Eesti ja Prantsusmaa suhted 100: konarlik tee päädis vaimustusega
Ilmasõdade vahelisel ajal meenutasid ja rõhutasid Eesti poliitikud igal vähegi pidulikumal prantslaste osalusega üritusel Prantsusmaa aktiivsust Eestile de jure tunnustuse andmisel. Lääneriikide de jure tunnustusest sai kindlam Eesti riikliku järjepidevuse toetaja kui Tartu rahulepingust.
Tartu Ülikooli uusima aja osakonna juhataja ja uusima aja professor
Nimelt, veel enne kui tulevased Esimese maailmasõja võitjad, Entente’ riigid, suutsid uute riikide tunnustamise põhimõtetes kokku leppida, tunnustas Prantsusmaa 4. jaanuaril 1918 Soome iseseisvust de jure. See oli Esimese maailmasõja ajal ja järel erandlik. Eelmisel sajandil tehti sarnased otsused rahvusvahelistel konverentsidel suurriikide ühisel kokkuleppel.
Mõni päev hiljem pidas USA president Woodrow Wilson Kongressis kõne, milles sõnastas programmi sõja lõpetamiseks. Selles nägi ta ette Poola riigi taastamist, aga ülejäänud Venemaa pidi ise tervikuna otsustama, milline valitsemise vorm seal kehtima hakkab. Kõnet märgati ja liitlased arvestasid sellega, aga Prantsusmaa kinnitas 1. märtsil 1918 ikkagi, et ta tunnustab ka Eesti Asutavat Kogu kui maa kõrgeimat esinduskogu. Seda siiski vaid ajutiselt, de facto, kuni liitlased suudavad kokkuleppeni jõuda, milline sõjajärgne maailm välja nägema hakkab.
Enesemääramise Pandora laegas
USA president Wilson oli avanud enesemääramise Pandora laeka, aga oli ise veendunud, et kõik rahvad ei ole selle idee realiseerimiseks küpsed. Ta oli segaduse valla päästnud ja Prantsusmaa pidi nüüd otsustama, mida näiteks Süüriaga või teiste endiste Otomani valdustega teha. Sellele ei ole tänaseni head lahendust leitud.
Kui Pariisi rahukonverents jõudis mais 1919 niikaugele, et seal hakati arutama Balti riikide ja Venemaa küsimusi, siis kõik formaalsed tingimused, milliseid ennast määratlevalt rahvalt osati nõuda, olid Eesti puhul täidetud. Eesti suutis oma piire kontrollida ja tal oli valitud parlament, oma sõjavägi ja välisesindused. Prantsuse suursaadik Petrogradis Joseph Noulens kinnitas juba jaanuaris 1918, et kui inglased Eesti tunnustamise poolt on, siis on Prantsuse valitsus veelgi vastutulelikum, sest demokraatlik Prantsusmaa on alati õigeid vabaduspüüdeid toetanud.
Paraku oli Pariisis mõistetud, et nii lihtsad lahendused ei tööta. Vaherahu Saksamaaga asetas Prantsusmaa uute väljakutsete ette. Liitlased olid sõja võitnud, aga pisutki pikemalt ette vaadates ei olnud olukord Prantsusmaa jaoks kuigi roosiline. Saksamaa majanduslikust potentsiaalist ja rahvastiku suurusest tulenevad hirmud säilisid. Pariisi ees oli mitu valikut.
Rahukonverentsil 1919. aastal ning mõnda aega ka veel 1920, loodeti koostöö püsimisele USA-ga. Selle nimel välditi temaga vastuolusid, kus see vähegi võimalik tundus. Üks selline koht oli de jure tunnustus Balti riikidele.
Rahukonverentsil 1919. aastal ning mõnda aega ka veel 1920, loodeti koostöö püsimisele USA-ga. Selle nimel välditi temaga vastuolusid, kus see vähegi võimalik tundus. Üks selline koht oli de jure tunnustus Balti riikidele. Wilson jäi kuni elu lõpuni kindlaks, et peale Poola, Soome ja Armeenia ei tohi muude Venemaa osade eraldumist tunnustada.
Esialgu loodeti Pariisis Vene valgeid ja Venemaa äärealade liikumisi ühendada aktiivse enamlaste vastase sanitaarkordonina. Paraku ei ohustanud taoline kordon niivõrd enamlaste võimulpüsimist, kuivõrd häälestas Venemaa elanikkonda neid toetama.
Venemaa ja Saksamaa vahele planeeritud puhvertsooni Prantsusmaaga liidus olevatest riikidest nõrgendasid vastuolud piiride ja vähemuste õiguste küsimustes. Pealegi ahvatles taoline tsoon hoopis Berliini ja Moskvat üksteisega kontakte otsima ja neid vastuolusid ära kasutama.
Soodne ärikeskkond Eestis
Lõpuks peame arvestama, et revolutsioonilise minevikuga Prantsusmaale ei olnudki enamlased ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatud.
Kogu Euroopa lootis, et enamlased muutuvad võimul püsides mõistlikemaks ja on valmis vastastikku kasulikuks koostööks ning nendegi huvides on stabiilsuse tagamine. Suhete taastamine Venemaaga muutus üha aktuaalsemaks alates 1920, mil Nõukogude Venemaa läänenaabrid temaga rahulepingud sõlmisid ja kaubandussuhteid arendama hakkasid.
Tulemuseks oli Eesti vaimustus, mis ei vaibunud järgnevad 20 aastat. Selle väljenduseks sobiks tollane arvamus – nüüd oleme Venemaast lahti ja lahutus on lõplik. Ainult meie oma vaba tahe võib meid edaspidi veel kokku viia. Lahutusprotsessi aitas lõpule viia Prantsuse temperament ja impulsiivsus.
Prantsuse välisministeeriumis ja poliitikute seas leidus piisavalt neid, kes soovitasid taaslähenemist Venemaale. Prantsusmaa ei lootnud pärast Wilsoni lüüasaamist valimistel 1920 enam USA toetusele ja tema suhtumine väikerahvastesse muutus taas iseendale loomuomasemaks. Viimaseks ajendiks võis olla kaubanduslik konkurents brittidega, mis pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Eestis algas seoses Venemaa avanemisega.
Üsna iseloomulik oli Prantsuse esimese ametliku Eesti esinduse, sõjalise missiooni juhi kolonel Ragael Hursteli tegevus. Ta saabus Eestisse 2. juunil 1919 ja püsis siin augustini 1920. Kolonel Hurstel pidi käsuliinile alludes protestima separaatsena tunduva Tartu rahulepingu vastu, aga tegelikult ta nägi, kui soodne ärikeskkond Tallinnas alates 1920. aasta kevadel tänu enamlaste kullale kujunes. Ta naases Prantsusmaale ja läks sõjaväest kohe erru ning ilmus jaanuaris 1921 tagasi Tallinna. Nüüd tegutses ta juba esindusliku Prantsuse äriettevõtte huvides. Eestlaste vahendusel leidis ta kontakti enamlaste esindusega, mille juhiks nimetati Maksim Litvinov.
Prantsuse välisministri pealekäimisel antigi 26. jaanuaril 1921 Eestile liitlaste de jure tunnustus. Tulemuseks oli Eesti vaimustus, mis ei vaibunud järgnevad 20 aastat. Selle väljenduseks sobiks tollane arvamus – nüüd oleme Venemaast lahti ja lahutus on lõplik. Ainult meie oma vaba tahe võib meid edaspidi veel kokku viia. Lahutusprotsessi aitas lõpule viia Prantsuse temperament ja impulsiivsus.
Seotud artiklid
Island ja Eesti – 30 aastat sõbralikke suhteid
Ajalugu ja mälu on inimühiskonna keerukad, kuid lahutamatud osad. Riikidel ei tohiks olla häbi tähistada ja tugevdada sidemeid, mis neid ühendavad. Samal ajal peame kaitsma ajalugu nende eest, kes kasutavad seda viha, kitsarinnalisuse ja sallimatuse õhutamiseks.
Diplomaatilised suhted uue aastasaja lävel
Tagada Eesti julgeolek ja paremad võimalused meie inimestele liikumiseks ja ettevõtetele ärisidemete loomiseks, aidata kaasa üleilmsele kestlikule arengule ja stabiilsusele rahvusvahelistes suhetes – nende eesmärkide täitmine on võimalik vaid koostöös meie liitlaste ja partneritega. Sellele koostööle loob aluse tihe diplomaatiline suhtlus.
Eesti ja Ungari suhted 100: huvi ja soov üksteist lähemalt tundma õppida võiks olla suurem
Eesti ja Ungari ametlikud, riikide vahelised suhted pole kunagi olnud ülemäära tihedad. Asume Euroopa mõõtkavas üksteisest liiga kaugel, et igas valdkonnas tekiks loomulik koostööhuvi, aga ka meie riikide ajalugu on enne ühiselt kogetud kommunismiaega olnud väga erinev. Perspektiivi andmiseks piisab ehk faktist, et Eesti Vabariigi sünni ajal lugesid ungarlased oma riikluse vanuseks juba üle tuhande aasta ning Austria-Ungari kaksikmonarhia oli enne lagunemist 1918. aastal üks Euroopa suurimaid impeeriume.
Eesti ja Poola suhted 100: tulevik tõotab head
Poola ja Eesti diplomaatiliste suhete sajanda aastapäeva tähistamine on tähtis hetk mõlema riigi ajaloos. See paneb mõtlema meie koostöö üle nüüd ja minevikus ning aitab teha õigeid järeldusi tulevikuks.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.