In memoriam: Max van der Stoel 1924 – 2011

Õpetatud jurist Max van der Stoel oli pika kogemusega poliitik ja diplomaat, kes teenis kahes valitsuses tööpartei liikmena oma riiki välisministrina ning oli 1983–1986 Hollandi saadik ÜRO juures. Esimese Pärsia Lahesõja ajal 1991. aastal nimetati Max van der Stoeli ÜRO erivolinikuks Iraagi küsimustes. Erivoliniku terav kriitika Iraagi inimõigustepoliitika suhtes tema esimesel külaskäigul 1992. aastal vihastas Saddam Husseini nii, et visiit jäigi viimaseks: Iraagi võimud enam teda riiki siseneda ei lasknud. 

Tol ajal kandis OSCE veel oma vana nime – Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents ehk CSCE. Külma sõja lõppedes ning Varssavi pakti, Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemise tagajärjel hakkas CSCE-OSCEs osalevate riikide arv tasapisi kasvama: hakkasid liituma riigid, kes olid oma iseseisvuse taastanud või päris esimest korda loonud. Mõnes neist kuritarvitasid riigi- või rahvusjuhid uut olukorda selleks, et vägivaldselt klaarida oma vaenlastega vanu arveid. Mõnes riigis puhkes lausa relvastatud konflikt, nimetagem näidetena siinjuures vaid Tadžikistani, Gruusiat või  Armeeniat ja Aserbaidžaani.

Sellele olukorrale vastas CSCE-OSCE kahe uue meetmega, mis pidid ühendusel aitama  kiiresti reageerida juhul, kui rahvuskonflikt ähvardas muutuda vägivaldseks. Helsingi jätkukonverentsil 1992 loodi 1) pikaajalise valvemissiooni institutsioon ning 2) vähemusrahvuste ülemvoliniku ametikoht. Eesti sai mõlemat maitsta: CSCE-OSCE lõi oma esimese pikaajalise valvemissiooni just Eestisse, see tegutses kokku üheksa aastat. Ja Eesti ning Läti muutusid esimese vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli erilise tähelepanu objektideks.

Miks Max nii armastas Eestis käia?

Tippkohtumise kommünikee kohaselt on CSCE-OSCE vähemusrahvuste ülemvolinik erapooletu, iseseisev ja konfidentsiaalselt tegutsev isik. Ta peaks keskenduma võimalike rahvusvähemustega seotud kriiside teadvustamisele ning ennetamisele kogu CSCE-OSCE piirkonnas, mis teatavasti ulatub Vancouverist Vladivostokini.

Kuna kirjalik mandaat on napisõnaline, asus ülemvolinik Max van der Stoel sihikindlalt seda täiendama ja arendama. „Ülemvolinik otsustab ise, kuhu ja millal ta sekkub,“ nagu on kirjutanud tema kunagine nõunik Rob Zaagman.

Missiooni olemasolu oli hakanud tõsiselt segama Eesti püüdlusi NATOsse saada.

Kus ta siis sekkus? Väljaspool endise Nõukogude Liidu ala võttis Max van der Stoel ette küsimused Albaanias (kreeklased), Horvaatias (serblased), endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (albaanlased), Ungaris (slovakid), Slovakkias (ungarlased) ning Rumeenias (ungarlased). Endise NSVLi alal tegutses ülemvolinik Eestis, Lätis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Leedus, Moldovas ning Ukrainas (Krimmis), ent peagu eranditult keskendus vene vähemusele.

On palju spekuleeritud, miks see oli nii. Max van der Stoel ise ei seletanud seda kunagi lahti, kuid on võimalik, et ta uskus päriselt Venemaa ametlikke etteheiteid neile riikidele. On ka võimalik, et ta aktsepteeris Venemaa võimet ja valmidust kuritarvitada vähemusküsimust, et oma välispoliitilisi eesmärke saavutada. Kui see  nii oli, siis võib öelda, et Max van der Stoel lähenes oma tööle ja mandaadile täiesti ausalt, uskudes, et ta ennetabki neis paikades rahvuskriise.

Kuigi Eesti oli Max van der Stoeli luubi all kogu tema kaheksa tegevusaasta vältel, keskendus tema peamine mõju Eesti rahvuspoliitika viiele õigusaktile. Esimene oli välismaalaste seadus 1993. aastal, mille puhul tema ja ka Euroopa Nõukogu eksperdid andsid oma parandussoovitusi, mis enamikus võeti ka vastu. Teine oli uus kodakondsusseadus 1995. aastal, milles ülemvolinik soovitas lihtsustada ja täpsustada tingimusi kodakondsuse saamiseks, mida ka tehti. Kolmas oli kohalike omavalitsuste valimisseadus aastal 1996, mis esialgu nägi kandideerijatele ette keeleeksamit. See nõue Max van der Stoelile ei meeldinud ja see asendati kandideerija kirjaliku avaldusega, et ta eesti keelt valdab.

Neljas oli kodakondsusseaduse parandusseadus. Ülemvolinik oli ammu Eestile soovitanud anda kodakondsus lastele, kelle vanemad olid NSV Liidu lagunemise tagajärjel jäänud kodakondsusetuks.

1997. aasta kevadsuvel, kui Eesti kutse ELi liitumisläbirääkimistele oli kaalukausil, võttis Max van der Stoel kodakondsuseta laste teema tõsiselt, lausa agressiivselt käsile. Keerulise poliitilise protsessi tulemusena tuldi talle vastu parandusega, mille kohaselt võisid lapsevanemad taotleda alla 15-aastastele lastele kergendatud korras Eesti kodakondsust. Sellel sammul oli eriline tähendus, kuna ülemvolinik pidas seda oma viimaseks  soovituseks kolmekümnest, millega ta oli alustanud. Eesti reageeris nii või teisiti kõigile soovitustele ja sai kutse ELi liitumisläbirääkimistele.

Ja ikkagi tuli veel üks soovitus: kaotada ära keeleeksam kõikide valimiste kandidaatidele, k.a Riigikogu valimised. See oli eriti oluline soovitus, sest seda peeti viimaseks põhjuseks, miks OSCE missioon ikka veel Eestis viibis. Missiooni olemasolu oli hakanud tõsiselt segama Eesti püüdlusi NATOsse saada. Novembris 2001 võttis Riigikogu vastu parandatud valimisseaduse ja vahetult pärast seda pani OSCE missioon Eestis oma uksed kinni. On märkimisväärne, et see viimane samm tehti pärast Max van der Stoeli ametiaja lõppu: nii kaugele ulatasid tema käed.

Kuigi Max van der Stoeli mõju neile õigusaktidele väärib eraldi  juriidilist hinnangut, võib öelda, et laias laastus olid tema soovitused pigem täpsustused ja parandused, mitte põhimõttelist laadi. Suures enamuses tuli Eesti riik pisisoovitustele vastu, kuna  meie välispoliitiliste peaeesmärkide saavutamist – liikmesust Euroopa Liidus ja NATOs – ei soovinud keegi veelgi komplitseeritumaks muuta.

Vastuoluline Max

Juuniküüditamise aastapäeval 1999. aastal kirjutas Eesti Päevalehes nüüdseks lahkunud Enn Soosaar artikli ülemvolinikust pealkirja all „Miks me ei armasta Max van der Stoeli?“.

See loosung väljendas paljude arvamust ülemvolinikust. Tõepoolest, tolleks ajaks oli eestlaste frustratsioon jõudnud haripunkti. Valitsus pingutas nii, kuidas jaksas, et täita Maxi soovitusi, kuna  kuvand nende täitmisest mõjutas otseselt või kaudselt Eestile oluliste välispoliitiliste eesmärkide saavutamist. Ja poliitiline kapital, mida valitsused olid soovituste täitmisse investeerinud, ei olnud väike. Siiski vastas Max aina uute soovitustega.

Eestlase hinges kripeldas ka ülemvoliniku eriline lembus tegeleda just Eestis ja Lätis elavate vene vähemustega. See kalduvus oli ka teistel Lääne tegelastel, mitte ainult Max van der Stoelil, ent sellest tulenes ka tolleaegse välisministri Toomas Hendrik Ilvese hüüdlause „Ei kummijoonlaudadele,“  mis tähendas, et kõiki tuleks mõõta sama puuga, kõiki käsitleda samade kriteeriumide järgi.

Esimese Pärsia Lahesõja ajal 1991. aastal nimetati Max van der Stoel ÜRO erivolinikuks Iraagi küsimustes.

Max van der Stoel ei vaevunud tegelema rahvusvähemustega Venemaal. Vaatamata valitsuse korduvatele palvetele ei pööranud ülemvolinik erilist tähelepanu teistele Eestis elavatele vähemustele, nagu setudele, kelle probleemid olid vähemalt sama tõsised kui vene vähemuse omad.

Max van der Stoel nõudis Eestilt ka seadusemuudatusi, mida teised OSCE riigid ei pidanud rakendama. Ja lõpuks, nagu Soosaar kirjutas, ärritas ka ülemvoliniku stiil kujutada ennast „Euroopa Liidu sõeluja rolli ja (anda)  mõista, et kui me viksid ja viisakad pole ta ettekirjutusi täitma, võib ELi uks Läti ja Eesti ees sulguda“.

Ajad olid teised. Tollal ei vaidlustanud  keegi Maxi põhimõtteid per se. Saadi aru,  et tema soovitused aitavad viia Eesti seadusandluse paremini kooskõlla Euroopa arusaamadega, isegi kui see ei olnud mugav ega meeldiv.

Tagantjärele võib öelda, et Max van der Stoeli väljapressimine oli valus, kuid kasulik. Tema surve aitas Eesti riigil paremini kujundada oma kodakondsuspoliitika põhimõtteid ja sundis riiki neid põhimõtteid adekvaatselt kaitsma: juba loodusest teame, et see, mis rasketes tingimustes sünnib, on tugevam ning jätkusuutlikum.

Maxi kõrgendatud tähelepanu andis Eestile ka suurepärase võimaluse end näidata kannatliku ja koostööalti riigina. Ehk, nagu täheldas Postimees oma juhtkirjas vahetult pärast NATO Madridi tippkohtumist ja vahetult enne Euroopa Komisjoni soovitust kutsuda Eestit esimese grupiga liitumisläbirääkimisi pidama: „Mida rohkem suudab Eesti teisi endast kui edukast ja usaldusväärsest partnerist rääkima panna, seda enam kasvavad lootused meie otsustavale läbimurdele läänemaailma tugiorganisatsioonidesse.“