august 22, 2008

2005 – aasta, mil loodus suunas globaalset päevakorda

Looduskatastroofid, energiahindade tõus ning terrorism on loonud keskkonna, mis ohustab Euroopa avatust. Viimane on siiski ainus tulevikku viiv tee, millest ei saa loobuda.

Looduskatastroofid, energiahindade tõus ning terrorism on loonud keskkonna, mis ohustab Euroopa avatust. Viimane on siiski ainus tulevikku viiv tee, millest ei saa loobuda.


Dag Hartelius

2005 – aasta, mil loodus suunas globaalset päevakorda

Looduskatastroofid, energiahindade tõus ning terrorism on loonud keskkonna, mis ohustab Euroopa avatust. Viimane on siiski ainus tulevikku viiv tee, millest ei saa loobuda.

Aasta 2005 on toonud julgeolekuaruteludes esiplaanile loodusõnnetused, kliimamuutuse ja energiaküsimused. Tuumatemaatika on taas kord päevakorral, samal ajal kui võitlus terrorismiga on juba osa meie argikäitumisest ja -mõtlemisest. Üheaegselt on toimumas palju inimeste igapäevaellu puutuvaid muutusi, mis võivad koosmõjus hakata ohustama seda väärtustel baseeruvat avatust, mis on ometigi Euroopa ainus mõeldav jätkusuutlik tulevikustrateegia.
Loodusõnnetustest on saanud rahvusvahelise julgeolekumõtlemise osa
Meie astumist aastasse 2005 saatis tasapisi tekkiv ettekujutus Kagu-Aasia tsunami põhjustatud inimtragöödiate tegelikust ulatusest. Üle 200 000 inimese oli hukkunud enam-vähem momentaanselt. Ohvrid olid enamasti kohalikud, põhiliselt vaesed inimesed Indoneesias, Tais, Sri Lankal ja mujal, ent tsunami andis karmi hoobi ka meie maadele. Üksnes Rootsi – üks enim kannatanud Euroopa maid – kaotas ligi 600 inimest. Euroopale näitas kokkupuude selle tragöödiaga, et valitsustel pole kerge olla abiks oma kodanikele, kui tegu on sellise mastaabiga kriisiga, samal ajal aga eeldavad kodanikud, et nende valitsus suudab sujuvalt ja resoluutselt toimida ka väga kaugetes paikades. Pealegi reisitakse tänapäeval palju kaugemale, kui reisiti kümme aastat tagasi. Turism globaliseerub.
Aasta oli kestnud vaid nädala jagu, kui ka meie kodust maailmanurka tabas viimaste aegade üks kõige tugevamaid ja hävitavamaid torme. Eestit, Lätit ja Rootsit tabasid suured uputused, elektrikatkestused ning langevad puud – Rootsi puhul uskumatus koguses, aastase puidutoodangu mahus.
Katastroof, mille orkaan Katrina augusti lõpul tekitas New Orleansis ning mujal Louisiana ja Mississippi rannikualadel, šokeeris tervet Ameerikat ning andis uue tähenduse sisemaise julgeoleku (Homeland security) kontseptsioonile. Juba üksi New Orleansi regioonis tuleb lammutada umbes 50 000 maja, enne kui linna saab uuesti üles ehitama hakata. Sisejulgeoleku minister Michael Chertoff on hinnanud Katrina tagajärgi kui “tõenäoliselt kõige hullemat katastroofi või katastroofide seeriat” Ühendriikide ajaloos.
Pakistani ja Kashmiri oktoobrikuine maavärin tappis üle 73 000 inimese ning mõjutas ühel või teisel viisil veel 3,3 miljoni inimese elu. Loodusõnnetuste ohvreid on nii palju, et neid arve on juba peaaegu võimatu mõista. Me võime visuaalselt ette kujutada väikest hulka hukkunuid, ent kui asi jõuab tuhandetesse, siis hakkavad arvud mõjuma abstraktsena – mida need aga pole.
Nagu sõnagi mõista annab, ei ole loodusnähtused asi, mis oleks inimese kontrolli all. Ameerika kindlustusfirmades öeldakse nende kohta “Jumala teod”. Ent sel aastal juhtunud õnnetuste rohkus ning mastaap on toonud rambivalgusse küsimuse globaalsest soojenemisest ja inimtegevuse võimalikust panusest kliimamuutusse. Hiljuti on teaduslikes ettekannetes näiteks oletatud, et Gröönimaa ja polaarjää võivad kiirelt sulada, mis võib omakorda fataalselt mõjutada Golfi hoovust, viimasel omakorda on aga otsustav mõju Balti- ja Põhjamaade ning Briti saarte kliimale.
Veel üks loodusega seostuv oht terendab horisondil nüüd, mil aasta läheneb lõpule: võimalus, et linnugripp hakkab muteeruma ning areneb üleilmseks epideemiaks, millekski Hispaania gripi sarnaseks, mis aastail 1918-1919 tappis ligi 50 miljonit inimest. Viimase paari kuu jooksul oleme saanud teada, et rändlindudel – kes on ju samuti üleilmastumise agendid – on omad lennukoridorid, täpselt nagu lennukitelgi, ning seetõttu oleksime meie siin Põhja-Euroopas esimeste hulgas, keda epideemia mõjutaks.
Lõppeval aastal toimunud loodusõnnetuste sagedus koosmõjus nende mastaapsusega saab kindlasti faktoriks, mis hakkab järgmistel aastatel mõjutama Euroopa ja Ameerika valitsuste julgeolekualast mõtlemist ning planeerimist. Võib öelda, et loodusõnnetused on muutunud “poliitilisemaks”, sest neist lähtuvad organisatsioonilised ja poliitilised muudatused. Lisaks sellele on neil sageli tugev mõju regioonide majandusele ja mõningatel juhtudel ka poliitikale, näiteks võib tuua India-Pakistani Kashmiri-tüli. Ning üleilmsed pole loodusõnnetused mitte ainult seetõttu, et üha sagedamini on nendega seotud kõige erinevamatest ilmanurkadest pärit inimesi, vaid ka seetõttu, et pääste- ja abioperatsioonide tohutu maht eeldab ülemaailmset panustamist.
Ent kõige selle kõrval on endiselt vaja tegeleda traditsiooniliste julgeolekuohtudega. Needki ei ole ju kusagile kadunud – lihtsalt julgeolekuproblemaatika läheb järjest keerulisemaks. Ning kui teha asi veelgi komplitseeritumaks, traditsioonilised julgeolekusfääri subjektid kasutavad tänapäeval sageli ebatraditsioonilisi (nende hulgas majanduslikke) julgeolekuinstrumente.
Tugevam energia ja julgeoleku side
Loodus ning loodusressursid on olnud 2005. aastal keskpunktis ka teistes eluvaldkondades. Kuigi mure pikaajalise energiaga kindlustatuse pärast ei kujuta enesest midagi uut, on see nüüd taas tõusnud nii maailma, regionaalse kui ka kohaliku poliitilise päevakorra tippu. Lähis-Ida jätkuvad konfliktid, sealhulgas Iraagi ebastabiilsus, India ja Hiina kasvav energiavajadus, orkaanidest põhjustatud naftaammutamise häired Mehhiko lahes – kõik see on tõstnud energiahinnad tasemele, mis vaid paar aastat tagasi olnuks täiesti uskumatu.
Ning kui nafta on globaalselt kättesaadav tooraine – kuigi selle hind pidevalt tõuseb -, siis maagaas on otseses sõltuvuses gaasitorudest. Kuivõrd Põhjamere tootlus tasapisi väheneb, siis kipub Euroopa sõltuvus Venemaa tarnetest aina suurenema. Seda asjaolu arvestades – ning mõeldes ka neile muredele, mida meie regioonis tekitab Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini 8. septembril allkirjastatud plaan ehitada gaasitoru läbi Läänemere Viiburist Greifswaldi – tuleb pidada loogiliseks, et energiajulgeolek saab lähematel aastatel Euroopa Liidu päevakorras senisest märksa tähtsama koha.
Kiirelt tõusvad energiahinnad, mis mõjutavad nii inflatsiooni kui majanduse muid aspekte, ei jäta puutumata enamikku riike. See jätab oma jälje kogu majanduskeskkonnale ning seeläbi ka poliitilisele maastikule. Sama teeb ka veebruaris jõustunud Kyoto protokollist johtuv saastakvootidega kaubitsemine, mis on näiteks Eestile mõningast mõju juba avaldanud.
Globaalsest energiavarustatusest kõneldes tundub tulevik küllaltki sünge. Novembris, esitledes oma ennustust aastani 2030, ütles Rahvusvaheline Energiaagentuur, et maailm peab muutma oma energiatarbimisharjumusi või jääma võitlema lämmatavate suitsude, taevasse kerkinud naftanõudluse ning kasvava sõltuvusega ebastabiilse Lähis-ida varudest. Kui tarbijad jätkavad kontrollimatut naftapõletamist, siis kasvavad nii energianõudlus kui ka kasvuhoonegaaside emissioon aastaks 2030 tervelt 50% võrra.
Tuumatemaatika naaseb fookusse
Teravdatud tähelepanu, mida nii rahvusvaheliselt kui ka rahvuslikul tasandil pööratakse süsihappegaasi emissioonile, näib taas kord sillutavat teed plaanidele laiendada tuumaenergia kasutamist. Soome murdis taandumistrendi juba mõni aasta tagasi, kui alustas uue reaktori ehitamist Olkiluotos. Eesti, Läti ja Leedu peaminister pidasid hiljuti aru idee üle ehitada Leedusse uus tuumaelektrijaam. Rootsis andis 1980. aastal peetud referendum rohelise tule kõigi tuumaelektrijaamade järkjärguliseks demonteerimiseks, ent selle aasta märtsis korraldatud arvamusküsitlus näitas, et praegu on valdav osa rootslasi tuumajõujaamade säilitamise poolt ning 34% tahaks tuumaenergia kasutamist koguni laiendada. Arvestades globaalse energiavajaduse suurenemist ning muret CO2 emissiooni pärast, ei tuleks ilmselt üllatuda, kui huvi tuumaenergia vastu hakkab peatselt kasvama terves Euroopas.
Ent samaaegselt üritab Euroopa Iraani eemal hoida igasuguse tuumatehnoloogia arendamisest ja kasutamisest, kaasa arvatud uraani rikastamisest Iraani Bushehri jõujaamas. “Pikaajalise kokkuleppe raamistik” (“The Framework for a Long-Term Agreement”), mille eurooplased esitasid Iraanile selle aasta augustis, pani kaubanduslikud “präänikud” ja lubaduse ehitada tuumaelektrijaamu sõltuvusse Teherani täielikust loobumisest õigustest, mis tuumarelvastuse leviku tõkestamise leping (Non-Proliferation Treaty ehk NPT) talle annab.
Samal ajal nõudis Euroopa, et Teheran lubaks, et ta – erinevalt Põhja-Koreast – ei ütle NPTst lahti, juhtugu mis juhtub. Iraan aga lükkas ELi kolmiku ehk Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa ettepaneku tagasi ning Rahvusvahelises Aatomienergia Agentuuris (IAEA) jäid eurooplased ilma ka mitte-liitunud liikumise (Non-Aligned Movement) maade toetusest. Ühest küljest võib väita, et see konflikt illustreerib lõhet, mis valitseb energia-, keskkonna- ja teiste majanduskasvuga seonduvate küsimuste osas põhjapoolkera rikaste tööstusriikide ning Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika maade, sealhulgas selliste raskekaallaste nagu India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika vahel. Teisest küljest aga on asja taga hirm, et massihävitusrelvad võivad sattuda paariariikide või terroristide kätte.
Võitlusest terrorismiga on saanud rutiin
Siiani ei ole terroristidel massihävitusrelvadega edu olnud, ent traagilised ohvriterohked terrorirünnakud on sellegipoolest vaevanud peaaegu kogu maailma: sel aastal iseäranis Bagdadi, ent samuti Londonit, Delhit, Ammanit, Sharm el Sheikhi, Tel Avivi, Beirutit ja teisi kohti. Terrorismivastane võitlus on jäänud 2005. aasta jooksul poliitilise päevakorra tippu ka Euroopa Liidus, mis on teinud selle huvides hulga kodanike igapäevaelu eri viisil mõjutavaid muudatusi (nimetagem siin uut tüüpi biomeetrilisi passe, julgeolekuinstitutsioonidele antud suuremaid õigusi jälgida eraisikute kommunikatsiooni jne). Tänu intensiivsetele pingutustele ning paranenud rahvusvahelisele koostööle on mitmed potentsiaalsed koletud terroriaktid õnnestunud ka ära hoida, seda näiteks Suurbritannias ja Austraalias.
Al Qaeda sarnaste ekstremistlike islamirühmitustega seostuv terrorioht näib olevat ajendanud ksenofoobia tõusu mitmel pool maailmas; nii läänes kui Venemaal on nii mošeed kui moslemid saanud rassistlike rünnakute ohvriks. See on murettekitav tendents, millega tuleb tegeleda vastutustundlikult ning edasivaatavalt, kui loodame seda suundumust kuidagiviisi peatada. Samuti aga tekitab rahutust, et terroriohule viidates võttis Vene riigiduuma hiljuti esimesel lugemisel vastu seaduse, mis võib jõustudes hakata takistama legitiimsete ja Venemaal kodanikuühiskonda tugevdavate organisatsioonide tegevust.
Terroriorganisatsioonidega osaliselt seotud radikaliseerunud islamismi südamik on jätkuvalt Palestiina küsimus. Seetõttu on äärmiselt positiivne, et Iisraeli ja Palestiina liidrid – saades julgustust ja toetust nii USA-lt kui ELilt – langetasid lõppeval aastal mitu vaprat otsust, teiste hulgas otsuse mitme juudi asunduse evakueerimise kohta Läänekaldalt.
Kõnealuses kontekstis omab suurt strateegilist ja moraalset tähtsust ka see, et Euroopa Liit otsustas oktoobris siiski alustada liitumisläbirääkimisi Türgiga. Ei ütlemine või mõni piiratum väljavaade – nagu “privilegeeritud partnerlus” – oleks võinud tugevdada Türgis radikaalset islamismi ja Euroopa-vastasust, mis omakorda toonuks kaasa riskantseid tagajärgi Euroopa enese jaoks.
Avatus on Euroopa Liidu ainus tulevikutee
Siiski, loiust majandusarengust ning suurest töötusest tingitud frustratsioon – suvise Eurobaromeetri andmetel on eurooplased viis korda rohkem mures töötuse kui terrorismi pärast – oli ilmselt kõrgendanud ka avalikkuse skeptilisust laienemise küsimuses, nagu oli suve alguses näha Prantsusmaa ja Hollandi Euroopa põhiseaduse leppe referendumist. Prantsusmaa debatis sai “poola torumehest,” kes väidetavalt võtab ära prantsuse torumeeste töö, kuvand, mille kaudu väljendus hirm võimalike muutuste ja reformide ees. Tulemusena paiskasid Prantsusmaa ja Hollandi selged “eid” ELi ühte tema senise ajaloo sügavamatest kriisidest ning reformide tempo on juunis Euroopa liidrite poolt kokku lepitud järelemõtlemisperioodi jooksul üsnagi maha käinud.
Euroopa (välja arvatud Türgi) süngevõitu demograafiliste väljavaadete põhjal otsustades näib siiski, et tuleb olla avatum ka tööjõu liikumise küsimustes, kui tahame säilitada üha kasvava hulga toetust vajavate vanainimeste jõukust ja heaolu kõigis liikmesriikides. Euroopa komisjon esitas selles küsimuses aasta alguses oma “Rohelise paberi” ning praegu on käimas arutelu asjaomase Euroopa poliitika kujundamise üle. Sulgeda uks ning kaitsta “Euroopa kindlust” ei ole arvestatav võimalus. Vaja on hoopis suunata migratsiooni ja integratsiooni palju efektiivsemalt, kui seda on seni suudetud teha.
Ühest küljest on võib-olla arusaadav, et inimesed, kes – põhjusega või mitte – tunnevad end ähvardatuna tööpuudusest või elustandardi langusest, tahavad sulgeda ukse välisilma ees. Protektsionistlik kaubandus, pidurdatud immigratsioon ja laienemisest loobumine on poliitiliste loosungite hulgas, mida 2005. aastal oli kuulda mitmel pool Euroopas. Samal ajal kujutavad need poliitilised ideed enesest tupikteed, mis viiks vaid Euroopa sotsiaalse ja majandusliku olukorra halvenemiseni. Just eelkirjeldatud sentiment on suuresti süüdi, et on takerdunud Lissaboni strateegia, mille eesmärgiks on Euroopa üleilmse konkurentsivõime parandamine.
Ent Hiinale tekstiilikvootide kehtestamises väljendunud protektsionistlik uvertüür päädis vaid absurdsete probleemidega Euroopa tööstusele, nii et mõne aja pärast tuli sellest loobuda. Õnneks näib EL nüüd liikuvat suurema avatuse ja paindlikkuse suunas, seda vähemalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) põllumajandusläbirääkimiste kontekstis. Novembris esitas Euroopa oma uue pakkumise, mis aitab loodetavasti WTO läbirääkimised tagasi õigele rajale.
Eesti ja Rootsi ajapikku kogutud praktiline kogemus näitab selgesti, et avatud majandus ja vabakaubandus – millega kaasneb ka vaba konkurents – on majanduskasvu ja jõukuse võti. Üheskoos veel paljude uute ELi liikmesriikidega oleme me tuliselt ka edasise laienemise ning näiteks Ukrainale selge liitumisväljavaate andmise poolt. Selles kontekstis ei saa jätta mainimata, et uute liikmesriikide esindajad Euroopa Parlamendis, nagu näiteks Toomas Hendrik Ilves, on lõppeval aastal mänginud absoluutselt otsustavat rolli ELi Ukraina-poliitika otsustavamaks ja kaasavamaks kujundamisel.
Ei ole kahtlust, et praegu on Euroopa Liit sammhaaval taas elule ärkamas – tugev toetus ELile on olemas nii avalikkuses kui rahvuslikes valitsustes ja parlamentides. Ent oleme kaotanud palju väärtuslikku aega ning ELi efektiivsemaks reformimine on takerdunud.
Et vastu võtta kõik väljakutsed, mida ülalpool mainitud, on meil loomulikult vaja senisest efektiivsemaid institutsioone. Diplomaatia hiljutises numbris märkis endine Rootsi peaminister Carl Bildt, et nii põhiline globaalne “kõva” jõud USA kui ka peamine “pehme” võim ehk Euroopa Liit on nõrgenenud, USA Iraagi, EL aga oma siseprobleemide tõttu. Hulga väljakutsete ees seisab ka ÜRO, kes sai olulise reformiotsuse septembrikuisel tippkohtumisel vaid vaevu-vaevu langetatud. Kuidas tulevad mainitud kolm tegijat toime aastal 2006, on aga ülioluline meile kõigile. Minule tundub ilmselge, et kui me tahame koos midagi tehtud saada, siis tuleb nii USAl kui ELil olla jätkuvalt ekstravertne, avatud ning kaasav. Protektsionism ning välismaailma eest uste sulgemine lööksid lõpuks väga valusasti meid ennast. Ning küsimus ei ole vaid taktikas. Küsimus on ka väärtustes, õnneks aga näib, et oma tegevuse selge rajamine ühistele Euroopa väärtustele on ühtlasi ka parim võimalik taktika.
Inglise keelest ümber pannud Kadri Liik

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar