Enesekindluse kriis: millisena näevad eurooplased oma kohta maailmas
Euroopa Välissuhete Nõukogu, 2021
Kuigi COVID-19 kriis on kõvasti raputanud eurooplaste usku Euroopa Liidu institutsioonidesse, usuvad inimesed jätkuvalt, et õlg õla kõrval tuleb rohkem tegutseda, eriti tugevdades ELi löögirusikat maailmaareenil. USA suhtes on eurooplased skeptilised.
Seotud artiklid
Mark Leonard: EL ei peakski olema suurvõim
Mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu tegevdirektor Mark Leonard ütleb, et Euroopa Liit on suhetes Venemaaga tugev eeskätt pikemaajalises perspektiivis, kuid lühema aja vältel suudab Moskva esitada ühendusele tõsiseid väljakutseid.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Hübriidsetsessionism Bosnia ja Hertsegoviinas: Kremli jõuponnistused kannavad vilja?
Bosnia ja Hertsegoviina serblasest president Milorad Dodik mõisteti veebruaris aastaks ajaks vangi ning tal keelati kuueks aastaks poliitilistel ametikohtadel töötamine. Dodik tegutseb oma ametikohal hoolimata arreteerimismäärusest aga aktiivselt edasi. Kuidas mõjutab Bosnia poliitiline kriis julgeolekuolukorda ülejäänud Balkanil ja Euroopas ning mil moel saaks kriis laheneda?
Enamat kui süsteemne rivaal: Hiina kui ELi julgeoleku proovikivi
Euroopa Liidu sidemed Hiinaga jäävad tähtsuse poolest alla ainult transatlantilistele suhetele. Pikka aega keskendus EL Hiinale kui ühele peamisele kaubanduspartnerile ja sellega kaasnevatele majanduslikele võimalustele. Viimastel aastatel on ELi arusaam suhetest Hiinaga aga muutunud ning üha rohkem rõhutatakse süsteemsele rivaliteedile ja majandusjulgeolekule. Sellele vaatamata pöörab EL oma Hiina-poliitikas julgeolekuriskidele endiselt liiga vähe tähelepanu.
Lääne-Balkan paneb proovile Euroopa Liidu laienemise tõsiseltvõetavuse
Euroopa Liidu laienemine käib käsikäes strateegilise autonoomiaga, sest loob regioonis stabiilsust ja haarab enda mõjusfääri riike, mis praegu kõiguvad rindejoonel. Eriti kriitiline on olukord Lääne-Balkanil, kus mitmed riigid ootavad läbirääkimiste laua taga juba aastaid, kuid seda edutult. Kui laienemisprotsess jääb toppama, on ohtlik mõelda, mis hakkab saama riikides, kus niigi nõrgestatud kodanikuühiskond on autoritaarsete režiimide ja vene mõjutustegevuse ees küllaltki relvitud.
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.
Kai Kaarelson: Gruusia avaliku teenistuse mäss
Grusiinide vastuhakk oma valitsuse poliitikale sai nädalavahetusel olulise uue mõõtme, mis võib aidata kallutada kaalukausi protestijate poolele. Nii on tänaseks Gruusia välis-, kaitse-, haridusministeeriumi, keskpanga ja riigiteenuste arenduskeskuse töötajad teinud eraldi avaldused ning mitmete riigiasutuste töötajad ka ühisavalduse, et ei nõustu oma valitsuse 28. novembril välja kuulutatud otsusega, mille järgi Gruusia peatab EL integratsiooniga seotud tegevused kuni 2028. aasta lõpuni.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.
Kadunud lootus või helge tulevik: Moldova ja Gruusia ELi-liikmelisus on kaalukausil
Gruusia ja Moldova ei ole veel täielikult Nõukogude aja sidemest lahti saanud. Siiski mõisteti paar aastat tagasi, et aeg on kätte jõudnud: mõlemad riigid esitasid liitumistaotluse Euroopa Liiduga pärast Venemaa täismahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. Moldovale anti liikmekandidaadi staatus juba juunis 2022, kuid Gruusia jõudis selle verstapostini alles eelmise aasta lõpus.