel kevadel on Lukjanov võimaliku sõjalõpu variantide arutamisel nihkunud märksa ettevaatlikuma sõnakasutuse poole, samal ajal kui Karaganov – olles kaotanud palju oma varasemast enesekindlusest – on hakanud väitma, et ilma lääne eliiti korralikult tuumarelvaga hirmutamata Venemaa seda sõda ei võida. Praeguse kontaktjoone külmutamist ja sõja lõpetamist Anchorage’i tingimustel esitatakse nüüd Moskva jaoks parima võimaliku tulemusena.

Üha enam tunnistatakse, et Venemaa ressursid on piiratud ja aeg ei pruugi enam tema poolel olla.

Teiseks on eksperdid hakanud mõistma, et kui võitu ei tule, seab see tippjuhtide põlvkonnavahetuse lävel seisva poliitilise süsteemi stabiilsuse tõsiselt ohtu. Tajudes oma patroonide vajadust neid riske hallata, on eksperdid hakanud välja pakkuma lahendusi. Kujunev konsensus on, et Venemaa peab liikuma totalitaarse konsolideerimise poole. Põhiidee on siin see, et luhtunud sõja järel saab stabiilsust säilitada ainult kollektiivse teadvuse militariseerimise ning kõigi sotsiaalsete ja riiklike protsesside militaarloogikale allutamise kaudu. Selle „uuele sisemisele kvaliteedile“ ülemineku tagajana nähakse tunduvalt laiemate volitustega julgeolekuaparaati, millel on lai tsiviilinformaatorite võrgustik.

Selle stsenaariumi kohaselt omandaks läänevastasus sügavama ideoloogilise aluse ja tungiks ühiskonna igasse kihti. „Erioperatsioonist“ saaks ametlikus kõnepruugis üks episood igaveses sõjas lääne – ja eriti just Euroopa vastu. Lõppude lõpuks, nagu näitab Põhja-Korea kogemus, on täiesti võimalik pidada sõda USA vastu ajalehtede ja teleekraanide kaudu aastakümneid, hoides elanikke pideva mobiliseerituse seisundis.

Mida võiks see Euroopa jaoks tähendada?

Sääraseid režiime nagu Venemaa oma ei lammutata pärast tulemusteta sõdu. Nad kipuvad end taastootma sotsiaalsete institutsioonide kontrolli ja julgeolekustruktuuride domineerimise kaudu. Kui Venemaa peaks triivima totalitaarse konsolideerimise suunas, võivad tagajärjed Euroopa jaoks olla märkimisväärsed ja pikaajalised.

Esiteks muutub Venemaa süsteemselt Euroopa-vastaseks. Kui totalitaarse konsolideerimise stsenaarium teoks saab, lakkab vaenulikkus Euroopa suhtes olemast olukorrapõhine poliitiline valik ja sellest saab hoopis institutsiooniline alus. Tulevaste põlvkondade jooksul võib Venemaa identiteeti kujundada Euroopa-vastasus – miski, millega Putini-järgne eliit lihtsalt üles kasvab. Mitte ainult NATO idatiiva riigid, vaid kõik Euroopa riigid peaksid leppima aksioomiga, et Venemaa jääb lähitulevikus ränkade julgeolekuohtude ja probleemide allikaks.

Teiseks jääb püsiv rahu Ukrainas kättesaamatuks. Ukraina näitab tugevat võimet vastu pidada – ja potentsiaalselt võiks ka taastada kontrolli okupeeritud alade üle –, kuid lõpliku kokkuleppe saavutamine Venemaaga võib lähitulevikus osutuda raskeks. Sellisel juhul peaksid Ukraina taasülesehitamine ning selle Euroopa ja Euro-Atlandi integratsioon toimuma püsiva ebastabiilsuse tingimustes. Niisugune stsenaarium nõuaks ebatraditsioonilisi lähenemisviise, sealhulgas Venemaa külmutatud vara küsimuse selget lahendamist, milleta kogu protsess võib seiskuda.

Mitte ainult NATO idatiiva riigid, vaid kõik Euroopa riigid peaksid leppima aksioomiga, et Venemaa jääb lähitulevikus ränkade julgeolekuohtude ja probleemide allikaks.

Kolmandaks, tuumaväljapressimisest saab universaalne vahend. Venemaa võib seda kasutada mitte ainult Ukraina sõja kontekstis, vaid igas küsimuses, kus ta kohtab vastuseisu. Kreml mõistab hästi, kui sügavalt on tuumaeskalatsioonihirm lääne ühiskondades juurdunud, ja töötaks tõenäoliselt süstemaatiliselt selle ärakasutamise nimel – sealhulgas võimendades Russlandverstehers’ite (eesti k Venemaa mõistjate) ja populistlike parteide hääli Euroopas, kes on valmis strateegilisteks järeleandmisteks vastutasuks deeskalatsiooni eest. Mingil hetkel võib selle vahendi neutraliseerimine nõuda Euroopalt tagasipöördumist tõsise vestluse juurde omaenda tuumavihmavarju loomise üle.

Neljandaks, kaubanduse relvana kasutamine. Täieliku militariseerimise loogika järgi võivad mittesõjalised instrumendid – energia, toit, väetised, transiit, finantsvõrgustikud – lakata olemast pelgalt äritegevusega seotud ja muutuda geopoliitilise sunni tööriistadeks. Venemaa on piisavalt integreeritud maailmamajandusse, et see arsenal oleks reaalne ja tulemuslik. Igasugune allesjäänud sõltuvus Venemaast – otsene või kolmandate riikide vahendajate kaudu – kujutaks endast potentsiaalset survehooba. Seetõttu tuleb iga kaubandussidet Venemaaga hinnata mitte majandusliku kasu, vaid Kremli kätte antava mõjujõu seisukohast.

Viiendaks, Venemaa luuretegevuse hüppeline kasv. Režiimi kasvav sõltuvus julgeolekuteenistustest võib laiendada nende võimet mitte ainult rajada informaatorite võrgustikke Venemaal, vaid ka korraldada agressiivsemaid mõjutusoperatsioone välismaal. Katsed sekkuda Euroopa riikide sisepoliitikasse, sihipärased valeinfokampaaniad ja käsilaste sabotaažioperatsioonid võivad kõik sageneda. Eesmärk oleks maksimeerida sisemist rahulolematust ja õõnestada avalikkuse usaldust poliitiliste institutsioonide vastu, vähendades seeläbi Euroopa võimet järgida Venemaa suhtes sidusat poliitikat. Sanktsioonide ja terava tehnikapuuduse all oleks Venemaal ka tugev ajend intensiivistada tööstusspionaaži kui peamist vahendit lääne tehnoloogia omandamiseks.