Eesti ja Aafrika ajaloolised sidemed
Eestlastel on Mustale mandrile asja olnud juba päris kaua.
Tartu Ülikooli lektor
Viimasel aastakümnel on Eesti Vabariigi suhted Aafrikaga tõusnud aina rohkem avalikkuse tähelepanu keskmesse. Seda ilmselt nii Eesti osalemise tõttu rahvusvahelistes sõjalistes missioonides Aafrika kriisikolletes kui ka näiteks tänu maailmahariduse, arengukoostöö ja humanitaarabi organisatsiooni MTÜ Mondo tegevusele Ugandas, Keenias ning Ghanas. Ka Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratase ja presidendi Kersti Kaljulaidi töövisiidid Aafrikasse 2017. aastal on olulised märgid suhete tihenemisest. Majanduskoostöö elavdamine, Eesti kogemuse jagamine e-riigi ülesehitamisel, migratsioonikriisi lahendamine, julgeoleku- ja terrorismivastane võitlus – need on teemad, mille raames tuleb ilmselt Eesti Vabariigil ja Aafrika riikidel edaspidigi omavahel sagedasemaid kokkupuuteid. Samuti on olnud oluline roll sidemete loomisel nii teadus- kui ka personaalsetel kontaktidel. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on paslik meenutada meie varasemaid kokkupuutepunkte Aafrika kontinendiga.
Eesti ja Aafrika kontaktid kuni 1918
Meie teadmised Eesti kokkupuudetest Aafrikaga kesk- ja uusajal on üsna episoodilised. Võimalikest kontaktidest keskajal kõneleb Põhja-Aafrikas vermitud araabia müntide jõudmine Eestisse. Mis puudutab personaalseid kontakte, siis jäävad eestimaalaste esimesed isiklikud kokkupuuted Aafrikaga uusaega. Teadaolevalt esimeseks eestimaalaseks Lääne-Aafrikas oli Tartu ülikoolis õppinud Johan Philipp von Krusenstierna (1626–1694), kes viibis aastail 1656–1658 Guinea lahe piirkonnas Kullarannikul (Ghana) ja oli seal Rootsi Aafrika kompaniile kuulunud Cabo Corso tugipunkti komandant. Et konkurents oli selles piirkonnas Euroopa riikide vahel väga tihe, siis kujunes ka Krusenstierna võimulolek lühiajaliseks: 1658. aastal vallutasid fordi taanlased ja vangistatud komandant saadeti Euroopasse.
Mõned aastad hiljem, 1663. aastal, jõudis Aafrika lõunatippu Tallinnast pärit Ottho Ralingh, kes astus hollandlaste Ida-India Kompanii teenistusse ning teenis selle rajatud Hea Lootuse neeme kindluses kapralina. Täpselt sada aastat hiljem (1763) astus sama kompanii teenistusse ning kolis Kaplinna teinegi eestimaalane, Narvast pärit Johannes Rauck, kelle puhul on oletatud, et ta oli hoopis eestlane perekonnanimega Rõuk.
18. sajandist on teada ka üks vastassuunaline kontakt. Aastatel 1731–1752 elas Eestis vene luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa Ibrahim (Abram) Hannibal (1696–1781), kes oli sünnilt arvatavasti eritrealane. Tema esimene teenistuskoht Eestis oli Pärnus, kus temast sai garnisoni allohvitseride kooli õpetaja. Peale erruminekut elas ta Keila lähedal Karjaküla mõisas, hiljem viis teenistus ta Tallinnasse, kus ta oli kindluse suurtükiväeülem ning seejärel ülemkomandant. Teda mäletati Eestis veel pea sajand hiljemgi – on teada, et kui 1835. aastal hakati Põhja-Eestis talupoegadele perekonnanimesid panema, siis mitmed perekonnad said endale Hannibali nime.
Afrikanistika arengut Eestis on oluliselt mõjutanud 19. sajandil välismisjoni teenistusse asunud eestimaalased. Peab rõhutama, et sisuliselt oli tegemist üksikute misjonäridega, kes 19. sajandil Eestist Aafrikasse jõudsid ning enamik neist oli baltisaksa päritolu. Alles 19. sajandi alguses pärisorjusest vabanenud eestlastel oli tollases Vene impeeriumis üsna keeruline leida välismisjonite kaudu võimalust asuda tööle kaugemates maailmapiirkondades. Eestis seostusid misjonitegevuse ideed ja perspektiivid eelkõige Saksa misjoniseltside ja -koolidega.
Saksamaal Berliinis asuvas misjoniseminaris õppis ka Eesti esimeseks afrikanistiks peetud Gustav Reinhold Nyländer (u 1776–1825), kes töötas Sierra Leones misjonärina aastatel 1806–1825. Teda on nimetatud nii sakslaseks kui ka rootslaseks, kuid on oletatud, et tema suguvõsas voolas ka eesti verd. Ta andis olulise panuse Aafrika keelte uurimisse: tema Londonis ilmunud raamatutest võib kõige olulisemaks ja teadusliku väärtusega teoseks pidada bulomi keele grammatikat ja sõnaraamatut, mis ilmus 1814. aastal.
Esimese eestlasena asus välismisjoni teenistusse Hans Tiismann (1829–1886). Eesti talupojaperest pärit misjonär töötas Ida-Aafrikas tänapäeva Keenia aladel aastatel 1866–68. Tema tööpiirkonnaks sai Mombasa lähedal olev Ribe küla, kus elasid njikad. Ta ei olnud paraku oma misjonitöös väga edukas, kuid meieni on jõudnud tema artiklid ja raamat Aafrika kohta ning lisaks väike kollektsioon njika tarbeesemeid, mida säilitatakse tänapäeval Eesti Ajaloomuuseumis. Hans Tiismanni järel töötasid Ida-Aafrikas veel mitmed Eesti päritolu misjonärid, nagu näiteks Evald Ovir (1873–1896), kelle teedrajava tähtsusega teadusartikkel suahiili verbi kohta ilmus Saksa teadusajakirjas, ja Leonhard Blumer (1878–1938), kes elas ja töötas 23 aastat (1907–1930) masaide seas Arushas ning selle lähikonnas. Tema koostatud on paljude masaikeelsete trükiste kõrval ka masaikeelne aabits.1
Kui 1921. aastal astuti Rahvasteliidu liikmeks, siis teiste hulgas tunnustasid Eesti Vabariiki ka kaks Aafrika riiki: Lõuna-Aafrika Unioon ja Libeeria.
1802. aastal taasavatud Tartu ülikoolis tunti huvi Aafrika maade geograafia, looduse, ajaloo, kultuuri ja keelte õpetamise ning uurimise vastu. Ülikooli õppejõudude ja kasvandike kokkupuuted Aafrikaga olid üsna mitmekesise iseloomuga, alates loengutest kuni osalemiseni Vene ümbermaailmareisidel, samuti isiklikud kontaktid jms. Üheks uurimisvaldkonnaks kujunes Tartu ülikoolis etiopistika. 19. sajandi algul hakkas Tartu ülikooli semiidi keelte professor Johann Friedrich Wilhelm Hezel lugema loenguid etioopia keelest. Ülikooli raamatukogusse jõudis 1837. aastal kümme teost, mis käsitlesid Etioopiat. Põhjalikum tegelemine etiopistikaga, muuhulgas geesikeelsete tekstide uurimine, jääb Tartu ülikoolis 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde.2
Eesti ja Aafrika 1918–1940
1918. aastal sündinud Eesti Vabariigi jaoks oli oluline saada rahvusvahelist tunnustust. Kui 1921. aastal astuti Rahvasteliidu liikmeks, siis teiste hulgas tunnustasid Eesti Vabariiki ka kaks Aafrika riiki: Lõuna-Aafrika Unioon ja Libeeria. Etioopia keisririik ei olnud sel ajal veel Rahvasteliidu liige (astus Rahvasteliitu 1923), ülejäänud Aafrika maad olid aga kas asumaa, mandaatala või protektoraadi staatuses, seega suhtlemine toimus emamaade vahendusel. Omavahelisi kontakte arendati sõdadevahelisel perioodil erinevatel tasanditel, kuid peamiseks kokkupuutevaldkonnaks kujunesid kaubandussuhted ja Eesti Vabariigi kodanike õiguste kaitse Aafrikas.
Andmed Eesti ja Aafrika kaubandussuhete kohta Eesti Vabariigi algusaastatel on kahjuks puudulikud. Teadaolevalt kaubeldi aastatel 1919–1923 Marokoga, kuhu müüdi tsementi, puitu ja piiritust, ning Mosambiigiga, kust osteti vürtse ja suhkrut. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil kujunesid siiski peamisteks kaubanduspartneriteks Egiptus ja Lõuna-Aafrika Unioon.
Eesti kõige tähtsam kaubanduspartner Aafrikas oli Egiptus. Eesti import Egiptusest aastatel 1924–1939, mil kaubavahetuse koguväärtus sisseveetavate kaupade osas ulatus 27 miljoni kroonini, moodustas kaubavahetusest Aafrikaga 73 protsenti.3 Eesti ja Egiptuse aktiivse kaubandussuhtluse peamiseks põhjuseks oli Egiptuse puuvill, mis oli juba varasematel aastatel kujunenud Eestile oluliseks impordiartikliks.
Püsivate majanduskontaktide kujunemisest Eesti ja Egiptuse vahel võib rääkida juba alates 19. sajandi teisest poolest, kui 1857. aastal rajati Eestis Kreenholmi Manufaktuur.
Püsivate majanduskontaktide kujunemisest Eesti ja Egiptuse vahel võib rääkida juba alates 19. sajandi teisest poolest, kui 1857. aastal rajati Eestis Kreenholmi Manufaktuur. See oli tol ajal Venemaa suurim puuvilla ketramise ja kudumise vabrik ja sellest tulenevalt kujunes Egiptuse peamine ekspordiartikkel puuvill Eestis oluliseks sisseveoartikliks. Egiptuse puuvilla, mida veeti Eestisse sisse kõrvuti USA, India, Buhhaara ja Lõuna-Ameerika toormega, kasutas Kreenholmi Manufaktuur ajavahemikus 1857–1914 peaaegu kõikidel aastatel.4
1899. aastal rajatud Balti Puuvillamanufaktuur Tallinnas suurendas veelgi Eesti nõudlust puuvilla järele. Eestisse jõudis peale puuvilla muid Egiptuse kaupu (puuviljad, tubakas, sibulad, palmiõli, kanep, loomasööt, vaskkaubad, kohvioad, tee jne)5 vaid väikeste korrapäratute partiidena üksikutel aastatel. Vaatamata sellele, et Egiptuses leidis turgu kokku 34 kaubaartiklit, kujunesid püsivateks kaupadeks Eestist sinna vaid paber ja tahvelklaas. 1927. aastal tõusetus esmakordselt küsimus kaubalepingu sõlmimisest, mis oleks edaspidi võimaldanud Egiptuse turu paremat ärakasutamist. Paraku selleni ei jõutud ja põhjuseid oli siin mitu: Egiptuse uued protektsionistliku iseloomuga tolliseadused, riigi pinev sisepoliitiline olukord ja võimalik, et ka Eesti läbirääkimiste taktika, millele oli omane ikka ja jälle otsustega venitada.6
Eesti teiseks oluliseks kaubanduspartneriks Aafrikas oli Lõuna-Aafrika Unioon, kuhu Eesti eksportis peamiselt metsamaterjali ja paberit. Ülejäänud kaubad (juust, või, liha- ja kalakonservid, maiustused) moodustasid suhteliselt väikese osa. Kokku eksporditi aastail 1926–1939 LAUsse 40 kaubaartiklit 2,4 miljoni krooni väärtuses. Eesti import LAUst oli koguseliselt viis korda väiksem. Imporditavatest kaupadest olid esikohal parkimisekstraktid, seejärel vill, puuviljad, loomanahad, tubakas jne.7 Troopilises Aafrikas olid Eesti tähtsamateks kaubanduspartneriteks Suurbritannia asumaad (Nigeeria, Kullarannik, Keenia jt), kust osteti palmiõli, kohviube, kakaoube, sisalit, parkimisekstrakte. Troopilisse Aafrikasse läinud Eesti kaupade nimekiri ei olnud väga pikk: paber, puitmaterjalid, alumiiniumikaup, kompvekid. Katsetati ka või ja juustu müüki, aga sellel ei olnud edu – mis teha, piimatooted kippusid soojas kliimas kiiresti riknema. Eesti kaupade ostjaina võib esile tõsta Nigeeriat, Keeniat, Ugandat, Angolat ja Mosambiiki.8
Väliseestlaste suurim püsikogukond Aafrikas kujunes sel perioodil välja Lõuna-Aafrika Unioonis. 1927. aastal ilmus Päevalehes artikkel, mis ärgitas eestlasi Aafrikasse sõitma ja nimetas Lõuna-Aafrika Uniooni „uueks Ameerikaks“ ja „piiramata võimaluste maaks“.
Kõrvuti vajadusega kindlustada Eesti kodanikele konsulaarkaitse oli kaubavahetuse arendamine üheks tähtsamaks motiiviks Eesti konsulaaresinduste võrgu planeerimisel. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis tõstis üles juba varemgi päevakorras olnud küsimuse Eesti ja Aafrika maade konsulaarsuhetest. Eesti äriringkonnad nõudsid valitsuselt tõhusat tegevust uute võimaluste väljaselgitamisel Eesti kaupade turustamiseks. Üheks abinõuks, millega Eesti Vabariigi valitsus lootis parandada välikaubanduse olukorda ning leida uusi turgusid Eesti kaupadele, oli konsulaarvõrgu laiendamine. Kui Eesti Vabariigil oli 1929. aastal 119 konsulaaresindajat, siis 1932. aastal tõusis nende arv 140-le.9 Varasematel aastatel oli Aafrika mandril avatud kaks konsulaati Alžeerias: 1927 Alžiiris ja 1928 Oranis. 1930. aastatel avati uued konsulaaresindused veel Marokos (Marrakech 1932), Lõuna-Aafrika Unioonis (Kaplinn 1933, Johannesburg 1937) ja Egiptuses (Kairo 1933). Kõik need konsulaadid töötasid edukalt kuni 1940. aasta sügiseni, mil nad Eesti NSV valitsuse korraldusel suleti.
Noore Eesti Vabariigi habras majanduselu oli üheks olulisemaks põhjuseks, miks osa eestlasi otsis paremaid elatusvõimalusi välismaalt. Sõdadevahelise perioodi väljaränne oli pidev, kuid mitte väga suur. Väljarände kõrghetk jäi aastatesse 1925–1927. Ajavahemikus 1924–1938 lahkus Eestist 16 300 inimest, kellest 41 protsenti läks teistesse Euroopa maadesse, 30 protsenti Põhja-Ameerikasse, 19 protsenti Nõukogude Liitu ning 8 protsenti Austraaliasse.10 Aafrika puhul valisid eestlased üldjuhul need piirkonnad, mis olid eurooplastele klimaatiliselt kõige vastuvõetavamad: Alžeeria, Maroko, Kanaari saared ja Lõuna-Aafrika Unioon. Lisaks asus ka Belgia Kongos eesti meremeeste koloonia, mille õitseaeg jääb 1920. aastatesse, ning Egiptuses ja troopilises Aafrikas töötasid eesti misjonärid (peamiselt Ida-Aafrikas).
Väliseestlaste suurim püsikogukond Aafrikas kujunes sel perioodil välja Lõuna-Aafrika Unioonis. 1927. aastal ilmus Päevalehes artikkel, mis ärgitas eestlasi Aafrikasse sõitma ja nimetas Lõuna-Aafrika Uniooni „uueks Ameerikaks“ ja „piiramata võimaluste maaks“. Veel samal aastal jõudis Lõuna-Aafrikasse Tartumaalt pärit endine kaubandus-tööstusministeeriumi ametnik ning ajalehe Kaja kaastöötaja Endel Muna, keda võib pidada Eesti kogukonna alusepanijaks selles kauges piirkonnas. Ta rajas Kapimaal karjafarmi, jätkates samal ajal ka ajakirjandustööd, ning töötas hiljem fotograafina Durbanis.11
1920. aastate lõpul järgnesid talle mitmed eestlased, kes teenisid elatist erinevates valdkondades: rajati äriettevõtteid ja farme, töötati insenerina kaevandustes või teedeehitusel jne. 1930. aastate lõpuks kujunes eestlaste koloonia ligikaudu 30-liikmeliseks.12 Eestlaste suhteline arvukus LAUs oli üheks põhjuseks, miks riigis avati 1933. aastal Eesti konsulaat. Teadaolevalt plaaniti Lõuna-Aafrika väliseestlaste poolt ka Eesti seltside asutamist, kuid paraku jäi see Teise maailmasõja järgsesse perioodi.13 Lõuna-Aafrika entsüklopeedia andmetel elas 1971. aastal LAUs juba ligikaudu 150 eestlast.14
Käesolevas artiklis ei ole võimalik puudutada kõiki aspekte Eesti ja Aafrika ajaloolistest sidemetest, eriti mis puudutab personaalseid kontakte. Näiteks mitmed Eesti kultuuritegelased (Friedebert Tuglas, Karl August Hindrey, Ants Laikmaa, Eduard Viiralt, Aino Kallas jpt) on oma Aafrika reisimuljeid jäädvustanud kirjandus- või kunstiteostes, samuti on käsitletud perioodil ilmunud arvukalt eestimaalastest huvireisijate, püsiasunike jpt reisikirju oma viibimisest Aafrika kontinendil. See kõik on omal moel avardanud eestlaste silmaringi ning äratanud huvi Aafrika mitmekesise looduse, kultuuri ning ajaloo vastu. On hea tõdeda, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigil on olemas arvestatav kogemuste pagas minevikust, millele toetuda oma edasistes suhetes Aafrika riikidega.
Viited
- Vt lähemalt: Karin Hiiemaa, Südame kutsel: Eesti misjonärid Aafrikas, Tallinn, Olion, 2000. ↩
- Tartu Ülikooli ja Aafrika kontaktidest vt lähemalt: Heli Rahkema, Tartu Ülikool ja Aafrika (1802–1940), magistritöö, Tartu, 2003; Olaf-Mihkel Klaassen, Etiopistikahuvist Tartu Ülikoolis – Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, XIX, Tartu, 1987, 70–79; Martin Hallik, Olaf Klaassen, Keiserlik Tartu Ülikool ja Orient, Tartu, 2002. ↩
- Olaf-Mihkel Klaassen, Eesti Vabariigi konsulaarpoliitika Aasias ja Aafrikas 1918–1940, dissertatsioon, Tartu, 1992, 266. ↩
- Kreenholmi puuvillasaaduste manufaktuuri osaühisus 75: 1857–1932, Tallinn, 1933, 49–51. ↩
- Riigi Statistika Keskbüroo. Eesti majandus. XVII, XIX,XX; RA ERA, f. 1831, n. 1 s. 4565, l. 59. ↩
- Vt lähemalt: Karin Hiiemaa, Eesti Vabariik ja Egiptus 1918–1940: huvid, kontaktid, probleemid, magistritöö, Tartu Ülikool, 1998, 50–76. ↩
- Olaf Klaassen, Aasia ja Aafrika 1918–1945 ning kontaktid Aafrikaga, teine jagu, Tartu, TÜ trükikoda, 1990, 91. ↩
- Olaf Klaassen, Aasia ja Aafrika 1918–1945 ning kontaktid Aafrikaga, kolmas jagu, Tartu, TÜ trükikoda,1990, 59-61. ↩
- Eesti Vabariigi esindajad välismaal, Tallinn, 1929; Eesti Vabariigi esindajad välismaal, Tallinn, 1932. ↩
- Hill Kulu, Eestlased maailmas: ülevaade arvukusest ja paiknemisest, diplomitöö, Tartu, 1992, 75–77. ↩
- Peeter Muna perearhiiv. ↩
- Olaf Klaassen, Aasia ja Aafrika 1918–1945 ning kontaktid Eestiga, teine jagu, TÜ trükikoda, Tartu, 1990, 92. ↩
- Vt lähemalt: Karin Hiiemaa, Eestlaste etnilisest mälust Lõuna-Aafrika näite põhjal – Kultuur ja mälu: konverentsi materjale, Studia ethnologica Tartuensia 4, Tartu, 2001, 162–172. ↩
- Standard Encyclopaedia of Southern Africa, Vol 4 DEV-FOR, Cape Town, 1971, 393. ↩
Seotud artiklid
Kas Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll sai alguse 100 aastat tagasi?
Üldise arvamuse kohaselt oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja eriti selle salaprotokoll hitlerismi ja stalinismi sigitis. Enamasti arvatakse, et mõjusfääride jagamist taotlevad diktaatorlikud imperialistlikud riigid ning et selle vasturohuks on demokraatia. Kuid 1920.–1930. aastate ajakirjandusmaterjalid avavad täiesti teistsuguse pildi: Ida-Euroopa jagamine mõjualadeks Saksamaa ja Venemaa vahel käivitus 1920. aastate algul. Saksamaa puhul oli tollal tegemist demokraatliku Weimari vabariigiga.
NATO laienemine Venemaa valitseja välispoliitilises narratiivis
NATO liikmesuse välistamine või ka liikmesuse lubamine ei ole midagi, mida saab teha ühe liikmesriigi juht ainuisikuliselt, sest liikmeks võtmise üle otsustavad NATO riigid kollektiivselt. See kehtib nii Eesti kui ka Ukraina kohta.
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Island ja Eesti – 30 aastat sõbralikke suhteid
Ajalugu ja mälu on inimühiskonna keerukad, kuid lahutamatud osad. Riikidel ei tohiks olla häbi tähistada ja tugevdada sidemeid, mis neid ühendavad. Samal ajal peame kaitsma ajalugu nende eest, kes kasutavad seda viha, kitsarinnalisuse ja sallimatuse õhutamiseks.
Andres Tarand: väikeriigi rahvusvahelised suhted ei ole praalimine
24. veebruari järel on igati asjakohane kohtuda Andres Tarandiga (81), kes oli iseseisvuse taastanud Eesti esimeste peaministrite seas ning kelle julgus teha õigel ajal ja õiges kohas õigeid asju aitas laduda meie riigi eduloo alusmüüri.
Soome aeglane tunnustus Eesti iseseisvusele
Diplomaatiliste suhete sõlmimine 100 aastat tagasi.