juuli 1, 2008

Häirekell kõigile kõrvadele

“Tekib küsimus, kas Venemaa väga jõuline finantsiline taastumine on andnud uuele juhtkonnale ajendi pöörduda tagasi külma sõja aegadesse. Venemaa tahab domineerida ja dikteerida.” Need sõnad tulid Leedu presidendi Valdas Adamkuse suust, kui ta andis jaanuaris intervjuu ajalehele Financial Times, aga sama hästi oleks need võinud võtta ka Edward Lucase raamatust “Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”.

“Tekib küsimus, kas Venemaa väga jõuline finantsiline taastumine on andnud uuele juhtkonnale ajendi pöörduda tagasi külma sõja aegadesse. Venemaa tahab domineerida ja dikteerida.” Need sõnad tulid Leedu presidendi Valdas Adamkuse suust, kui ta andis jaanuaris intervjuu ajalehele Financial Times, aga sama hästi oleks need võinud võtta ka Edward Lucase raamatust “Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”.


Edward Lucas. The New Cold War: How the Kremlin Menaces both Russia and the West. London, Bloomsbury, 2008. 342 lk.
“Tekib küsimus, kas Venemaa väga jõuline finantsiline taastumine on andnud uuele juhtkonnale ajendi pöörduda tagasi külma sõja aegadesse. Venemaa tahab domineerida ja dikteerida.” Need sõnad tulid Leedu presidendi Valdas Adamkuse suust, kui ta andis jaanuaris intervjuu ajalehele Financial Times, aga sama hästi oleks need võinud võtta ka Edward Lucase raamatust “Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”.
Briti nädalakirja The Economist toimetaja Lucas on oma seisukohtades klaarselge: Venemaa liigub millegi diktatuurilaadse suunas ja kasutab oma energiarohkust aina enam ära taastamaks mõju, mille ta kaotas pärast Nõukogude Liidu kurikuulsat kokkuvarisemist 1991. aastal, mille järel liidu peamine järglasriik Venemaa langes majandusliku ja poliitilise kaose ning viletsuse küüsi. Džuudoga tegelev ja saksa keelt oskav endine KGB ohvitser, 1999. aasta augustis peaministriks tõusnud peaaegu tundmatu bürokraat Vladimir Putin tõotas, et toob oma püha isamaa topeltalandusest välja.
Ta on oma lubadusest kinni pidanud, nagu Lucas veenvalt ja kohati isegi hirmutavalt näitab – Venemaa on tagasi.
Kõigepealt tutvustab autor lugejale põhjalikult, kuidas 31. detsembril 1999. aastal presidendiks saanud Putin ümbritses end “jõumeestega” (siloviki), nii aktiivsetest kui ka erruläinud luure- ja julgeolekutöötajatest koosneva klikiga, ning asus looma autoritaarset ja kalki orwellilikku riiki (orwellilikku selles mõttes, et väliselt säilitati demokraatlik pluralism), mille valitsemissüsteemi hakati nimetama “suveräänseks demokraatiaks”. Mõned näited on lausa šokeerivad, näiteks “ärahoitud tšetšeenide pommirünnak” Rjazanis 1999. aastal, mille tegelikult oli korraldanud KGB järglane FSB; kooskõlastatud gruusia immigrantide jälitamine pärast seda, kui Gruusia oli vahistanud 2006. aastal neli Venemaa sõjaluure töötajat – see kujutas endast etnilise puhastuse rafineeritud vormi; taastunud komme kasutada psühhiaatriat karistamiseks nagu nõukogude ajal.
Mõned näited on paremini tuntud, sealhulgas allesjäänud vaba ajakirjanduse, näiteks NTV telejaama vaenamine ja tasalülitamine ning energeetikakonglomeraadi Jukos lammutamine. Lucas käsitleb neid kaht asja kriitiliselt, aga erapooletult, rõhutades, et hammasrataste vahele jäänud ärituusad ehk oligarhid – teiste seas Berezovski, Gussinski (NTV) ja Hodorkovski (Jukos) – olid oma üüratu varanduse hankinud hiiglaslikke riigiettevõtteid 1990. aastate erastamise käigus võileivahinna eest kokku ostes. “Paljude venemaalaste silmis sümboliseeris[id nad] Jeltsini ajastut iseloomustanud saamahimu ja telgitaguseid võimumänge,” sedastab Lucas.
Keskmine vene perekond tuli hädavaevu toime ning kaotas oma säästud tervelt kaks korda, kõigepealt 1991. aasta astronoomilise inflatsiooni käigus ja seejärel 1998. aasta katastroofilise panganduskriisi ajal.
Putin kasutas üldist rahulolematust ja korraigatsust edukalt ära. Lucas väidab, et Jeltsin tegi tõepoolest prohmakaid, aga teda saab ainult osaliselt süüdistada tolle tormilise perioodi kaoses, onupojapoliitikas ja muus sellises. Seisis ta ju silmitsi peaaegu võimatu ülesandega ehitada uuesti üles Venemaa, mida oli nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ruineerinud seitsekümmend aastat kestnud lämmatav kommunistide võim. Aga ta vähemalt proovis kehtestada võimulahusust ja andis sõltumatule ajakirjandusele tegutsemisvabaduse. Autori väitel on asjad muutunud hoopis halvemaks tema järglase ajal, kes on laiendanud riiklikku vägivalda seaduste abil (avaralt tõlgendatav ekstremismiseadus), loonud endale alluvad “opositsiooniparteid”, vallandanud iseseisvalt tegutsevad kohtunikud, lasknud end ülistada sellistel (noorsoo)liikumistel nagu Naši, mis pole sugugi tundmatu ka Eestis, üritanud kärpida etniliste vähemuste, näiteks maride õigusi ning piiranud vabaühenduste rolli, asendades need eriskummaliste GONGOdega (see lühend tähendab otsetõlkes “valitsuse organiseeritud valitsusvälised organisatsioonid”). Samal ajal on Putini populaarsus kerkinud taevasse ja sinna ka jäänud – nähtavasti ei hooli Venemaa kodanikud, et ta on purustanud kodanikuühiskonna, ning peavad olulisemaks seda, et nende kuusissetulek kasvab. Lucas peab demokraatliku meelsuse silmatorkava puudumise põhjuseks Venemaa ajalugu, isevalitsejatest tsaaride pikaajalist võimu. Paraku esitab ta selle idee äärmiselt lühidalt, pühendamata sellele tervet lõikugi, ehkki nii olulise ajaloolis-kultuurilise tausta selgitamine vajanuks palju põhjalikumat, struktuurset lähenemist. Indiviidi ilmne allumine riigile ja kollektiivile või kogukonnale, patriarhaalsed vertikaalsed suhted ning klannistruktuurid võib taandada domineerivale kreeka-bütsantsi kultuurile ja mentaliteedile, mis on vorminud Venemaad juba aastasadu ning nüüd, kus kommunism on kadunud, taas esile kerkinud. Samasugust pärandit jagavad Rumeenia, Bulgaaria ja enamik Balkani riike, mis võib seletada ka neis avalduvat kroonilist korraliku demokraatliku valitsuse puudumist ja tähelepanuväärselt häid (majandus)sidemeid Venemaaga, millest Lucas kõneleb pikemalt raamatu 7. peatükis.
“Putinokraatia” peamised tunnusjooned on tsentraliseeritud riiklik “kapitalism” ja natsionalistlik ideoloogia, millega muu hulgas kaasneb 20. sajandi ajaloo ümberkirjutamine. Avalikkuse meelepaha Jeltsini aastate metsiku kasiinokapitalismi ja sotsiaalmajandusliku ebakindluse vastu andis Putinile ideaalse ettekäände tugevdada Kremli võimu majanduses, eriti energeetikakompaniides (mis tegutsesid ka paljudes muudes valdkondades). Putinil õnnestus näidata poliitika ja majanduse üha tihenevat seondumist suure eduna, sest pärast tema võimuletulekut on Venemaa majandust tabanud buum ja jõukus on kahtlemata kasvanud. Lucas käsitleb seda endakiituseks keeratud lugu üsna põhjalikult, mainides, et nafta- ja gaasitulu on üüratult kasvanud ning riik on viimase seitsme aastaga teeninud tooraine väljaveoga ligikaudu 700 miljardit dollarit – aga seda suutnuks iga president. Korruptsioon on endiselt ulatuslik, bürokraatia ja protektsionism õitsevad, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted hingitsevad vaevu, IT-sfäär on alaarenenud, infrastruktuur ja avalikud teenused algelisel järjel. Võib muidugi väita, et mainitud suundumus ei ole midagi Venemaale eriomast – ka näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Jaapanis on poliitika ja tööstus omavahel läbi põimunud ning isegi liberaalses Hollandis õilmitseb (endistest) poliitikutest, ärieliidist ja ajakirjanikest koosnev “vanakeste” võrk –, kuid (vähemalt enda arvates) majanduslikule üliriigile võib eraalgatuse mahasurumine ning ande ja vahendite raiskamine osutuda lõpuks hukatuslikuks.
Arvatavasti palju enam muudab ärevaks tasapisi kristalliseeruv sõjakas rahvuslik dogma. Kreml on seda protsessi täie agarusega tagant tõuganud ja juhtinud. See kujutab endast püsivate läänevastaste meeleolude, võõraviha ja ajaloo revideerimise segu. Putini Venemaal ei ole Jossif Stalin enam julm diktaator ja tundetu massimõrvar, vaid eelkõige visionäärist strateeg ja majanduse moderniseerija. Isegi endine Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov on hoiatanud Stalini režiimi kuritegude pisendamise eest, aga tema rehabiliteerimine on jõudnud praeguseks isegi kooliõpikutesse. Sellised naaberriigid nagu tilluke Eesti, kes seavad kahtluse alla Venemaa (lähi)mineviku suuruse ja söandavad kõrvaldada selle nähtavad säilmed, on sestap igati ära teeninud karistuse – ehkki küll ka Lucas ise väljendas The Economisti veergudel kahtlust pronkssõduri teisaldamise otstarbekuse pärast. Autor jätab mulje, et ajaloo võltsimine algas alles Putini režiimi ajal. Kuid mõte, et Stalinil ei olnud muud valikut kui Hitleriga 1939. aastal pakti sõlmimine, “Suure Isamaasõja” ülistamine ning otsesed valed Eesti, Läti ja Leedu vabatahtliku astumise kohta “suurde nõukogude perre”, oli levinud juba 1990. aastatel. Üldiselt võib seda pidada klassikalise nõukogude ajalookäsitluse jätkuks. 1996. aasta augustis võttis Läti parlament (saeima) vastu deklaratsiooni, mis mõistis nõukogude okupatsiooni järsult hukka. Venemaa riigiduuma nimetas seda provokatsiooniks ja võttis sama aasta oktoobris vastu resolutsiooni, milles nimetati Läti liidendamist Nõukogude Liiduga “vastuseks Läti Nõukogude Vabariigi sooviavaldusele astuda NSV Liidu koosseisu”. See juba nõukogude ajast pärit arusaam ei ole kunagi kuhugi kadunud. Putin on seda lihtsalt veel selgemalt rõhutanud ja muutnud laiema Weltanschauung’i osaks.
Lucas ei varjagi oma jahmatust ja nördimust, et ka paljud lääneeurooplased kiidavad vaikides heaks majanduse tsentraliseerimise ja natsionalismi. Mitmed firmad, näiteks Shell, BP ja Exxon, on juba omal nahal tunda saanud, et Kreml võtab rõõmuga vastu välismaise kapitali ja oskusteabe, aga ei ole mingil juhul nõus andma nende kätte kui tahes vähest kontrolli oma loodusvarade üle. 2006. aasta detsembris oli Shell sunnitud müüma enamuse gaasiprojektis Sahhalin-2 Gazpromile pärast seda, kui Inglise-Hollandi suurfirma oli antud kohtusse keskkonnakahjude põhjustamise pärast. “Ometi tänas Shelli boss Jeroen van der Veer härra Putinit probleemi lahendamise eest ning kinnitas, et tema kompanii investeerib ka edaspidi Venemaale,” nendib Lucas ja küsib, kas Lääs ei tunneks õudu, kui samamoodi käitutaks nende kodumaal. Venemaa tohutud nafta- ja gaasivarud ning pime kasumiiha on nad pimestanud ja muutnud uuteks kaasajooksikuteks (Fellow Traveller). Selle Briti ajaloolase David Caute’i kunagi kasutusele võetud mõistega tähistati inimesi, kes pooldasid külma sõja ajal Nõukogude Liitu; tihtipeale olid neiks vasakpoolsed kirjamehed, teadlased ja muu freischwebende Intelligenz. Nende peamine pärand, nimelt äge Ameerika-vastasus, on Läänes seniajani väga mõjus ja seda teab ka Kreml. Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, aga ka Suurbritannias peavad intelligendid, publitsistid ja paljud teisedki George W. Bushi täielikuks kurjuse kehastuseks ning võtavad heameelega omaks Venemaa püüdlused luua mitmepooluseline maailmakord ja seista vastu Ameerika hegemooniale. Selle poliitika töötas 1990. aastate teisel poolel välja toonane välisminister Jevgeni Primakov. Seepärast ei tasu ka imestada, et Venemaa on püüdnud – ja tuleb öelda, et mõninga eduga – ära kasutada Euroopa vastumeelsust Iraagi sõja ja raketitõrje suhtes.
See toob meid raamatu keskse osa juurde, milleks on rahvusvaheline poliitiline vastukaja Venemaa aina süvenevale enesekindlusele ja aktiivsusele. Lucase sõnul asuvad Kesk- ja Ida-Euroopa otse “rindejoonel” sõjas, mida ta eelistab nimetada “uueks külmaks sõjaks”. Venemaa kasutab „jaga-ja-valitse” mängudes ära energiarelva, sõlmides energiatehinguid postmodernse “vana Euroopa” (Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Austria ja Itaalia) ja mõõdukama positsiooni võtnud endiste satelliitriikidega (Ungari ja Bulgaaria) ning isoleerides samal ajal mässumeelsemad ja atlantitsistlikumad lähipiirkonna riigid, kelleks on Baltimaad, Poola, samuti Gruusia ja Ukraina. Lucas tõmbab isegi paralleeli 1930. aastate Neville Chamberlaini argpüksliku lepituspoliitikaga. “Sel moel otsustati Kesk-Euroopas mandri saatus. Peaaegu seitsekümmend aastat hiljem on olukord samalaadne, ainult et nüüd ei ole ohuks mitte Saksamaa, vaid Venemaa. […] Chamberlaini meeleolu leidub tänapäeval küllaga. Kas tõesti peaksid näiteks Saksamaa inimesed maksma gaasi eest rohkem kuskil kaugel asuva Eesti huvide kaitsmise nimel?”
See on küll vahest liialdus ja arvatavasti oleks õigustatum võrdlus Ida ja Lääne pingelõdvendusega 1970. aastatel ja 1980. aastate algul. Toona hoiatas prantsuse liberaalne mõtleja Raymond Aron saatusliku järeleandmise eest Moskva soovidele ja nõudis, et Lääs kaitseks kindlameelsemalt oma põhiväärtusi, kuid Prantsusmaa president Giscard d’Estaing ja Lääne-Saksamaa kantsler Helmut Schmidt üritasid kõigest väest hoida “häid” suhteid Leonid Brežnevi Nõukogude Liiduga. Nõukogude poole silmakirjalikkus – inimõiguste rikkumine, SS-20 rakettide paigutamine Ida-Euroopasse, ekspansioon Kolmandas Maailmas – ajasid vihale Ühendriigid, aga Giscard ja Schmidt pidasid president Reagani kriitikat väga häirivaks ja “ohtlikuks”.
Lucas pöörab erilist tähelepanu Eestile ja Gruusiale, mis tema arvates on “uue külma sõja tulipunktid”. Ta kiidab Eesti majandussaavutusi ning Lääne reeglite ja põhimõtete edukat ülevõtmist, mille tõttu “langeb kahtluse alla Kremli peamine argument – Venemaa erandlikkus”. Ka tema hea sõber Toomas Hendrik Ilves poleks saanud seda paremini formuleerida. Autor märgib õigesti, et Venemaa pingutas 2007. aasta sürrealistlike sündmuste ajal üle (vägivald Tallinnas, küberrünnakud, Eesti Moskva saatkonna piiramine Naši poolt). Siiski ei tähenda see, et kõik Venemaa ja Eesti sidemed oleks läbi raiutud. Lucas mainib kaht skandaalset Leedu poliitikut, kes lasksid end mõjutada Moskva soovidel – endine president Rolandas Paksas ja Tööpartei juht Viktor Uspaskihh –, kuid vaikib Edgar Savisaarest ja tema populistlikust venemeelsest Keskerakonnast, mis sõlmis 2004. aasta detsembris isegi koostööleppe Putini Ühtse Venemaa parteiga! Gruusia rooside revolutsiooni järgsed saavutused väärivad muidugi äramärkimist, aga pole veel sugugi selge, kas entusiasm selle kauge Kaukaasia riigi NATOsse ja ELi pääsemise üle tõepoolest kasvab, nagu arvab Lucas.
Kui jätta kõrvale avalikkust hirmutav massilise odava tööjõu sisserändamise võimalus, on tähtsaim põhjus, miks enamik Lääne-Euroopa valitsusi suhtub kõhklevalt euroatlandi institutsioonide edasisse idasuunalisse laiendamisse, nende ärihuvid Venemaal. Pole välistatud, et nad võivad pidada Gruusiat (ja Ukrainat) “vastuvõetavaks hinnaks”. Tasub väga tõsiselt kahelda, kas eriti Saksamaa on valmis ohustama tihedaid suhteid oma peamise energiavarustaja Venemaaga. Saksamaa ja Venemaa kaubanduse maht kasvas aastail 1998–2006 15 miljardilt eurolt 50 miljardini ning praegu tegutseb Venemaal ligikaudu 4500 Saksamaa ettevõtet. Lucase Saksamaa-Venemaa suhete ajaloolise konteksti analüüs pole kuigi veenev. Kantsler Gerhard Schröderi russofiilne välispoliitika oli palju enam kui lihtsalt Männerfreundschaft president Putiniga: see tugines kõigiti tema partei SPD neutraalsust taotlevale ja ameerikavastasele traditsioonile ning kujutas endast õigupoolest Nõukogude Liiduga suhete parandamist taotlenud Ostpolitik’i jätku (selle kohta tasub lugeda Timothy Garton Ashi suurepärast teost “In Europe’s Name”). Seda poliitikat taustalt kujundanud Egon Bahr, keda Henry Kissinger nimetas kunagi “ohtlikuks natsionalistiks”, on SPDs seniajani väga mõjukas.
Saksamaa ja Venemaa lähedaste suhete kõrgpunkt on kurikuulsa Põhja-Euroopa gaasijuhtme rajamine Läänemere põhja, mille on ette võtnud konsortsium Nord Stream. Gaasijuhe on leidnud ulatuslikku kajastamist. Lucas jagab Balti riikide ja Poola küünilist suhtumist projekti ning isegi ennustab, et see ei saa kunagi teoks väga suurte kulude ning Eesti, Soome ja Rootsi järjepideva vastuseisu tõttu, mis sunnib trassi lõputult muutma ning suurendab aina kulutusi; lisaks suurenevad ka kulutused, mida tuleb teha keskkonnaprobleemide tõttu. Aga kas see tõesti tähendab, et torujuhe ei valmigi kunagi? Tõenäolisem on lihtsalt (pikk) viivitus. Gazpromi ja Venemaa tulud lähiaastatel ainult suurenevad, mis suudab kompenseerida täiendavad kulud, ning Saksamaa püsib endiselt oma (vastutustundetu) otsuse juures sulgeda tasapisi kõik tuumajaamad, mis tähendab, et tema gaasinälg saab ainult kasvada.
Niisiis seisab meie ees tõsine küsimus: mida teha? Lucas annab lugejale suurepärase ja jahmatavagi ülevaate Venemaa taastumisest, tema räpasest poliitikast ja rahvuslike huvide jäärapäisest järgimisest. Kuid soovitused, mida ta jagab viimases peatükis, on üsna nõrgad. Jah, me peame nõustuma, et kommunismi kokkuvarisemine tõi vabadust ja õiglust ainult vähestele endistele ikestatud rahvastele. Jah, me peame loobuma naiivsest ideest, et meil on võimalik mõjutada Venemaa sisepoliitikat, nagu osutas juba president Ilves oktoobrikuises Diplomaatias ilmunud artiklis “Külma sõja järgse ajastu lõpp”. Õige on ka see, et EL peab looma tugeva, ühise, liberaalse energiaturu, milles ei oleks mingeid “saari”. Aga samal ajal on liberaliseeritud turg meie nõrk koht, sest see tähendab automaatselt eraettevõtjate tähtsuse kasvu, keda valitsustel vaevalt õnnestub kuidagi kallutada loobuma ärisuhetest Venemaaga – nii ei ole näiteks Saksamaa riigil mingit osa E.ON Ruhrgasis ja BASF/Wintershallis, kes on ühinenud Nord Streami projektiga. Kuidas neid siis peatada?
Väärib märkimist, et Lucase arvates “nagu vana külma sõja puhul, on ka nüüd meie suurim aktiva pehme jõud”. Nõukogude Liidu ja tema satraapriikide ikestatud elanikud igatsesid tõepoolest vabadust ja õitsengut, kuid suured presidendid, näiteks Harry S. Truman ja Ronald Reagan, mõistsid, et ainult idealistlikest meetoditest ei piisa. Nad propageerisid Lääne väärtusi, aga ühendasid selle kõva jõuga – Truman pani aluse NATOle, Reagan strateegilisele kaitsealgatusele –, mis andis käegakatsutavaid tulemusi. Truman kutsus üles lõpetama Nõukogude ekspansiooni Euroopas, Reagan kiirendas Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist. Vältimatult kasutab Lääs samasugust reaalpoliitikat ka uues külmas sõjas. NATO peab laiendama oma sidemeid demokraatlike riikidega, näiteks India, Jaapani, Austraalia, Uus-Meremaa, Brasiilia, Tšiili, Mehhiko ja mõõdukamate islamiriikidega, ning keskenduma rohkem oma traditsioonilistele sõjalistele ülesannetele. Gruusia ja Ukraina tuleb võtta alliansi ridadesse, aga see juhtub ainult siis, kui ameeriklased löövad taas rusikaga lauale, nagu nad tegid seda 2002. aastal Praha tippkohtumisel, kui just nende pealekäimisel otsustati lõpuks võtta Balti riigid NATOsse. Millalgi peab Lääs pühenduma ka äärmiselt ebameeldivatele Aserbaidžaani, Kasahstani ja teiste riikidele režiimidele, sest muidu teeb seda Venemaa.
Muidugi, vaevalt saab panna Lucasele süüks, et ta ei räägi sellest oma suurepärases ja loetavas raamatus. Ta on löönud võimsalt häirekella. Nüüd tuleb Euroopa pealinnade, Brüsseli ja Washingtoni poliitikutel ühendada jõud ja töötada välja konkreetne tulevikustsenaarium. Lucas on paljastanud Venemaa tõelised püüdlused. Aga veel mõnda aega on tugevaimad kaardid nähtavasti Venemaa käes.
Edward Lucase raamat ilmus äsja ka eesti keeles.
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar