Eesti ja Poola suhted 100: tulevik tõotab head
Poola ja Eesti diplomaatiliste suhete sajanda aastapäeva tähistamine on tähtis hetk mõlema riigi ajaloos. See paneb mõtlema meie koostöö üle nüüd ja minevikus ning aitab teha õigeid järeldusi tulevikuks.
Poola suursaadik Eestis
Poola ja Eesti sõlmisid diplomaatilised suhted 1921. aastal. Kui Eesti suursaadik Poolas Aleksander Hellat esitas veebruaris 1922 Varssavis oma volikirja Poola riigipeale marssal Józef Piłsudskile, märkis ta: “Poola ja Eesti iseseisvus sündis meie riikide kangelaslikust võitlusest ning tulised isamaalised tunded ja hävimatu rahvuslik teadvus on sellele tugevaks toeks1.” See ei olnud ainult tihedate poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike suhete algus kahe sarnaselt meelestatud riigi vahel, vaid ka prohvetlik avaldus 20. sajandi raskuste kohta, mis Eestil ja Poolal ees seisid.
Totalitaarsed režiimid ei suutnud Poola ja Eesti rahva vaimu lämmatada. Me ei lakanud kunagi uskumast oma territoriaalse terviklikkuse tagasivõitmisse. Eesti metsavend August Sabbe (surnud 1978) ja Poola roomakatoliku preester Jerzy Popiełuszko (surnud 1984) olid vaid mõned paljudest türannia ohvritest, kes jäid vabaduse sümboliteks. Kollektiivsed liikumised nagu Solidarność ja Balti kett aitasid kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele.
Poola ja Eesti iseseisvus sündis meie riikide kangelaslikust võitlusest ning tulised isamaalised tunded ja hävimatu rahvuslik teadvus on sellele tugevaks toeks.
Józef Piłsudski
Pärast iseseisvuse taastamist teadsime, et peame välispoliitikas keskenduma euroatlantilisi koostööle. Poolast ja Eestist said vaid mõne aasta jooksul Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja Euroopa Liidu (EL) liikmed, meie arusaamad globaalse ja piirkondliku poliitika tuleviku kohta olid sarnased.
Poola ja Eesti liit on tugev ja vastupidav. Me teame, et vabadus, sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus on hindamatud. Olles pärast Nõukogude režiimi edukalt taassündinud, on meie riigid strateegilistes eesmärkides ühel meelel.
Esiteks on NATO idatiiba kuuluval Poolal ja Eestil ühised poliitilised ja sõjalised huvid. Me peame NATO aluseks kollektiivkaitse põhimõtet, mis toetab alliansi kaitse- ja heidutusvõime edasist tugevdamist. Lisaks NATO tegevusele toetame Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekuvõime arendamist.
Teiseks toetavad Varssavi ja Tallinn tugeva, jõuka ja solidaarsusel rajaneva ELi hoogsat arengut. Oleme veendunud, et täielikult toimiv ühisturg on Euroopa Liidu selgroog ja aitab kujundada selle üleilmset konkurentsivõimet. Ühine põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika on ELi ümberkujundamise eesmärkide püstitamise ja Euroopa ühise poliitika toimimise põhielemendid. Samal ajal ei unusta me, et tuleb jätkata ELi avatud uste poliitikat.
Taristu ehitamine Kesk- ja Ida-Euroopas on meie julgeoleku ja õitsengu võtmetegur.
Kolmandaks omistame suurt tähtsust piirkondliku koostöö arendamisele. Meile on tähtis kolme mere algatus, mis on tõhus platvorm poliitilise toetuse tagamiseks strateegilise tähtsusega makropiirkondlikele projektidele ja nende projektide esmatähtsate meetmete rakendamiseks. Taristu ehitamine Kesk- ja Ida-Euroopas on meie julgeoleku ja õitsengu võtmetegur.
Neljandaks ei saa tugevat Euroopat olla ilma usaldusväärsete ja tõhusate suheteta Ameerika Ühendriikidega. Mitme viimase aasta jooksul oleme edukalt tegelenud USA poliitilise, sõjalise ja majandusliku kohaloleku laiendamisega NATO idatiivas. Euroopa ja USA tihedale koostööle pole alternatiivi. Ainult koos suudame seista vastu keerulistele ülesannetele, mis on seotud sõjalise ja mittesõjalise julgeolekuga.
Ja lõpuks on meil ühesugune arusaam ajaloopoliitikast. Et praeguste ja tulevaste ülemaailmsete ja piirkondlike probleemidega toime tulla, ei saa me unustada minevikku. Peame aktiivselt tegelema valesüüdistustel põhineva desinformatsioonipoliitikaga. Nagu leppisime kokku Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia ühisavalduses Molotovi-Ribbentropi pakti 80. aastapäeva puhul, “sunnib ohvrite mälestus meid toetama ajaloolise õigluse saavutamist, jätkates teadustööd ja suurendades avalikkuse teadlikkust Euroopa maailmajao totalitaarsest pärandist.2“
Ajajoon: Eesti-Poola diplomaatilised suhted 100
Autor väljendab isiklikke vaateid.
Viited
- P. Łossowski, Stosunki Polsko-Estońskie. 1918-1939, Instytut Bałtycki, Gdańsk, 1992, lk 22. ↩
- Ministry of Foreign Affairs of the Republic of Poland, Joint Statement by Estonia, Latvia, Lithuania, Poland and Romania on the occasion of 80 years since signing of Molotov-Ribbentrop Pact, 23.08.2019 /in/ https://www.gov.pl/web/diplomacy/joint-statement-by-estonia-latvia-lithuania-poland-and-romania-on-the-occasion-of-80-years-since-the-signing-of-molotov-ribbentrop-pact, vaadatud 9. novembril 2020. ↩
Seotud artiklid
Island ja Eesti – 30 aastat sõbralikke suhteid
Ajalugu ja mälu on inimühiskonna keerukad, kuid lahutamatud osad. Riikidel ei tohiks olla häbi tähistada ja tugevdada sidemeid, mis neid ühendavad. Samal ajal peame kaitsma ajalugu nende eest, kes kasutavad seda viha, kitsarinnalisuse ja sallimatuse õhutamiseks.
Diplomaatilised suhted uue aastasaja lävel
Tagada Eesti julgeolek ja paremad võimalused meie inimestele liikumiseks ja ettevõtetele ärisidemete loomiseks, aidata kaasa üleilmsele kestlikule arengule ja stabiilsusele rahvusvahelistes suhetes – nende eesmärkide täitmine on võimalik vaid koostöös meie liitlaste ja partneritega. Sellele koostööle loob aluse tihe diplomaatiline suhtlus.
Eesti ja Prantsusmaa suhted 100: konarlik tee päädis vaimustusega
Ilmasõdade vahelisel ajal meenutasid ja rõhutasid Eesti poliitikud igal vähegi pidulikumal prantslaste osalusega üritusel Prantsusmaa aktiivsust Eestile de jure tunnustuse andmisel. Lääneriikide de jure tunnustusest sai kindlam Eesti riikliku järjepidevuse toetaja kui Tartu rahulepingust.
Eesti ja Ungari suhted 100: huvi ja soov üksteist lähemalt tundma õppida võiks olla suurem
Eesti ja Ungari ametlikud, riikide vahelised suhted pole kunagi olnud ülemäära tihedad. Asume Euroopa mõõtkavas üksteisest liiga kaugel, et igas valdkonnas tekiks loomulik koostööhuvi, aga ka meie riikide ajalugu on enne ühiselt kogetud kommunismiaega olnud väga erinev. Perspektiivi andmiseks piisab ehk faktist, et Eesti Vabariigi sünni ajal lugesid ungarlased oma riikluse vanuseks juba üle tuhande aasta ning Austria-Ungari kaksikmonarhia oli enne lagunemist 1918. aastal üks Euroopa suurimaid impeeriume.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.