Euroopa Poliitiline Ühendus – uus vein vanas pudelis? 

9. mail – Euroopa päeval – käis Prantsusmaa president Emmanuel Macron Strasbourgis peetud Euroopa tuleviku konverentsil ametlikult välja Euroopa Poliitilise Ühenduse loomise mõtte, tehes seda laiemas ajaloolises kontekstis, viidates François Mitterrandi 1989. aasta ettepanekule asutada Euroopa konföderatsioon.  

Macroni sõnul on strateegiliselt asjakohane küsida, „kuidas me saame Euroopat poliitilises mõttes sedasi korraldada, et tegevusulatus oleks Euroopa Liidu omast laiem“. Mitterrandi Euroopa konföderatsiooni moodustamise idee ei saanud küll teoks, aga see lükkas käima laiema elava arutelu eriilmelise lõimumise teemal.  

Lennuka idee kärbitud tiivad 

Endine Itaalia peaminister ja praegune Jacques Delorsi Instituudi president Enrico Letta on samuti välja käinud mõtte asutada Euroopa konföderatsioon, mis oleks Euroopa Liidu lahutamatu osa. Tema hinnangul peab Euroopa Liit moodustama Euroopa konföderatsiooni selleks, et siduda naaberriigid ning eelkõige (potentsiaalsed) kandidaatriigid tihedamalt Euroopa Liiduga, tugevdamaks selle kaudu Euroopa identiteeti neis riikides, kes tahavad Euroopa Liiduga ühineda.  

Säärane Euroopa konföderatsioon ei asendaks ELi ühinemisprotsessi, vaid pakuks alternatiivi praegusele jäigale binaarsele süsteemile, mille järgi on ainult võimalik olla või mitte olla Euroopa Liidu liikmesriik. Letta arvates tuleb Euroopa Poliitilise Ühenduse idee viia vastavusse ELi ühinemisprotsessiga.  

Euroopa Ülemkogu ütles otsesõnu välja, et ühendus ei asenda ELi laienemispoliitikat ega Euroopa naabruspoliitikat ning austab täielikult Euroopa Liidu otsustusprotsessi sõltumatust. 

Seostamine ühinemisprotsessiga on tõesti väga tähtis, sest arutelud Ukraina, Moldova ja Gruusia – nn assotsieerunud kolmiku – liikmesuse väljavaadete üle on jälle tõstatanud küsimuse, kuidas tuleb Euroopa Liit toime vägagi eriilmelise ühinemisprotsessiga mitmete (potentsiaalsete) kandidaatriikide puhul, kelle lootused tulevikus ELiga liituda on isesugused. 

Euroopa Ülemkogu andis 23.–24. juunil Ukrainale ja Moldovale kandidaatriigi staatuse ning kinnitas, et selle saab ka Gruusia, kui seal on mõned poliitilise süsteemi põhjapanevad probleemid lahendatud.  

Samal tippkohtumisel nõustus Euroopa Ülemkogu Macroni ettepanekuga luua Euroopa Poliitiline Ühendus, et rajada „platvorm poliitiliseks koordineerimiseks“ nende riikidega, kellega ELil on siinses maailmajaos tihedad suhted. Euroopa Poliitilise Ühenduse eesmärk on „tugevdada poliitilist dialoogi ja koostööd, et käsitleda ühist huvi pakkuvaid küsimusi, suurendamaks Euroopa maailmajao julgeolekut, stabiilsust ja jõukust“. Euroopa Ülemkogu ütles otsesõnu välja, et ühendus ei asenda ELi laienemispoliitikat ega Euroopa naabruspoliitikat ning austab täielikult Euroopa Liidu otsustusprotsessi sõltumatust. 

Euroopa Ülemkogu täpsed selgitused selle kohta, mida Euroopa Poliitiline Ühendus võiks ja peaks tegema, kärpisid aga nii Macroni lennuka idee kui ka Letta projekti tiibu. Euroopa Poliitiline Ühendus võib olla poliitilise dialoogi platvorm, kus tutvustatakse vaatepunkte ja otsitakse ühist seisukohta tähtsates küsimustes, mis tulevad praeguses strateegilises keskkonnas esile pärast Venemaa alustatud põhjendamatut sõda Ukraina vastu. 

Ilma ühisavalduseta kohtumine 

Prahas kogunesid 6. oktoobril riigipead ja valitsusjuhid 44 riigist, kelle hulka kuulusid kõik ELi 27 liikmesriiki, kõik Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid, kõik Lääne-Balkani riigid; Ukraina, Moldova ja Gruusia; idapartnerlusriigid Armeenia ja Aserbaidžaan; Türgi ning Suurbritannia. Venemaad ja Valgevenet ei kutsutud meelega. Suurbritannia kohalolu tõttu ei saa Euroopa Poliitilist Ühendust pidada ainult ELi laienemise alternatiiviks, vaid formaadiks, mis kaasab riike laiemast Euroopast, et tegeleda strateegilist muret valmistavate probleemidega. 

Kohtumisel keskenduti väga suurel määral Euroopa energiakriisile, kuid käegakatsutavate tulemusteni see ei viinud. Põhiteemale lisaks arutati Armeenia ja Aserbaidžaani piirikriisi ning Euroopa Liit otsustas saata piirile ELi missiooni, et pärast kriisi vaadelda olukorda kahe kuu jooksul.  

Praha kohtumine lõppeski ilma ühisavalduseta. Riigipead ja valitsusjuhid otsustasid, et Euroopa Poliitilise Ühendusega tuleb jätkata ja sellel on kavas kokku tulla järgmise poolteise aasta jooksul veel vähemalt kolm korda.  

Ooteruum ELi järjekorras ootajatele 

Euroopa Poliitilise Ühenduse liikmesriigid kogunevad riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kaks korda aastas, kusjuures ühel korral ELi liikmesriigis ja teisel korral riigis, mis ei kuulu ELi. Järgmine kohtumine peetakse 2023. aasta kevadel Moldovas, seejärel Hispaanias ja Suurbritannias.  

Riigipead ja valitsusjuhid leppisid kokku ka teemades, mis puudutavad Euroopa energiajulgeoleku ja energiavõrkude ühendamise „võtmetähtsusega rajatisi“ (nt torujuhtmed, merekaablid ja satelliidid). Nende teemade sissetoomisega lõi Euroopa Poliitiline Ühendus strateegilisele arutelule laiema konteksti ning puudutas kriitilise tähtsusega taristu kaitsmise piirkondlikku ja lausa üleilmset tausta. 

Euroopa Poliitiline Ühendus võib olla poliitilise dialoogi platvorm, kus otsitakse ühist seisukohta tähtsates küsimustes, mis on tulnud esile pärast Venemaa põhjendamatut sõda Ukraina vastu. 

Kuna kohtumisi otsustati 2023. aastal jätkata, tekib küsimus, milles seisneb Euroopa Poliitilise Ühenduse lisandväärtus. Kas see asendab või täiendab arutelusid, mida peetakse Euroopa Nõukogus, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE) või Euroopa konteksti silmas pidades ka EFTAs?  

Praha kohtumise eesmärk oli täiesti selge: näidata Moskvale, et kõik Euroopa riigid seisavad üheskoos solidaarselt ja kaitsevad Euroopa väärtusi – nii Euroopa Nõukogu kui ka Helsingi lõppaktis ja Pariisi hartas kirja pandud väärtusi. Peale ühtsuse väljanäitamise on aga Euroopa Poliitilise Ühenduse kohtumise tulemused väga nigelad.  

Kui jätta kõrvale energiajulgeoleku teema, ei arutatud ühtegi tähtsat ega isegi asjakohast teemat – teisisõnu peitus sõnum ürituse toimumises endas. Kas sellest piisab, et ehitada üles niivõrd auahnet projekti, mis püüab elu sisse puhuda Mitterrandi mõttele Euroopa konföderatsioonist? Vastus on ei. 

Euroopa Poliitiline Ühendus ei asenda ei laienemispoliitikat ega naabruspoliitikat. See lisab Euroopa lõimumise juba niigi muutlikule geomeetriale veel ühe ringi.

Pealegi ütles Euroopa Liit otsesõnu välja, et Euroopa Poliitilist Ühendust ei saa pidada ei laienemispoliitika ega Euroopa naabruspoliitika asendajaks. Seega saab ühendus täita vaid ooteruumi rolli laiema Euroopa riikidele, kes tahavad Euroopa Liiduga ühineda, ning pakkuda järjekordset kena platvormikest neile, kellel ei ole soovi ELiga ühineda, kes EList alles äsja lahkusid või kellel on jäänud ühinemisläbirääkimised toppama, näiteks Türgi. 

Idee tuleb täita sisuga 

Euroopa Poliitiline Ühendus seisab seega silmitsi küsimusega, mida säärane formaat pakub lisaks teistele. Millega see innustab oma osalejariike tegutsema? Kindlasti võib ühendus olla strateegilise mõjuvõimu pärast konkureerimise platvormiks Euroopa Liidule ja sellega sama joont hoidvatele riikidele, et seda rühmitust koos hoida ja selle liikmeid üksteisele lähemale tuua, kinnistades Euroopa identiteeti nendeski riikides, mis ei kuulu ELi.  

Aga kas see nii ka läheb, sõltub suuresti järgmistel kohtumistel arutatavate teemade asjakohasusest ning muidugi ELi laienemise edenemisest. Samuti sõltub see Euroopa Liidu enda arenemisest ja viisist, kuidas see toob kokku ja kaasab assotsieerunud riike ja kandidaatriike. Kuna laienemisprotsess võib niigi olla väga mitmekesine, peab Euroopa Liit leidma mooduse, kuidas erinevatel juhtudel laienemisprotsessi üles ehitada ja korraldada. Aeg näitab, kas Euroopa Poliitilistest Ühendusest on laienemise käigus abi. Praha kohtumise tulemused ei ole selles suhtes kuigi paljutõotavad. 

Euroopa Poliitiline Ühendus ei asenda ei laienemispoliitikat ega naabruspoliitikat. See lisab Euroopa lõimumise juba niigi muutlikule geomeetriale veel ühe ringi. On tähtis, et koostöö vallas täidetaks Euroopa Poliitiline Ühendus konkreetse sisuga.  

Samas on ülioluline, et Euroopa Poliitiline Ühendus hoiaks põhimõtteliselt ukse lahti Venemaale ja Valgevenele, kui need oleksid demokraatlikud ja hoiduksid autokraatiast. Seda on Euroopa Liit võlgu nende mõlema riigi julgetele vabadusvõitlejatele ja demokraatia kaitsjatele, Venemaal Aleksei Navalnõile ja tema toetajatele ning Valgevenes visadele opositsionääridele, kes väga vapralt astusid vastu Aljaksandr Lukašenka režiimi jõhkratele repressioonidele ja kellele Euroopa Parlament andis 2020. aastal inimõiguste kaitsjate tunnustamiseks mõeldud Sahharovi auhinna.  

Euroopa Poliitiline Ühendus peab tõestama, et pakub tulevikulootust laiemale demokraatlikule Euroopale, mis ühendab, mitte ei lõhesta. Praegune formaat – platvormina tegutsemine – ei ole veel näidanud oma lisandväärtust. Samuti pole veel selgust selle kohta, kas poliitiline dialoog toob kasu ELi laienemisprotsessile.  

2023. aasta kevadel Chișinăus peetav kohtumine pakub võimaluse auahneid lubadusi täita.