Kas Hiinas Maduro pärast pisaraid valatakse?

2. jaanuaril kell 17:30 kohtus Nicolás Maduro Xi Jinpingi erisaadikuga Venezuelas, Qiu Xiaoqi’ga (邱小琪) — see oli Maduro viimane avalik ülesastumine enne seda, kui kaheksa tundi hiljem maandusid tema residentsi juures Ameerika helikopterid. Arutelul Hiina-Venezuela strateegilise partnerluse üle oli Maduro märkinud Hiina delegatsioonile, et tulemas oli hobuseaasta, ning lisanud: „Mina olen tiiger” (Yo soy Tigre, pidades silmas oma sünniaastat).

Kahtlased investeeringud

Hiinale on Maduro arreteerimine valus hoop. Ametlikus avalduses ÜRO Julgeolekunõukogu erakorralisel istungil mõistis Hiina Rahvavabariik USA tegevuse rangelt hukka kui „ebaseadusliku” ning kritiseeris USA hegemooniat väitega, et „ükski riik ei tohi maailmapolitseina käituda”, väljendades Pekingi ammust soovi liikuda unipolaarsest maailmast multipolaarsesse. USA jõukasutuse kohta arvas Hiina esindaja, et „probleeme ei saa sõjaliste vahenditega lahendada”, ehkki vaid nädal varem, 30. detsembril, oli Rahvavabastusarmee (PLA) lõpule viinud „Õiglusmissiooni 2025” (正义使命—2025), oma suurima õppuse Taiwani ümber. Hiina pole saare suhtes jõukasutust välistanud.

Asjaolu, et pikk suhe Maduroga leidis järsu lõpu, tekitab Xi’le tõenäoliselt negatiivseid tundeid. Võib meenutada, et kahe mehe presidendiaja algust lahutab vaid üheksa päeva: Maduro sai oma riigis presidendiks 2013. aasta 5. märtsil, aga Xi 14. märtsil. Venezuelale on Xi diplomaatilises tegevuses algusest peale kuulunud tähtis koht: Hiina riigipea tegi Caracasse riigivisiidi juba 2014. aastal. Kümnekonna aasta jooksul on Xi ja Maduro tihedalt lävinud; nad kohtusid omavahel ka 2025. aasta maikuus Moskvas, kuhu mõlemad olid kutsutud Venemaa võidu 80. aastapäeva tähistamisele. Suhteisse Venezuelaga on Peking teinud diplomaatilises ja majanduslikus mõttes märkimisväärseid investeeringuid.

Hiina majanduslikud huvid Venezuelas, mida ta on teinud ka energiajulgeoleku tagamiseks, on nüüd kahtluse all. See puudutab mitte üksnes kahepoolset kaubandust aastakäibega 6 miljardit USA dollarit, vaid ka Hiina investeeringuid ja laene Venezuelale, mille maht alates 2000. aastast ületab 60 miljardit USA dollarit. Kuna USA tahab Venezuelale käske jagada, siis pole teada, kas Venezuela jätkab Hiinalt võetud laenu teenindamist. Seni on Caracas tasunud naftas – Venezuela toornafta moodustab kogu Hiina naftaimpordist 5%. Võib juhtuda, et Pekingil tuleb vastutulekuna Washingtonile hakata oma jüaanide asemel arveldama USA dollareis. Alternatiivina võib Peking asendada need ligi 800 000 barrelit päevas tarnetega mõnelt muult riigilt, näiteks Venemaalt, aga see vähendaks Hiina naftaimpordi mitmekesisust, õõnestades rahvavabariigi energiajulgeolekut.

Meeleolusid ja kaalutlusi

Maduro kinnivõtmisest Washingtoni poolt saab Hiina-Vene vahekorrale teha nii positiivseid kui ka negatiivseid järeldusi. Ühelt poolt võivad Peking ja Moskva tunnetada USA ohtlikkust teravamalt, kuna Venezuelast, strateegilisest partnerist Lõuna-Ameerikas, on Hiina-Vene mõju jõuga kõrvaldatud. Siit johtuks mitte üksnes naftakaubanduse kasv kahe riigi vahel, vaid nad saaksid põhjust veelgi elavdada oma sidemeid muudel aladel, näiteks sõjalise koostöö osas.

Teiselt poolt avaldab kahepoolseile suhteile toimet seegi, kui hiinlastele paistab Venemaa nõrgana. Üks Hiina internetikasutaja kirjutas: „Venemaa on Ukraina probleemi lahendamiseks sõdinud neli aastat ja muudkui sõdib; Venezuela probleemi lahendamiseks vajas USA kõigest ühte tundi ja sai asjaga valmis.”[i] Pekingi perspektiivist võib juhtunu võimendada Moskva pidamist kahepoolses suhtes nooremaks partneriks ning rahvusvaheliseks tegutsejaks, kes ei oska oma strateegilisi eesmärke saavutada. Venelased võivad niisugusest hoiakust solvuda, mis külvaks pinevust.

Rahvusvahelised tagajärjed hõlmavad BRICS-i ja muude mittelääne organisatsioonide nõrgenemist läänepoolkeral. Kui Washington säilitab Caracase üle poliitilise kontrolli, lähevad Venezuela püüdlused BRICS-iga ühineda nurja. Kui USA suudab katkestada Venezuela nafta ekspordi BRICS-i partnerriiki Kuubale ning seega avaldada saareriigile survet, saab BRICS-i prestiiž USA vahetus ümbruses kannatada ning Hiina ja Vene autoriteet piirkonnas kahaneb. Huvipuudus võib tabada nii Hiina koostööd Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendusega (CELAC) kui ka Hiina – CELAC-i ühise saatuse ühenduse (中拉命运共同体) loomist, kui Ladina-Ameerika liidrid võtavad tõsiselt tagajärgi, mida võiks olla partnerlusel USA vastastega.

Ent Peking ja Moskva võivad USA käigust ammutada hoopis julgustust süvendada oma mõju enda perifeerias. Maduro kinnivõtmise järel märkis üks Hiina netikommentaator: “USA kontrollib Ameerika maailmajagu, Venemaa Euroopat ja Hiina Aasiat.”[ii] Üksikud Hiina internetikasutajad on soovitanud lausa seda, et Hiina Washingtoni käigust õppust võtaks: “USA julgeb oma mõõka välja tõmmata, Hiinal tuleks selle üle järele mõelda!”[iii] ja “Seekord võime Ameerika käitumist jäljendada!”[iv] Pole erilist kahtlust, et silmas peetakse Hiina Rahvavabariigi tulevast kallaletungi Taiwanile. Arvatavasti mõlgutatakse Moskvas sarnaseid mõtteid Venemaa enda sihtmärkide üle, nii et muretsemiseks on põhjust Eestil ja tervel NATO idatiival.

Maailmas, kus otsustab sõjaline jõud ja mõjusfääride kehtestamine kujuneb uueks normiks, tuleb Euroopas taibata, et mängureeglid on muutunud. Selleks, et Euroopa jääks püsima, on kiiresti vaja tugevdada iseseisvat kaitsevõimet, koostada põhjalikke kaitseplaane ning jõuda ühise arusaamani julgeolekuohtudest.

---

[i] Algne sõnastus: 俄罗斯为了解决乌克兰问题发动战争一打就是四年，战争还在继续； 美国为了解决委内瑞拉问题只需要一个小时，问题解决.

[ii] Algne sõnastus: 美国控制美洲，俄罗斯控制欧洲，东大控制亚洲.

[iii] Algne sõnastus: 美国还是敢于亮剑，值得中国研究和深思!

[iv] Algne sõnastus: 美国的这次作业我们可以抄!