juuni 18, 2020

Liberaalse maailmakorra uued proovikivid: energiaharta lepingut ümbritsevate vastuolude ümberhindamine

IPA/SIPA/Scanpix
Üks kliimaaktivistide liikumisi on Tuleviku Reede, mis korraldas juuni algul Milanos Benettoni juures meeleavalduse.
Üks kliimaaktivistide liikumisi on Tuleviku Reede, mis korraldas juuni algul Milanos Benettoni juures meeleavalduse.

Energiaharta lepingust lahti öeldes seaks Euroopa Liit ohtu oma liberaalsed väärtused.

Sissejuhatus

11. detsembril 2019 võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa rohelise kokkuleppe,1 mis seab sihiks saavutada 2050. aastaks Euroopa kliimaneutraalsus. Uus poliitiline paradigma hõlmab liikumist fossiilkütuste pealt uuele süsinikuvabale majandusele ning toob endaga kaasa tohutu muutuse majanduslikus käitumises. Ehkki praegune Euroopa roheline kokkulepe puudutab ennekõike ELi sisemist poliitikat, mõjutab selle poliitiline pool küllap omajagu ka rahvusvahelisi julgeolekusuhteid, kuna tekitab uusi probleeme ja võimalusi terves maailmas. Euroopa Komisjoni pakutud poliitiline paradigma võib isegi tekitada uusi küsitavusi rahvusvahelises õiguses ja külma sõja järel loodud mitmepoolses struktuuris. Selles kontekstis on ekspertide seas äärmiselt elavat tähelepanu pälvinud kõige olulisem energeetikat puudutav mitmepoolne režiim, nimelt 1994. aastal vastu võetud ja 1998. aastal jõustunud energiaharta leping.

Ühelt poolt väidetakse, et energiaharta leping vajab kohandamist kliima eriolukorra uue kontekstiga. Teiselt poolt kinnitatakse, et õiguse sõltumatus poliitikast on jätkuvalt üks turumajanduse  aluspõhimõtteid. Võib-olla tasub meenutada, et püsimist liberaalsete majanduslike väärtuste juures kinnitas ka Euroopa Komisjoni uue koosseisu energeetikavolinik Kadri Simson kuulamisel Euroopa Parlamendi ees 2019. aasta oktoobris. Seda kinnitades toonitas Simson, et Euroopa rohelist kokkulepet tuleb ellu viia täies vastavuses Euroopa lõimimise liberaalsete väärtustega.

Ajakohasesse arutellu panuse andmiseks püüab järgnev analüüs tuua nähtavale varjatud vastuolu õiguse sõltumatuse ja sihtmärgi saavutamiseks mobiliseerimise põhimõtte vahel. Selle huvides püütakse artiklis kõigepealt määratleda 1990. aastatel tekkima hakanud liberaalse keskkonnapoliitika  semiosfäär, mida praegu vaidlustab suur osa keskkonnaliikumistega seotud poliitilisest kogukonnast. Seejärel analüüsitakse artiklis lühidalt energiaharta rolli Euroopa rohelise kokkuleppega kokkusobivate taastuvenergiasse tehtud investeeringute kaitsel. Viimaks heidab artikkel veidi valgust lepingu võimaliku ümbervaatamisega kaasnevatele raskustele ja probleemidele ning ohule, mida tooks kaasa ELi hüpoteetiline lahtiütlemine energiaharta lepingust.

Liberaalse keskkonnapoliitika tärkavad alternatiivid

Ligemale paarikümne aasta eest tõstatas Serge Bernsteini mõtlemapanev raamat „Liberal Environmentalism” (Liberaalne keskkonnapoliitika) küsimuse ülemaailmset keskkonnakaitset puudutavate normide, diskursuste ja maailmavaadete kohta.2 Tema arvates pärineb kliimaaktsioonidele omane semantika keskkonnakaitse normide ja turumajanduse narratiivide kooskõlastamisest. Näiteks selliste kontseptsioonide nagu „kestlik areng” ja „energiaüleminek” kasutus vastab majanduspoliitika ja -strateegia konkreetsele kontekstile.

Seadmata kahtluse alla Bernsteini liberaalse keskkonnapoliitika definitsiooni, tuleks siiski märkida, et tänapäeval on mitmed poliitilised jõud ja ühiskondlikud aktivistid hakanud pidama keskkonna ja majandusarengu kooskõlastamist problemaatiliseks. Osutamine kliima hädaolukorrale võib mõjutada liberaalse keskkonnapoliitika aluseid ning võib väita, et ühes uue arusaamaga kliimaaktsioonide hädavajalikkusest on hakanud kujunema uued veendumused, samal ajal kui poliitikadiskursus inkorporeerib üha ambitsioonikamaid kliimaõigluse ja süsinikusõltuvusest vabanemise ideid. Uut tärkavat konteksti kujundab terav tähelepanu koondumine aina enam levivatele kliimaaktivistide liikumistele, näiteks Tuleviku Reede ja Väljasuremise Mäss, mis heidab eredat valgust kliimamuutuse temaatikale kaugelt kaugemal kui kitsas spetsialistide ringkonnas. Viimastel aastatel on kliimamuutuse leevendamise diskursus levinud ka poliitikaanalüütikute, teadlaste, massimeediaväljaannete ja äriringkondade seas.

Ühiskondlik-majanduslik identiteet võib areneda ja asendada liberaalse keskkonnapoliitika uue poliitilise paradigmaga, ehkki see uus paradigma ise on veel praegu ettenägematu ja määratlemata piirjoontega. Kliimamuutuse leevendamise ja teiste sellega seotud arutelude osalejad ei ole aga kaugeltki ühtsed: nende seas leiab nii praeguse liberaalse keskkonnapoliitika poolehoidjaid kui ka jõulisema keskkonnamõõtme pooldajaid seniste normide raames. Äärmiselt erinevaid arusaamu leiab samuti poliitiliste jõudude seas; lisaks tuleb arvestada kliima hädaolukorra erineva tunnetusliku vastuvõtmisega. Nii on hakanud esile kerkima uued diskursused, mis eri moel lahknevad liberaalsest keskkonnapoliitikast.

Õigusriik ja ad hoc-seadused

Kliimaaktsioonide diskursuste kaldumine vähemalt teataval tasemel soosima kapitalismivastaseid proteste ja rõhutama ülemaailmset haaret tuletab mõneti paradoksaalselt meelde Nõukogude režiimile omaseid diskursusi ja maailmavaadet. See oli samuti omamoodi tulevikumajandus, sest käsumajandust peeti kapitalistliku ühiskonna alternatiiviks, milles on elimineeritud aina kasvav kasumijanu. Uue ühiskonna saavutamiseks toetus Nõukogude õigussüsteem normidele, mis olid rakendatud poliitilise narratiivi teenistusse. Näiteks oli Nõukogude Liidu põhiseaduses kirja pandud ja garanteeritud rohkelt vabadusi, teiste seas kogunemisvabadus, sõnavabadus ja poliitilise tegevuse vabadus – peaasi, et need teeniksid põhieesmärgi ehk kommunismi ülesehitamise huve.

Üsna paradoksaalselt on mõnedki keskkonnaliikumiste esindajad võtnud omaks ad hoc-seaduste loogika, milleks praegu on majanduse vabastamine süsinikusõltuvusest.

Kuigi energiaülemineku püsivus eeldab konsensust, on endiselt oluline tõsta esile võimalikke kõrvalekaldeid liberaalsele majandusele sügavalt omastest põhimõtetest. Õiguse poliitilise sihi järele painutamise mõte kerkis poliitilisse fookusse eriti just arutelul energiaharta lepingu muutmise üle.

Iseloomuliku näite pakkus mitmes mõttes tähelepanuväärne väitlusring PressClubTV-s, kus väitlejad taotlesid energiaharta viimist paremasse kooskõlla viimasel ajal teatavaks tehtud süsinikusõltuvuse vähendamise sihtmärkidega.3 Peamiselt puudutas 1994. aastal sõlmitud lepingu kriitika selles muu hulgas ette nähtud kaitset fossiilkütustesse tehtud investeeringutele. Väitlusringi osaliste arvamust mööda on rahvusvaheliste investeerimisvaidluste laiendamise protseduur juba iseenesest ebademokraatlik.4

Liiati on loodud spetsiaalne veebisait pealkirjaga „Energiaharta räpased saladused”, mis esitab mitmepoolsele energiarežiimile süüdistuse kallutatuses fossiilkütuseid kasutavate tööstusharude poole. Saidil on avaldatud rohkete keskkonnaaktivistide avalik kiri üleskutsega reformida või sootuks kaotada pikaajaline investori ja riigi vaheliste vaidluste kohtuvälise lahendamise komme. Kirjas nenditakse muu hulgas, et „investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine energiaharta lepingu kohaselt on vastuolus õigusriigi põhimõttega ja õõnestab riikide õigussüsteeme. Vastupidiselt põhimõttele, et kõik on seaduse ees võrdsed, loob energiaharta leping paralleelse õigussüsteemi, mis on eriliselt mõeldud ühiskonna kõige rikkamatele ja mõjuvõimsamatele liikmetele, nimelt välisinvestoritele.”

Eriliselt torkab silma „välisinvestori” seadmine negatiivsesse valgusse. Investeering võib ju olla riigisisene, isegi riigi toetatud, aga ikkagi kliimamuutuse mõttes kahjulik. Samal ajal välisinvesteeringuga võib kaasuda süsinikuneutraalne tehnoloogia. Seetõttu tähendab „välisinvestorile” negatiivse tähenduse omistamine otsest üleilmastumise vastustamist. Omamoodi paradoksina ei lähtu niisugune üleilmastumisvastasus parempoolsetelt populistidelt, ehkki teatavaid sarnasusi „alternatiivliikumistega” võib täheldada.

Kirjas esitatud väide jätab arvesse võtmata, et kohtuväliste lahenduste leidmine on olnud juba pikaajaline eelistatud praktika, mille siht on kindlustada investorite sõltumatus kohtute võimaliku kaldumise eest eelistama riigi huve. Niisiis kipub kirja mõte lahknema liberaalse maailmakorra alustest, milles on alati esile tõstetud omandiõigust ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui pilk ajalukku heita, on investorite sõltumatus ja omandiõigused olnud liberaalsetes demokraatiates esiplaanil juba alates Prantsuse revolutsioonist 1789. aastal.

Eespool põgusalt visandatud diskursused  näitavad selget soovi saavutada ELile ja selle liikmesriikidele erand kohustuses tagada rahvusvaheliste investeeringute kaitse vastavuses energiaharta lepinguga – mis mõistagi tähendaks Euroopa investeeringute kaitse kadumist teistes riikides.

Esitades vastuväiteid energiaharta lepingu investeeringute kaitse režiimile, tegi Nathalie Bernasconi-Osterwalder rahvusvahelise säästva arengu instituudist ettepaneku jõuda üksmeelele nõndanimetatud päikeseloojangu ehk aegumisklausli ajalise kestuse lühendamises või üldse see klausel kaotada, mis võimaldaks investoritel anda energiaharta lepinguga liitunuid kohtusse investeeringute kaitse rikkumise korral. Sisuliselt tagab energiaharta leping, et lepinguga liitunud riiki investeerinud investori investeering on kaitstud veel 20 aasta jooksul pärast riigi lepingust lahtiütlemist. Bernasconi-Osterwalderi ettepanek jätaks investorid tegelikult sellisest võimalusest ilma. Kuid ettevõtete hüvitust saaks, isegi kui need kaotavad oma kivisöe- ja süsivesinikevarud, ära kasutada näiteks sotsiaalprogrammide tarbeks või energeetikainnovatsioonideks. Selle asemel fossiilkütustesse ja süsinikuvabasse energiasse investeerimise otsene eristamine, mis võib tekitada diskrimineerimist, kätkeb endas tõsist omandiõiguse põhimõtte rikkumise võimalust.

Tõenäoliselt tuleks uurida lähemalt seaduste teksti, senist investorite ja riigi vaidluste lahendamise praktikat kui ka ulatuslikku erialakirjandust vältimaks investeeringute kaitse reduktsionistlikku käsitlemist energeetikas. Vaatame nüüd aga lepingu hüpoteetilise muutmise võimalusi ning ELi lepingust lahtiütlemise potentsiaalseid tagajärgi.

Vastuolu: tagasi juriidiliste vaidluste juurde

Jätkuv arutelu, kaasa arvatud arvamuslood ELi peamises uudisteportaalis Euractiv5, võib tekitada mulje sügavast vastuolust fossiilkütustesõbraliku energiaharta ja väsimatult võitlevate taastuvenergia poolehoidjate vahel. Selline arusaam tugineb ehk pigem üldisele väärarusaamale energiaharta reguleerimisala ulatusest, sest taastuvenergiasse investeerimise eelised on energiaharta lepingus sõnaselgelt kirjas (näiteks artikkel 10 sätestab investeeringute kaitse põhimõtted ning artikkel 26 investori ja lepinguosaliste vaidluste lahendamise mehhanismi), mida energiaharta vastu suunatud kriitika tundub alahindavat.

Laialdase kriitika osaliseks saanud ad hoc-vaidluste lahendamise meetod taastuvenergiasse investeerimise korral ei ole kahtlemata kuidagi iganenud ja seda kasutatakse hartas sätestatust hoolimata.6 Võib üpris julgelt väita, et suurem osa energeetikaõiguse asjatundjaid  on nõus, et energiaharta leping määratleb investeeringuid üpris avaralt (hõlmates muu hulgas investeeringud süsinikuneutraalsesse energeetikasse), tagades seniste investeeringute kaitse ning sätestades investorite ja lepinguosaliste vaidluste lahendamise mehhanismi.7 Lisaks sai energiahartast selle jõustumisel esimene rahvusvaheline õigusinstrument, mis sidus energeetika küsimused keskkonnakaitsega. Nii määratles energiaharta raames alla kirjutatud energiatõhususe ja keskkonnamõjude protokoll energiatõhususe energiaallikana.

2010. aastast peale on püütud energiahartat kaasajastada, sest lepingule on avaldanud mõju mitmed geopoliitilised ja õiguslikud tegurid.8 Samal ajal on tarvidust mitmepoolse energeetikakorralduse säilitamise ja täiustamise järele toonitanud paljud poliitikaeksperdid. Muu hulgas tõstis energiaharta olulisust esile hiljutine poliitika lühiülevaade, mille üks autor oli Euroopa Komisjoni endine energeetikavolinik Andris Piebalgs ja mille tellis Firenze mõttekoda School of Regulation, üks juhtivamaid energeetika valdkonnas tegutsevaid Euroopa sõltumatuid institutsioone. Lühiülevaade tutvustab energiaharta põhipunkte ja nendib muu hulgas: „Riigi suveräänsust ja suveräänset õigust energiaressurssidele tunnistatakse otsesõnu. Eesmärk on luua võrdsed võimalused kõigile, kehtestada ühesugused reeglid riikidele ja turujõududele ning sel moel vabastada energiasektor poliitiliste tegurite mõju alt.”9 Lühiülevaade toob välja, et energiaharta kõikehõlmavus on vastavuses liberaalse korra ja keskkonnakaitsega, viidates sel moel kaudselt liberaalsele keskkonnapoliitikale.

Vaidluste lahendamise praktika mõttes pakub energiaharta leping investeeringute kaitset kõigile energiatoodetele ja -materjalidele, tegemata vahet fossiilkütustel ja süsinikuvabal energial.10 Varasemat investeerimisvaidluste lahendamise praktikat arvesse võttes pakuvad energiaharta lepingu sätted taastuvenergiasse investeerijale mitmeid eeliseid oma õiguste kaitsmisel riigivõimu eest, mis on kaasa toonud märkimisväärsel hulgal kohtuasju. Taastuvenergiasse investeerijate põhimure on seotud riigivõimu jätkuva elektrivõrgu toetusega. Eks ole ju üldteada, et päikese- ja tuuleenergia on hootise iseloomuga, mis avaldab elektrivõrgule omajagu survet. Taastuvenergia huvides on riigid pakkunud toetust ligipääsuks elektrivõrgule, nõndanimetatud soodustariifi, mis kujutab endast hädavajalikku turumehhanismi ligipääsu tagamiseks elektrivõrgule kindlaks määratud tariifiga. Soodustariifide positiivne mõju on vaieldamatu: need toetused on innustanud investoreid paigutama raha päikesepaneelidesse ja tuuleparkidesse kogu Euroopas tänu kindla hinnaga tagatud juurdepääsule elektrivõrgule.

Kui mõned riigid, näiteks, Itaalia, Poola, Hispaania, soodustariifi kaotasid, langes energeetika väikeprojektide tulusus ja investeeringuid hakati pidama problemaatiliseks. Selles kontekstis  on energiaharta leping seni ainuke mitmepoolne mehhanism, mille abil välismaised investorid saavad oma õigusi kaitsta riikide ootamatute ja õigustamatute püüete eest kärpida toetust taastuvenergiale. Lõppeks võib ju investeeringute kaitse ühisnimetaja alandamine ainult takistada süsinikuvaba energeetika kaitsemehhanisme.

Varasema kogemuse arvestamine: uuesti kokkuleppele jõuda on keeruline

Investeeringute kaitse ulatuse muutmine võib tunduda süsinikuvaba energeetika kaitsmise seisukohast ebaõiglane, kuid energiaharta lepingu muutmise tarvidusest on juba kõneldud viimastel energiaharta konverentsi, harta valitsustevahelise otsuseõigusega esinduskogu istungitel.  Igasugune energiaharta lepingu muutmine nõuab seniste lepinguosaliste, niisiis oma viiekümne riigi konsensust, mis muudab lepingu vähegi kaalukama muutmise õige keerukaks. Siinkohal tasub ehk meelde tuletada, et juba 1990. aastate algul arutati investeeringute lisalepingu sõlmimist just sihiga täpsustada seniseid sätteid. Kuid 1998. aastal see algatus hüljati sügavate erimeelsuste valitsemise tõttu lepinguosaliste seas.11

Paarkümmend aastat hiljem püüdsid EL ja USA leida kompromissi ambitsioonika Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) sõlmimiseks.  Kõneluste ajal eeldasid mitmed vaatlejad, et TTIP pisendab energiaharta lepingu tähendust eriti Atlandi-ülesel veeldatud maagaasiga kauplemisel.12 Aga ometi, isegi sõltumata tõsiasjast, et USA on küllap turumajandusmeelsuse poolest meile kõige lähemal, kukkus TTIP sõlmimine läbi, kusjuures üks takistuseks saanud valdkond oli investeeringute kaitse mehhanismid. See võib kõlada paradoksina, aga 1994. aastal sõlmitud energiaharta leping on tänase päevani ainuke edukas mitmepoolne mehhanism, mis pakub erainvestoreile vaidluste lahendamise platvormi, kui riigivõim peaks rikkuma investeeringute kaitset.

Teised artiklis lühidalt mainimist leidnud mehhanismid, nimelt hartale tuginev lisaleping ja TTIP väljaspool harta raamistikku, ei ole suutnud saavutada sellist konsensust, mis lubaks kõnelda mõjusast investeeringute kaitse mehhanismist.

Energiaharta lepingu investeerimist puudutavate sätete üle läbirääkimiste taasavamine võib eemale tõugata riike, kes ei soovi fossiilkütuste kaitse kadumist. Näiteks hartaga ühinenud Jaapan ja Norra paistavad suhtuvat suure tõrksusega lepingu selle sihiga muutmise ideesse. Seepärast on põhjust arvata, et investeeringute kaitse sätete üle läbirääkimiste taasavamine süvendaks veelgi lääneriikide vahelisi erimeelsusi sel teemal.

Mõni väidab jätkuvalt, et fossiilkütustesse investeerimine on kliimamuutust silmas pidades kahjulik, mistõttu selliseid investeeringuid polegi tarvis kaitsta. Kuid väide, nagu poleks investeeringuid fossiilkütustesse tarvilik kaitsta, paistab isegi kliima kaitsmise seisukohast vaadatuna liialt reduktsionistlik. Eriti just rahvusvahelised investeeringud Kesk-Aasias, Kaukaasias ja Türgis (see tähendab energiaharta lepingu ELi-välistes osapooltes) on hõlmanud energiasüsteemide kaasajastamise lahendusi, mis tähendab energiakadude vähenemist, energiatõhususe suurenemist, kivisöe maagaasi vastu vahetamist ja tõhusamat ammutamist tänu gaasikondensaadi põlemise vähendamisele, mis kõik aitavad kiiresti kärpida kasvuhoonegaaside heidet.

Liberaalsetelt väärtustelt lähtudes poleks lahtiütlemine mõistlik

Lähenemise tõttu, mis nõuab süsinikusõltuvusest vabanemiseks allumist energiaharta lepingule, oleks harta muutmise mõeldav alternatiiv ELi lahtiütlemine energiahartast.13 Kuid ELi lahtiütlemine ainukesest mitmepoolsest energeetikalepingust võiks suunata ELi teiste illiberaalsete poliitiliste jõudude sekka, kes püsivalt nõrgestavad multilateraalsust. Siinkohal kerkivad lisaks mitmepoolse energeetikalepingu õiguslikule mõõtmele veel mitmed poliitilised küsimused.

Kas näiteks väga nimekad Euroopa Liidu tasandi poliitikud peaksid tõesti võtma energiaharta suhtes hoiaku, mis kaude langeb kokku Donald Trumpi hoiakuga Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohta? USA president lähtub oma hoiakutes WTO suhtes väidetavalt ebaõiglasest rahvusvahelisest õigussüsteemist, mis ei tule USA huvidele kasuks.14 Kuidas Euroopa lähenemine sellest erineks, kui energiaharta lepingule astutakse vastu põhjendusega, et Euroopa Liidu liikmesriikide või ELi enda vastu esitatakse palju kohtuasju (sealjuures valdavalt seoses taastuvenergia kaitsega!), nagu väidavad praegused lepingu vastased?

Või tuleks ELil tõesti järgida Kremli eeskuju ja energiaharta lepingust lahti öelda, sest see kujutas endast kunagi 2014. aastal raamistikku ühele ebasoodsale investeeringule? Tõepoolest, Venemaa otsustas energiaharta lepingust lahti öelda Jukose juhtumi15 järellainetuses, mis mäletatavasti kujutas endast õõvastavat riigistamist, mille väidetavalt oli korraldanud riiklik naftakompanii Rosneft. Selles kontekstis ei tasu alahinnata Jukose juhtumi olulisust Venemaa sisepoliitilises debatis, mida tõukas tagant Jukose endine omanik Mihhail Hodorkovski. Samamoodi energiaharta lepingust lahti üteldes riskiks EL sümboolsel tasandil heaks kiita Jukose-vastased sammud hoolimata juhtumi enda igati demokraatiameelsusega laetud tähendusest. Selles mõttes tuleks mõelda, kas EL on valmis seadma liberaalseid väärtusi ohtu puhtpoliitilisel sihil ja seeläbi juurutama oma õiguses sarnasusi Nõukogude maailmavaatega?

Igal juhul pakuks energiaharta lepingust lahtiütlemine rohkem küsimusi kui vastuseid ning aitaks kaasa geopoliitika edasisele nihkumisele mitmepoolsete režiimide pealt ühepoolsusel ja protektsionismil tugineva maailmakorra suunas. Isegi ilma kristallkuuli uurimata võib ennustada, et ühepoolne lähenemine on selges vastuolus ELi rahvusvahelise pehme jõuga, mille aluseks on eelkõige mitmepoolsuse väärtuste kaitsmine.

Lõpetuseks

Euroopa roheline kokkulepe kujutab endast tõeliselt uut paradigmat süsinikusõltuvusest vabanemise poliitikas. Samal ajal liberaalse keskkonnapoliitika mise en cause põhjustab pingeid majanduse mobiliseerimise nõude ja tarviduse vahel kaitsta senist liberaalset väärtussüsteemi.

Liberaalne keskkonnapoliitika eluneb praegu kõrvu uute lähenemisnurkade ja diskursustega, mis tunduvad olevat kaotanud usu turupõhisesse õigus- ja poliitilisse süsteemi. Iga õigussüsteem vajab kohandamist tegeliku eluga, aga energiaharta lepingu kaasajastamisel tuleb arvesse võtta kliimaaktsiooni hädavajalikkust, mis peab tugevdama harta investeeringute kaitset puhta ja taastuva energia valdkonnas. Lisaks võib kaasajastamisega kaasneda harta osalejariikide vabatahtlik energiatõhususe eesmärkide poole püüdlemine.

Kuid uute lähenemiste jõudmine seadustesse, kaasa arvatud püüded vormida poliitikast lähtuvat õiguskorda, tekitavad energeetika-mitmepoolsusele oma lisaprobleeme. Hüpoteetiline investeeringute kaitse ühisnimetaja alandamine nagu ka ELi hüpoteetiline lahtiütlemine energiaharta lepingust seaks ohtu taastuvenergiasse investeerimise Euroopas. Lisaks satuksid sel moel ohtu ELi kaitstavad liberaalsed väärtused, eriti kui energiaharta lepingust peaks lahti üteldama lepingu teksti vääriti mõistmise ja sellele järgnevate meelevaldsete otsuste põhjal. Riskantset energiahartast lahtiütlemise teed valides võimendaks EL jõuliselt niigi häälekaid mitmepoolsuse vastaseid ja nende paradigma pääseks rahvusvahelisel areenil maksvusele.

Lisaks võib selge eraldusjoone tõmbamine fossiilkütustesse ja taastuvenergiasse tehtud investeeringute kaitse vahele avada omandiõigusse eri moodi suhtumiste Pandora laeka. Selles kontekstis tekitaks õiguse painutamine eesmärgi järele veel suuremaid ajaloolisi sarnasusi Nõukogude õiguskäsitlusega, mis mõjuks kliimamuutuse leevendamise pingutustele hävitavalt. Kui kliimamuutuste leevendamine omandab korporatsioonivastase mõõtme, nõrgendab see kaheldamatult energiaülemineku majanduslikku tõhusust, sest ettevõtete väärtus kahaneb ning need kaotavad nii sotsiaalprogrammide osutamise kui ka innovatsioonivõimet.

Kuna Euroopa Komisjoni uus energeetikavolinik on kindlasõnaliselt lubanud kindlustada Euroopa rohelise kokkuleppe ja liberaalsete väärtuste kohase tasakaalu, tuleb Kadri Simsonil hinnata mitmepoolsuse pikaajalisi väljavaateid, samuti laiemaid riske, mis võiksid kaasneda ühepoolse lahtiütlemisega energiaharta lepingust. Tõenäoliselt tuleks isegi kasvavast kriitikast energiaharta suunal hoolimata üritada vältida sattumist keskkonnaliikumiste ja illiberaalsete riikide huvide kokkupõrkepunkti.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=C….

2 S. Bernstein,The Compromise of Liberal Environmentalism, New York: Columbia University Press, 2001.

3 Freferic Simon, Luxembourg leads EU push to climate-proof Energy    Charter Treaty,  Euractiv, 4. september 2019, www.euractiv.com/section/energy/news/luxembourg-le….

4 PressClubTV 4. septrembri 20919 väitlusringi täiskujul saab jälgida aadressil   www.youtube.com/watch?v=Iq0MdyK2CdY.

5 Vt nt Yamina Saheb, Europe’s Green Deal is under threat from Energy Charter Treaty, Euractiv, 20. september 2019, www.euractiv.com/section/climate-environment/opini….

6 Ad hoc-investeerimisvaidluste lahendamine on kaugelt levinum kui energiaharta lepingus sätestatu, kuid leping kindlustab sellele olulise mitmepoolse raamistiku. Vt lähemaid selgitusi:  Christopher Dugan, Don Wallace, Noah Rubins, Borzu Sabani, Investor-State Arbitration, Oxford: Oxford University Press, 2011; Veronica Lavista, Oil Prices in Investment Arbitration, Partial Assimilation teoses Andrei Belyi (toim.), Beyond Market Assumptions: Oil Price as a Global Institution. Berliin: Springer Nature, 2020, lk 103-105.

7 Vt muu hulgas Thomas Walde (toim.), The Energy Charter Treaty: An East-West Gateway for Investment and Trade, London, Haag, Boston: Kluwer Law, 1996, Graham Coop, Energy Dispute Resolution: Investment Protection, Transit and the Energy Charter Treaty, Juris Publishing, 2011.

8 Irina Kustova, A treaty à la carte? Some reflections on the modernization of the Energy Charter Process – Journal of World Energy Law and Business 2016, Vol 9 (5), lk 357–369.

9 Andris Piebalgs, Ernesto Bonafe, The New International Energy Charter: Sustainable Energy Transition, Investment Dispute Resolution and Market Regulation. FSR Policy Brief. Firenze: EUI, 2017, fsr.eui.eu/wp-content/uploads/QM-AX-17-033-EN-N.pd….

10 Graham Coop, Clarisse Ribeiro, Investment Protection and the Energy Charter Treaty, New York: JurisNet, 2008.

11 Vt Craig Blamberger, Thomas Waelde, The Energy Charter Treaty teoses Roggenkamp jt (toim.), Energy Law in Europe, Oxford: Oxford University Press, 2007. 3. peatükk.

12 Andrei Belyi, Transnational Gas Markets and Euro-Russian Energy Relations, London: Palgrave Macmillan, 2015.

13 Mõned asjatundjate diskussioonid on viidanud vajadusele energiaharta lepingu alternatiivina keelustada fossiilkütuste levitamine. Vt Yamina Saheb, It’s time to scrap the Energy Charter Treaty, OpenExp, 8. november 2019,  www.openexp.eu/posts/its-time-scrap-energy-charter…; vt ka www.fossilfueltreaty.org/.

14 Chad P. Bown, Douglas A. Irwin, What Might a Trump Withdrawal from the World Trade Organization Mean for US Tariffs? Peterson Institute for Economic Affairs, Policy Brief, november 2018, www.piie.com/publications/policy-briefs/what-might….

15 Martin Dietrich Brauch,  Yukos v. Russia: Issues and legal reasoning behind US$50 billion awards, Investment Treaties News, september 2014, www.iisd.org/itn/wp-content/uploads/2014/09/iisd_i….