In Memoriam: Mees, kes kõndis omapead

Henn-Jüri Uibopuu (11.10.1929 – 29.10.2012)

Tartus sündinud Henn-Jüri Uibopuu oleks võinud olla üks neist, kes teeb nii palju kui kästud ja nii vähe kui vaja. Ja keegi poleks talle seda iialgi pahaks pannud. Selmet Oblomovina voodis meeliskleda, oli Uibopuu sootuks teistsorti isiksus.  Natuur, keda ennekõike iseloomustas rikkalik teaduslugu.  Väsimatu jurist, kes ajal, mil Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli vaid unistus, põhjendas lugematutes teadustöödes meie suveräänsuse paikapidavust ja väikeriikide enesemääramisõigust.

Uibopuu kasvas üles Valgas ja, hiljem Tallinnas Hospidali tänavas. Sõjapõgenikuna baltisakslasest ema ja eestlasest isaga kodumaalt lahkununa lõpetas ta 1946. aastal Saksamaal Hildeburghausenis keskkooli. Peale seda töötas ta üle kümne aasta kitarristina tantsuansamblis Nora Kvintett ning esines Kölnist Damaskuse ja Bagdadini. Aastatel 1964–1968 õppis Grazi Ülikoolis õigusteadust ja vene keelt. 1968. aastal kaitses samas doktorikraadi. Kümme aastat hiljem, 1977. aastal, sai temast rahvusvahelise ja võrdleva riigiõiguse erakorraline professor. Aastatel 1977–1995 töötas Henn-Jüri Uibopuu Salzburgi Ülikooli Rahvusvahelise ja Võrdleva Avaliku Õiguse Instituudi osakonnajuhatajana. Alates 1995. aastast oli ta Salzburgi Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise ja võrdleva õiguse auprofessor. Ta avaldas trükis üle 150 teadustöö, nende seas viis monograafiat rahvusvahelise õiguse, inimõiguste, põgenike õiguste, lepinguõiguse ja võrdleva riigiõiguse alalt. Seetõttu oli üsna ootuspärane, et sellise  pagasiga õigusteadlasest sai Eesti põhiseadusliku assamblee nõustaja ning Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.

Uibopuu tuntus ja oskused olid suureks toeks Eesti saatkonna sisseseadmisel Viinis.

Kuid Uibopuu mõõt ei peitunud pelgas teoreetilises sügavuses, vaid ta soovis tajuda oma vaimu võimete vilju ka praktilises elus. Kõneka tõigana ses tõdemuses on Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri otsus anda 1992. aastal esimene aukonsuli patent Uibopuule. Aukonsuli ning õigusteadlasena osales ta aktiivselt Eesti konsulaarõiguse ja hoiakute kujundamisel. Üsna kiiresti sai  selgeks, et pragmatism ei ole alati parim abinõu konsulaarõiguse kujundamisel. See, mis  teatud ajahetkel on väikeses Eestis  arusaadav ja loogiline, ei ole välismaailmale teps alati üheselt mõistetav ja seda kindlasti õigustatult. Näiteks selline kohalikus kõnepruugis tuntud sõna nagu „aukonsulaat“ on tänu temale enamiku konsulite kõnepruugist välja juuritud. Nii kaunistab vapikilpi “Eesti Vabariigi aukonsul”, mitte “Eesti Vabariigi aukonsulaat”.

Tema aktiivne, vankumatu ja järjepidev tegevus Eesti Vabariigi auks ning kohaliku Austria eestlaskonna toetuseks leidis äramärkimist 1998. aastal Riigivapi IV klassi teenetemärgiga. Teenetemärkidest olulisem on aga kaasteeliste vahetu mälestus – aastakümnete pikkune silmapaistev töö Eesti esindamisel Austrias. Lisaks oma konsulaarpiirkonnale Salzburgi liidumaal olid tema laialdane kontaktvõrgustik, tuntus ja oskused suureks toeks Eesti saatkonna sisseseadmisel Viinis.

Henn-Jüri Uibopuu saadeti viimsele teekonnale 29. oktoobril 2012. aastal Salzburgi kirikus.

Artikli autorid tänavad Helena Sepandit ja Urmas Eiglat.