Inimõiguste probleem ja rahvaste tulevik

Carl von Clausewitz ütles kunagi, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Selle kuulsa ütluse parafraas, mille tänane Kreml on juhtmõtteks võtnud, võiks kõlada nõnda: „Inimõigused on geopoliitika jätkamine teiste vahenditega.” Tõepoolest, Putini doktriin lihtsalt ei usu, et Lääs ise inimõigusi ja demokraatiat tõsiselt võtab. Mõeldes eranditult geopoliitika kategooriates eeldab Venemaa sama ka Läänelt. See eeldus pole alati vale, sest järjekindlusetust inimõiguste küsimuses on Lääs korduvalt üles näidanud.

Ülbelt väljendatud arusaam, et Briti Nõukogu ja kõik Läänelt tuge saavad kodanikuühendused on vahend Venemaa alistamiseks, on iga kainelt mõtleva läänlase jaoks ülepingutatud ja jabur. Meie oleme harjunud mõtlema isikuvabadusele kui üldise hüve allikale, mis väärib kõigi vahenditega edendamist. Seevastu Venes on ikka ülimaks peetud kollektiivset tahet ja iga üksiku allutamist sellele. Vene kultuur on „sümfooniline isik”, nagu ütles filosoof Lev Karsavin, sellepärast peab iga üksik noot olema allutatud Suure Dirigendi taktikepile. Isikuvabadus, inimõigused ja väikerahvaste enesemääramisõigus on valenoodid, mida selles sümfoonias ei mängita.

Lisaks Venemaale, mis peale ÜRO on ka Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik, annavad oma eriarvamusest inimõiguste ja demokraatia küsimuses üha häälekamalt teada Aasia riigid. Möödunud sajandi lõpus hakati laiemalt kasutama mõistet „Aasia väärtused”. See pidi osutama kultuurilisele eripärale, mis eelistab tugevat juhti laiapõhjalisele demokraatiale ja allumist isikuvabadusele. Heaolu põhineb korral, mitte sellel, et igaüks talle antud vabadust mõõdutundetult kasutab. Aasia väärtuste filosoofilise alusena rõhutatakse eriti konfutsianismi õpetust, mis väärtustab lojaalsust – perekonnale, riigile, firmale jne. Kogudes populaarsust Kagu-Aasia maades, aga teatud määral ka Indias ja Jaapanis, hõlmab Aasia väärtuste jutt väga erineva kultuuripõhjaga riike, tuues konfutsianismi kõrval sama mütsi alla islami (Malaisia) ja hinduismi (India). Teisalt paneb just Aasia maade kultuuriline mitmekesisus ühtse väärtussüsteemi otsingud kahtluse alla.

Kui Aasia väärtuste dogmaatikasse võiks suhtuda skeptiliselt, siis kultuurierinevusi ei saa me mingil juhul eitada. Inimõiguste filosoofia on läänelik ses mõttes, et ta on antropotsentristlik. Inimene oma individuaalsete õigustega on kõige kese. Samas on Ida kõrgkultuurid sageli orienteeritud kosmilisele terviklikkusele, mida üksikisik oma egoga lõhkuda ei tohi. Indoloog ja budismiuurija Raimundo Pannikar pidas paarikümne aasta eest suurimaks ohuks seda, kui Ida võtab üle küll Lääne tehnoloogilise arengu, kuid jätab inimõigused võtmata. Nii on see pahatihti läinudki. Pannikar osutas ka, et Lääne inimõigusi ei saa Ida kultuuris mõistetavaks teha pelga „tõlkimisega”, vaid vaja on leida sisuline vaste. Kui Läänes on inimõiguste austamine inimväärikuse esmane mõõdupuu, siis selleks, et see arusaam mõistetavaks teha, tuleb kõigepealt küsida, mis on inimväärikuse mõõdupuu selles kultuuris, millega me püüame inimõiguste dialoogi algatada? See võib olla kommete austamine, teatud kosmilise korra järgimine jne. Kõige hullem olukord on see, kui vana väärtussüsteem laguneb koost, aga uut pole omaks võetud. Konks on selles, et uue paradigma saab ikkagi vaid vanale kultuurivundamendile ehitada.

Mõeldes eranditult geopoliitika kategooriates eeldab Venemaa sama ka Läänelt.

Ilmselt eriti hoolikalt tuleks väärtussüsteemide lagunemist ja ümberkujunemist uurida kommunistliku Hiina ja postkommunistliku Venemaa puhul. Mõlemad on geopoliitilise orientatsiooniga riigid, mis suhtuvad inimõiguste-alastesse etteheidetesse selgelt väljendatud üleolekuga. Mõlema ajaloos on olnud ulatuslikke pogromme nagu punane terror ja kultuurirevolutsioon, mis on kaasa aidanud traditsioonilise väärtussüsteemi lagunemisele. Samuti on kommunistlik ideoloogia jätnud aastakümnete jooksul nende inimeste mõtlemisse teravama jälje, kui see õnnestus rahvaste puhul, kes olid allutatud Nõukogude Liidu või Hiina Rahvavabariigi hegemooniale.

Lõhe inimõiguste vallas võetud kohustuste ja riikide tegeliku olukorra vahel on sageli väga nähtav. Õieti tekib küsimus, miks on repressiivse iseloomuga valitsused kohustunud täitma ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, kui ometigi on selge, et maade tegelik olukord sellele dokumendile ei vasta ja puudub ka nähtav tahe selle olukorra muutmiseks? Peame tunnistama, et inimõiguste rahvusvahelistumine on toonud endaga samaaegselt kaasa tubli annuse silmakirjalikkust. See, mis toimib Euroopas ja mida toetab Euroopa Inimõiguste Kohtu tööpraktika, ei ole samaväärselt rakendatav mujal. Naiste, laste ja ühiskonnakastide tegelik staatus ei sõltu ühe või teise kaasaegse õigusnormi omaksvõtust, vaid aastasadadega juurdunud traditsioonist.

Asja teine pool on seotud suurriikide igapäevapoliitikaga, mis nähtavalt seab huvid inimõigustest kõrgemale. Jõulise vabaduse sanitarina suudavad kaasaegses maailmas toimida üksnes Ameerika Ühendriigid, aga liiga sageli on nende huvi läbinähtavalt geopoliitiline ja liiga sageli annavad nad kergelt alust iseendale inimõiguste küsimuses näpuga näidata. Mõni aeg tagasi oli Hiina tüüpargument, kui ameeriklased hakkasid inimõigustest rääkima, see, et Hiina oli ratifitseerinud tervelt 17 põhilepet Ühendriikide 15 vastu. Kirjatähe nominaalsus võidutseb. Samuti tunnetavad suurriigid, et neil on piisavalt rahvusvahelist kaalu, et vajadusel inimõigustealastele etteheidetele tugevama õigusega vilistada. Näiteks on Venemaa Euroopa Nõukogu liikmesriigina lubanud endale ulatuslikku inimõiguste rikkumist Tšetšeenias ning on sisuliselt peatanud ka reformid, mis laseksid Euroopa Inimõiguste Kohtul oma tööd tõhusamalt teha.

Inimõiguste mittejärgimine või nende oluline lahjendamine lähtub peamiselt kahest motiivist. Esiteks valitseb arusaam, et inimõigused nõrgendavad riiki. Eriti peljatakse vähemusrahvaste õigusi ja separatistlike meeleolude arenemist. Teine ja tihti kaalukamgi motiiv on see, et inimõigused ja suurem vabadus ühiskonnas kujutavad endast suurt ohtu valitseva ebademokraatliku režiimi püsimisele. Kuna teatakse, et poliitilised nõudmised arenevad sõnavabaduse kiiluvees, siis on ühiskonna suukorvistamine tõhus vahend sõltumata sellest, kas lähtutakse esimesest või teisest põhimotiivist.

Kõige tüüpilisem inimõiguste järelevalve süsteem põhineb rahvusvaheliste organisatsioonide raportitel. Valdavalt teeb neid ÜRO, lisaks on eraldi raportite süsteem suhteliselt kõrgemaid standardeid evivas Euroopa Nõukogus. Olulise panuse annavad ka tugevad valitsusvälised organisatsioonid nagu Human Rights Watch, Amnesty International, Freedom House, Piirideta Reporterid jt. Loomulikult saab raportite süsteem põhineda vaid pehmel võimul ehk moraalsel autoriteedil. Olen neli aastat teinud Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele raporteid Aserbaidžaani poolt organisatsiooni ees võetud kohustuste täitmise kohta. Selle aja jooksul on mul tulnud korduvalt vastata sealsete ajakirjanike ja opositsioonitegelaste küsimusele, mida kavatsen ette võtta, et valitsus korrale kutsuda – millised on sanktsioonid? Ega mul head vastust olegi. Küsin: kas tahate, et teie maad karistatakse Euroopa Nõukogust väljaarvamisega ja siis enam raporteid ei tehta ning poliitvange ei külastata? Või arvate, et raportöör saab endale võtta voli teha teie valitsuse eest otsuseid?

Vene kultuur on „sümfooniline isik”, nagu ütles filosoof Lev Karsavin.

Raportite süsteem toimib tõhusalt ikkagi vaid siis, kui monitooringualune riik neile tehtud soovitusi tõsiselt võtab. Paljudel juhtudel – näiteks ÜRO kriitika Hiina ja Valgevene kohta või Euroopa Nõukogu etteheited Venemaale – jääb see eeskätt näpuviibutuseks, mida saab poliitilises retoorikas kasutada, kuid millel vahetu otsemõju kõnealuse riigi olukorrale puudub. See aga ei tähenda, et raportite süsteemil positiivset mõju üldse pole. Isegi, kui see on kaudne, moraalne ja pehme, ei ole ta olematu, sest riigid tahavad end raportites paremas valguses näidata ja püüavad teravamaid etteheiteid protestida. Üldiselt kehtib seaduspära, et mida rohkem on raporteid ja erinevaid teabekogumismissioone inimõiguste küsimuses, seda parem.

Ehkki inimõiguste temaatika sisaldab endas palju hambutust, topeltstandardeid ja topeltmõtlemist, ei ole õige skepsisega kaugele minna. Inimõiguste rahvusvahelistumine ei ole ehk maailma parandanud sel määral, kui me seda sooviksime, aga lihtne tõsiasi on see, et inimõiguste nõuded on maailmapoliitikas esil olnud vaid pisut üle poole sajandi. Näiteks

Vestfaali rahul (1648) põhineva riikide suveräänsuse ja siseasjadesse mittesekkumise tees on tervelt kolmsada aastat vanem. Mõte, et inimõigused on midagi enamat kui riikide siseasi, on pöördelise iseloomuga ja ilmselt see pööre kestab veel mõnda aega. Jättes kõrvale filosoofilise eelloo ja võitluse orjade vabastamise eest, algab kaasaegne inimõiguste paradigma alles 1948. aastal ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni vastuvõtmisega.

See „lühike” ajalugu on ühelt poolt lohutus, sest poole sajandiga on palju saavutatud, kuid teiselt poolt sisaldub siin probleem, mis inimõiguste paradigma üldmõistetavust oluliselt pärsib. Nagu eespool rõhutatud, tajutakse inimõigusi tihti Lääne doktriinina, mida muule maailmale kultuurišovinistliku hoiakuga peale pressitakse. Seda hoiakut süvendab europotsentristlik kultuurilugu, mis asetab humanistliku inimesekäsitluse eranditult Lääne konteksti, süvenemata näiteks Aasia maade rikkalikku kultuuripärandisse, mis neidsamu või lähedasi lähtekohti sisaldab.

Siinkohal tuleb tunnistada, et XX sajandi suured metsikused toimusid Euroopas. Ilmselt oli Teise maailmasõja tragöödia vajalik, et luua rahvusvahelised inimõiguste kaitse instrumendid. Ses mõttes on nii Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kui ka Euroopa Nõukogu Teise maailmasõja lapsed. Samas jäi Teise maailmasõja järgne ilmakord selgelt Vestfaali lepete raamistusse, alludes tugevama jõule ja geopoliitilisele mõjupiirkondade jagamisele. Sellepärast on ka inimõigused sõnastatud peamiselt kui isiku individuaalsed õigused.

Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikkel 15 ütleb, et igaühel on õigus rahvuslikule kuuluvusele ja kedagi ei või vastu tema tahet sundida rahvusest loobuma. Hiljem mindi kaugemale ja rahvuslik enesemääramine on hakanud vahelduva eduga kuuluma põhiõiguste loetellu. Nii sisaldub enesemääramisõigus kodanike ja poliitiliste õiguste konventsioonis, samuti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste konventsioonis. Nende sõnastuste põhirõhk on peamiselt majanduslikul ja kultuurilisel, mitte poliitilisel enesemääramisel. „Rahva vabadus määratleda oma poliitilist staatust“ kõlab küll tugeva sõnana, ent sisaldab mitmeid skolastilise vaidluse võimalusi. Neist lihtsaim on võtta ette mõisted ja tsementeerida end positsioonil, et tšetšeenid ja tiibetlased polegi „rahvad“ (peoples) rahvusvahelise õiguse mõistes, vaid nad on kõigest osa paljurahvuselise riigi rahvast. Samuti mängitakse küsimusega, kas uue riigi loomine ikka mahub tavapärase „poliitilise staatuse määratlemise“ alla või on see liiga radikaalne, territoriaalset terviklikkust ohustav abinõu. Lõpuks juhtub, et poliitilisest enesemääramisest räägitakse aralt, justkui ühe suupoolega.

Aasia väärtuste filosoofilise alusena rõhutatakse eriti konfutsianismi õpetust, mis väärtustab lojaalsust – perekonnale, riigile, firmale jne.

Iseenesest on rahvaste enesemääramine leidnud laialdast rakendumist alates Vene ja Austria-Ungari impeeriumide lagunemisest Esimese maailmasõja järel. Esmakordselt sõnastas Ühendriikide president Thomas Woodrow Wilson „rahvaste õiguse määrata ise oma tulevikku” oma 14-punktilises rahukavas Esimese maailmasõja järel. Vaevalt uskus Wilson, et igal rahval hakkab või peab olema oma riik, aga uute riikide, sealhulgas Eesti riigi tekkele andis Wilsoni „14 punktis” sisalduv formulatsioon tuult tiibadesse. 1945. aastal kirjutati enesemääramise põhimõte ÜRO põhikirja, õige pea algas koloniaalimpeeriumide pudenemine ja taas sündisid uued riigid. Uuesti tõusis enesemääramine päevakorda seoses Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemisega. Väljaspool Euroopat väärib märkimist Ida-Timori iseseisvumine 2002. aastal.

Miks ikkagi ühed rahvad saavad vabaks ja teised mitte? Miks ei tunnistata enesemääramist universaalse (inim)õigusena? Kuna enesemääramisõiguse rakendamine on a priori vastuolus riikide territoriaalse terviklikkusega, siis sõltub uute riikide tekkimine ja nende rahvusvaheline tunnustamine esmajoones ikkagi poliitilisest tahtest. Õiguslik vastuolu lahendatakse väitega, et enesemääramist on võimalik realiseerida ka olemasoleva riigi koosseisus, mis eeskätt tähendab laialdast autonoomiat. Tegelikult saadakse aga väga hästi aru, et diktatuuririikides see võimalus ei realiseeru. Näiteks on Hiina jätnud Tiibeti Autonoomse Regiooni demokraatliku omavalitsuseta ning liitnud üle poole ajaloolisest Tiibetist teiste Hiina provintside külge.

Kokkuvõtvalt võime järeldada, et rahvaste enesemääramisõiguse tihedam sidumine inimõigustega on küll sisuliselt õige, kuid olemasolevate riikide huvi on olnud niisugust lähenemist tõrjuda. Rahvastel, kes siiani pole suutnud või kel pole lastud oma riiki luua, on üha raskem globaliseeruvas maailmas hariduslikule ja kultuurilisele lahustumisele vastu panna. Nad kaotavad vanematele rahvusriikidele mitme sajandiga ja iga uus päev süvendab seda lõhet. Ometi pole kahtlust, et näiteks tiibetlased Hiinas, tatarlased Venemaal või kurdid Türgis ja Iraagis oleksid soodsa võimaluse avanedes poliitilise enesemääramise teostamiseks valmis. Vara on rahvaste poliitilise enesemääramise protsessile joont alla tõmmata.

Lähemalt vaadates on arusaam rahvaste õigustest ka viimase paarikümne aastaga tõhusalt edasi arenenud. Tahan osutada ühele ÜRO-välisele ja ühele ÜRO-sisesele arengule. Need on Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) loomine (1991) ja Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsiooni vastuvõtmine ÜROs (2007). Märkigem, et ERO poolt on 2001. aastal vastu võetud ka Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsioon. Ehkki see dokument on non-paper rahvusvahelise õiguse jaoks, on ta sõnastatud ÜRO alusdokumentidele iseloomulikus keeles ning viib rahvaste enesemääramise õiguse sellise loogilise lõpetatuseni, millest mõjuvõimu omavad organisatsioonid on hoidunud. Loomulikult tuleb siin märkida, et nii Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomine kui ka Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsiooni väljatöötamine on tihedalt seotud Eestiga ja Linnart Mälli tegevusega. Praegu kuulub Esindamata Rahvaste Organisatsiooni umbes 70 rahvast (sealhulgas eraldi näiteks Iraagi ja Iraani Kurdistan) arvukusega umbes 200 miljonit inimest. Uue peasekretäri Marino Busdachini (alates 2003) juhtimisel arendatakse aktiivset konverentsidiplomaatiat ÜRO ja Euroopa Parlamendi suunas. Kunagise ERO Tartu Koordineerimiskeskuse baasil on nüüdseks loodud Rahvaste Õiguse Instituut, mis formaalselt ERO struktuuri ei kuulu.

Mõni aeg tagasi oli Hiina tüüpargument see, et Hiina oli ratifitseerinud tervelt 17 inimõiguste põhilepet USA 15 vastu.

Miks ÜRO raames on viimasel ajal edukalt töötatud põlisrahvaste teemaga, kuid mitte rahvaste õigusega laiemalt? Vastus on lihtne. ÜRO käsitleb põlisrahvastena (indigeneous peoples) neid rahvaid, kes on jäänud oma ajaloolisel asualal vähemusse ja kes seega ei saa enam ohustada ühegi eksisteeriva riigi terviklikkust. Tegemist on n-ö Punase Raamatu rahvastega. Nende kohta käivad kaitseklauslid piirduvad peamiselt kultuuriliste õiguste tagamisega. Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon ei ole siduv ning Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa hääletasid selle vastuvõtmise vastu. Viimane fakt on väga mõtlemapanev, sest kui Lääs tahab Venemaad veenda selles, et meil on inimõigustega tõsi taga, siis ei tohiks ei Uue ega Vana Maailma demokraatiad endale sellist hoolimatust lubada.

Eestil on kõigele vaatamata enesemääramisõigusega hästi läinud. Märtsikuu Diplomaatias juhib Paul Goble meie tähelepanu sellele, et Eesti on ühelt poolt kasutanud rahvusvahelise õiguse võimalusi, aga teiselt poolt on Eesti tee positiivselt mõjutanud ka rahvusvahelist õigust. Ta ütleb, et Eesti on märkimisväärselt nõrgendanud nende valitsuste positsiooni, „kes seniajani usuvad, et jõu kasutamine on õigustatud ka muudes huvides kui ainult enesekaitseks või rahvusvaheliste organisatsioonide ja kokkulepete raames”. Seda hinnangut tuleb võtta komplimendina mitte ainult Eestile, vaid väärtuspõhisele välispoliitikale laiemalt. Kui suurriigid jäävad tihti kahtlema geopoliitiliste huvide ja väärtuste vahel, siis meil ei saa sellist kahtlemisruumi olla. Väärtuspõhine poliitika, sealhulgas inimõiguste kaitse ja teiste rahvaste enesemääramisõiguse toetamine, on õieti ainus, mis on meile ajaloos edu toonud.