Diplomaadi trumbid

Oma mälestustes on nad eredalt kirjeldanud jõupingutusi ja kohtumisi Rootsis, USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Taanis, Islandil ja Saksamaal 1990. aastate alguses: “Palju rohkemat meil ei olnudki kui fakt, et oleme okupeeritud. Keegi ei olnud tollel ajal nõus toetama Nõukogude Liidu lagunemist, mida meie Nõukogude Liidust väljaastumine oleks tähendanud. Aga me saime mängida sellele, et oleme erijuhtum ja Liit ainult tugevneb meie lahkudes,” meenutas Jüri Luik.¹

Üle 70 aasta varem alustanud Eesti välisdelegatsiooni liikmetel nii väärtuslikku kaarti tagataskust võtta ei olnud. 1917. aastal missioonile minnes ei olnud neil kaasas muud kui 13 000 “Kerenski rubla” reisiraha ja volikirjad, mille kohaselt nad võisid esitada poliitilisi seisukohti olukorra kohta riigis, mida siis veel olemas ei olnud. Eesti diplomaadid olid esialgu “tundmatud mehed tundmatult maalt”, nagu Kaarel Robert Pusta oma mälestustes tõetruult kirjutab.

Nüüdseks ei ole Eesti enam ammu tundmatu maa, aga meie diplomaatia ajaloos on avastada veel küllaga. Aastate jooksul on erinevates Euroopa ja Eesti väljaannetes ilmunud rida mälestusi, mis talletavad meie diplomaatilist mälu. Tänu Eesti ja ka Lääne teadlastele jätkub välispoliitika uurimine ja mõtestamine. Selle pärandiga tutvudes võib aga veel tänagi leida end samalt mõttelt mida Raikkülas elanud saksa filosoof krahv Hermann von Keyserling kunagi imestunult märkis: kuidas leidusid noorel Eesti Vabariigil kohe oma diplomaadid, kes omamata eriettevalmistust või praktilisi kogemusi suutsid tuulte pöörises kõigest mõne aastaga, Tartu rahulepingu sõlmimise ajaks, luua oma funktsioneeriva välisteenistuse? Kuidas need noored self-made man’id jõudsid oma kolleegidele vanade traditsioonidega maadest nii ruttu järele? Kõrvuti Eestile tunnustuse kindlustamisega ei piirdutud ju üksnes Eesti välispoliitika küsimuste käsitlemisega. Kaarel Robert Pusta seisis koos krahv Coudenhove-Kalergiga ühtse Euroopa idee eest ajal, mil see tundus veel täieliku utoopiana. Rääkimata südamelähedasest Läänemere piirkonna arengust või suhetest Venemaaga, mis on üheks välispoliitika peateemaks tänagi.

Eesti diplomaadid olid esialgu „tundmatud mehed tundmatult maalt”, nagu Kaarel Robert Pusta oma mälestustes tõetruult kirjutab.

14. veebruaril möödub 90 aastat diplomaatiliste suhete sõlmimisest Venemaaga, millele järgnesid teiste riikide de jure tunnustused. 1920. aasta mai alguses alustas Moskvas tööd kontrolli-opteerimiskomisjon, mis sisuliselt täitis ka saatkonna ülesandeid ja paiknes Moskva kesklinnas Malõi Kislovski põiktänaval – samas majas, kus Eesti Vabariigi saatkond tänini tegutseb. 1921. aastal rajatud Eesti saatkond oli esimene saatkond enamliku Venemaa uues pealinnas.

Märkimaks neid tähtpäevi Eesti ja Venemaa suhetes, olgu alljärgnevalt ära toodud valik väljavõtteid Moskvas teeninud Eesti diplomaatide ja teenistujate mälestustest, mis ilmunud aastakümnete jooksul Torontos, Stockholmis, Londonis ja Tallinnas. Ühtlasi tahaks loota, et neile ülestähendustele tuleb veel lisa, mis rikastaks meie välispoliitika allikabaasi. 2017. aasta detsembris möödub 100 aastat volituste andmisest meie esimesele välisdelegatsioonile ja see juubel väärib põhjalike uurimuste avaldamist. “Kes üksikute inimeste ehk tervete rahvaste heaks midagi ette võtta tahab, peab inimesi ja rahvaid tundma,” kirjutas sotsioloog ja publitsist Andres Dido ajaloo tundmise kasust 1882. aastal.² Võib-olla just inimeste ja rahvaste tundmine ongi meie diplomaatide kõige tugevamaks trumbiks läbi aegade.

Väljavõtteid Heinrich Laretei mälestustest teenistusest saadikuna Moskvas (1926-1928)

N. Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, s. o. vormiliseks riigipeaks oli tol ajal [1926. aastal] Kalinin. Ta oli juba vanem mees, kes enne revolutsiooni oli olnud tööliseks ühes Tallinna tehases. Minu volikirjade üleandmisel keerleski meie jutt peamiselt tema Tallinna aja ümber. Kalinin ütles hästi tundvat tollest ajast meie poliitilisi tegelasi – Pätsi, Tõnissoni ja teisi. Tal olevat sellest ajast head mälestused. Mingit poliitilist rolli N. Liidus Kalinin ei mänginud.

Järjekordne visiit tuli teha välisminister (tol ajal veel väliskomissar) Tšitšerinile, kes oli omapärane härra. Ta oli suure üldharidusega, kõneles hulka keeli, tundis hästi Euroopa kirjandust ja kultuuri. Tema keeleoskusest ja kirjandusetundmisest tõi ühe näite Türgi saadik Moskvas. Ta oli sattunud Tšitšeriniga vestlema türgi kirjanduse üle ja Tšitšerin oli peast tsiteerinud terve rea türgi luuletusi türgi keeles. Võrreldes N. Liidu praeguse aja [mälestused on avaldatud 1970. aastal] juhtidega, kes on kuidagi kohmakad ja kelle keel on võrdlemisi labane, olid tolle aja valitsuse liikmed euroopaliku käitumisega härrasmehed. Eriti Tšitšerin, kellega oli kerge asju ajada.

***

Et välissaatkondade liikmeil oli läbikäimine venelastega raskendatud, siis asendas seda diplomaatilise korpuse omavaheline suhtlemine, mis oli palju elavam kui ükskõik millises teises Euroopa pealinnas. Balti riikide ja Soome saatkonnad omasid Moskvas tunduvalt suuremat kaalu kui nende riikide suuruse tõttu oleks võinud arvata. Põhjuseks oli asjaolu, et nende saatkondade personal oskas hästi vene keelt ja tundis Vene olusid. Ainult Saksa saatkonnal Moskvas oli oma kaader vene keele tundjaid. Kuigi meie läbikäimine venelastega sai toimuda niisama kitsastes piirides, olime siiski olukordade ja probleemidega lähemas kontaktis kui teised saatkonnad. See olenes peamiselt provintsiajakirjanduse pidevast jälgimisest, aga mõnel määral ka linnas liikuvate kuuldustega kursis olemisest. Kõige selle tõttu olid Balti riikide saadikud teretulnud külalised kõikides Moskvas asuvates saatkondades, olles muidugi ka omaltpoolt sunnitud seda külalislahkust vastuvõttudega tasuma.

„Kindlatest allikatest” saadud informatsioon käis suust suhu, ilma et kunagi oleks selgunud, millised need kindlad allikad olid.

Minule selgus varsti, et informatsiooni küsimustes tuleb Moskvas olla äärmiselt ettevaatlik ja kriitiline. “Kindlatest allikatest” saadud informatsioon käis suust suhu, ilma et kunagi oleks selgunud, millised need kindlad allikad olid. Otsustasin panna need allikad proovile. Jutustasin ühe oma väljamõeldud loo ühele saadikule, väites, et olen selle saanud “kindlatest allikatest”. Mõne päeva järel tuli see jutustus kolmanda-neljanda suu kaudu minu juurde tagasi sama väitega, et see olevat saadud kindlatest allikatest. See proov kinnitas minu kahtlusi teistest saatkondadest saadava informatsiooni suhtes.

***

Omapärane vahejuhtum, kus mitte ainult GPU [KGB eelkäija], vaid ka väliskomissariaadi käsi mängus oli, juhtus 24. veebruaril 1928, Eesti Vabariigi aastapäeva puhul korraldataval vastuvõtul saatkonnas. Vastuvõtt pidi olema õhtul paarisajale külalisele, eesotsas väliskomissari abi Litvinoviga ja mõnede valitsusliikmetega. Pärast lõunat kella kahe ajal katkes aga elektrivool saatkonnas. Helistasin otsekohe väliskomissariaati, kust kinnitati, et viga parandatakse paari tunni jooksul ära. Kui aga kella viie ajal vool ikka veel katkenud oli, tekkis minus kahtlus, et tegemist võib olla sabotaažiga. Kahtlust suurendas veel see, et läheduses asuvates teistes saatkondades voolukatkemist ei olnud.

Nüüd oli hea nõu kallis. Saatkonna suures saalis oli laes kroonlühter, mida ei kasutatud, sest see oli ette nähtud küünalde jaoks. Saatkonnas oli võrdlemisi suur küünalde tagavara, kuid sellest ei jätkunud, sest ainuüksi kroonlühtrisse läks 200 küünalt. Puudusid ka küünlajalad teiste vastuvõturuumide valgustamiseks. Saatsin siis osa saatkonna personali küünlaid ostma ja osa teistest saatkondadest küünlajalgu laenama. Teised saadikud, kellele olukorra olin ära seletanud, olid igatviisi valmis abi andma. Õhtul toimuski vastuvõtt mõnusal küünlavalgusel.

Ilmunud Heinrich Laretei raamatus “Saatuse mängukanniks: mällu jäänud märkmeid”, Stockholm, 1970.

Väljavõtteid Oskar Öpiku mälestustest teenistusest asjurina ja nõunikuna Moskvas (1926, 1928-1931)

Kui sellele mõtlen, kas suurriikide saatkondadel, kellede võimalused informatsiooni hankimiseks idid võrdlematult suuremad olema meie võimalustest, oli tegelikult täpsemat informatsiooni kui meil, siis ei taha ma seda uskuda. Kogu diplomaatiline korpus ja kõik välisajakirjanikud olid ennemini väga halvasti informeeritud tegelikust olukorrast seal, kus enamlased tõsiselt püüdsid meie eest midagi varjata.

Ajal, kui Moskvasse tulime, s. o. suvel 1928, oli Stalini režiim hakanud kuju võtma. See režiim, mida vast kõige õigem on iseloomustada Tamerlani poolt harrastatud valitsemismeetoditega, kestis üle kahekümne viie aasta, mille jooksul despootia ja julmus arenesid crescendo. Kuid 1928. aastal ei võinud veel keegi aimata, et selle moodsa Timuri pealuudest ehitatud püramiidid võisid hiljem kasvada Cheopsi püramiidist kõrgemale.

Vanast enamlaste kaardiväest oli esialgu likvideeritud ainult kõige ohtlikum võistleja Trotski. Esimene viisaastak oli teostamisel ja kolhoseerimine alanud.

Kõik Moskvas elavad välismaalased, nende hulgas ka mina, jälgisid suure tähelepanuga asjade arenemist. Meie kõigi tendents oli asju – eriti enamlaste võimeid – alahinnata, mida ka mina tegin. Mu veaks on alati olnud liiga suur usk oma loogikasse, ja sellepärast tegin ka liiga kergesti järeldusi, mis pärast osutusid ebaõigeteks.

***

Enamlaste võimuletuleku, nn. oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks kutsuti diplomaatilise korpuse härrad Tšitšerini juurde koosviibimisele kella kaheks päeval. Daamidele ei pakkunud see päev midagi, Tšitšerin oli poissmees.

Koosviibimine möödus väga elavas tujus tänu jookidele, mida meile seal pakuti. Olen kindel, et mujal diplomaadid harva, kui üldse on saanud maitsta selliseid jooke, ja kui, siis igatahes mitte nii suurtes kvantumites. Laual leidus pudeleid lihtsast valgest paberist etikettidega, milledele oli käega kirjutatud: “Vürst Sanguszko keldritest. Valge vodka 1848,” “Vürst Sanguszko keldritest. Portvein 1854” jne. Vodka joomist ei ole ma kunagi pidanud mõnusaks asjaks, kuid vürst Sanguszko vodkat aastast 1848 tahaksin iga päev juua, isegi riisikoga muutuda alkohoolikuks. Nii kaua autentselt laos hoitud ja mitte segatud joogid jätavad pea selgeks, kuid pärast nende maitsmist ei taha jalad enam hästi käia. Selles veendusin ja ühes minuga teised sel koosviibimisel olnud diplomaadid, kes oskasid hinnata seda, mis oli vastuvõtul kõige väärtuslikum.

Vürstid Sanguszkod on poola aadliperekond, kelledel olid olnud suured mõisad Odessa kubermangus.

***

Esimese maailmasõja ajal, kui oodati sakslaste sissetungi Eestisse, evakueeriti palju Tartu Ülikooli varandusi Voroneži. Sinna sattusid muuseas ka Tartu veterinaariainstituudi kollektsioon ühes lehmade, aga võib-olla ka teiste loomade magudest leitud kivide koguga. Tartu loomaarstid – professorid ja dotsendid – hindasid neid kive kalliskividena ja igatsesid neid jälle oma valdusse saada. Voroneži loomaarstid sealsest veterinaariainstituudist aga suhtusid uskumata ükskõikselt ja saboteerivalt oma Tartu kolleegide legitiimsetesse nõudmistesse. Mina kui auahne ametnik arvasin, et siin oli paras juhus endale kannuseid teenida ja tüütasin väliskomissariaati sel määral nende kividega, et neil mind nähes kindlasti hakkasid tekkima assotsiatsioonid lehmadest ja salapärastest kividest, mis peitusid lehmade magudes. Igatahes suutsin oma asja teha huvitavaks ka väliskomissariaadile, ja mu soov, muretseda Tartu loomaarstidele kivid tagasi, täitus. Väliskomissariaat oli ka uhke ja õnnelik, et võis meid õnnelikuks teha. Ametnik, kes mulle võidusõnumi üle andis, säras. Siis aga tekkis tema näoilmesse pettumuse joon. “Teate, ma nägin neid kuulsaid kive,” ütles ta, aga mulle näib, et neis ei ole midagi huvitavat. Umbes kakskümmend tükki ja päris harilikud kivid.”

***

Lisaks minu abikaasa Eldri poolt pakutud muusikale oli mul Moskvasse kaasa toodud grammofon umbes saja plaadiga. Raadio suhtes ei olnud saatkond sugugi progressiivne, sest kellelgi seal sellist riista veel ei olnud.

Pooled meie grammofoniplaatidest sisaldasid klassikalist muusikat, mis – eriti Schubert – mängis teatavat osa meie meeleolude ja romantilise õhkkonna loomisel. Sellest ajast aga olen grammofoni vihkama hakanud. Plaatide suhtelise vähesuse tõttu tarvitasime neid kurjasti selle tagajärjega, et mul eluks ajaks on kadunud tahtmine kuulata näiteks Kreutzeri sonaati, Schuberti 8. ja Beethoveni 6. Sümfooniat, ühte Beethoveni kvartetti jne. Sel puhul ütles Eldri mulle kord väga targasti: “Mis ime siis, kui mees ja naine teineteisest tüdinevad, kui me mõnikord ei taha enam näiteks kuulata Beethoveni viiulikontserti?”

Katkendid on Oskar Mamersi (Öpiku) raamatust “Kahe sõja vahel”, Stockholm, 1957.

Väljavõtteid Oskar Kersoni mälestustest teenistusest kaubandusatašeena Moskvas (1924-1926)

Kaunimateks noortest daamidest Moskva diplomaatilises korpuses nimetati Eesti saatkonna daame – proua Jõge ja [Oskar Kersoni abikaasat] Tatjanat. Krahvinna Manzoni, Itaalia suursaadiku abikaasa ja Mme Herbette’i korraldatud daamide kella-viie-teele valitud külaliste hulgas olid alati kutsutud proua Jõgi ja Tatjana.

Meie daamid olid ka parimad tantsijad, ja ballidel ruttasid kavalerid nende juurde, et paluda neid tantsuks või kirjutada oma nimi tantsukaardile. Kui Poola sõjaväeatašee, esinduslik, elegantses husaarivormis polkovnik Kobiljanski partneriks oli Tatjana ja kui kõlas tango või viini valss ning nad läksid põrandale esimestena, siis jäid nad soolopaariks kuni muusikapala lõpuni. Neid kviteeriti alati aplausiga.

***

Külastasin kord Afganistani peakonsulit Turkestani pealinnas ühenduses Eesti Seltsi asutamisega ja eestlaste ümberasumise aktsiooniga Venemaale. Hiljem ühel vastuvõtul Saksa suursaatkonnas kohtasin taas endist peakonsulit, kellest oli saanud keiserliku Afganistani saadik Moskvas. Vestluse keskel teatas saadik, et ta olevat varsti peale eestlaste lahkumist Taškendist kodumaale saanud valitsuselt nõusoleku võtta Turkestani jäänud eestlaste kaitse oma peale. Saadik ütles veel, et tal on hea meel tervitada Tatjanat ja mind oma saatkonnas, lisades, et vormiline kutse järgnevat. See tuligi varsti. Vastuvõtul oli rohkesti inimesi ja sellele järgnes kutse kitsamale ringile korraldatud koosviibimisele. Tundus, et saadik reageeris väga positiivselt. Ta tahtis külastada riiki, mille piirid ulatuvad mereni (Afganistanil pole ju väljapääsu merre).

Lantov oli kadunud. Ainult tema müts oli roolist paremat kätt istme peal. Lantov jäigi kadunuks ja teda ei ole enam keegi näinud.

Rääkisin saadik Birgiga selle üle. Viimane võttis ühenduse Tallinnaga. Tulemuseks oli Eesti välisministri ametlik küllakutse Tallinnasse tulekuks Afganistani saadikule, edasi antud saadik Birgi kaudu. Külaskäik leidis aset 1924. aasta suvel. Välisministri vastuvõtule (millest mina ja Tatjana osa võtsime) järgnes vastuvõtt meie korteris Pirita teel. Külalisteks olid: Afganistani saadik, saadik Ado Birk abikaasaga, administratiivosakonna direktor Hans Markus abikaasaga ja minu kaasvõitleja Voldemar Selling. Peale lõunat oli ette nähtud sõit merel Sellingu mootorjahil. Jõudes Aegna saare taha, kust Soome suunas paistis ainult meri, sattus saadik vaimustusse. Oli ilmne, et ta elamused olid sügavad. Ta ütles, et tahaks elada ajani, millal tema kodumaal oleks väljapääs merele, mille kaldal võiks vabalt hingata, kus on avarust ja pole piire. Kajutis oli Tatjana madruse abiga valmistanud väikse suupiste. Tõstes klaasi ütles saadik eesti keeles “Elagu Eesti”.

***

Oli 1. detsember 1924. a. Olin kuuaruande koostamisel oma esimesel korral asuvas tööruumis. (Aruande koostasin Kaubandus-Tööstus-Ministeeriumile, ärakirjaga Välisministeeriumile ja Nikolai Köstnerile, ajakirja “Eesti Majandus” toimetajale). Toa suur aken avanes tänavale. Vahetevahel tõusin toolilt, et tuba mööda jalutades mõtteid koguda. Akna juures seisma jäädes panin tähele, et tänaval oli liikumas tunduvalt rohkem NKVD agente kui tavaliselt. Üksikuid oli päeviti alati näha vastasmaja väravaposti juures või nad jalutasid edasi-tagasi. Näis, et tol päeval oli nende käitumine elavam, nagu ootaksid nad midagi. Kuid nähtu ununes varsti, kui olin istunud toolile ja jätkanud kirjutamist.

Õhtul hilja tuli saadik Birk, kes vannis olles oli saanud Tallinnast telegrammi, minu tuppa, ja teatas pisut ärritatult mulle telegrammi sisu, mis kõneles riigikorra kukutamise katsest, mis aga ei õnnestunud. Kõnelesin siis saadikule, mida ma päeval aknast nägin. Oli selge, et NKVD ootas operatsiooni õnnestumist, mis puhul need mehed oleksid tänavalt saatkonda tunginud. Edaspidist saatkonnaliikmete saatust võib lugeja endale kujutella.

Oskar Kersoni raamatust “Rada otsides: mälestusi”, London, 1972.

Väljavõtteid Voldemar Porosaare mälestustest teenistusest autojuhina Moskvas (1939-1940)

“Saba” oli meil alati järel. Ilma “sabata” ei saanud ei jalgsi ega autoga liikuma. Nagu me väravast välja sõitsime ja Nikitski tänavasse keerasime, nii tuli saatkonna vastasmajast kohe auto välja ja sõitis meile järele. Seal oli raudaiast piiratud suur õu ja kahekorruseline maja, mille aknakardinad tihtipeale liikusid. Noh, vahtisid kardina vahelt välja, et missugune tegelane saatkonnast väljub. Et missugune “saba” järele saata.

Tol ajal oli Moskva liiklus Euroopa suurlinnadega võrreldes hõre nagu agulis, jälitaja paistis kohe välja. Temast ei saanud lahti ei linnas, ei maal. Moskva lähistel oli väga ilusaid suvituskohti. Sõitsime vahest jõe äärde – “saba” oli ikka järel. Ükskord sõitsime kolme autoga ja siis tuli “sabasid” kah kolm. Aga nõunik Ojansoonil oli vaja minna vastuvõtule, vaatas kella: “Oi, tont, ma pean ruttu Moskvas olema!” Minu “Horch” oli haruldane masin, kui kiirkäigu sisse lükkasid, jooksis 165 kilomeetrit tunnis. Panin sealt kiirkäiguga tulema. Tagaajajatel olid “Fordid”. Tavaline viieistmeline, kaheksa silindriga “Ford”. Tookord neil kiiremat autot ei olnud. See ei võtnud üle 135 kilomeetri tunnis. See oli teada – me olime teinud Eestis nendega võidusõitu. Minu “Horch” pühkis ees minema, jõudsin sel korral veerand tundi enne “saba” saatkonna juurde.

***

1939. aasta detsembris tuli meile Eestist kuulus ajakirjanik Eduard Laaman, kes akrediteeriti Moskvasse saatkonna pressiatašeeks. Ükskord sõidutas teda autojuht Lantov “Horchiga” Välisasjade Rahvakomissariaati. Laaman tuli sealt välja, vaatas – auto on, aga autojuhti ei ole! Helistas siis saatkonda, et tahab saatkonda sõita, aga autojuhti ei ole. Kolonel Sinka autojuht viis mind oma “Hanomagiga” rahvakomissariaadi juurde, istusin “Horchi” peale ja tõin Laamani saatkonda tagasi. Lantov oli kadunud. Ainult tema müts oli roolist paremat kätt istme peal. Saadik Rei oli parasjagu kusagil ära, asetäitjaks jäi nõunik Ojansoon ja tema andis siis avalduse Välisasjade Rahvakomissariaati, et meie inimene on kadunud. Kus meie kodanik on? Säält tuli nädala või kahe pärast vastus, et Lantov on arreteeritud tänavaintsidendi pärast, mis oli muidugi sulaselge vale. Mingit intsidenti ta ju Moskvas korraldama ei hakanud. Aga lihtsalt niisugune vastus, nagu ikka sel puhul antakse. Lantov jäigi kadunuks ja teda ei ole enam keegi näinud.

***

See juhtus vist Eesti Vabariigi aastapäeva puhul korraldatud “sõpruse” dineel, kuhu seekord olid kutsutud Molotov, Vorošilov, Budjonnõi ja Timošenko. Kõrge seltskond! Sobinovi põiktänav oli blokeeritud, tänava otstel seisid miilitsad ja sealt ei lastud kedagi läbi. Proua Rei oli dinee korralduse hästi läbi mõelnud: küünlavalgus, kelnerid frakkides. Olin sihvakas noormees ja mulle istus frakk hästi. Proua Rei koolitas meid välja, kuidas kõike serveerida. Aga alla kööki tuli ka üks Kremli juudi rahvusest arst, kes vaatas, mis toite tehakse ja missuguseid veine serveeritakse. Tema maitses kõik toidud enne lauale kandmist ära. Mina olin köögis talle tõlgiks. Kõige huvitavam oli vaadata, kuidas ta veini- või joogipudeli kaelast kinni võttis ja põhja üles viskas … Siis vaatas vastu elektrilampi.

Ma küsisin: “Miks te niimoodi teete?”

Tema seletas, et kui kedagi tahetakse pikaldaselt surmata, joodetakse sisse nii peeneks tambitud klaasipuru, mis peaaegu ei läigi. See pidavat olema Indiast pärit vana tapmise viis.

Raadioajakirjanik Lembit Lauri poolt helilindile kogutud Voldemar Porosaare mälestused olid Eesti Raadio eetris 1990. aasta juulis. Ilmunud raamatus “Kirjutamata memuaare VI”, Tallinn, 1991.

Väljavõtteid Eldor Raidna-Frischi mälestustest teenistusest atašeena Moskvas (1939-1940)

Eesti Vabariigi saatkond asus ühel väiksel kõrvaltänaval mitte kaugel tsentrumist aadressil Sobinovski Pereulok nr. 5. Maja ühes otsas seisis politsei valveputka, kus seinal oli telefon ja maja ees marssis edasi-tagasi vene miilitsamees. Telefon vahiputka seinal oli otseühenduses GPU valvetsentrumiga. Oli teada, et saatkonda ümbritsevates majades asusid GPU valvepunktid. See maja oli tsaariajal ehitatud rikka vene kirjastaja Dumnovi üksikelamuks. Antree saatkonna majja oli imposantne. Ees asus ruumikas hall garderoobiga, kust paar trepiastet ülesse minnes oli pikk kitsas siserõdu. Sealt läksid uksed saadiku eluruumidesse, nagu mäletan neli või viis tuba, ning saatkonna vastuvõtu ruumidesse – saal, salong, söögituba ja serveerimisruum. Seintel rippusid suured peeglid ja vanaaegsed maalid kuldraamides, põrandal paksud pärsia ja vene vaibad. Saatkonna kantselei asus endises talveaias, kus puudusid aknad, valgus tuli sisse ülalt kõrgest klaaskuplist. Seal töötasime mina ja saatkonna ametnik Mahlberg. Saadik, nõunik, sõjaväeline esindaja ja pressiatašee töötasid oma eluruumides.

Saatkonna suur raadiogrammofon mängis „Kaera-jaani” ja saadik Rei ja Therese Rei tantsisid ja õpetasid külalisi prantsuse keeles „kaera-jaani” tantsima.

Kantseleist viis kaunis pikk lahtine trepp meie eluruumidesse. Kui me esmakordselt koos abikaasa Valjaga trepist üles sammusime ja sisenesime suurde eluruumi, mis pidi olema meie tulevane kodu, siis sain mälestuste šoki. Mulle meenus, et kui meie perekond 1921. aastal saabus tagasi kodumaale, siis külastasin ma läbisõidul Moskvas koos isaga Eesti saatkonda. Läksime samast trepist üles ja astusime samasse suurde ruumi, kus sellal asus saatkonna kantselei.

***

Saadik Rei töötas omaette oma eraruumides ja temaga oli kokkupuutumine sporaadiline. Ta hoidis distantsi. Kui me abikaasa Valjaga Moskva jõudsime, siis kutsuti meid saadiku juurde lõunale ning see jäi ka ainukeseks seltskondlikuks kokkusaamiseks meie vahel, kui välja arvata meie ühised visiidid teistesse saatkondadesse. Selle aja jooksul, kui meie Moskvas olime, ei kutsunud saadik Rei meid ühelegi saatkonna ametlikule dineele. Põhjuseks oli, et saatkonna söögilaud oli liiga väike. Seal oli istekohtasid umbes paarikümnele külalisele ja kui ta oleks meid kutsunud, siis oleks ta pidanud kaks välissaatkonna külalist vähem kutsuma. Rei tavatses korraldada dineesid kolm päeva järjest ja kutsus siis kõik need inimesed külla, kelledele ta oli mõni külaskäik võlgu. See teguviis oli ökonoomselt kasulik, kuna kõigil neil dineedel pakuti sama toitu, mis tehti korraga valmis ja serveeriti kolm päeva järgemööda. Mäletan, et kord, kui jälle oli suur vastuvõtt ja saali uksed olid pärani, hiilisime meie oma toast välja trepi peale ja kuulasime kui saatkonna suur raadiogrammofon mängis “Kaera-jaani” ja saadik Rei ja Therese Rei tantsisid ja õpetasid külalisi prantsuse keeles “kaera-jaani” tantsima.

Vastandiks minule, oli teistele võõrriikide diplomaatidele Moskvasse määramine võrdne asumisele saatmisega. Vene keele mitteoskamine ei võimaldanud neile mingisugust kontakti väljaspool saatkonna müürisid. Rigoröösne GPU valve välismaalaste üle oli väga ebamugav ja irriteeriv. Räägiti saatkonna daamidest, kes said närvišoki ning nutsid ööd ja päevad. Kõik see mõjus kaasa, et diplomaatide omavaheline seltskondlik läbikäimine oli väga intensiivne. Ametlikud vastuvõtud saatkondades, rohkem intiimsemad “partyd” diplomaatiliste gruppide vahel, bridžiõhtud ning lihtsalt tants, “drinks ja snacks”, olid iganädalalised seltskondlikud sündmused Moskvasse akrediteeritud diplomaatide vahel. Kui meie Valjaga Moskvasse jõudsime, olime suuresti üllatanud nende rohkearvuliste küllakutsete üle. Meie esimene ametlik tee-party oli USA suursaatkonnas. Mujal välismaal vaevalt mõni suurriigi saatkond kutsub üht väikeriigi atašeed oma juurde vastuvõtule. Moskvas oli teistmoodi – hea tantsija või tubli bridži mängija oli alati teretulnud külaline.

***

Saatkonna kantseleis istusime Mahlbergiga kahekesi, minu ülesandeks olid peamiselt konsulaartoimingud. Mahlberg korraldas administratiivasjaajamist, mis oli kaunis ulatuslik, kuna kõik tellimised nõukogude ametiasutistele tuli teha kirjalikult. Peale baaside-lepingu sõlmimist oli mul palju tööd, kuna kõik venelaste passid, kes sõitsid baasidesse tööle, pidid olema saatkonna poolt viseeritud.

Peale leiva, tellisime kõik toidu- ja majapidamisained Tallinnast Eesti Tarvitajate Majandusühisusest. Isegi kartulid toodi sealt. Liha toodi suurel hulgal Tallinnast ja seisis all keldris suurte jäätükkide peal. Tihti pidime sööma liha, millel oli paha seismise maitse juures. Kolhoosi turult oli võimalik osta puu- ja juurvilja, kuid hinnad olid väga kõrged. Vaba aja veetmine oli väga üksluine, jalutasime palju, külastasime Stolešnikovi antikvariaate. Meie Valjaga istusime tihti vene kohvikuis ja sõime nende haruldaselt häid kooke. Ojansoon oli väga imestanud, kui rääkisime sellest temale, tema ei julgenud vene pagarisaadusi maitsta. Ojansooniga jalutasime pikki maid ja vahel isegi läksime linnast välja. Kodus olles lugesime palju ja kuulasime raadiot. BBC saated olid meie ainukeseks autentseks uudiste allikaks.

***

Kindral Laidoneri külaskäik Moskvasse oli suursündmuseks meie saatkonna igapäevases elus. Sel puhul korraldati Bolšoi teatris ooperietendus kindral Laidoneri auks, kuhu kutsuti kogu Eesti, Läti ja Leedu diplomaatiline personal koos sõjaväeliste esindajatega. Kindral Laidoner, tema adjutant kapten Jaakson ning kõik kolm sõjaväelist esindajat kandsid galamundrit. Kogu seltskond koos vene saatjatega istus kullaga dekoreeritud endises keiserlikus loožis. Tavalisele teatripublikule pakkusime imposantset pilti. Seda oli näha sellest, et enne etenduse algust ja vaheaegadel tõusid inimesed toolidelt üles ning suunasid oma teatribinoklid meie looži suunas. Isegi etenduse ajal viskas nii üks kui teine oma pilkusid üle õla meie poole. Vaheaegadel kogunesime looži taga asuvasse chambre separie’sse, kus oli suur buffé karastavate jookide, puuvilja ja kookidega. Stalin korraldas kindral Laidoneri auks vastuvõtu Kremlis, kuhu ka saadik Rei ja nõunik Ojansoon olid palutud.

Üks venelastest avaldas imestust, et Rei raamaturiiulil seisid Karl Marxi kogutud teosed iluköites.

Järgmisel päeval korraldas meie saatkond vastuvõtu nõukogude võimumeestele. Mäletan, et sellest võtsid osa teiste seas: Molotov, Mikojan ja Vorošilov. Paar tundi enne vastuvõttu piirati saatkonna maja ja kogu kvartal miilitsameeste ja GPU agentide poolt ümber. All köögis oli eriline valve ja üks GPU agent valges kitlis maitses kõiki toitusid ja jookisid, mis teenijate poolt üles kanti. See vaene mees oli lõpuks purupurjus ja tuikus köögis ringi ja tõmbas taldrikuid ja muid kööginõusid põrandale. Lõpuks kukkus tema valge kitli alt maha suur sõjaväe revolver. Minu ülesandeks oli alguses vastu võtta külalisi ja paluda neid oma nimi külalisteraamatusse kirjutada. Peale dinee lõppu kogunes seltskond saadiku eraruumidesse kohvi ja konjaki juurde. Mulle oli öeldud, et parajal juhul tulen ka sinna ja segunen seal teistega mingisuguste tseremooniateta.

Moskvas on kommunistlikkude võimumeeste autodel eri signaalid, mis tihti on peal kogu sõidu ajal. Sellel pasunahäälel on maagiline mõju, kõik punased tuled lähevad roheliseks ja tavalised autod tõmbuvad kõrvale kõnnitee äärde. Juhul, kui punased tuled ei ole jõudnud roheliseks minna, siis sõidavad need suured mustad autod vastu punaseid tulesid. Laidoneri Moskvast lahkumise puhul toimus raudteejaama sõitmine ülalkirjeldatud tseremoonia kohaselt. Ma istusin saatkonna autos koos Rei ja Ojansooniga. Autode karavani lõpus sõitis samasugune limusiin. Esimesel autol olid kogu aeg signaalpasunad peal. Sellel signaalil oli imettegev mõju – liiklustuled muutusid roheliseks ja liiklus meie eel jäi seisma, kusjuures kõik sõidukid tõmbasid end kõnnitee äärde. Raudteejaama ees on suur lage väljak ning liiklusreeglite kohaselt tuli jaamahoone ette sõita kaares ringi ümber väljaku. Sel puhul kihutas meie autode karavan kiirust vähendamata otse üle väljaku jaamahoone ette. Kui Laidoner oli sisenenud vagunisse, siis seadsid GPU valvemehed end haneritta vaguni kõrvale ja kui rong hakkas liikuma, siis sammusid nad vaguni kõrval, aeg-ajalt oma sammu kiirendades vastavalt rongi liikumisele.

Eesti Vabariigi likvideerimine

Lühidalt mõningaid meile saatuslikke tähtpäevi: 16. juunil esitati Nõukogude Liidu ultimaatum Eesti Vabariigile, 17. juunil marssisid vene väed Eesti territooriumile, 21. juunil moodustati Vares-Barbaruse valitsus, 21. juulil kuulutas Punane-Riigikogu Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ENSV). 22. juulil otsustab Punane Riigikogu paluda ENSV vastu võtta Nõukogude Liidu liiduvabariigiks, 30. juulil küüditati president Päts Nõukogude Liitu, 1. augustil saabus ENSV delegatsioon Moskva, et esitada ENSV palve, et meid võetaks vastu N. Liidu rahvaste perre. Kui saatkonnale teatati Tallinnast delegatsiooni saabumisest, olime kõik väga löödud. Nüüd olid saabunud meie saatkonna viimased päevad ja võib olla meie kõikide viimased päevad. Meid ootas kas vangla või Siber. Meil ei olnud mingit valikut, pidime seisma oma postil kuni viimse tunnini. Peale Rei põgenemist oli GPU valve meie suhtes muutunud rangeks. Väljas liikudes oli tihti mitu agenti, kes meie taga meie sammusid valvasid. Olid unustatud lõbusad restoran Metropoli külastamised. Õhtuti ei riskeerinud enam keegi välja minna, sest keegi ei tahtnud, et ta salaja õhtupimeduses kinni võetakse ja jääb kadunuks kõigile omastele kodumaal, nagu see juhtus Lantoviga. Lõpuks loobusime isegi päeva ajal saatkonna majast lahkumisest. Meie toidutagavarad olid peaaegu täielikult otsas ja ka raha ei olnud enam kellelgi.

Ojansooni õlgadel lasus suur koorem. Tema pidi ametlikult vastu võtma ENSV delegatsiooni. Meie kõik olime ametlikult oma teenistuskohtadel ja pidime täitma oma ülesandeid. Ojansoon konsulteeris vastavaid nõukogude võimusid ja küsis, kuidas tuleb vastu võtta kõrgeid kommunistlikke külalisi. Meile saadeti üks vene naisdekoraator, kes pidi dekoreerima saatkonna sissekäigu vastavalt kommunistlikkude kommete kohaselt. Ta riputas fuajeesse sammaste vahele pika punase liniku ning kinnitas sinna külge Lenini ja Stalini pildid, mis olid kujutatud profiilis. Dekoreerija naine juhtis väga tähtsa näoga meie tähelepanu sellele, et need kaks võimumeest peavad vaatama profiilis üksteisele otsa. See kõik oli masendav. Ojansoon oli väga ärritatud ja käis trepist ülesse ja alla ja lõpuks kadus hoopis ära oma tuppa.

Saatkonna üleandmine

Kõik Eesti Vabariigi saatkonnad välismaal likvideeriti arvates 9. augustist 1940. Moskva saatkonna inventar anti üle punasele pressiatašeele Tam[m]laan-Jänkimees. See töö oli kaunis aegavõttev, sest Mahlberg oli alles hiljuti koostanud põhjaliku inventari-nimestiku, kus iga väiksemgi ese oli üles kirjutatud. Vahel tuli meil hulk aega otsida mõnda puuduvat nuga või kahvlit. Saatkonna arhiivi ja kõik muud dokumendid võttis üle erikomisjon, mis koosnes Narkomindelli ja GPU esindajaist. Koosseisu kuulus ka üks arhiiviala asjatundja ja naissekretär, kes oli varem Tallinnas Nõukogude Liidu saatkonnas teeninud. Peale tema oli kindlasti ka teisi, kes eesti keelt oskasid, kuid keegi neist ei andnud kunagi märku, et nad oskasid eesti keelt. Komisjon avaldas juba esimesel päeval oma pahameelt, et nad ei leidnud meie arhiivis midagi huvitavat. Süüdistati avalikult, et oleme tähtsamad paberid ära hävitanud. Erilist huvi tunti endise pressiatašee Laamani arhiivi vastu. Laaman ei olnud ühtegi paberit järgi jätnud, kui ta tagasi Tallinnasse kutsuti. Ma julgesin naljatades ütelda, et kes ikka Laamani pabereid luges, ega seal midagi huvitavat ei olnud. GPU mees vaatas minu otsa vihase pilguga, et mis juttu ma räägin ja nimetas, et Laaman oli tuntud poliitiline publitsist ja Pätsu usaldusmees. Kui meie jõudsime ringkäiguga saadiku töötuppa, siis avaldas üks venelastest imestust, et Rei raamaturiiulil seisid Karl Marxi kogutud teosed iluköites. Sellele vastas keegi teine, et mis sääl imestada, sest Rei oli sotsialist. Komisjoni üldine otsus oli, et saatkonna arhiivis valitseb täielik korralagedus. Vene arhiivi eriteadlane seletas meile, kuidas paberid pidanuks kaustas olema. Nimelt kõik lehed nummerdatud ja nööriga läbi tõmmatud kausta viimase sisemise külje külge ja lõpuks pitsatiga kinni pitseeritud. Seal pidi ka seisma, mitu nummerdatud lehte kaustas on. Muidugi ei olnud meie paberid nii korralikult kausta asetatud. Nende arvates olid tähtsamad paberid kaustast välja võetud ja ära põletatud. Siin juures peab jälle mainima, et venelastel oli selge pilt meie saatkonna tööjaotusest. Nad pöördusid otsekohe Mahlbergi poole ja süüdistasid teda. Mahlberg oli tegelikult meie arhiivi korraldaja. Arhiivi ülevõtmise aktile nõuti, et Mahlberg kirjutaks alla. Mahlberg keeldus seda tegemast, sest aktis seisis, et arhiiv on “täielikus korralageduses”. Lõpuks lepiti kokku, et aktile kirjutame kolmekesi alla – Ojansoon, mina ja Mahlberg. Arhiivi üleandmine toimus mitu päeva, kusjuures venelased ei tundnud mingisugust huvi muude saatkonna varanduste vastu.

Eri kapiitli moodustas tulirelvade üleandmine. Andsime puhtsüdamlikult oma isiklikud relvad, kellel neid oli, üle. Mahlberg tõi rahakapist roostetanud revolvri, mis keegi optant oli saatkonda maha jätnud kodumaale sõitmise puhul. Venelased ei olnud ikka rahul ja nõudsid uusi relvi. Lõpuks tõi kojamees Vinalas pööningult suure kasaka mõõga ja andis selle venelastele. Selle vastu ei tundnud venelased mingisugust huvi. Lõpuks tulid venelased oma trumbiga välja ja ütlesid meile, et minge keldrikorrale sõjaväelise esindaja autojuhi tuppa, sealt leiate voodi alt relvi. Ja tõesti voodi all leidus üks vana roostetanud vintpüss, mida eelmine autojuht oli kasutanud raadio maaühendusena. Selge oli, et venelased tundsid paremini meie saatkonna igasuguseid nurkasid, kui meie ise. Nähtavasti olid nad meie autojuhi Lantovi käest põhjalikult teada saanud, kuidas meie saatkond sisemiselt välja näeb. Venelased triumfeerisid silmnähtavalt, kui see vana püss päevavalgele toodi. Lantov oli pikemat aega meie Moskva saatkonnas teeninud ja tema suhtes oli arvamisi, et ta kindlasti on selle aja jooksul sattunud venelaste võrku ja vähemalt oma väikse sõrme, kui mitte rohkem nendele andnud. Ta oli ka meile asendamatu, kuna ta tundis Moskva olusid ja ajas meie igapäevaseid toiminguid täpselt ja korralikult. Kõige lõpuks arreteeris GPU tema ja pinnis temalt veel viimased andmed välja ja siis ta likvideeriti tavalise korra kohaselt.

Varsti peale saatkonna üleandmist saadeti meile meie diplomaatilised passid tagasi viseerituna. Hakkasime pakkima ja oma kodumaale reisimise asju ajama. Meie toidutagavarad ja vene rublad olid otsakorras. Viimane aeg oli uppuvalt laevalt lahkuda. Et laev oli uppumas, sellest said ka rotid aru. Äkki oli tekkinud suur hulk rottisid meie residentsi, trepist ülesse meie eluruumidesse nad ei jõudnud veel, kuid alumistel kordadel jooksid nad häbematu julgusega ringi.

Vikingshillis, suvel 1984. a.

Ilmunud kogumikus “Verbum habet Sakala. Korporatsioon Sakala koguteos”, Toronto, 1984. a.