In memoriam

Sel kuul siitilmast lahkunud Soome president Mauno Koivisto oli ehk eestlaste silmis Soome kõige vastuolulisem poliitik. Nüüdseks on selgunud, et näiliselt Eesti toetamise ja tunnustamisega venitanud Koivisto siiski toetas Eestit. Kultuurikoostöö kaudu, kuhu Soome suunas kümneid miljoneid marku. Aga diplomaatiliselt pidi asi välja nägema teistmoodi, vaoshoitud.

Mitmed analüütikud on juba kirjutanud, et Eesti toetamine oli enam-vähem ainus koht, kus muidu oma riigi liidrite välispoliitikat tunnustav Soome avalik arvamus Koivisto Eesti-liini ei mõistnud. Sest – ja meenutagem siinkohal 1990. aastate algust – Soome oli eestlastele lahti läinud, igal eestlasel oli nn kodusoomlane ja vastupidi. Soomest käidi defitsiitseid asju toomas, aga ka lihtsalt – nagu siinkirjutaja – uudistamas ja vaba maailma õhku hingamas. Rohujuuretasandil valitses tohutu entusiasm. Ja siis tuli taas Koivisto oma avaldustega …

Ent me peame mõistma, millisest keskkonnast Koivisto tuli. Koivisto oli esimene president pärast Urho Kaleva Kekkost, kelle valitsusaeg tähendab Soome ajaloos tervet ajastut. Koivisto alustas ikkagi soometumise perioodil ja tema valitsusaja lõppedes oli Soome valmis astuma Euroopa Liitu. Aastail 1982–1994, mil Koivisto oli Soome president, muutus maailm tundmatuseni. Soome, kes pidi Moskvast luba küsima, missuguse rahvusvahelise organisatsiooniga võib ühineda, sai korraga aru, et Moskva enam seda ei nõua.

Koivisto mõistis väga hästi, missuguse naabri kõrval peab Soome elama. Tema raamat „Vene idee“ räägibki sellest, kuidas toime tulla idanaabriga. 2002. aastal, kui tema raamatu eestindust Tallinnas esitleti, sain võimaluse Koivistot intervjueerida. Kuid seda eelhoiatusega, et ta ei hakka rääkima 1990. aastate algusest ja Baltimaade tunnustamisest, vaid kõneleb üksnes oma raamatust. Aega oli vist vaid kümme minutit ja palju ei jõudnudki rääkida. Küsimusele, missugune võiks olla Soome ja seejärel Eesti idee, vastas Koivisto mõlemal juhul lühidalt: ellu jääda.

Soomlasi – ja võib-olla ka eestlasi – iseloomustab samas see, et kui midagi juba otsustatud, siis seda enam ei muudeta. Kui Koivisto oli otsustanud Eestit tunnustada – sellest 1991. aasta episoodist kirjutab värvikalt oma mälestustes toonane peaminister Esko Aho –, polnud enam tagasipööramist. 1991. aasta algul baltlastele külma vett kaela kallanud Koivisto oli 1992. aastal esimene läänemaade president, kes Eestit külastas. Sealtpeale on Eesti-Soome suhted liikunud üksnes ülesmäge, sekka muidugi arusaamatused NATO ja Venemaaga. Võib öelda, et Koivisto oli see, kes pani aluse tänapäeva Eesti-Soome suhete üldiseloomule.