Euroopas kahe riigi vahel jälle puhkenud täiemahulisel sõjategevusel on suur ja sügav mõju. Tähtsaimad tagajärjed on otsustel, mida me teeme oma välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning sõjalise strateegia vallas. Taktikalisel tasandil peame läbi mõtlema mitu olemasolevat kaitse- ja julgeolekuvõime.
Murrangulised tehnoloogiad
Ühena pädevustest peame tugevdama oma oskust tuvastada ja kasutada murrangulisi tehnoloogiaid. Nende tehnoloogiate kasutamine meie vastaste poolt täiendusena sellele, kuidas nad viivad ellu oma hübriiddoktriine, teeb meile varasemast veel tähtsamaks oma strateegilise ettenägelikkuse, manöövrivõime ja tegutsemiskiiruse. Ukraina ja Armeenia konfliktidest on selgunud, et tähtsaimad vahendid, millega kõige enam ära tehakse, pole alati kallima hinnaga.
Näiteks ukrainlased on venelaste paljukiidetud juurdepääsu ja tegevuse takistamisest (A2/AD) jagu saanud tänu üsnagi lihtsatele droonidele nagu Bayraktar TB2, mille maksumust on hinnatud kõigest kahele miljonile dollarile. TB2, mis võib tegutseda nii seiredrooni kui ka varitseva õhuründemoonana, on andnud konfliktis Ukrainale taktikalise eelise ja ühtlasi osutunud tähtsaks teguriks infosõjas.
Euroopa kauaks venima jäänud programm Eurodrone annab tulemuseks pika tegevusajaga, keskmisel kõrgusel lendava mehitamata õhuki, mis meenutab TB2, aga on tükihinnaga ligi 100 miljonit dollarit. Tänu sellele maksumusele rahuldab Eurodrone loomulikult suuremaid nõudmisi ja on tõhusam. Siiski on see kulukas vara, millest riigid ei taha konfliktipiirkondades ilma jääda. Eurodrone’i partnereist oleks arukas järele mõelda, millist tüüpi õhusõidukid tänapäeva lahingutandri nõudmistele kõige paremini vastavad.
Peame Ukraina tragöödiast õppima, et valmistuda sõdadeks, mida me loodame mitte pidada.
Ukrainas toimuvast sõjast tuleb ammutada õppetunde ka teiste võimeprogrammide tarvis. Vastupidiselt ootustele on Vene õhujõududele sõjas jäänud vaid väike osa. Mõtiskleda on vaja selle üle, milline platvorm või platvormide kombinatsioon on tulevastes konfliktides õhuülekaalu tagamiseks parim. Euroopa suure ja kallihinnalise tuleviku õhuvõitlussüsteemi (Future Air Combat System) projekti juures tuleb pöörata rohkem tähelepanu raketitõrjesüsteemide ja kergete õhutõrjesüsteemide – nagu Stinger – suuremale rollile tänapäevastes konfliktides, samuti mõelda koostalitlusvõime tähtsusele mitme sõjapidamisvaldkonna ulatuses ning tuumavõimekuse tähtsusele.
Merevaldkonnas peaks raketiristleja Moskva uputamine kahe võrdlemisi algelise raketiga Neptun (ehkki arvatavasti USA luure toetusel) innustama meid arutlema suurte pealveelaevade vajalikkuse ja rolli üle tulevastes konfliktides ning nende kaitsmise üle.
Sõda Ukrainas tõstab ühtlasi esile usaldusväärsete luureandmete tähtsust sõjapidamisele. Kuna vabatahtlikud on hakanud andmeid üha oskuslikumalt koguma ja analüüsima, pole riiklikud luureagentuurid olukorrateadlikkuse vallas enam ainsad tegutsejad. See sõda on pöörde toonud ka Lääne luurepraktikasse: luureandmeid hulgakaupa avalikustades avaldatakse ühtviisi survet nii vaenlastele kui ka liitlastele.
Ukrainalt tuleb õppida
Teavet tuleb mitte üksnes koguda, vaid ka jagada ja kasutada. Venemaale on Ukrainas kahjuks tulnud lõimitud juhtimis- ja kontrollisüsteemide puudumine, mis suudaksid mestida andmeid, mis pärinevad vaatlustest, käsklustest, olukorrateadlikkusest, luure- ja avalikest infoallikaist. See-eest Ukraina on näidanud, kuidas edukalt ära kasutada satelliidivõrgustikke nagu Starlink. Ukraina strateegiline kommunikatsioon on olnud hädavajalik osa võitlusest maailma inimeste sümpaatia nimel ja relvatarnete tagamiseks.
Peale tehnoloogiate sisu tuleb hinnata ka seda, kuidas võimekusi ellu rakendada ja kuidas raha kasutada. Peame mitmeotstarbelisest kasutusest isegi edasi mõtlema ja hakkama relvastusprogramme läbi viima nii, et see võimaldaks vältida sõltuvust tootjast ja süsteeme saaks edaspidi kergemini täiustada.
Korralikule ettevalmistusele, sealhulgas tehnoloogia mõistlikule rakendamisele, kuulub konfliktide ärahoidmisel tähtis roll. Peame Ukraina tragöödiast õppima, et valmistuda sõdadeks, mida me loodame mitte pidada.
Seotud artiklid
Lääne vastukäik tehnoloogia ja tehismõistuse kasutamisele relvana
Näib, et iga nädal toob päevavalgele mõne järjekordse ulatusliku autoritaarse digirünnaku demokraatia vastu. Riigi korraldatud häkkimiskampaaniatest valimistesse sekkumise, lunavararünnakute ja dissidentide vastu kasutatud nuhkvarani – kõik need pahatahtlikud tööriistad on suunatud Lääne energia-, toidu- ja tervisejulgeoleku vastu, rääkimata demokraatia alustaladest.
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.