Eesti ÜRO julgeolekunõukogus: ajalugu kolmes kriisivaatuses
Nii Afganistani, Valgevene kui ka Iraani kriis, millega Eesti kahe aasta jooksul ÜRO tähtsaimas otsustusorganis silmitsi pidi seisma, sümboliseerivad laiemalt külma sõja järgse maailmakorra mõranemist.
Kui ajakirjanik küsis Briti peaministrilt Harold Macmillanilt (valitsusjuht aastatel 1957–1963), mis talle poliitikas kõige rohkem muret teeb, siis kostsid vastuseks kuulsad sõnad: „Sündmused, kulla poiss, sündmused.“
ÜRO julgeolekunõukogus (JN) töötanud diplomaadid teavad väga hästi, mismoodi sündmused – ettenägematud kriisid ja geopoliitiliste pingete lahvatamine – suudavad nende plaane uppi lüüa. JNi valitud liikmed alustavad tihtilugu kaheaastast tööperioodi hoolega koostatud ja hästi reklaamitud kavadega suurte globaalsete teemade arutamiseks. Ilma ühegi erandita tunnistavad kõik, et liikmesuse esimestel kuudel tabab neid ootamatult konfliktidele, riigipööretele ja terroristide rünnakutele reageerimise keeristorm, mis jätkub päevast päeva. JNi liikmed teenivad oma kolleegidelt ära lugupidamise, kui suudavad pingelises olukorras rahu säilitada.
Häirivate sündmuste puudust ei olnud ka 2020. ja 2021. aastal, kui Eesti osales JNi tegevuses. Eesti meeskond New Yorgis alustas tööd tagasihoidliku, aga kaaluka plaaniga, mis keskendus küberjulgeoleku teema toomisele JNi päevakorda.1
2020. aasta märtsis läks aga nii, et Covid-19 pandeemia tõttu peatati silmast silma peetavad kohtumised ning USA ja Hiina diplomaatide vahel tekkis New Yorgis äge tüli haiguse päritolu üle.2 Järgnenud kaks aastat tõid JNis kaasa arutelusid teemadel, mis ulatusid Iraani tuumaleppe vastu suunatud Donald Trumpi administratsiooni kampaaniast Valgevene valimiskriisini ning Etioopia sõjast Afganistani allutamiseni Talibani poolt.
Kolm eriilmelist kriisi
Neist kolmel juhul oli Eestil täita silmatorkav, kuigi erisugune roll. Iraani sanktsioonide arutamise ajal pidi Tallinn tegema keerulise valiku, kas toetada oma USA või Euroopa liitlasi tülis, mille kohta Ameerika esindajad ütlesid hoiatavalt, et see võib teha pöördumatut kahju JNi rahvusvahelisele staatusele. Valgevene kriisiga silmitsi seistes pidi Eesti täitma vaevalist ülesannet, et veenda Euroopa riikide hulka mitte kuuluvaid JNi liikmeid neile vähe tuntud riigi valimiste tähtsuses. Pärast Kabuli langemist pidid Eesti ja Norra suunama ÜRO diplomaatiat kriisis, mis räsis kõvasti nende liitlasi Ameerikas.
Nii Afganistani, Valgevene kui ka Iraani kriis eraldivõetuna sümboliseerib laiemat geopoliitilist murrangut, mille mõju ÜRO diplomaatia tulevikule tekitab muret. Trumpi administratsiooni nõudmine taaskehtestada ÜRO resolutsiooni alusel endised Iraani-vastased santsioonid kujutas endast USA mitmepoolsete lepete, sealhulgas Pariisi kliimakokkuleppe vastase rünnaku kulminatsiooni ja ähvardas süvendada konflikti Lähis-Idas.
Iraani sanktsioonide arutamise ajal pidi Tallinn tegema keerulise valiku, kas toetada oma USA või Euroopa liitlasi.
JNi arutelud Valgevene üle olid sümptomaatilised Venemaa ja Lääne suhete halvenemisele Euroopa julgeolekukorralduse pärast, kuulutades ette Ukraina kriisi 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses USA otsus leppida Kabuli minekuga Talibani kätte näitas seda, et Joe Bideni administratsioon on kulukast ja pikaajalisest sekkumisest välisriigi asjadesse valmis loobuma, mis tekitas omakorda küsimusi Washingtoni positsiooni kohta maailmaareenil.
Kõik need sündmused, millele lisandus Hiina ja Ameerika vaheliste pingete süvenemine, tähistasid paljude kommentaatorite arvates 1989. aasta järgse maailmakorra mõranemist. Sõltumata sellest, kas nende sünged analüüsid osutuvad õigeks, on kahtlemata kindel üks asi, mida olen mujalgi väitnud: Eesti liikmesuse ajal sai üha rohkem selgeks, kuivõrd piiratud on geopoliitilise ebakindluse ajastul JNi võimalused lahendada kriise diplomaatilisel teel.3
Seega ei olnud 2020. aasta Eestile (ja ükskõik kellele) just sobiv aeg JNis uskumatu diplomaatilise edu saavutamiseks.
Pooleli asjad
Kõik valitud liikmed lahkuvad JNist olukorras, kus asjad jäävad pooleli. Afganistani, Ida-Euroopa ja Iraani küsimustega tegelenud Eesti diplomaadid teavad, et diplomaatilised protsessid, milles nad osalesid 2020.–2021. aastal, ei ole saanud läbi. Selle artikli kirjutamise ajal 2022. aasta veebruaris arutletakse JNis endiselt ÜRO Afganistani abimissiooni üle. Kuigi sel aastal ei ole JNi liikmed veel puudutanud Valgevene teemat, sundis USA nad kokku tulema jaanuaris lõpus, et käsitleda Venemaa vägede kogunemist Ukraina piiril. Samal ajal on Bideni administratsioon koos oma Euroopa liitlastega käinud välja uue ähvarduse, mis kõlab usutavamalt: ÜRO Iraani-vastaste sanktsioonide vana kord kehtestatakse uuesti, kui Viinis peetavaid läbirääkimisi 2015. aasta Iraani tuumaleppe taaselustamise kohta ei saada edu.
Eesti liikmesuse ajal sai üha rohkem selgeks, kuivõrd piiratud on geopoliitilise ebakindluse ajastul julgeolekunõukogu võimalused lahendada kriise diplomaatilisel teel.
Enamik konflikte ja kriise kestab kauem kui valitud liikmeks olek JNis, ka on tänapäeval raske leida JNis sobivat hetke tõesti otsustava tähtsusega diplomaatilise läbimurde saavutamiseks, mistõttu on keeruline hinnata iga liikme tegevuse edukust. Tallinn ja Eesti meeskond New Yorgis suutsid vajaduse korral langetada õigeid otsuseid – eriti sanktsioonide vana korra taaskehtestamise kohta –, tõrjumata endast eemale Eesti tähtsamaid rahvusvahelisi partnereid. Eksisid need, kes muretsesid, et JNi valituks saamine võib hoopistükkis kahjustada Eesti huve.
Edu küberjulgeoleku edendamisel
Eesti vedas Valgevene ja Krimmi teemal Arria-formaadis kohtumisi ja avalikku diplomaatiat, näidates üles arukust nende piiratud võimaluste kasutamisel, mida ÜRO pakub Venemaaga tekkinud pingeliste suhete käsitlemiseks. Jääb mulje, et kõigele lisaks hakkasid teised JNi liikmed Eestit mõistlikul määral usaldama ja seda eriti pärast esimest liikmesuse aastat. Valitud ja alalised liikmed ei oleks lasknud Eestil olla Afganistani teemajuht, kui nad oleksid kahelnud Eesti võimes seda teha.
Tasub ka rõhutada, et kogu siin kirjeldatud kriisidiplomaatiaga samal ajal tegi Eesti edusamme – ja tõesti palju suuremaid samme, kui alguses näis olevat võimalik – küberjulgeoleku toomisel JNi päevakorda.4 Eesti viis arutelud palju kaugemale, kui mitmed vaatlejad (siinkirjutaja kaasa arvatud) 2020. aasta alguses tõenäoliseks pidasid, ning innustas teisi JNi liikmeid, sealhulgas Indoneesiat, Keeniat, Hiinat ja Suurbritanniat, korraldama sel teemal üritusi.
Seega ei määratlenud Eesti JNi liikmesust ainuüksi kriisid, mida siin kirjeldati. Samas kujundasid Eesti tööperioodi JNis vääramatult just ettearvamatud ja õnnetud sündmused – need šokid tõid esile ja süvendasid veelgi geopoliitilisi pingeid JNi sees. Eesti väärib tunnustust selle eest, et tegeles nende sündmustega professionaalselt ja vahel lausa vapraltki.
Kui Eesti seisis ÜROs silmitsi tõsiste tormidega, tuli ta neist välja osavalt ja rahulikult. 2021. aasta lõpuks ei olnud mitmepoolne kriisiohjamine Eesti diplomaatidele enam võõras.
Viited
- Neid eesmärke ja kavu on hästi kirjeldanud Kristen Haugevik, Piret Kuusik, Kristi Raik ja Niels Nagelus Schia analüüsis „Väikesed riigid, erinevad lähenemised: Eesti ja Norra ÜRO julgeolekunõukogus“ (RKK/EVPI, november 2021). ↩
- Eesti oli esimene julgeolekunõukogu liige, kes soovitas julgeolekunõukogul Covid-19 teemal sõna võtta, aga selles küsimuses juhtisid diplomaatilisi pingutusi eelkõige Tuneesia ja Prantsusmaa. Vt Richard Gowan ja Ashish Pradhan, „Salvaging the Security Council’s Coronavirus Response“, Rahvusvaheline Kriisigrupp, 4. august 2020. ↩
- Richard Gowan, „Learning to Live with a Limited Security Council“, Rahvusvaheline Kriisigrupp, 29. juuli 2021. ↩
- See lõik põhineb mõttekoja Security Council Report analüüsil „In Hindsight: The Security Council and Cyber Threats, an Update“ (31. jaanuar 2022). ↩
Seotud artiklid
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Naine – kõva jõu teostaja
Eesti viimase kümnendi julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundajate soolist aspekti analüüsides võib täheldada eelnenud kümnenditega võrreldes edasiminekut, eriti kaitseministeeriumis ja kaitseväes, kuid astuda tuleks veel mitu vajalikku sammu.
731 päeva ÜRO hobuseraua-laua taga, mis avardasid Eestile maailma
Möödunud aasta viimasel päeval lõppes Eesti esmakordne liikmesus ÜRO julgeolekunõukogus. Millised olid tähtsaimad hetked ja õppetunnid maailma võimsaimate riikide kohtumispaigas seal kahe esirinnas oldud aasta jooksul ning milline on väikeriigi kaal maailma suures poliitikas, palus Diplomaatia arutleda Kristi Raigil ja Sven Jürgensonil.
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Sõda, rahu ja veto: väikeriigil on ÜRO Julgeolekunõukogus oma koht
ÜRO Julgeolekunõukogul on tugev mõju rahvusvahelistele suhetele, kuid väikeriikidel tuleb seal pidevalt võidelda oma koha eest, sest alalised liikmed ei kõhkle kasutamast vetoõigust. Äsja julgeolekunõukogu valitud liikmeks olnud Eesti pälvis austuse järjepideva tähelepanu hoidmise eest oma regiooni kriisidel, milleks Ukraina kõrvale tõusis Valgevene. Kuigi neil teemadel jäid resolutsioonid sündimata, siis julgeolekunõukogu kõige kaalukamate otsuse kirjutamisel sai Eesti käe valgeks.
Väikeriigid maailma diplomaatia tipus: Eesti ja Norra erinev taktika ÜRO julgeolekunõukogus
Viimasel aastakümnel on ÜRO julgeolekunõukogus jälle tunda suuri riikidevahelisi pingeid, mis vähendavad nõukogu suutlikkust võtta vastu ühiseid otsuseid ja vahel isegi halvavad selle töö.
Võtmemomente Eesti ÜRO julgeolekunõukogu liikmesuse ajast
Allikas: Diplomaatia