september 14, 2018

Trumpi Iraani-otsuse analüüs: oli see ikka mõistlik risk?

AFP/Scanpix
Iraani perekond jalutamas mööda reisibüroo suletud aknast, kus on näha ka lennukompaniide logosid. Air France ja British Airways teatasid augusti lõpus, et nemad peatavad lennud Teherani septembris, viidates madalale rentaablusele USA taaskehtestatud sanktsioonide tõttu.
Iraani perekond jalutamas mööda reisibüroo suletud aknast, kus on näha ka lennukompaniide logosid. Air France ja British Airways teatasid augusti lõpus, et nemad peatavad lennud Teherani septembris, viidates madalale rentaablusele USA taaskehtestatud sanktsioonide tõttu.

Iraanil seisavad ees rasked valikud.

12. mail andis president Trump teada, et USA loobub tunnistamast ühist laiaulatuslikku tegevuskava JCPOA ja Ühendriigid kehtestavad Iraani suhtes taas majanduslikud sanktsioonid. JCPOAle andsid 14. juulil 2015 Viinis allkirja ühelt poolt Iraan ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Suurbritannia, Hiina, Venemaa ja Prantsusmaa. Viimased soostusid tühistama karmid majanduslikud (finantsilised, kaubanduslikud ja energeetikaalased) sanktsioonid, mis olid kehtestatud surve avaldamiseks Iraanile, et see lõpetaks mitmes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis keelatud uraani rikastamise programmi. Iraan kohustus JCPOA alusel piirama tuumaenergiaalast tegevust. Konkreetsemalt seadis JCPOA nõude, et Iraan ei rikastaks uraani üle taseme, mida on tarvis tsiviilotstarbeliste tuumareaktorite kütuse tootmiseks (umbes viis protsenti), ja „lahjendaks” olemasolevat rikastatud uraani selle tasemeni, lõpetaks uraani rikastamiseks vajalike tsentrifuugide paigaldamise, peataks raske vee tootmise ja nõustuks oma tuumaenergeetikaalase tegevuse laiaulatusliku rahvusvahelise inspekteerimisega.1 Tegevuskava siht oli lubada Iraanil arendada rahvusvahelise järelevalve all piiratud tsiviilotstarbelist tuumavõimet tagamaks, et kogu programm oleks puhtalt rahumeelne.

Lahtiütlemise otsust põhjendades lausus president Trump: „Iraani kokkulepe on üdini puudulik. Kui me ei võta midagi ette […] suudab maailma juhtiv terroritoetaja lühikese ajaga jõuda maailma kõige ohtlikuma relva omandamise lävepakule.”2 Lahtiütlemise otsus lõi jalad alt kodu- ja välismaisel arvamusel, et hoolimata valimiskampaaniaaegsest retoorikast tunnistab Trump siiski Iraani kokkulepet, süüdistades selle puudujääkides varasemaid administratsioone. Tõepoolest, Trump on ilmutanud paljudes küsimustes paindlikkust, kinnitades näiteks toetust NATO julgeolekugarantiidele ja kaaludes väga paljusid käitumisvõimalusi Põhja-Korea suhtes. Mõningate teemade puhul, näiteks kliimamuutused, Jeruusalemm ja Iraan, on Trump aga jäärapäiselt püsinud oma seisukohtade juures, laskmata ennast kõigutada kodu- ja välismaisest kriitikast.

USA sisedebatt

JCPOA on tekitanud väga suuri lahkarvamusi. Selle poolehoidjad kinnitavad, et kokkulepe tagab, et Iraanist ei tärka tuumaohtu veel palju aastaid, kriitikud aga mõistavad leppe hukka kui üdini eksliku lepitamispoliitika näidise. Pärast läbirääkimisi ja selle järel, kui IAEA ametlikult kinnitas, et Iraan täidab kokkulepet, lasid Ühendriigid ja Euroopa riigid vabaks ligikaudu saja miljardi dollari väärtuses Iraani külmutatud vara. Ühes nafta maailmahinna kasvuga aitas JCPOA Iraani majandusel järgnevatel aastatel maruliselt kasvada (kasvuprotsent kerkis lausa kahekohaliseks).

Donald Trump on pikka aega olnud üks juhtivaid JCPOA kriitikuid. Ta on korduvalt kokkulepet tauninud, nimetades seda „kõige halvemaks kokkuleppeks, mis eales on sõlmitud”. Kui Trump andis 16. juunil 2015 teada, et kandideerib presidendiks, mainis ta muu hulgas, et tuumakokkulepe Iraaniga võib kaasa tuua Iisraeli hävingu. Kui kokkuleppe sisu konkreetsemaks muutus, mõistis Trump otsesõnu hukka „meie presidendi ja poliitikute totaalse ebakompetentsuse”, kuna eelnevalt oli Iraanil juba „kõri täiesti kinni pigistatud”, ega jätnud uhkelt lisamata: „Kui mind presidendiks valitakse, alustan Iraaniga uusi läbirääkimisi.” Trumpi viha kokkuleppe vastu on arvatavasti tingitud tema negatiivsest suhtumisest Iraani tervikuna. Trump kirjutas 2011. aastal ilmunud raamatus „Time to Get Tough” („Aeg karm olla”), et Ühendriigid peavad koos teistega andma endast kõik, et Iraanist ei saaks tuumariik. Eriti pelgas ta seda, et Iraani valitsusse kuuluvad fanaatikud võivad anda tuumarelva terroristide kätte.

Valimiste järel kehtestas Trumpi administratsioon Iraani suhtes uusi sanktsioone. 3. veebruaril 2017 võttis Valge Maja sihikule juriidilised ja füüsilised isikud, kes olid osutanud rahalist ja logistilist abi Iraani ballistiliste rakettide programmile. Esimese visiidi ajal Lähis-Idas 2017. aasta mais mainis Trump vajadust seista Teherani vastu kui tegurit, mis tugevdab USA piirkondlike partnerite mitmepoolset koostööd, sõnades, et „Iraani agressioon […] tõukab inimesi kokku väga positiivsel moel”. Samuti üritas Trumpi administratsioon suhelda otse Iraani rahvaga, minnes valitsusest mööda. Näiteks läkitusest Iraani kodanikele Pärsia uusaasta saabumise puhul 2017. aasta märtsis jättis Trumpi administratsioon välja kõik lõigud, mis puudutasid Iraani poliitilist juhtkonda või Iraani ja USA valitsuse tulevase leppimise teemat. Põhimõtteliselt võis seda pidada keeldumiseks tunnustada üldse Iraani valitsust. Sarnaselt eelmiste administratsioonidega andis ka Trump teada, et teatavatel tingimustel võivad Ühendriigid kaaluda sõjaliste löökide andmist Iraani pihta.

Siiski arutas Trumpi administratsioon tükk aega, mida JCPOAga ette võtta. President kinnitas sanktsioonide rakendamisest loobumise pikendamist põhjendades kahel korral Kongressile, et Iraan täidab kokkulepet. Samal ajal ütles Trump mitmel korral, et ütleb kokkuleppest lahti, alustab selle üle uusi kõnelusi või kiirendab selle elluviimist. Mitmed kõrgemad ametiisikud, näiteks endine riigisekretär Rex Tillerson, endine riikliku julgeoleku nõunik H. R. McMaster ja kaitseminister James Mattis, on kutsunud üles ettevaatusele, soovimata näha JCPOA lõppu ilma kinnituseta, et selle asemele astub midagi paremat. USA luureagentuurid on kinnitanud, et Iraan täidab JCPOAga võetud kohustusi. Ent mitmed ametiisikud, keda Trump on viimasel ajal ametisse nimetanud, eriti riigisekretär Mike Pompeo ja riikliku julgeoleku nõunik John Bolton, on juba ammu pooldanud karmimat suhtumist Teherani. 2018. aasta algul ütles Trump liitlastele, et tunnistab kokkuleppe hiljemalt 12. mail kehtetuks, kui ei lahendata kolme põhimõttelist küsimust: kokkulepe kokkuleppe kehtivuse tähtaja ja tingimuste kohta, Iraani piirangud oma sõjaliste objektide inspekteerimisele, Iraani vastuvõetamatu käitumine muudes kui tuumaküsimustes, näiteks ballistiliste rakettide katsetused ja terrorirühmituste toetamine.

Trumpi administratsiooni ametiisikud kinnitasid, et lahtiütlemine lubab Ühendriikidel kujundada Iraani ohu neutraliseerimiseks tõhusama strateegia. 21. mail mõttekojas Heritage Foundation peetud kõnes administratsiooni uut Iraani-strateegiat kirjeldades loetles riigisekretär Pompeo tosin nõudmist, mida Teheran peab täitma, et vältida „ajaloo kõige jõulisemaid sanktsioone” ja luua paremad kahepoolsed suhted Ühendriikidega. Neiks nõudmisteks oli muu hulgas see, et Iraan lõpetaks uraani rikastamise ega üritaks kunagi asuda plutooniumi töötlema, et Iraan lubaks IAEA esindajatel pääseda kõigisse tuumarajatistesse, et lõpetataks ballistiliste rakettide arendamine, et vabastataks kõik ameeriklastest pantvangid, et lõpetataks terrorirühmituste toetamine, et saadetaks laiali Iraani revolutsioonikaitsjate eriüksuse Quds jõud, et austataks teiste riikide valitsusi ja suveräänsust ning ei sekkutaks nende siseasjadesse.

Trumpi administratsioon taaskehtestas USA varasemad sanktsioonid ning laiendas ja tugevdas neid seejärel Kongressi innustusel. Sanktsioone tingivate tegevuste nimekirja laiendati, nii et see hõlmab nüüd ka ballistiliste rakettide katsetusi, terrorismi toetamist, inimõiguste rikkumist, toetust Assadi režiimile Süürias, USA mereväe aluste kimbutamist Pärsia lahes ja nii edasi. Ühendriigid on teatanud, et taastatud tuumasanktsioone rakendatakse esmalt augustis auto- ja tsiviillennunduse sektori ning siis detsembris energeetika- ja finantssektori suhtes. Uued meetmed näevad muu hulgas ette Iraagi äralõikamist dollaripõhistest rahavoogudest (pangad ja valuuta) ja nende USA ettevõtete, mis ajavad äri kas Iraaniga või siis välisfirmadega, mis ajavad äri Iraaniga, karistamist. Trumpi administratsioon on andnud ettevõtetele pool aastat aega lõpetada kaubandussuhted Iraaniga, enne kui nende suhtes rakendatakse majanduslikke karistusi. Mujalt kui Iraanist pärit ettevõtted, näiteks Airbus, Boeing, Total SA, Renault ja Peugeot, peavad nüüd oma äristrateegia Iraani suunal ümber kujundama, mis sageli tähendab kavandatud investeeringutest loobumist või nende tuntavat kärpimist.

USA siht on vähendada Iraani väliskaubandust, tehnoloogia jagamist Iraaniga ja investeerimist Iraani. Võib-olla loodab Trumpi administratsioon, et Iraani majanduslik survestamine õhutab iraanlasi taasalustama selliseid proteste, nagu puhkesid 2017.-2018. aastal kõrgete toiduhindade pärast, või lausa 2009.-2010. aastaga sarnanevaid massimeeleavaldusi, mis seadsid kahtluse alla režiimi legitiimsuse. Toona süüdistasid vabariiklased Obama administratsiooni, et see ei osuta protestijatele piisavat toetust. Juba enne USA äsjast otsust olid Washingtonist kõlavad ähvardused kokkuleppest lahti ütelda pannud suuri rahvusvahelisi ettevõtteid tõsiselt kaaluma Iraani investeerimise mõttekust. Muidu ärimaailma soosivast poliitikast hoolimata ei ole Trumpi administratsioon ilmutanud pisimatki huvi Iraaniga sõlmitavate ärilepete toetamise suhtes, isegi kui osapooleks on USA ettevõtted.

Rahvusvaheline reaktsioon

Mitu USA liitlast, eriti silmatorkavalt Iisrael ja Saudi Araabia, avaldasid kiitust Trumpi lahtiütlemisele JCPOAst ja sanktsioonide taastamisele Iraani suhtes. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu kiitis seda sammu, sõnades, et JCPOA nagunii rohkem garanteeris selle, et Iraan saab tuumarelva, kui takistas seda. Napilt enne USA teadaannet avalikustas Netanyahu dokumendid, mis tema kinnitusel paljastasid Iraani tuumaambitsioone, ja seadis kahtluse alla, kas Iraanil on üldse olnud kavas neist loobuda, ehkki JCPOA poolehoidjad väitsid seejärel, et dokumendid ei sisalda midagi, mis poleks olnud juba teada. Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Bahrein väljendasid samuti rõõmu USA otsuse ja sanktsioonide taaskehtestamise üle Iraani suhtes.

Paljude riikide valitsused siiski kritiseerisid otsust ja püüdsid leida viise JCPOA säilitamiseks ka tingimustes, kus USA on sellest lahti ütelnud. Venemaa mõistis USA otsuse hukka, kinnitades, et see arvatavasti süvendab Lähis-Ida pingeid, kahandab Põhja-Korea huvi tuumakokkulepet sõlmida ja läheb vastuollu rahvusvahelise tuumarelva leviku tõkestamise režiimiga. Moskva üritas lüüa kiilu Washingtoni ja Euroopa vahele ning toonitas, et Venemaa püüab koostöös Iraani ja teiste riikide valitsustega kokkulepet elus hoida ja USA sanktsioonide mõju vähendada. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov lausus, et USA sanktsioonid kujutavad endast õigupoolest majandusliku protektsionismi vormi, mille eesmärk on takistada teiste riikide ettevõtetel Iraaniga äri ajada.

Hiina kinnitas samuti püsivat tahtmist jätkata normaalset, läbipaistvat, pragmaatilist koostööd Iraaniga – muidugi tingimusel, et Teheran ei riku JCPOAga võetud kohustusi. Välisministeeriumi pressiesindaja Geng Shuang sõnas, et Peking „püsib erapooletul, objektiivsel ja vastutustundlikul seisukohal, säilitab dialoogi kõigi osapooltega ning pühendub ka edaspidi kindlalt kokkuleppe kaitsmisele ja rakendamisele”. Eriti toonitas ta, et Hiina jätkab „normaalset majandus- ja kaubavahetust” Iraaniga. Kui välisminister Zarif kohtus Hiina ametivenna Wang Yiga, ütles viimane: „Ma loodan ja usun, et need visiidid paljudesse riikidesse […] aitavad kaitsta Iraani õiguspäraseid riiklikke huve ning piirkonna rahu ja stabiilsust.” Gong Xiaosheng, Hiina erisaadik Lähis-Idas, sõnas Iraanis antud pressikonverentsil: „Kokkulepe on parem kui kokkuleppe puudumine. Dialoog on parem kui konfrontatsioon.” Lisaks otsestele majandushuvidele kaubavahetuse arendamisel Iraaniga ja sinna investeerimisel soovib Peking kasutada Iraani sadamaid toetamaks kavandatavat Mere-Siiditeed, mis tugevdaks tuntavalt Hiina kaubanduslikku ja sõjalist kohalolu India ookeanil, nõrgestades samal ajal USA ja India positsioone. USA otsus võib olla majanduslikult Hiinale tulus. Eurooplased on juba võtnud arutada mõtet, et Hiina võib kujutada endast alternatiivset rahastajat neile ettevõtetele, mis ei katkesta ärisidemeid Iraaniga.

Eurooplased on mures, et USA sanktsioonid kahjustavad nende majandushuve ja ettevõtteid. Pärast JCPOA sõlmimist 2015. aastal on ELi liikmesriigid investeerinud Iraani, eriti selle riigi energiasektorisse, miljardeid dollareid. ELi ja Iraani kaubandus- ja majandussidemed on alates JCPOA allakirjutamisest tuntavalt tihenenud. 2015. aastal ulatus Iraani ja ELi kaubavahetus umbkaudu 1,25 miljardi euroni, 2017. aastaks oli see kasvanud ligemale kümme korda, 10,14 miljardi euroni. Sellest hoolimata ei ole Iraan jõudnud isegi ELi 30 suurima kaubanduspartneri sekka.

Trumpi valimise järel taotlesid ELi liikmesriikide valitsused, et tema administratsioon ei ütleks JCPOAst lahti. 2018. aastal ägenes veenmiskampaania veelgi. Trumpi otsusele eelnenud nädalatel külastasid Washingtoni Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja toonane Briti välisminister Boris Johnson, kes kõik üritasid – edutult – veenda Ühendriike lahtiütlemisest loobuma. ELi valitsused püüdsid välja pakkuda lisapiiranguid Iraani tegevusele ja ühepoolseid lisasanktsioone Iraani suhtes, et USA muret vaigistada. Kui USA siis ikkagi kokkuleppest lahti ütles, tundus, et Euroopa liitlased on täiesti nõutud: nähtavasti olid nad arvanud, et USA ähvardused kujutavad endast bluffi, millega Iraanilt ja teistelt partneritelt suuremaid järeleandmisi nõutada. Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk nimetas Trumpi isekaks ja kapriisseks uisapäisa JCPOAst loobumise eest, mis ei arvesta teiste allakirjutanute soove, ning ohu eest, mida see samm võib kujutada rahvusvahelisele rahule ja massihävitusrelvade leviku tõkestamisele. Selle arusaama kohaselt oli kokkulepe saanud tänu heakskiidule ÜRO Julgeolekunõukogus rahvusvahelise rahu tagamise püsivaks osaks ning USA ühepoolne lahtiütlemine seadis selle nüüd ohtu.

USA otsuse järel deklareeris EL jätkuvat toetust JCPOAle – loomulikult tingimusel, et ka Iraan täidab edaspidi kokkuleppega võetud kohustusi. ELi kõrge esindaja Federica Mogherini kinnitas, et „Euroopa Liit kavatseb säilitada” tuumakokkuleppe Iraaniga, lisades, et JCPOA võib püsida isegi ilma Ühendriikide toetuseta. Mogherini väitis, et „tuumateemaga seotud sanktsioonide kõrvaldamisel ei olnud soodus mõju mitte ainult kaubandus- ja majandussuhetele Iraaniga, vaid [see oli] ka äärmiselt tulus Iraani rahvale”. Euroopa Komisjon on kaalunud blokeerivaid meetmeid, mis kaitseksid Iraaniga äri ajavaid Euroopa ettevõtteid USA sanktsioonide eest. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on nentinud, et „meil, komisjonil ja Euroopa Liidul, lasub kohustus teha kõik, mis meie võimuses, et kaitsta meie Euroopa ettevõtteid”.

Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa juhid tegid ühisavalduse, milles väljendasid kahetsust ja muret USA otsuse pärast lahti ütelda JCPOAst, mis olevat muutnud maailma „turvalisemaks paigaks”. Avalduses sõnati, et allakirjutanud riigid „nõustuvad ka edaspidi kindlustama kokkuleppe püsimise” ja „kindlustavad selle kehtimise muu hulgas kindlustamaks Iraani rahvale jätkuvat majanduslikku kasu, mis tuleneb sellest kokkuleppest”. Avalduses kutsuti ühtlasi Ühendriike „vältima samme, mis takistavad kokkuleppe teistel osapooltel seda täiel määral täita,” ning vannutati Iraani „ilmutama vaoshoitust”.

Peaminister Theresa May väljendas toetust Iraani tuumakokkuleppele telefonivestluses Iraani presidendi Hassan Rouhaniga, nentides, et kokkuleppe juures püsimine ja selle tingimuste jätkuv täitmine on mõlema maa riiklikes huvides. Samal ajal toonitas Briti peaminister siiski, et jagab USA ja Iisraeli muret Teherani muude, tuumaprobleemiga seondumatute sammude pärast. Briti toonane välisminister Boris Johnson nentis: „Meil ei ole illusioone Iraani õõnestava käitumise suhtes, aga me usume, et suudame sellega tegelda muul moel.”

President Macron kinnitas kokkuleppe jätkuvat toetamist, kuid lisas, et Pariisil on kavas asuda Teheraniga kõnelema õige mitmel teemal, sealhulgas Iraani ballistiliste rakettide arendamise, piirkonna stabiilsuse ja selle üle, mis juhtub siis, kui JCPOA piirangute tähtaeg lõpeb. Rahandusminister Bruno Le Maire väitis, et Euroopa Liit peaks „juba põhimõtte pärast” avaldama jõulist vastuseisu Trumpi administratsiooni katsetele täita „majanduspolitseiniku” rolli ja kehtestada eksterritoriaalseid sanktsioone, millega rakendatakse USA seadusi juriidilistele ja füüsilistele isikutele, mis muidu USA seadustele alluma ei pea. Le Maire arvates võiks Euroopa Liit luua midagi USA justiitsdepartemangu sarnast, mille pädevusse kuuluks muu hulgas välismaiste ettevõtete trahvimine kaubandusreeglite rikkumise eest.

Saksamaa välisminister Heiko Maas nimetas Trumpi teadaannet „arusaamatuks”, sest Saksamaa meelest puudub igasugune õigustatav põhjus JCPOAst lahti ütelda. Volker Treier, Saksa kaubandus-tööstuskoja välismajanduse valdkonna juht, oli üht meelt Johnsoniga, hoiatades, et „USA sanktsioonide taaskehtestamine põhjustab Saksamaa majanduses üüratut ebakindlust”. Kantsler Angela Merkel aga hoiatas Atlandi-üleste sidemete tarbetu kahjustamise eest: „See on tõsine sündmus, me peame seda välja ütlema, aga see ei tohi anda põhjust seada kahtluse alla kogu Atlandi-ülest partnerlust.”

Ent Euroopa finantsilised reageerimisvõimalused (blokeerivad meetmed, europõhine rahastamine, erilaenud sanktsioonimõju kompenseerimiseks jne) on oma probleemidega. Üks Euroopa ametiisik nentis, et välisministrid „teavad väga hästi, et siin ei ole ühtegi maagilist valikut, mida kohe rakendada. Siin saab olla ainult nii ELi kui ka liikmesriikide tasandi valikute keerukas ja üleüldine muster ning selle paikapanekule võib kuluda omajagu aega.” 1996. aastal kehtestas EL nõndanimetatud blokeerimismääruse, mis võimaldab ELi ettevõtetel sanktsioone eirata, aga seda ei ole tegelikus elus kordagi rakendatud. Euroopa ettevõtted, näiteks Airbus, mis sõltuvad oma tootmises Ameerika komponentidest, ei saaks ikkagi ennast USA ekstraterritoriaalsete sanktsioonide eest kaitsta.

Iraani valik

Enne USA lahtiütlemist oli ka Iraanist kõlanud hääli, et JCPOAst loobutakse kohe Washingtoni järel. Nüüd aga, kuigi Iraani juhid sõnasid, et USA otsus näitab, et Washingtoni ei saa usaldada, on nad hoopis taotlenud, et Euroopa riigid tasakaalustaksid USA sanktsioone Iraanist rohkem importides ja sinna rohkem investeerides. Iraanis on öeldud sedagi, et Ühendriigid nagunii ei täitnud kohustusi, mida JCPOA oli neile seadnud. President Rouhani nimetas USA lahtiütlemist manöövriks sihiga Iraani nõrgestada ja isoleerida, aga väitis, et kokkuleppe juurde jäädes suutis Teheran Washingtoni üle mängida. Mohammad Zarif asus diplomaatilisele äkkrünnakule, kohtudes viivitamata Venemaa, Hiina ja Euroopa juhtidega. Ent Rouhani andis samal ajal Iraani aatomienergiaagentuurile korralduse valmistuda uraani rikastamise programmi taasalustamiseks, „et kui tekib tarvidus, saaksime alustada tööstuslikku rikastamist ilma mingite piiranguteta”.

Sellest hoolimata on Ühendriikide käik seadnud Iraani valitsuse raskesse olukorda. Iraan võib jätkuvalt täita tuumakokkuleppe tingimusi, saades vastutasuks leevendust sanktsioonidele Euroopast ja Aasiast, jättes Ühendriigid kõrvale edasistelt kõnelustelt Iraani tuumavõime üle ning kujutades Washingtoni vastutustundetu ja provotseeriva jõuna. JCPOA sõlmimise eel seisis Iraani ja nende tuumaprogrammi vastu kogu rahvusvaheline üldsus. Nüüd on neil võimalik väita, et Iraan ja rahvusvaheline üldsus seisavad kokkuleppest lahti ütelnud Ühendriikide vastu. Iraani juhtkond võib samuti peljata majandusliku ebastabiilsuse poliitilisi tagajärgi ja seepärast leida, et mõningasegi tulu jätkuv saamine on parem kui üldse kokkuleppe puudumine.

Alternatiivina võib Iraan võtta eeskuju Pyongyangi hiljutisest käitumisest ja otsida kokkulepet Washingtoniga. Kuid pole kuigi usutav, et Trumpi administratsioon soostuks Teheranile pakkuma midagi nii soodsat nagu Põhja-Koreale. Teherani kauplemispositsioon on nõrgem nii nende vähem arenenud tuumaprogrammi kui ka Iraani soovimatuse tõttu leppida sellise sügava isolatsiooniga, mida Põhja-Korea on talunud juba aastakümneid. Trumpi administratsioonis leidub neid, kes peavad tuumakokkuleppe kadu USA muude, tuumaküsimustega seondumatute sanktsioonide ja suurema toetuse kõrval Iraani piirkondlikele oponentidele, eriti Iisraelile ja Saudi Araabiale, kõigest üheks osiseks Ühendriikide laiemas, mitmemõõtmelises püüdes nõrgestada ja õõnestada Iraani valitsust. Mõned soovivad lausa Iraani valitsust kukutada.

Viimaks võib Iraan ka taasalustada uraani rikastamist sama tempoga, nagu seda tehti enne JCPOA sõlmimist, mis võiks tuua „läbimurdeaja”, mida on tarvis tuumalõhkepea valmistamiseks, ligikaudu kahe kuu peale. Iraan võib isegi asuda samale rajale, mida mööda liikus 1990. aastatel Põhja-Korea, ja täielikult loobuda igasugustest piirangutest, millest praegu tuumaküsimustes kinni peetakse, saata IAEA inspektorid välja ja ütelda lahti ka tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust. Ent nii tõugataks eemale Euroopa valitsused, kes soovivad endiselt Teheraniga koostööd teha, ning riskitaks Iisraeli või Ühendriikide sõjalise löögiga, sest Trumpi administratsioon ei soovi täiesti kindlalt sattuda silmitsi veel ühe vaenuliku ja tuumarelvaga varustatud riigiga.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 Sergio Peçanha, Understanding the Deal With Iran – The New York Times, 24. november 2013, archive.nytimes.com/www.nytimes.com/interactive/20…; Michael R. Gordon, Accord Reached With Iran to Halt Nuclear Program – The New York Times, 23. november 2013, www.nytimes.com/2013/11/24/world/middleeast/talks-…; ÜRO pressiteade. Security Council Imposes Sanctions on Iran for Failure to Halt Uranium Enrichment, Unanimously Adopting Resolution 1737 (2006). 23. detsember 2006, www.un.org/press/en/2006/sc8928.doc.htm.

Trump pull United States out of Iran nuclear deal, calling pact “an embarrassment” – The Washington Post, 8. mai 2018, www.nola.com/national_politics/2018/05/trump_pulls…; Trump Pulls United States Out of Iran Nuclear Deal, Dramatically Escalating Threat of War with Iran – Democracy Now, 9. mai 2018, www.democracynow.org/2018/5/9/trump_pulls_united_s….