Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele

Venemaa kohta tavatsetakse öelda, et ta pole kunagi nii tugev ega nõrk, kui välja paistab. Millel rajaneb Venemaa vastupidavus ning kuidas on idee „suurte ohverduste maast” määranud Venemaa strateegilist kultuuri?

Praeguses kurnamissõjas on tõepoolest väga ebamugav tunnistada, et Venemaa pole ei tugevam ega nõrgem, kui meile paistab. Analüütikule, kes tahab totaalset sõda pidava riigi kodutagalat ja majandust hinnata, kujutab Venemaa strateegilist probleemi. Püüe mõista, millal režiim ja Putin on sunnitud kurnamissõja sihiseadeid muutma, on peaaegu perspektiivitu.

Seepärast osutangi metoodikale palju tähelepanu. Kõigepealt: kuidas on võimalik ühte riiki tundma õppida, kui sellele puudub füüsiline ligipääs? Kuna nii on režiimile kasulikum, eelistab ta seda ligipääsu mitte anda. Teiseks: kuidas näha läbi argise fassaadi, mille säilitamiseks režiim vaeva näeb. Struktuursed probleemid on olemas, aga kuidas nende tõsidust välja selgitada?

Režiim tunneb lahingutegevuses hukkunute arvu pärast uhkust, kuna tema arvates näitab selline „ohverdus”, et igatahes Euroopast on Venemaa üle.

Soovin hoiduda ennatlikest sõnadest, et Putini ja tema režiimi lõpp on lähedal, et Venemaal seisab ees lagunemine või majanduslik kokkuvarisemine jne. Need ennustused on ikka ja jälle vääraks osutunud. Muidugi, kui riik jõuab teatavasse punkti, võime süsteemi kiire laostumise üle hämmastust tunda. Seni on vaja säilitada kaine mõistus ja sündmusi kiretult jälgida.

Vastane on tõepoolest uhke niinimetatud vastupidavuse üle – ta sunnib meilegi peale narratiivi, mis võimendab venelaste üleolekutunnet. Ehkki reaalsus jääb tihti sõnadest kaugele, ei saa selle faktori olulisust salata. Võtame ühe muutuja: lahingutegevuses on hukkunud üle 300 000 venelase. Inimlikust vaatenurgast on see traagiline. Ometi tunneb režiim selle arvu pärast uhkust, kuna tema arvates näitab selline „ohverdus”, et igatahes Euroopast on Venemaa üle. Venelaste arvates pole meie, eurooplased, enam säärasteks ohverdusteks võimelised. Nad tunnevad meid piisavalt hästi, nii et selles on oma tõetera: me ei oska enam surra.

Asja ei tohiks lihtsustada. Esile manatakse ajaloolist klišeed: kuna Teises maailmasõjas hukkus kaheksa miljonit Nõukogude sõdurit, siis oskavad venelased nüüdki surra. Me ei tohiks Venemaale oma kultuurilisi hoiakuid ja ühiskondlikku mentaalsust üle kanda, kuna see on teistsugune ühiskond. Venelased pole inimestena erinevad, hoopis režiim on teistsugune – peame selle brutaalsust arvesse võtma.

Kus on venelaste murdepunkt, mille järel muutused kõne alla tulevad?

Oluline on majanduse seis, kuna see määrab Venemaa elu-olu. Niisiis loevad inflatsiooninäitajad rohkem sellest, kui palju venelasi Ukrainas surma saab. Miks Putinit toetatakse? Lisaks rahvuslikule ja konservatiivsele retoorikale ka seepärast, et ta tagab stabiilsust. Ilma kindraliteta sõdida ei saaks, ent Putini salarelv on Venemaa keskpanga direktor. Elvira Nabiullinat ei tohi alahinnata, ta on ehtne professionaal. Tema võimeil on siiski piirid. Muutusi Venemaal ei vallanda sõjalised lüüasaamised, vaid pigem majanduslikud vapustused. Nende peale ei jää inimesed vaguraks.

Ühtlasi ei tohi unustada riigi eliiti ja veterane. Kui need grupid omavahel vastuollu lähevad, võtavad muutused hoo sisse.

Paraku on Vene opositsioon organiseerimata. Putini poliitika on vastuvõetamatu 10–15 protsendile inimestest. Täpne osakaal pole nii oluline kui nende organiseerituse tase – ja meile seda ei paista. Isegi välismaal on opositsioonil raske ühtsuseni jõuda, nii et Venemaal ei suuda ta midagi korraldada.

Ühest küljest on Vene ühiskond tugevasti militariseerunud; sõdimisest ja kodumaale ohvrite toomisest on saanud omalaadi riigiusund. Teisest küljest ei söandanud režiim sõda kuulutada. Kui ühiskonnas on kesksel kohal sõda, mille järgi joondub kõik muu, siis miks nimetab režiim seda endiselt sõjaliseks erioperatsiooniks ega korralda üldmobilisatsiooni?

Võisime veenduda, et sõjaks läks see üle pärast Venemaa strateegilist nurjumist, kui „sõjalise erioperatsiooniga” ei suudetud Ukraina kaitsest läbi murda. Ukrainlased kutsusid esile kurnamissõja, surudes venelased kaitsesse.

Venelased on sõjatandril ja retoorikas kohanenud. Kui lähteplaan oleks ellu viidud, poleks neil tekkinud vajadust põhinarratiivi muuta või majandust ja ühiskonda militariseerida. Kuna Putini meelest on olukord endiselt lahendatav, jätkab ta jutte Teisest maailmasõjast ning rünnakute alla langenud kodumaa kaitsmisest.

Vene inimesed on hakanud sõjas märkama sotsiaalse tõusu šansse. Neile on see võimalus oma elujärge parandada.

Siin on kaks puudust. Kõigepealt on igasugune riiklik narratiiv teataval määral võlts. Vaadake, keda mobiliseeritakse: vaeseid inimesi ääremaadelt, mitte aga Moskva, Peterburi või muude suurlinnade elanikke. Sõtta minnakse parema palga ahvatlusel. Teiseks on kujunenud paradoks: Venemaa avalikus arvamuses kuulub sõjaväele institutsioonina sedavõrd kõrge lugupidamine, et ta jääb maha vaid presidendist. Ometi ei taha keegi sõjaväes ilma väärilise tasuta teenida. Seegi on kahepalgeline suhtumine.

Pean taas hoiatama liialdustesse laskumise eest. Vene ühiskonnast ei tohi karikatuuri joonistada, kuna ta pole läbinisti ühetaoline. Max Weberi termini kohaselt valmiks nii kõigest ideaaltüüp. Me ei tohi omaenda arusaamu venelastele omistada.

Mobilisatsioonist hoidumiseks värbab Putin sõdureid mitte Venemaalt, vaid igalt poolt mujalt. Teda kitsendab vaid see, millist tasu ta suudab maksta. Vene inimesed on hakanud sõjas märkama sotsiaalse tõusu šansse. Neile on see võimalus oma elujärge parandada – veel kord on tegu silmakirjatsemisega.

Seni tuleb nentida, et Vene ühiskonda pole veennud Ukraina ja tema partnerite strateegiline kommunikatsioon, millega tahetakse demonstreerida, et Vene vägesid pole saatnud säärane edu, nagu kujutatakse Kremli telekanalites. Milline sõnumikampaania oleks Venemaa militariseeritud kultuuris ja ühiskonnas tulemuslik?

Need pingutused on luhtunud, sest võideldakse ka propagandarindel. Selles valdkonnas on Venemaa piisavalt tugev. Üha rangem tsensuur ei lase läänest tulevaid sõnumeid niikuinii läbi. Sõja vahetu tulemusena on süsteem muutunud autokraatlikumaks ja militaristlikumaks.

Võiks küsida, kas selleks, et Venemaad tugevamini kõnetada, peab lääs propagandasõjas pealetungile minema. Mina ei arva, et meist, eurooplastest, oleks arukas selles vallas pealetungioperatsioone algatada. Mõjutama peaks hoopis omaenda eeskujuga. Olen veendunud näiteks selles, et meie poliitiline süsteem on etem. Kui hakkame selles ise kahtlema, on see venelaste õõnestuskatsetest rängem.

Mõnevõrra väärib kriitikat see, mis praegu toimub teisel pool Atlandi ookeani. Oma riigi ja rahvusvahelisest õigusest tuleb kinni pidada. Demokraatlikke norme ja väärtusi tuleb austada. Meie tugevus tuleneb oma printsiipide juurde jäämisest. Ründav propaganda pole alati otstarbekas, kuna see kaldub liialdustesse, aga meie peame faktidest kinni pidama.

Venemaa on hakanud minetama oma seniseid eeliseid, nagu majanduslik paindlikkus ja ülekaal elavjõus. Kui arvestada seda, millisena me Venemaa strateegilist kultuuri tunneme, teeb see ebaedu Venemaad rohkem või vähem ohtlikuks?

Ükskõik, kas Venemaad ootab ees kaotus või hoopis võit, jätkab ta peavalu tekitamist, eriti Läänemeremaadele. Nendime, et peame selle sõja võitma, ja siin polegi kaksipidi arvamist. See pole siiski kõik. Kuidas Venemaa kaotusele reageerib? Mida sisemiselt ebastabiilne Venemaa meile tähendaks? Kahjuks Venemaa juba asub sel kursil. Kui Venemaa saavutab võidu – sunnib Ukrainale oma tahte peale –, kujutab ta Euroopale endiselt ohtu. Nii või teisiti oleme veel kaua kimbatuses.

Venemaal on pikk enesehävituslik traditsioon. Ta riskib, kaotab ja kestab edasi.

Ma ei poolda hüpoteesi, et kui Venemaa on Ukrainaga hakkama saanud, võtab ta paratamatult käsile Balti riigid jt. See ei tähenda, nagu Kremlis ei hellitataks sääraseid mõtteid; niisugune stsenaarium on kindlasti olemas. Aga kavatsusest on elluviimiseni pikk tee. Lühikeses perspektiivis tähendaks see märgatavat vägede koondamist Leningradi sõjaväeringkonda, planeerimist, infrastruktuuri rajamist ja õppusi.

Kõik, mida teha saame, on ise valmis olla. See, mida venelased teevad või kes nad on, pole meie võimuses ega peagi olema. Venemaal on pikk enesehävituslik traditsioon, tema olemuses on tugevaid enesehävituslikke jooni. Ta riskib, kaotab ja kestab edasi. Ta ei käitu kunagi hästi.

Oleme arutanud Venemaa tähtsamaid haavatavusi. Ent mis on meie põhiline nõrkus?

Meie, Lääne- ja Põhja-Euroopa maad, ei pinguta end eriti, ehkki seda saab väita pigem Lääne- kui Põhja-Euroopa kohta. Arvame ikka veel, et elu läheb iseendast paremaks ning normaalsus taastub niipea, kui sõda Ukrainas on läbi. Kahjuks pole see võimalik. Enam ei saa vanaviisi suhelda mitte üksnes Venemaaga, vaid ka Hiina ja USA-ga – segadused on palju laiema ulatusega.

Ukrainlased jätkavad võitlust, sest meie eluviis on kaitsmist väärt.

Meie põhiline nõrkus seisneb eneseusu puudumises. Minu näide pole otsene paralleel, vaid sümboolse tähendusega. Kui Pariisi Jumalaema kirik 2019. aastal süttis ja maha põles, kuulutasid autoriteetsetes ajalehtedes pealkirjad: „See on lääne tsivilisatsiooni lõpp.” President Macron kinnitas, et Prantsusmaa ehitab katedraali viie aastaga üles, ükskõik, mida see maksab. See läkski korda. Saame kõigega hakkama, kui usume endasse ja kulutame oma raha läbimõeldult. See on ka põhjus, miks ukrainlased võitlust jätkavad – meie eluviis on kaitsmist väärt. Kui me sellesse ideaali ei usu, ootab meid hukatus.