Jäta menüü vahele
Nr 24 • September 2005

Gruusia Euroopa-orientatsioon

Kas Gruusia praegused probleemid sarnanevad mingilgi määral Eesti lähimineviku muredega? Jüri Luik kinnitab, et vägagi palju: nii palju, et kui ise poleks näinud, siis ei usukski.

Jüri Luik
Jüri Luik

kaitseminister (Isamaa)

Tegutsesin aastail 2002-2003 rahvusvahelise grupi (International Security Advisory Board ehk ISAB) koosseisus Gruusias, et nõustada sealseid kaitsereforme. Endise NATO ja Briti kindrali Johnsoni alluvuses töötasid nõustajana üks endine USA suursaadik ning üks Saksa erukindral, samuti kolme Balti riigi esindajad, Eestist mina ja pärast minu saadikuks nimetamist Lauri Almann.

Tahaksin Diplomaatia lugejaga jagada mõningaid kogemusi, mida andis see mulle õpetlik ja grusiinidele loodetavasti kasulik koostöö. Ma ei hakka lugejat kiusama “Partnerlus rahu eest” planeerimisprotsessi tehniliste detailidega; see oli küll meie nõustamise üks objekte. Keskendun laiematele teemadele, mis võivad kasuks tulla ka teistes nõustamisprojektides, mida Eesti kavatseb ette võtta.

Taustaks veel niipalju, et meie tegutsesime Gruusias nii Ševardnadze kui Saakašvili ajal. Saakašvili on muidugi läänelik poliitik. Ševardnadze, kes kuulus kunagi küll Nõukogude nomenklatuuri hulka, oli sellest hoolimata lääneriikidega aktiivselt suhtlev riigipea. Juba tema valitsusajal võttis Gruusia suuna NATO-le, ei peljanud ta ka rahvusvahelisi nõuandjad, vaid lausa kutsus neid – meile garanteeriti ka enneolematu juurdepääs Gruusia julgeoleku- ja kaitseasjadele. Meie soovitatud reformid said aga loomulikult suurema hoo alles pärast Rooside revolutsiooni.

Riigikaitse praktiliste probleemide vallas on Gruusias väga palju sarnast kõigi teiste kommunistlik-totalitaarsest süsteemist lahkunud riikidega. Sealne olukord ei erine olulisel määral Eesti kunagisest seisust, aga ka näiteks Iraagi praegustest muredest. Teoreetiliselt on need probleemipuntrad võimalik rahulikult lahti harutada ja paljud küsimused on lahendatavad lihtsate struktuurimuudatuste, käsuliini selgitamise, seaduste loomise ja hariduse andmisega.

Hoopis keerulisem on reformid reaalselt läbi viia, sest nende edukus toetub sellele kultuurilisele ja filosoofilisele baasile, mis antud ühiskonnas olemas on.

Kultuur on oluline! (“Culture Matters” on ühe Eestiski müüdava S. Huntingtoni toimetatud kogumiku pealkiri.) Kultuurilises mõttes on Gruusia Euroopa riik, kuid see asub klassikalise geograafia kohaselt Aasias. Tugevad on endiste vallutajate Pärsia ja Türgi mõjud, balansseerimine Venemaa ja Türgi vahel (võrdle näiteks Eesti palju stabiilsemat lähedust Soome ja Rootsiga) teeb Euroopa kursi ajamise võrreldamatult keerulisemaks.

Eeskuju valik

Eesti reforme analüüsides jõuab kiiresti järeldusele, et eeskujude otsimine on ennast õigustanud, kodukootud usk oma tarkusesse on ajaraiskamine. Pole mõtet ise jalgratast leiutada, kõige lihtsam on riigi reformimiseks kasutada valmis mudeleid. Nii on näiteks Eestis laialt kasutatud Soome mudelit, osaliselt, eriti õigusloomes, ka Saksa mudelit. Gruusial on palju raskem sobivat eeskuju ja mudelit leida. Gruusia identiteet on eripärane, sellele naljalt sarnast ei leia. Kuigi grusiinide usk on väga vanast ajast kristlus (grusiinid võtsid ristiusu vastu juba A.D. 337, on naabrid nende lähemat sidet Euroopaga alati piiranud. Riik loodi aastal 1783, kui Vene impeeriumi abil iseseisvuti. Ajalooliselt on Gruusia suurimad vaenlased olnud Türgi ja eriti Pärsia (Iraan), kes on korduvalt Gruusia alasid ka okupeerinud, alates 1801. aastast ka Venemaa, kes neelas Gruusia täielikult alla ja kelle haardest rabeleti lõplikult välja alles nüüd. Unikaalne on isegi Gruusia tähestik, üks maailma 14 tähestikust. On tähelepanuväärne, et grusiinid on ajaloolistest raskustest hoolimata suutnud säilitada oma euroopaliku kultuuriorientatsiooni.

Keeruline geopoliitika ja ajalugu on kaasa toonud ka keeruka tänapäeva. Balti riigid, Eesti kaasa arvatud, vahendavad meelsasti oma kogemust, oleme olnud ju Gruusia saatusekaaslased. Kuid kaugeltki mitte kõik meie kogemused ei sobi Gruusiale. Näiteks proovisime me oma kaitsejõude ehitades lähtuda eelkõige väiksemate ja mobiilsemate kaitsejõudude mallist. Samuti polnud meile oluline väga suure hulga meeste hoidmine lahinguvalmiduses. Kõrgvalmiduses üksused olid ja on meil pigem rahvusvaheliste operatsioonide tarbeks. Gruusia, kellel minu nõustamistegevuse ajal oli kaelas kolm separatistlikku konflikti, nimelt Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Adžaaria, millele lisandus veel Vene baaside kohaolek, vajas muidugi palju rohkem kõrge reageerimisvalmidusega mehi. Selge, et meie mudel jäi nende jaoks liiga “pehmeks”. Nii kultuuritaust kui reaalne olukord viis selleni, et Gruusia ei leidnudki endale sobivat tervikmudelit, kogemusi võeti üle tükikaupa. Sellest poleks midagi hullu, kuid kahjuks ei lähtutud tihti reaalsetest vajadustest, vaid soovist saada poliitilist toetust. Selline motiveeritus on võrdelises sõltuvuses sellest, kui palju välistoetust riik vajab. Radikaalne näide on Iraak, kus seoses praeguse olukorraga lähtutakse ka tsiviilministeeriumide ülesehitamisel palju USA eeskujust, mis on aga Iraagile tihti sobimatu.

Gruusia probleemid ei erine olulisel määral Eesti kunagistest probleemidest, aga ka näiteks Iraagi praegustest muredest.

Samalaadseid poliitilisi, kuid ebapraktilisi samme on teinud ka Gruusia. Võtkem soov rajada Gruusia presidendi juurde USA mudelile vastav rahvusliku julgeoleku nõukogu: loomulikult saabusid selle rajamiseks USA nõustajad, kelle tasemes mul mingit kahtlust ei ole, iseküsimus aga on, et nad olid paratamatult kammitsetud USA kogemusest. USA Rahvusliku Julgeoleku Nõukogust juhitakse USA presidendi globaalset haaret, Gruusia haare on tuhat korda väiksem. Samuti puudub USAs eraldi valitsusjuht, kõiki funktsioone täidab president. Meie proovisime Gruusiat juhatada Euroopa mudelite juurde, sest ühe vale nõustaja või mudeli valik toob paratamatult kaasa segaduse ka teistel aladel.

Rahvusliku julgeoleku kontseptsioon

Nõunikud nagu meie on peaaegu kohustatud deklareerima, et igasuguse julgeolekureformi aluseks on julgeolekukontseptsioon, mis näitab, kuhu kuulub Gruusia poliitiliselt, mis ohustab Gruusia julgeolekut ja kuidas nende ohtudega võidelda. Näiliselt lihtne asi, kuid ometi läks kontseptiooni kirjutamine vaevaliselt. Meie soovitus oli, et pole mõtet kohe väga pikka dokumenti kirjutada, liiati kui teised riigid otsivad dokumendist vaid paari-kolme põhiteesi, eelkõige poliitilise kuuluvuse deklareerimist. Rohkem polegi alguses vaja. Arenenumas faasis võib kirjutada valmis pikema kontseptsiooni. Vahemärkusena olgu tõdetud, et Kesk- ja Ida-Euroopas ei osata kasutada kontseptsioone, seostada neid tegeliku eluga. Neid vorbitakse puhtalt seetõttu, et Lääne nõustajad seda soovivad, tihti jäävadki need riiulile tolmuma.

Julgeolekukontseptsiooni põhiteravik peab, nagu öeldud, fikseerima riigi paiknemise kultuurilis-poliitilisel kaardil. Grusiinid vaagisid mitut valikut, kõik need on leidnud ka kontseptsioonis peegeldamist. Üks võimalus oli rõhutada mõõdet, mida Lääs ja ka Gruusia enda ajalugu peale surub. See on nii-öelda Taga-Kaukaasia ühtsus, ühine mõtteline kogum Armeenia ja Aserbaidžaaniga. Probleem on aga selles, et Taga-Kaukaasia, kuigi tegu on Gruusia saatusekaaslastega, ei lase esile tuua Gruusia hoopis demokraatlikumat riigikorraldust. Lisaks on partnerid omavahel sõjajalal, Armeenia on võtnud erinevalt Gruusiast ka selge Vene orientatsiooni. Teine määratlus, mida grusiinid aktiivselt kasutavad, on “Musta mere äärne riik”. Paraku ei loo selline termin identiteeti, sest Musta mere ümbruses on palju erineva orientatsiooni ja kultuuritaustaga riike, kes usaldavad üksteist ehk ainult merepääste vallas. Gruusia pole ka loobunud SRÜ riigi identiteedist, kasutades seda oma rahvusvahelise mõjukuse tugevdamiseks. Koos Ukrainaga moodustatakse nii-öelda revolutsionääride paar, riigi presidentide poolt hiljuti alla kirjutatud nn Bordžomi deklaratsioon kuulutab Gruusia-Ukraina koostööst demokraatia levitamiseks SRÜs.

Oma põhiliseks identiteedinäitajaks valis Gruusia siiski õigustatult Euroopa ja see joonistus veelgi selgemalt välja pärast Rooside revolutsiooni. Euroopa jooksis punase joonena läbi kogu julgeolekukontseptsiooni teksti. Aga kust Euroopale läheneda? Gruusial puudub geograafiline side Euroopaga. Milline on see sild, mis ühendab Gruusiat Euroopaga, kuhu riikide rühma peaks ta kuuluma? Kui Gruusia tahab olla edukas, peab tal vastuseks olema käepärast üks lause või isegi sõna, mitte pikk selgitus. Minu arvates peaks see olema: Lõuna-Euroopa. Sarnasusi on palju, eriti kreekakatoliku usku Kreekaga, vaimsuselt ka Itaalia, Portugali, Hispaaniaga. Prantsusmaal on suurim Gruusia välisemigrantide keskus, sealt pärineb ka praegune välisminister Salome Zurabišvili. See ei tähenda kaugeltki, et Saksamaalt või Soomest ei võiks nõu ja abi saada, kuid ettekujutus riikluse arengumudelist, aga ka oma poliitilisest asupaigast peaks olema lühidalt sõnastatav: selles peab olema kindlust, enesestmõistetavust.

Igas korralikus julgeolekukontseptsioonis räägitakse muidugi ka sõjalistest riskidest. Nagu Eesti nii ka Gruusia või ka näiteks Iraagi julgeolekukontseptsioon ei saa olla üleliia avameelne. Ka see on kultuuri, vaimsuse küsimus. Reeglina ei nimeta demokraatlikud riigid ühemõtteliselt oma vaenlasi. Ka võimalikust sisevaenlasest räägitakse selgesõnaliselt harva, et ära hoida riigisiseseid pingeid. Eelkõige sümboliseerib kontseptsioon riigikorra ja kultuurilise identiteedi valikut. Mida vähem sõjakeskne see on, seda selgemalt kuulub riik arenenud, demokraatlikke väärtusi hindavate riikide hulka. Seetõttu tuleb edukaks integratsiooniks lahendada konfliktid (või neid vähemalt varjata), mis leiavad aset riigi sees või suhetes teiste riikidega. Nooremate riikide kontseptsioonikirjutajatele pole see aga lihtne. Milleks siis üldse kontseptsioon, küsivad nad. Kuid julgeolekukontseptsiooni puhul pole on tihti nii tähtis see, mida on kirjutatud, vaid hoopis see, kuidas on kirjutatud, milline on toon ja sõnavara.

Gruusia riigikaitsesüsteemi mutrid-poldid

Räägin nüüd meie erialasest tööst mõnevõrra pikemalt veenmaks lugejat, et asukohast hoolimata on Gruusia reaalsed probleemid Eesti omadega väga sarnased, nii sarnased, et kohati on raske uskuda, kui ise poleks näinud.

Gruusia julgeoleku- ja kaitsesfääris valitses 2002. aastal veel totaalne segadus. Selle peapõhjusi oli Nõukogude pärand ja grusiinide kõhklused küsimuses, millist süsteemi nad õieti tahavad üles ehitada. Täpselt sama probleemi käes kannatas Eesti kuni 1990. aastate keskpaigani. Nõukogude pärandi magedaim osa oli katse modelleerida oma kaitsesüsteemi Nõukogude armee järgi, s.t võtta eeskuju suletud süsteemist, mis planeeris ennast ise, ehitas ennast ise üles ja sõnastas endale ise ülesanded, pidades jõupositsioonilt läbirääkimisi tsiviilvõimuga. Samasugust mudelit prooviti algaegadel ehitada Eestiski, Gruusias toetas seda suunda kesine demokraatlik traditsioon. Selle murdmiseks tuli ohvitsere ja ka poliitikuid ning avalikkust harida ja me kasutasime Gruusia poolt meile antud laiaulatuslikku mandaati selleks, et anda Gruusia massimeedias, sõjakoolides ja parlamendis avameelseid soovitusi.

Huumoriga võib öelda, et reformide tempo peab kasvama kiiremini kui rahva pahameel reformide pärast.

Gruusia armeed iseloomustas nagu kümne aasta tagust Eestitki relvajõudude nõrk personalipoliitika. Juhtkond oli segu rahvuskaartlastest ehk meie mõistes kaitseliitlastest (kaitseminister Tevzadze oli Thbilisi ülikooli endine filosoofiaprofessor), kes olid oma esimesed lahinguristsed saanud grusiinidele õnnetult lõppenud Gruusia riigi ja Abhaasia separatistide sõjas, ning suurest hulgast Nõukogude ohvitseridest. Nii oli Gruusial ligi kakskümmend kindralit, põhiliselt kommunistliku Gruusia pärand, hiiglaslik hulk majoreid, kuid imevähe leitnante. Isiklikult soovitasin kaitsejõudude põhjalikku desovetiseerimist, toetumist noortele, kuid Ševardnadze-aegses Gruusias polnud sellel soovitusel sügavat kandepinda. Põhjalik personalireform algas alles pärast president Saakašvili tulekut.

President oli toonases Gruusias, erinevalt Lõuna-Euroopast ja ka Türgist, kogu riikliku jõu keskus ja allikas. Kõige paremini varustatud, välja õpetatud ning finantseeritud vägi oli presidendi ihukaitse. See viis olukorrani, kus iga vähegi tähtsam ülesanne pandi ihukaitse õlule, nende hulgas isegi suuremahulised ja ilmselgelt ihukaitsele sobimatud ülesanded: nii näiteks valvas presidendi ihukaitse Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhet, mis oli muidugi Gruusia strateegilisemaid ja majanduslikult tähtsamaid objekte. Põhimõtteliselt võib sellist praktikat võrrelda meie eriteenistuste loomisega ning selle arvutute lisaülesannetega 1990. aastate algul. Loomulikult pole see demokraatliku riigi mudel. Meie üks tugevaid soovitusi oli sellisest praktikast loobuda, mida tänaseks ongi tehtud.

Üks klassikalisi dilemmasid olid võimusuhted kaitse- ja siseministeeriumi vahel. Mäletatavasti tegutsesid kunagi ka Eestis niinimetatud siseväed, Gruusias kaks sise-vägede brigaadi olid ainsad tõsiselt võitlusvõimelised üksused. Gruusia ebastabiilse siseõhkkonna tõttu anti sisevägedele kõvasti ressursse, ent oma rahva vastu suunatud armee on sügav Nõukogude pärand. Soovitasime võtta eeskuju pigem Hispaaniast, kus politseil on olemas paramilitaarne võimekus, tavapolitseinikest veidi “raskem” väljaõpe ja relvastus. Hiljem saatis Hispaania ka selleteemalise nõuniku. Raskerelvad aga anti kaitseministeeriumile, nagu see peabki olema.

Veel tahaks meenutada Gruusia kaitseliitu ehk rahvuskaarti. Pea kõigil rahvuskaartlastel oli lahingukogemus, mis oli saadud võitluses Abhaasia separatistide vastu, sestap peeti ennast rahvusliku vapruse ja isamaalisuse verstapostiks. Eestiski pole see tunne tundmatu, kuigi meie Kaitseliidul lahingukogemus puudub. Gruusia rahvuskaardi ülem oli hiiglaslik, tumedas eriväelase kombinesoonis ning lahutamatute mustade prillidega ettearvamatu käitumisega mees. Tänaseks erru läinud kaitseminister Tevzadze, kes oli ise endine rahvuskaardi ülem, rõhutas, et rahvuskaart allub vaid isiklikult talle (sic!). Üldiselt ei allunud see aga eriti kellelegi ja tsiviilkontrolliga oli alalõpmatult probleeme. Ka selles lõigus paraneb olukord samm-sammult, kohati üsna aeglaselt, milles on samuti õrnu sarnasusi Eestiga.

Kuidas tagada reformide pöördumatus?

Gruusial kui esimesel demokraatliku revolutsiooni läbiviijal SRÜ riikide seas lasub nii oma rahva kui ka oma saatusekaaslaste ees edukate reformide kohustus. Paljud ümberkorraldused ongi juba aset leidnud, kuid tempo peaks olema veelgi kiirem. Meie nõustajate grupil paluti oma raporti lõpus (mis kirjutati lõplikult valmis käesoleval aastal) anda hinnang reformide pöördumatusele. See on tähtis, sest paljud rahvad suudavad valida demokraatliku valitsuse üks kord, keerulisem on teha seda mitu korda järjest. Küsimus on demokraatliku süsteemi järjepidevuses. Meie raporti viimased lõigud räägivad sellest, et Gruusia “on väga lähedal (reformide) pöördumatusele”. Selline sõnavalik pole muidugi juhuslik. Ollakse lähedal, kuid mitte veel kohal.

Nõukogude pärandi magedaim osa oli katse modelleerida oma kaitsesüsteemi Nõukogude armee järgi.

Huumoriga võib öelda, et reformide tempo peab kasvama kiiremini kui rahva pahameel reformide pärast. Kiiruse tagab aga ainult selge identiteet, mis lubab otsuseid langetada peaaegu automaatselt ja püsida ikka õiges voolusängis. Eestil on sellest vaatenurgast olnud tihedam ja ajaliselt hiljem katkenud side Euroopaga. Midagi pole öelda, meil oli lihtsam.

Kuid ka Eesti reformiprotsessi sai hoida selgetes raamides ja vajalikul kiirusel ainult tänu Lääne tugistruktuuridele, milleks on kaitsevallas NATO ja kõigil muudel aladel Euroopa Liit. Et Gruusia reformid oleksid pöördumatud, on Gruusiale sellist toestikku vaja veelgi rohkem. Kui Eesti puhul võib eeldada, et meie ajaloolise Euroopa-kogemuse tõttu poleks olnud võimalik reforme täielikult tagasi pöörata isegi ilma NATO või Euroopa Liiduta, siis Gruusiale on need tugistruktuurid absoluutselt hädavajalikud. Jutt pole sugugi mitte ainult välisest julgeolekust, vaid eelkõige siseriiklike reformide toestamisest. Kuigi ei liitumine NATOga ega Euroopa Liiduga pole Gruusiale lähituleviku küsimus, on õigel teel need, kes nõuavad Gruusiale selget liitumisperspektiivi. See garanteerib reformide jätkumise.

Seotud artiklid