juuli 29, 2008

Iraani gambiit

See, mille tunnistajaks me Iraanis oleme, on vasturevolutsioon, mis on etapiviisiliselt toimunud juba mitu aastat. Lihtsalt läänemaailma avalikkuse teadvusse jõudis see alles tänavu suvel seoses presidendivalimistega.

See, mille tunnistajaks me Iraanis oleme, on vasturevolutsioon, mis on etapiviisiliselt toimunud juba mitu aastat. Lihtsalt läänemaailma avalikkuse teadvusse jõudis see alles tänavu suvel seoses presidendivalimistega.


www.foreignaffairs.org, 22.06.2005). Ja tulemused olid “šokee-rivad”. Seitsmest esimeses voorus osalenud kandidaadist pääsesid teise hääletusringi edasi Rafsanjani ja”¦ Mahmoud Ahmadinejad. Viimasest polnud väljaspool Iraani praktiliselt keegi midagi kuulnud. Isegi Iraanis oli Teherani noor, 1956. aastal sündinud ultrakonservatiivi mainega Ahmadinejad tundmatu. Kes see mees on, küsinud enamik iraanlasi üksteiselt pärast esimest valimisvooru, kui uskuda ingliskeelset Iraani uudisteportaali Iran Focus (www.iranfocus.com).
24. juunil tõrjus Ahmadinejad valimiste teises voorus aga ülekaalukalt kõrvale Iraani poliitika üheks nurgakiviks peetud Rafsanjani ning tõusis islamivabariigi presidendi kohale.
Tema tõus oli ootamatu ning seda ei osanud ette näha ei eurooplased, USA välisministeerium ega CIA, tõdeb aastatel 1985 – 1994 CIAs Lähis-Ida spetsialistina töötanud Reuel Marc Gerecht, praegune mõttekoja American Enterprise Institute analüütik (“How to head off the imam bomb”, The Weekly Standard 30.01.2006).
Juunist peale on sündmused Iraanis ja selle ümber arenenud peadpööritava kiirusega. Suvel pandi täie hooga uuesti käima 2004. aasta novembris (vähemalt näiliselt) seisatud tuumauuringute programm, suhted lääneriikidega hakkasid tasapisi pingestuma, sügisel saabus ridamisi teateid Ahmadinejadi avaldustest Iisraeli “maakaardilt minemapühkimise” kohta ning holokaustist kui “müüdist”, selle aasta jaanuari alguses rebiti maha Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri pitserid ning käivitati uraanirikastamistehas Natanzis ning 2. veebruaril arutas Iraani tuumatoimiku ÜRO julgeolekunõukogule edastamist IAEA direktorite nõukogu.
Kaks ja pool aastat Euroopa Liidu suure kolmiku Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa ning Iraani läbirääkimisprotsessist sai kiiresti rusuhunnik. Ilmselt ei usu praegu enam keegi aastaid Lääne Iraani-poliitika läbivaks motiiviks olnud “suure tehingu” võimalusse – et vastutasuks helde majandusabi, investeeringute, kaubandussoodustuste ja diplomaatilise tunnustuse eest annab Teherani keelitada loobuma tuumarelvade ehitamist võimaldavast programmist. Et Iraani tuumaprogrammi eesmärgiks pole mitte oma 70miljonilisele elanikkonnale soojuse ja elektri tootmine, vaid aatomirelvad, on viimase poole aastaga samuti selgeks saanud.
Pisut rohkem kui poole aasta jooksul kiiresti ülitõsiseks rahvusvaheliseks kriisiks arenenud sündmuste jada põhjus peitub asjaolus, et Teherani poliitika on otsustavalt muutunud ning muutunud on see seetõttu, et Iraanis on toimunud režiimivahetus.
Iraani võimueliidis valitseb lõhe peamiselt julgeoleku pärast muretsevate karmi liini pooldajate ja riigi viletsa majandusolukorra parandamist kõige olulisemaks pidavate konservatiivsete, pragmaatiliste konservatiivide vahel, kirjutasid möödunud kevadel ilmunud ühisartiklis USA Brookingsi instituudi Lähis-Ida uuringute juht Kenneth Pollack ja Ray Takeyh (“Taking on Tehran”, Foreign Affairs märts/aprill 2005). Pea aasta tagasi nentisid nad, et realistid on koondunud mõjuka endise presidendi Rafsanjani ümber, asudes võtmekohtadel kogu riigi julgeolekupoliitika aparaadis.
Samuti on põhjust muretseda majanduse pärast. Iraani tööpuudus ületab 20 protsenti, noorte hulgas aga küünib see ligikaudu 30 protsendi piirimaile. Ning noori, alla 30aastaseid inimesi on Iraanis palju – ligikaudu 60 protsenti elanikkonnast. Tegu on ohvriterohke Iraagi-Iraani sõja järel riiki tabanud beebibuumi põlvkonnaga, kelle hulgast on igal aastal tööturule tulnud määratult rohkem inimesi, kui on töökohti, mida islamivabariigi valitsus on suutnud juurde tekitada. 40 – 50 protsenti keskvalitsuse tuludest annab naftaeksport, mis on omakorda ligi 80 protsenti kõigist ekspordituludest. Nagu näha, on see suuresti monofunktsionaalne majandus.
Kuid ilma uute investeeringuteta võib Iraanist aastal 2010 saada naftat eksportivast riigist nafta netoimportija, hindavad Teherani ametnikud ise Carnegie’ uurimisinstituudi asepresidendi Georg Perkovichi ja sama instituudi nooremteaduri Silvia Manzanero kinnitusel. Perkovichi-Manzanero sulest pärineb peatükk mullu sügisel ilmunud analüüside kogumikus “Getting Ready for Nuclear-Ready Iran” (“Getting Ready for Nuclear-Ready Iran. Chapter 8: Iran gets the Bomb – Then What?”. US Army War College, Strategic Studies Institute, oktoober 2005).
Nii vajab Iraan nende sõnutsi aastas 5 miljardit USA dollarit oma maismaa asuvate naftaväljade ja 8 – 10 miljardit merepõhja maardlate arendamiseks.
Viimase ajani põhines USA Iraani-poliitika kahel eeldusel: et valitseva eliidi hulgas on USAga siirast koostööd pooldajaid “mõõdukaid” ning et USA-l on võimalik nende käitumist suunata piisavalt ahvatlevate boonuste või siis mõjusate karistuslöökidega. Seda on nentinud staažikas Ameerika ajakirjanik ning poliitikaraamatute autor Kenneth R. Timmerman samas kogumikus. (“Getting Ready for Nuclear-Ready Iran. Chapter 5: The Day After Iran Gets Bomb”).
Kuid Pollacki ja Takeyh kirjeldatud olukord ning esimene eeldus ei pea enam paika.
Kuigi muutusi Iraani võimuladvikus on autsaideritel (ja autsaiderid on antud juhul peaaegu kõik, kes ei kuulu Teherani siseringi) raske üksikasjalikult jälgida ning nende põhjustest lõpuni aru saada, tunduvad Rafsanjani ning nn pragmaatilised konservatiivid olevat praeguseks surutud teisejärgulisse, sündmuste käiku ja poliitika kujundamist vähe mõjutavasse rolli. Pärast Ahmadinejadi valituks osutumist ilmselt tugevalt manipuleeritud hääletuse käigus (mille eesmärgiks oli võimuvahetus eelkõige väliselt legitimeerida) vaigistati Rafsanjani ja tema lähikondlaste häälekas kaeblemine rüvedate valimiste üle väga kiiresti ja tõhusalt. 1934. aastal sündinud Rafsanjani pole mitte ainult Iraani president aastatel 1989 – 1997, tegemist on ühe riigi rikkaima mehega, kelle enda ning tema perekonna-lähikondlaste-kaasvõitlejate jõukuse allikaks on poliitiline võim. Võimalik ähvardus tuua selle jõukuse tekkelugu päevavalgele võib olla tõhus mõjutusvahend.
Lääne mõju likvideerimine
Juunist saadik on Iraanis toimunud palju asju. 1997. aastal reformimeelse Mohammad Khatami presidendiks tõusmisega saabunud ajakirjandusvabaduse puhang on kiirelt likvideeritud ning liberaalsemate vaadetega massimeediaväljaanded – sarnaselt Vladimir Putini Venemaaga on need olnud peamiselt ajalehed – valitsuse kõva kontrolli alla võetud. Jaanuari alguses suleti kultuuriministeeriumi korraldusel “islamiväärtustega vastuolus” fotode avaldamise eest üks Iraani päevalehtedest; veebruari alguses vangistati seitse ühe piirkondliku nädalakirja ajakirjanikku selle eest, et nende väljaanne avaldas kogemata ajatolla Iraani islamirevolutsiooni juhti Ruhollah Khomeinid AIDSiga seostava artikli ning lehe toimetus põletati maatasa; detsembris keelas Ahmadinejadi juhitud kultuurirevolutsiooni ülemnõukogu riigi tele- ja raadiojaamades lääneliku ning “ebasündsa” muusika esitamise, näiteks Eric Claptoni ja George Michaeli palad (“Iran president bans Western music”, BBC 19.12.2005). Tuleb kuulata islamiga kooskõlas ja kaunist heliloomingut, näiteks iraani rahvamuusikat, leidis toona Ahmadinejad. Iraani parlament Mejlis on saanud hiljuti hoiatuse lõpetada välispoliitikaga seotud teemade avalik kommenteerimine. Riigi ülikoolides on käivitatud puhastusaktsioonid ülikoolides, mille käigus vahetatakse välja ka keskastmejuhte ning asendatakse need Ahmadinejadi “grupeeringu” inimestega, väidab Iraani liberaalide-dissidentide ajutiselt ainult Internetis ilmuv ajaleht Rooz (roozonline.com/11english/013850.shtml), milles avaldab oma arvamust ka 2003. aastal Nobeli rahupreemia pälvinud Shirin Ebadi.
Ahmadinejad üritab taaselustada 1980. aastate alguse, vahetult islamirevolutsioonile järgnenud perioodi õhustikku, võttis selle kokku Briti välisministeeriumi nimetuks jäänud ametnik ajalehes The Times (“Delaying the Islamic Bomb”, Times 15.01.2006).
Kui laenata Ahmadinejadi enese määratlust: “Mitte selleks ei teinud me revolutsiooni, et lõpetada demokraatiaga” (UPI, 24.05.2005).
See, mille tunnistajaks me Iraanis oleme, on vasturevolutsioon. See on etapiviisiliselt toimunud juba mitu aastat, alates Ahmadinejadi saamisest Teherani linnapeaks 2003. aastal ning jätkudes Iraani parlamendi ülevõtmisega konservatiivide poolt 2004. aastal. Lihtsalt läänemaailma avalikkuse teadvusse jõudis see alles tänavu suvel seoses presidendivalimistega.
Ahmadinejad ja tema meeskond
Kuid nagu iga revolutsiooni puhul, ei astu liidrid lavale üksinda ning kaadrid on otsustava tähtsusega. Ahmadinejad on paremal juhul esimene võrdsete seas, mitte iseseisev ja autonoomne suurus. Üheks teda ja tema võitluskaaslasi iseloomustavaks tunnuseks on see, et nad on kõik noored. Ahmadinejad ise pole veel viiskümmendki ja tema valitsuskabineti koosseisust enamiku moodustavad mehed, kelle vanus on 50 pluss-miinus viis aastat. See on islamirevolutsiooni teine põlvkond, kelle teadlik elu algas šahh Reza Pahlavi viimastel aastatel ning kelle maailmapilti kujundas aktiivselt 1979. aasta islamirevolutsioon ja sellele eelnenud poliitilis-religioosne käärimine. Veelgi enam: paljud neist olid ise selle revolutsiooni keskmes, selle otsesed teostajad. Islamirevolutsionääridest tudengid olid Khomeini revolutsiooni löögirusikas ja lihtsa hariduseta sepa seitsmelapselisse peresse neljanda lapsena sündinud Ahmadinejad oli ühe kõige olulisema Teherani ülikooli revolutsiooniliikumise eesotsas. Nende teadlik elu on möödunud islamirevolutsionääridena ning see lahutab neid kogemuslikult Iraanis võtmepositsioonil ajatolla põlvkonnast sama konkreetselt kui punase veega kanal Iraani Iraagist. Juhtivatel kohtadel ajatollad on enamasti vanuse poolest 60. eluaastate lõpus ja 70ndate alguses ja kujunesid juba enne revolutsiooni islamiõpetlasteks ning on nendeks ka jäänud. Ahmadinejadi kohta väidavad dissidentlikud allikad, et 1980ndate alguses oli ta sarnaselt teiste endataoliste aktivistidega aktiivselt ametis revolutsiooni vaenlaste väljajuurimisega: liberaalsete ja vasakpoolsete väljapuhastamisega Iraani ülikoolidest, dissidentide ülekuulamisega (loe: piinamisega), võimalik, et isegi hukkamiste organiseerimisega.
Teiseks iseloomulikuks tunnuseks võimu ülevõtmisel nn teise põlvkonna poolt on asjaolu, et väga paljud neist on teeninud “islamirevolutsiooni valvuritena” ehk teisisõnu revolutsioonilises kaardiväes (Sepah Pasdaran Enghaleb Islam-e ehk lühendatult Pasdaran). Selle endisi ja praegusi ohvitsere on pärast Ahmadinejadi võimuletulekut paigutatud laialdaselt igasugustele kohtadele Iraani võimusüsteemis, revolutsioonilise kaardiväe juhid on aga presidenti avalikult nimetanud oma organisatsiooni “ustavaks pojaks”. Revolutsioonilise kaardiväe moodustas mais 1979 ajatolla Khomeini kui ideoloogiliselt lojaalse relvastatud jõu, mille ülesanne oli kaitsta värskelt võimule tulnud uut režiimi ning suruda maha selle vastased. Iraagi-Iraani sõja ajal arenes sellest välja regulaararmee kõrval tegutsev eliitväekoondis, ent kaardivägi säilitas ka oma pretoriaanliku iseloomu. Selle struktuuri kuuluvad iseseisvad luure- ja julgeolekuorganid, õhtumaisest kogemusest on organisatsiooniliselt kõige paslikumad vasted ilmselt kas Nõukogude NKVD või Kolmanda Reichi’i SS. Eliidiks eliidis on kaardiväesisene salastatud korpus Quads (Jeruusalemm), mis tegeleb nn eksterritoriaalsete operatsioonidega. See tähendab nii väljaspool Iraani piire tegutsevate terroristlike rühmituste väljaõpetamist kui ka otseselt Quadsi üksuste läbi viidud erioperatsioone, s.o terrorirünnakuid ja ebasoovitavate isikute füüsilist kõrvaldamist. Nii liigitatakse üheks tuntumaks selle erioperatsioonide korpuse mahitusel toimunud rünnakuks USA sõjaväelaste elamukompleksi Khobar Towers õhkulaskmist 1996. aastal Saudi Araabias (hukkus 19 Ameerika sõjaväelast). Kontrollimata andmetel võis Ahmadinejad olla üks Quadsi korpuse kõrgematest juhtidest (Iran Focus, www.iranfocus.com/modules/news/article.php?storyid…), Teherani ametlikult väljastatud teabes on tavaliselt napisõnaliselt mainitud vaid tema osalemist Iraagi erioperatsioonides Kurdistanis pärast 1986. aastat.
Siit tuleneb ka kolmas eakate ajatollade ja Ahmadinejadi “teise põlvkonna” erisus. Selleks erisuseks on sõda. Islamirevolutsiooni sündmustekeerisest läksid paljud neist vabatahtlikult eesliinile sõjas, mida peetakse 20. sajandi ajaloos üheks kõige brutaalsemaks, ohvriterohkemaks ning kindlasti kõige pikemaks konventsionaalseks konfliktiks. 1980 – 1988 aastani kestnud Iraagi-Iraani sõda jättis nende psüühikale jälje täpselt samamoodi, nagu ta jättis tänase päevani nähtavad jäljed Basra ja Iraani vahel laiutavale inimtühjale kõrbele, kus selle sõja käigus läksid regulaarvägedele läbi miiniväljade tee puhastamiseks korraga inimlainetena rünnakule tuhanded üksteise külge köidetud lapsed (countrystudies.us/iraq/104.htm).
Tahumatud, sirgjoonelised ja sõjast tavaliselt kibestunud, suhtuvad nad põlglikult traditsioonilisse kultuuri koos selle pattude ning värvikusega, olles tihtilugu ajendatud siirast usust, leiab Gerecht.
Mitte selleks ei teinud me islamirevolutsiooni ega toonud kaheksa sõja-aasta jooksul ohvreid, et vaadata, kuidas vanad ja stagneerunud “reformistid” lasevad ennast Läänel majandusabi eest ära osta ning müüvad maha islamirevolutsiooni põhimõtted; või et revolutsiooni käigus võimule tulnud täidaksid võtmepositsioonile jõudes oma taskuid; või et meie lapsed laseksid ennast korrumpeerida lodevust, hingetühjust ja uskmatust genereerivatel filmidel ja popmuusikal, mis pärineb Ameerikast (loe: Läänest), võiks parafraseerida Ahmadinejadi varem toodud lauset. Ameerika on Khomeini määratluse kohaselt Suur Saatan, koraani viimase ja laialdaselt tsiteeritud šuura kohaselt on saatan aga “ahvatluste salasosin inimsüdameis” (“”¦insidious whisperer who whispers in the hearts of men”¦”). Saatan on vaimne ja moraalne korrumpeerumine ning stagneerumine, kõik see, mille tunnistajaks Ahmadinejadi põlvkond on olnud eelmise kümnendi keskpaigast väldanud reformide käigus.
Tihtilugu ei saa nad aru väljaspool nende väärtussüsteemi toimuvast, rääkimata siis millegi analüüsimisest, nendib Gerecht.
See, muide, ei tähenda, nagu oleks Ahmadinejad või teised tema mõttekaaslased ebaintelligentsed usumäratsejad. Iraani presidendil on inseneriharidus, ülikooli astudes sooritas ta üleriigilised sisseastumiseksamid tulemusega, millega paigutus oma aastakäigus 130. kohale. Tema abikaasa on kõrgkoolis lektor. Kuid tema ning teiste islamirevolutsiooni kunagiste noorte liidrite väärtushinnangud on lihtsalt teised.
Räägivad islamirevolutsiooni keeles
Iraani revolutsioon väljendab ennast islami märgisüsteemis: see on religioosne liikumine religioosse juhtkonnaga ja religioossetes kategooriates väljendatud uue tuleviku plaanidega, nendib Bernard Lewis, üks tunnustatumaid praegu elu olevaid õhtumaiseid Lähis-Ida ja islami uurimisele pühendunud õpetlasi oma essees “Islamic Revolution”. Selle algselt 1989. aastal ajakirjas New York Review of Books ilmunud artikli võib leida 2004. aastal trükivalgust näinud Lewise ligi poole sajandi vältel kirjutatud töid koondavast kogumikteosest “From Babel to Dragomans. Interpreting the Middle East”.
“Islamirevolutsionäärid käsitlevad islami sündi oma tegutsemismudelina, nähes iseennast haaratuna võitlusest uskmatuse, rõhumise ja imperialismi vastu./”¦/”
Iraani islamirevolutsionäärid on Lewise kohaselt klassikalisele koraanist tulenevale vastandusele moslemid-uskmatud lisanud ka teise, modernse dimensiooni: alandatud ja alandajad – kõrgid, rõhujad. “Praeguse Iraani religioosses ja poliitilises märgisüsteemis hõlmavad alandatud isegi mitte-moslemitest rõhutuid /”¦/. Samamoodi käsitletakse alandajatena-kõrkidena isegi neid, kes küll kuuluvad islamikogukonda, kuid ei tunnista revolutsiooni õpetusi ja süsteemi.”
Pole siis ime, et Ahmadinejadi ja tema kaasvõitlejate näol on tegemist meestega, kellest Lääne sekularistid, eriti spirituaalselt impotentsed “realistid”, ei saagi õigupoolest aru, osundab Gerecht. Lääne välispoliitika eksperdid üritavad leida ratsionaalseid kaalutlusi ja geostrateegilisi skeeme, kuid vastu vaatab neile usk, mis määrab Ahmadinejadi-taoliste meeste jaoks ära nii selle, mis on õige ja vale, kui ka poliitika ja strateegiliste kaartide üldised kontuurid.
Kuidas kõik need reeglid, mille kohaselt me olime mänginud – ja mänginud aastaid –, olid korraga pea peale pööratud, kirjeldas üks Lääne diplomaat. Tegu oli ühe Ahmadinejadi kohtumisega Prantsuse, Saksa ja Suurbritannia välisministritega New Yorgis ÜRO peakorteri 38. korrusel (“Meet the West´s worst nightmare”, The Observer 15.01.2006). “Ta lihtsalt ei rääkinud meiega ühte keelt. Oli tunne, nagu ta oleks üleni tolmusena just äsja kuskilt võsast välja karanud.”
Lääne nördinud diplomaate võib lohutada sellega, et Ahmadinejad ja Iraani uus juhtkond on lihtsalt suhtlemises otsekohesem, aga kõigil eelmistel aastatel on neid lihtsalt lollitatud, kuigi kooskõlas nende reeglitega, millele vastavalt nad on harjunud mängima. Pärast ajatolla Ruhollah Khomeini surma ja Iraani sõja lõppu uuesti aktiivselt käivitatud Iraani tuumaprogramm sai õige hoo sisse just 1990. aastate keskel Läänes liberaaliks peetud Mohammad Khatami õnnistusel ja teadmisel ning ajutiste külmutamiste ja trotslike taasalustamiste kattevarjus peetud viimaste aastate läbirääkimised on olnud puhas taktikaline, mitte siiras lähenemine, mille eesmärgiks on olnud vastaste sidumine läbirääkimistega ja otsese konfrontatsiooni vältimine ajal, kui tööd tuumarelvaprogrammi kallal on jätkunud.
1999. ja 2000. aastal tegi toonane Bill Clintoni administratsioon Iraanile rea lähenemiskatsed, mille käigus Clinton rääkis avalikult “üsna mitmetest Iraanile Lääne riikide poolt osaks langenud kuritarvitustest” ning välisminister Madeleine Albright raputas avalikult tuhka pähe Ameerika sekkumise pärast Iraani siseasjadesse (“Getting Ready for Nuclear-Ready Iran. Chapter 7: Strategy for a Nuclear Iran”).
Olles Clintoni administratsiooni ajal CIA ja rahvusliku julgeolekunõukogu teenistuses, oli Kenneth Pollackil suurepärane ülevaade USA administratsiooni pingutustest Iraani positiivselt hõlmata. “Mulle näis [toona], et me olime väga lähedal suurele läbimurdele suhetes Iraaniga, oleks me vaid mõne asja teisiti lahendanud”¦. /”¦/ Kuid iga lähenemiskatse oli juba ette läbikukkumisele määratud. /”¦/ Iraanis oli võimul režiim, kus lõviosa võimust – ning kõik, mis tõelist oluline – oli inimeste kätes, kes polnud kas valmis või huvitatud suhete parandamisest USAga,” nendib Pollack (tsitaat Kenneth Pollacki raamatust “The Persian Puzzle: The Conflict between Iran and America”, viidatud eelmisena osundatud allikas).
Islamimaailma lipukandjaks
Iraani varasemad kaalutlused tuumarelva tootmise osas saab kokku võtta lühida tõdemusena: põhjus, miks rünnati Iraaki, aga mitte Põhja-Koread, peitub asjaolus, et Iraagil polnud tuumarelva, kuid Põhja-Koreal oli see olemas. Islamirevolutsiooni stagneerumise vastu suunatud Ahmadinejadi kontrrevolutsiooni valguses on lisandunud aga uus aspekt. Pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist on Lähis-Idas tekkinud strateegiline võimuvaakum, mille täitjana näeb Teheran praegu just iseennast. Omandada tuumarelvaga sümboolne ja strateegiline mõjuvõim, mis on praegu Lähis-Idas garanteeritud ainult Iisraelile (ka USA-le), ning saavutada seeläbi strateegiline pariteet, puutumatus ja tegevusvabadus kogu islamikogukonna silmis nende religioonile uue hingamise andmisel – see on avang, mis väärib küünlaid. Al Qaeda sissisõda oleks sellise mõjuvõimu kõrval väheoluline episood, Teheran tõuseks aga islamimaailma lipukandjaks. See on aga midagi, millele šiiitlus on alati esitanud moraalseid pretensioone. Tuumarelvastatud islamirevolutsiooni kantsi moraalne ja strateegiline mõjuvõim oleks midagi, mis ohjeldaks nii USA “vabaduse initsiatiivi” Lähis-Idas kui teeniks Iraani iidseid, enese piirkonna suurvõimuna käsitlemisest tulenevaid ambitsioone. See oleks avang, mis võiks Iraani praeguse juhtkonna silmis viia ligi sajandi eest Lähis-Idas kinnistunud Lääne mõju väljatõrjumise ja likvideerimiseni.
Kui see juhtkond oleks teistsuguse loomuga, siis vahest ei suhtutaks Teherani tuumagambiiti viisil, nagu seda Läänes praegu tehakse. Tuumarelvastatud Indiaga pole läänemaailmal ja USA-l erilisi probleeme, rääkimata siis juba näiteks tuumarelvastatud Iraanist.
Tuumarelvadega Iraan on aga vastuvõetamatu, on deklareerinud USA president Georg W. Bush. Ning Iisraeli kaitsejõudude staabiülema kindralleitnant Dan Halutzi sõnutsi oleks tuumarelvadega varustatud Iraan “ainus eksistentsiaalne oht Iisraeli riigi olemasolule” (Haaretz 18.01.2006). Kaitsejõudude staabiülem on Iisraelis traditsiooniliselt väga mõjukas koht ning saatuse irooniana on kindral Halutzi vanemate näol tegemist Iraanist emigreerinud juutidega. Iraanis on muide sündinud ka praegune Iisraeli president Moshe Katzav ning kaitseminister Shaul Mofaz (The Economist 21.01.2006).
Millal Iraan võib tuumarelvadeni jõuda, pole teada. Mõningate Iisraeli luureandmete kohaselt ületaks Iraan oma tuumauuringutes kriitilise faasi millalgi tänavu märtsis. Sellest rajajoonest üleastumine tähendaks seda, et Teheranil on olemas kogu vajalik materiaalne ja oskusteabe baas tuumarelvade konstrueerimiseks, alates uraanimaagi või plutooniumi olemasolust/iseseisvast kaevandamisest kuni reaktorites käideldud uraani rikastamiseni tsentrifuugides. Viimase protsessi lõpuleviimine annaks ühtlasi oskusteabe korral kõik vajaliku tuumaseadme konstrueerimiseks. Tõsi – kui kellelgi on tuumaseade, ei tähenda see veel, et tal on tuumarelv. Tuumaseade on tuumaplahvatuse genereerimiseks vajalik seadeldis, mis võib olla paikne, suurte gabariitidega ning seega relvaks kõlbmatu. Tuumaseadeldisest saab relv, kui on olemas tehnoloogia tuumalõhkeseadeldise kokkusurumiseks suhtelisest väikesesse mõõtu, s.o tuleb ehitada raketi tuumalõhkepea. See on keeruline protsess, kuid pole välistatud, et iraanlased on selle Pakistani tuumaprogrammi isa Abdul Qadeer Khani juhitud “mustalt turult” endale juba hankinud. Kasutatavat tuumarelva ei pruugi Teheranil käepärast olla enne kaht aastat. Lõhkepeade kohaletoimetamiseks vajalikud raketid on tal aga juba olemas: paljuski Põhja-Korealt kopeeritud disainil põhinevate rakettide Shahab-3 tabamiskaugus on 1300 kilomeetrit. Sellest piisab, et maandada rakett nii Iisraelis kui ka näiteks Euroopa lõunaosas. Shahab-3 võeti revolutsioonilise kaardiväe relvastusse juba aastal 2003, rakettide eneste ja laskseadeldiste hulk on selgusetu. Tõenäoliselt ulatub see kümnetesse, kuid mitte sadadesse (“The Military Balance in the Middle East”, Anthony H. Cordesman, CSIS 2004).
Mida siis Iraaniga teha?
Kui tuumarelvastatud Iraan on tõesti vastuvõetamatu, siis on Iisraelil ja USA-l (mis nii Teherani avaliku kui ülejäänud islamimaailma vaikiva hinnangu kohaselt on üks ja seesama) laias laastus kasutada kaks valikupaletti: sõjalised ning majanduslikud ja diplomaatilised vahendid.
Kui lähtuda loogikast “pole inimesi, pole režiimi, pole probleemi”, oleks sõjaliste lahenduste puhul puhttehniliselt kindlasti kõige tõhusam anda Teheranile tuumalöök. See kõrvaldaks samal hetkel nii inimesed kui ka neil püsiva režiimi. Kuid ilmselgetel põhjustel ei ole see isegi mitte “intellektuaalselt huvitav” võimalus.
Teine võimalus oleks täiemahuline maavägede invasioon, nagu Iraagi puhul aastal 2003. Kuid see pole sõjaliselt teostatav, sest USA-l pole selleks praegusel hetkel piisavalt ei sõdureid ega tehnikat. Ameerika relvajõud on Iraagi ja Afganistani operatsiooni mõjul niigi ülekoormatud. Poliitiliselt oleks see aga välistatud, arvestades nii USA kui ülejäänud läänemaailma refleksiooni pikaleveninud Iraagi-kampaaniale kui ka islamimaailmas selle mõjul tekkinud reaktsioone. See variant kuulub intellektuaalselt huvitavate hulka.
Kolmas sõjaline lahendus oleks Iraani tuumaobjektide neutraliseerimine sõjaliste vahenditega, õhurünnakute ja raketilöökide abil. Selleks oleks aga vaja teada, kui palju neid on, kus need asuvad ning milliseid funktsioone need objektid täidavad. Kui see oleks teada, saaks olla kindel, et Iraani liikumist tuumarelvade omandamise poole on võimalik ajas tagasi paisata kas viis, kümme või viisteist aastat. Kuid sellist luureinformatsiooni pole. Seetõttu ei saa olla kindel ka selles, et Iisraeli või USA ennetavad löögid annaksid soovitud tulemuse. Iraani tuumaprogrammi seisukohalt olulisi objekte arvatakse olevat 20 – 50 ning on võimatu aru saada, milliste rivist väljalöömine annaks pidurdava efekti ning milliste puhul oleks pärssiv mõju ainult sekundaarne. Ennetav löök on ennetav ainult siis, kui on teada, et see peatab uuringud pikaks prognoositavaks ajavahemikuks või kõrvaldab tuumaprogrammi sootuks. 1981. aastal Bagdadi lähistele Tuiwaitha tuumakeskusesse rajatud Osiraqi reaktorile suunatud Iisraeli ennetava löögi edukuse eelduseks oli see, et kogu Saddami tuumarelvaprogramm oli koondatud ja seisnes selles ainsas reaktoris – seetõttu oli see võimalik ka ühe löögiga hävitada (“Getting Ready for a Nuclear Ready Iran. Chapter 6: Is the Begin Doctrine Still a Viable Options for Israel?”). Iraani puhul poleks Iisraeli samasugune operatsioon tõenäoliselt edukas, sest Teherani režiimi tuumaobjektid on hajutatud kogu riigi territooriumile ja nende funktsioonide kohta puudub eelinformatsioon. Sellise järelduseni on jõudnud Iisraeli armee eru-brigaadikindral Shlomo Brom. Iisrael võib sooritada ühe “kirurgilise” löögi, kuid ta pole suuteline organiseerima ligi nädala kestvat õhurünnakute kampaaniat umbes 1500 kilomeetrit eemal asuvate objektide vastu.
USA oleks selleks suuteline, kuid sellise kampaania eest tuleks liiga kallilt maksta. Iraani tuumaprogrammi ei pruugitaks eriliselt kahjustada, kuid vastuseks oleks päris kindlasti veriste raketi- ja suitsiidirünnakute kampaania a) Iisraeli, b) USA ning c) Euroopa vastu nii Iraaniga liitlassuhetes terroriorganisatsioonide, näiteks Hizbollah’i ja Hamasi poolt, kui ka sellises rünnakus järjekordset Lääne “ristisõja” tunnusmärki nägevate algaedalaste käe läbi. Lisaks on Iraanil piisavalt mõjujõudu iraagi šiiitide hulgas, mis annaks võimaluse muuta Basrast Bagdadini ulatuv tsoon ameeriklastele ja nende liitlastele samasuguseks sõjatandriks, nagu seda on “sunni kolmnurk” olnud Bagdadist põhjas.
Selline õhulöökide kampaania Iraani vastu oleks parim propagandakingitus sõjakatele islamiradikaalide uute toetajate värbamiseks ning praegu moslemimaailmas eksisteerivate koostööaltite režiimide toetuspinna õõnestamiseks või isegi nende kukutamiseks. Ning Washington on juba nentinud, et “Iraan pole Iraak”. Lühikokkuvõte: sõjaliste vahenditega ei saa Iraani tuumarelva omandamast takistada. Pole välistatud, et niisugune operatsioon korraldatakse, kuid sellisel juhul väljub sellest võitjana Iraan ning kaotajana Lääs.
Jäävad majanduslikud meetmed. Ka nendega pole võimalik takistada Iraanil tuumarelva omandamast, küll võib olla nii võimalik soodustada sellega vastutustundlikult ümber käiva režiimi tekkimist. Üks võimalus on avaldada Iraanile survet majanduslike sanktsioonidega. Iraanile võiksid mõju avaldada nafta- ja maagaasi müüki puudutavad sanktsioonid, kuid nende tõenäosus ei ole eriti suur. Energiakandjate nõudlus ületab praegu pakkumise ning Teheran leiaks oma naftale ja gaasile ostja nii ehk teisiti – täpselt samuti nagu ka nafta- ja gaasimajanduse arendamiseks vajalikud investeeringud. Kui ostjaid-investeerijaid Läänest ei leidu, siis Hiina teeb seda kõike kindlasti suurima heameelega. Eelmisel aastal sõlmis Peking Teheraniga investeerimislepinguid viimase energiasektorisse näiteks 20 miljardi dollari eest (“Getting Ready for a Nuclear Ready Iran. Chapter 8: Iran Get`s the Bomb – Then What?”). Selline strateegia tähendaks seni Iraani investeerinud lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale ja Jaapanile, ka miljardite dollarite tuuldelendamist ning vajadust selgitada oma elektoraadile, miks kütusehindade tõus on parem kui tuumarelvadega Iraan. Viimast tuleks muide teha ka ennetavate sõjaliste löökide korral.
Nii et näiliselt polegi justkui võimalik midagi ette võtta – Iraan saab oma pommi ikkagi. Kuid küsimus on selles, milline Iraan hakkab seda pommi haldama. Ahmadinejadi valitsus pole enamiku noorte iraanlaste silmis populaarne, vastupidi. Iraani noored on Lähis-Ida moslemiühiskonna hulgas kõige liberaalsemad, läänemeelsemad, avatumad ning Iraan ise on kõigest hoolimata piirkonna üks poliitiliselt avatumaid riike. Ei Süürias, Egiptuses, Saudi Araabias ega mujal poleks mõeldav, et parlament lükkab konservatiivist presidendi ministrikandidaadid sõimu saatel tagasi, sest esitatud inimesed on rahvasaadikute meelest lihtsalt ebapädevad. Saddami Iraagis oleks “saadikud” kes liiga aeglaselt kätt tõstavad, mitte ainult maha lastud, vaid eksekuteeritud koos perekondadega. Midagi sellist Iraanis ei tehta. Lubatud piirides on eriarvamused lubatud.
Sestap võibki üks tulevikku suunatud võimalustest olla see, kui järgida Shirin Ebadi ja Muhammad Sahimi soovitusi: demoniseerida inimõigusi rikkuva režiimi liidreid, tehes samal ajal koostööd Iraani inimõiguslaste, NGOde ja demokraatidega (Los Angeles Times 19.01.2006). Nad kinnitavad, et vastupidiselt levinud arvamusele on Iraani ajatollad välismaailma kriitika suhtes tundlikud. Kogu Iraani kui sellise tõkestamine tuumarelva omandamisel oleks aga kontraproduktiivne, sest see vallandaks natsionalistlikud tendentsid – sellest on saanud rahvusliku uhkuse küsimus.
Ning kui islamirevolutsiooni mandumise vastu võitlevate kontrrevolutsionääride tegevuse ajendid on moraalsed ja kultuurilised, siis selliste vahenditega tulebki neile vastata. MTV-Persia ning Radio Free Iran võivad “inimsüdametes sosistava ahvatlusega” võitleva režiimi vastu olla tõhusamad relvad kui stealth-pommitajad B-2 või luurelennukid U-2 (viimane, tõsi küll, arvatakse varsti USA lennuväe relvastusest välja).
“Ning lõppude lõpuks pärineb eristus “mõõdukad-äärmuslased” Lääne ajaloolisest kultuurikeskkonnast ja on seetõttu Iraani islamirevolutsioonist rääkides eksitav,” argumenteerib Bernard Lewis.
“Esimeste hulka kuuluvad need, kes kõigist raskustest ja takistustest hoolimata soovivad säilitada puhast ideoloogilist liini ning seda, mida revolutsiooniline kogemus on neile õpetanud. Teiste hulka kuuluvad need, kes võimule saades ning valitsemisprotsessiga reaalselt kokku puutudes peavad vajalikuks teha kompromisse nii kodus kui ka välismaal. Konflikt nende vahel, kes keelduvad kompromissidele minemast, ja nende vahel, kes on selleks valmis, ulatub läbi terve islami ajaloo, alates Prohvetist ja tema kaaslastest kuni Khomeinini.”
Kui pragmaatikud lähevad võimul olles kompromisside tegemisel liiga kaugele, surutakse nad Lewise kohaselt halastamatult maha ning nende karjäär lõpeb kas eksiilis, vangistuses või surmaga. Parimal juhul nad lihtsalt kaovad avalikust elust.
Ideoloogid saavad taas võimule, kuid kuna argise valitsemisega seotud praktilised probleemid ei kao kuhugi, eraldub võidukate ideoloogide hulgast uus pragmaatikute grupp ning konflikt lahvatab uuesti. Tavaliselt lõpeb see samamoodi. “See protsess jätkub seni, kuni revolutsiooniline energia on kulutatud ning pragmaatikud jäävad võimule, ideoloogid aga süvenevad poliitika asemel uuesti teooriasse. Paistab, et praegu pole see viimane faas veel Iraanis kätte jõudnud.”
Meenutagem, et Bernard Lewis kirjutas need read 1989. aastal. Kas aastal 2006 võib ehk “praegu” juba käes olla?

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar