Inimsaatustesse kirjutatud (aja)lugu

„Eesti ja Soome on kaks lahutamata venda, kes rõõmu puhul ühistundes ja hädaohu ähvardusel igal ajal üksmeeles külg külje kõrval sammuvad. Meie vahel ei ole küll iseäralisi lepinguid, kuid meie juures on veri paksem kui tint ja verega kirjutatud lepingud on palju kindlamad.“

Kindral Laidoner 1939. a. jaanuari lõpus Helsingis.¹

Kindral Laidoneri ülaltoodud tõdemus ei hõlma mitte üksnes kahe hõimurahva meessoost esindajaid, vaid on laiendatav ka Eesti ja Soome naistele, kellel on kahe hõimurahva koostöös olnud alati oluline roll. Eesti-Soome suhte edendajateks 20. ja 21. sajandil on olnud väga olulisel määral just võimekad ja oma valdkonnale pühendunud naised. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju on oma ajaloouurimise-alase tegevusega, ajaloo populariseerimise ning selle tulemusel valminud dokumentaalfilmide ja raamatutega „Torjutut muistot“ (ilmunud 2006, eesti keeles „Tõrjutud mälestused“, 2007) ja „Suomenlahden sisaret. Kun katsoo toisen tuskaa“ (ilmunud 2011, eesti keeles „Soome lahe õed – vaadates teiste valu“, 2012)² kahtlemata üks neist naistest, kellele kuulub eestlaste ja soomlaste lähendamisel oluline roll. Paju teene seisneb muuhulgas selles, et ta on toonud kahe rahva ühiste teemade hulka ajaloo, täpsemalt 20. sajandi ja selle saatuslikud aastad.

Esimene maailmasõda tõi murrangu suhtumises naistesse ja nende rolli ühiskondlikes protsessides osalejatena. Muutunud oludest tulenevalt pidid naised saama hakkama paljudes sellistes valdkondades, mis varem olid olnud vaid meeste pärusmaaks. Tulenevalt naiste kasvanud rollist ühiskondlikes protsessides hakkasid õrnema soo esindajad 1920ndail organiseeruma ka riigikaitseorganisatsioonidesse, et osaleda riigikaitses, julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel. Teerajajateks saab selles osas pidada soomlannasid, kellest ka eestlannad oma organisatsiooni arendamisel eeskuju võtsid.

Kahe riigi poolsõjaväelise naisorganisatsiooni, Eesti Naiskodukaitse ridadesse kuuluva Helmi Visnapuu ja Soome Lotta Svärdi endise liikme Ulla-Marita Rajakaltio kokkupuutepunkte vaadeldakse 1930ndate lõpu ja 1940ndate alguse poliitiliste arengute valguses ning kajastatakse ka nende pea pool sajandit hiljem toimunud kohtumist 2006. aastal Tallinnas. Nemad on raamatu nimitegelased, inimsaatusteks kehastunud ajaloo esindajad, kelle näitel jutustatakse kahe vennasrahva paralleelselt kulgenud ajalugu 20. sajandi poliitiliste muutuste keerises. Autor käsitleb iseäranis suure põhjalikkusega 1939. aasta sündmusi, kuna leiab, et just sel aastal toimunu pani aluse nendele traumadele, mis põlvkondade kaupa edasi lähevad ja edasi elavad (lk 128). Samuti on autor veendunud, et Eesti ajaloo narratiive on mõjutanud okupatsioon ning sellega kaasnenud sovetiseerimine, soomlasi aga soometumine ja sellest võrsuv püüe konsensuslikkusele (lk 80–91). See, millest Paju oma raamatus räägib ja mida ta kirjeldab, ei piirdu ajalukku jäänud režiimide tegevusega, vaid kahetsusväärselt tihti võime raamatus kirjeldatud elusaatustest kuulda ka tänapäevases kontekstis.

Autor leiab, et väikerahvaste jaoks on tõe sünonüüm läbi aegade olnud reaalpoliitika, mis halvab inimeste moraalsed valikud ja sunnib toimima vastu oma südametunnistust (lk 17). Siit näib tulenevat ka põhjus, miks aeg-ajalt võivad nii eestlaste kui soomlaste seisukohad ja käitumine üllatada – kanname endas varasematelt põlvkondadelt päritud allasurutud ängi ja peidetud valu. Samas ei jää Paju oma teoses pelgalt üksikisiku tasandile, vaid vaatleb ühiskondi ja kujunenud rahvusvahelist olukorda tervikuna. Seejuures tõdeb ta väga õigesti, et ühegi riigi välispoliitika ei sõltu vaid riigi omast tahtest, vaid ka pidevalt muutuvatest võimusuhetest ja ümbritsevate riikide välispoliitilistest huvidest ja eesmärkidest (lk 47).

Eesti ja Soome muutusid 1930ndatel kaardiks ajaloo mängupõrgus. Sarnased ohud, ent erinevad lähenemised kujunenud olukorrale lahenduste leidmisel viisid poliitilise koostöö distantseeritusele, mille taustal arenes aga samas koostöö kõrgemate sõjaväelaste ning Eesti-Soome rannakaitsekoostöö ja informatsiooni vahetamise osas vägagi edukalt,³ rääkimata paramilitaarsete organisatsioonide koostööst ning kummagi riigi kodanikkonna alateadlikust sümpaatiast teineteise suhtes – oldi ju hõimu- ja saatusekaaslased. Paju kirjeldab, kuidas on väikeste sammude ja koostöö kaudu võimalik mõjutada suuremaid protsesse (näiteks naiskodukaitsjate Soomet toetav tegevus talvesõja päevil, lk 61-62) ning kuidas mitte kaotada lootust ka kõige lootusetumas olukorras, säilitades seejuures väärikust ja moraali, sest nii ei teenita mitte üksnes enda ja ligimese heaolu, vaid ennekõike isamaad.

Imbi Paju tutvustab oma raamatu lehekülgedel mitmeid Eesti andekaid, pühendunud ja erudeeritud naisi, kellest emakeelses kirjandusruumis veel väga palju ei ole kirjutatud. Olgu siinkohal mainitud kirkaimate näidetena Eesti Naiskodukaitse alusepanijad Mari Raamot või Anna Tõrvand-Tellmann. Paju raamat on tänuväärne püüe kaardistada ja käsitleda Eesti Naiskodukaitse ja Lotta Svärdi koostööd ja tegevust teisele maailmasõjale eelnenud ajal. See koostöö on valdkond, mis vajaks kahtlemata edasist põhjalikumat uurimist ja käsitlemist, nagu ka Raamoti ja Tõrvand-Tellmanni roll ühiskondliku elu arendajatena tervikuna. Samuti vajaks tulevikus detailsemat käsitlemist repressioonid naiskodukaitsjate suhtes. Viimast on toonitanud oma uurimuses „Naiskodukaitse 1925–1940 ja 1991–2002: ideed ja tegelikkus“ ka Riina Nemvalts.⁴

Tuleb nõustuda Rutt Hinrikusega, kes Soomes tegutseva ja Eesti kultuuri edendava Tuglase seltsi kultuuriajakirjas Elo 2012/03 ilmunud arvustuses tõdeb, et Imbi Paju ei kirjuta ajaloolaste keeles, ta kirjutab ajakirjaniku ja esseistina. Ka siinkirjutaja hinnangul kaldub teos pigem esseistikasse, aga samuti võib sellele läheneda kui päevaraamatule, milles autor arutleb talle südamelähedasel teemal. Raamatut lugedes võib aimata sisemist põlemist, mille autor minevikumälestusi rekonstrueerides ja analüüsides läbi elab. Autori suhtumine Eesti ajaloo erinevatesse retseptsioonidesse on kirglik ning ilmselt ei jää see ühelegi lugejale märkamata (lk 124–127; 233–234). On tänuväärne, et Paju tutvustab oma raamatus Soome autorite kõrval mitmeid Eesti ajaloouurijaid ja teadlasi, kes käsitletavat konteksti silmas pidades on märkimisväärsed ning olulised ka põhjanaabritest lugejatele teada. Seda muuhulgas selleks, et ei juurduks ekslik arvamus, nagu ei uuritaks Eestis oma ajalugu ega kirjutataks sellest ning nagu teeks selle töö meie eest ära usinad naabrid.

Imbi Paju ei karda tõde ja selle väljaütlemist. See on temast teinud hinnatud esineja nii Soomes, Eestis kui ka mujal maailmas. Tähelepanuväärne on olnud Imbi Paju tegevus Eesti 20. sajandi ajaloo tutvustamisel Soomes. Nagu oma dokumentaalfilmides ja raamatutes, ei jää Paju ka siin pelgalt Eesti ajaloo tumedaimate lehekülgede lehitsejaks, vaid suudab toimunut analüüsida ja esitada selliselt, et see võimaldab äratundmist paljudele riikidele ja rahvustele. See muudab Paju tööd ajastute, riikide ja poliitiliste režiimide üleseks.

Allikate (arhiivimaterjalid, intervjuud, publitsistika, isiklik laialdane kirjavahetus) analüüsil ja kajastamisel lähtub autor põhimõttest, et ajalugu pole muud kui inimeste elu. Inimeste elu talletamisel ja edasiandmisel on Paju empaatiline, detailitundlik ja meisterlik.

Samas leiab raamatust ka materjale, mida on küll huvitav lugeda, kuid mis on käsitletavad ennekõike taustainfona, olles sealjuures allikatena sekundaarsed (näiteks rahvusvahelised meediakajastused 1939. aasta sündmustele Läänemere regioonis, lk 182–198). Seetõttu on ka nende kasutamine raamatus esitatud kujul mõnevõrra küsitav raamatu põhiteema – kahe poolsõjaväelise naisorganisatsiooni – käsitlemise seisukohast. Detailid võivad olla huvitavad ja lummavad ning nende adekvaatne mõistmise on ääretult oluline, kuid nende liigsel kasutamisel on oht, et nad hakkavad olulisimat varjutama. Ajaloohuvilisest lugeja seisukohast oleks tänuväärne ka isikunimede registri lisamine.

Teoses on kasutatud rikkalikku pildimaterjali, kuid osa sellest jääb teksti suhtes mõneti kõrvalseisvaks, sest pildiallkirjade lisamisel ei ole autor olnud järjepidev.⁵ Samuti on raamatu soomekeelses väljaandes tunda üksikuid kiirustamise märke toimetajatöö osas. Küllap aga leiavad teoses esinevad väiksed tähelepanematused korrigeerimist järgmises trükis.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et tegemist on üldhariva teosega, mida tasuks lugeda nii neil, keda Nõukogude okupatsioon oma kuritegelikul moel isiklikult on puudutanud, aga ka kõigil neil, kelle peredes on selgeks rääkimata ja lahti harutamata lugusid (ajaloost tulenevaid traumasid), mis oma äraspidisel moel tänapäeva mõjutavad. Mida vähemaks jääb neid, kel on isiklikke mälestusi sellest eestlaste jaoks 20. sajandi dramaatilisimast perioodist, seda olulisemaks muutub käsitletaval perioodil toimunu edasiandmine järgnevatele põlvkondadele lisaks üldtunnustatud käsitlustele ka isiklike (paratamatult subjektiivsete) lugude kaudu. Sellest perspektiivist on Paju raamatul ainest saada näiteks gümnaasiumi ajalookursuse soovituslikuks kirjanduseks.

Imbi Paju läheneb ajaloole oma kogemustele tuginedes ning tema lähenemine on indiviidikeskne – üksikisiku elusaatuse kaudu käsitleb ja kirjeldab ta üldisi arenguid. Seesugune lähenemine ei ole iseenesest ju uus, uudne on aga Paju lähenemine eestikeelses ajalooalases kirjanduses selles mõttes, et ajaloo käsitlemine ja selle dramaatilisimate lehekülgede lehitsemine pannakse n-ö lahtiharutamise ja selgeksrääkimise kaudu psühholoogilise puhastumise, mõistmise ja empaatia prismasse. Imbi Paju soovib oma tegevusega muuta ühiskonda empaatilisemaks, sest ajalugu ei ole tema hinnangul lõppkokkuvõttes midagi muud kui inimeste elu. Oma käsitluse ja esitusviisiga Paju raamat seda eesmärki kahtlemata ka teenib.

Paju kirjutab sellest, kuidas sõjaga kaasnevad hingelised traumad kanduvad põlvkonnalt järgmisele edasi ning kui oluline on neist inimsaatusi ka täna mõjutavatest traumadest vabaneda neist rääkimise, nende analüüsimise ja jagamise kaudu. Selleks, et tulevik võiks olla vaba sõdadest ja mõistvam, peame me sõlmima rahu oma minevikuga (lk 242), on autor veendunud. Siinkohal jääb vaid temaga nõustuda.

Oma raamatutega on Imbi Paju inimnäolise ajaloo populariseerija, omal moel ning heas mõttes maailmaparandaja, kes läbi minevikumälestuste puhastustule püüab luua empaatilisemat ja humaansemat tulevikku. See taotlus on aga ajastuteülene ning ei puuduta mitte üksnes minevikus toimunut, vaid paneb paratamatult mõtlema kaasaja konfliktidele, mille põhjustajateks on repressiivsed valitsused ja diktaatorlikud valitsejad. Neist näidetest ei ole ka täna paraku puudust ja nende leidmiseks ei pea me Euroopa ja maailma kaardil väga kaugele vaatama. Sestap on ka julgeolekuliselt oluline, et minevikus toimunu ei ununeks, vaid oleks hoiatava näitena meeles. Mäletan, et Vene-Gruusia sõja puhkedes 2008. aasta augustis arutlesime ühe sõbraga küllap paljude eestlaste mõtteid ja meeli painanud konflikti üle. Arutlesime isekeskis hüpoteetilise variandina, milline peaks olema Eesti, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide tegevus konfliktile lahenduse leidmisel. Üks, milles jõudsime kiiresti ühisele järeldusele, oli, et Gruusia peab olema rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu keskmes ning seal toimuvat ei saa pidada paratamatuseks, mille osas me ei saa omalt poolt midagi ära teha. Ei saa unustada, ei tohi üksinda jätta”¦ et ei korduks 1939. aasta sündmused.

Ajaloolised kogemused ja nende mõtestamine kodus ja eriti rahvusvahelisel areenil on paratamatult ka osa meie julgeolekupoliitilisest mõtlemisest. Selle eri tahkude ja tasandite mõistmine on väga oluline tervikpildi mõistmisel.