Bronislaw Geremek, in memoriam

13. juulil kaotas Euroopa traagilisel moel ühe oma kõige intelligentsematest poliitikutest. Koduteel Brüsselist Varssavisse minetas Poznani lähistel juhitavuse Euroopa Parlamendi saadiku Bronislaw Geremeki auto, kaldus vastasvööndisse ja põrkas kokku vastutulnud sõidukiga. Geremek suri kokkupõrke tagajärjel koha peal. Kuid lisaks suurele poliitikule kaotasime suure ajaloolase. Ma ei oska isegi öelda, kumb neist kahest oli suurem; mulle endale oli kindlasti olulisem ajaloolane-Geremek, kuigi tema teeneid poliitikas, eriti Poola rahumeelsel režiimivahetusel 1980. aastate lõpus, on raske ülehinnata.

Geremek on ise kunagi ühes raadioesinemises tunnistanud, et ajaloolane-Geremek on poliitik-Geremekile andnud väga vähe, tõsi, täpsustades hiljem, et neid kahte on siiski väga keeruline lahutada. Ajaloolaste suurt rolli Ida-Euroopa vabanemisprotsessis on Geremek seletanud „ajaloolase ameti deontoloogilise koodiga” – otsida tõde.¹ Tõe otsimine, sõltumata valdkonnast, oli totalitaarses ühiskonnas paratamatult poliitilise tähendusega, isegi kui see tõde puudutas näiteks viljavedu 15. sajandi Brügges. Geremeki tõeotsingud viisid teda Pariisi keskaegsetest arhiividest Brüsseli võimukoridoridesse, Sorbonne’i ülikooli õppetoolist Poola Välisministeeriumi ministrikabinetti.

Ajaloolane Geremek

Geremekist sai ajaloolane juhuse läbi. „Kui ma lõpetasin kooli,” on ta hiljem meenutanud, „olin ma tundlik sõnade vastu ega hoolinud eriti asjadest.” Teadmata, mida edasi õppida, proovis ta tudeerida nii arstiteadust, majandust kui ka sotsioloogiat, kuni viimaks leidis ajaloo. Tema poolehoiu võitis esimesel katsel lähiajalugu, ent pärast esimesi ideoloogilisi kokkupõrkeid (erimeelsused „Kommunistliku Partei manifesti” tõlgendamise üle!), taipas ta, et sellel rajal ootavad teda ees vaid eetiliselt ebameeldivad kompromissid. Nõnda pööraski ta oma pilgu keskajale: „Ma tegin valiku, mis osutus toona parimaks võimalikuks valikuks, sest keskaeg andis mulle vabaduse garantii; kui ma ei puutunud Poola-Vene suhetesse keskajal, siis võisin ma kõike lugeda ja kõigest kirjutada.”² Kiiresti kujunes Geremekist oma põlvkonna säravaim medievist. Pöördelise tähtsusega oli tema arengus 1956. aasta kuuekuune uurimisreis Pariisi. Tollased kontaktid, millest sündisid mitmed sõprused (Fernand Braudel, Jacques Le Goff,

Ta pidi sageli kuulma, et mis neist vaestest ikka uurida, samas kui rikaste ja ilusate tundmises valitseb veel mitmeid lünki.

Francois Furet), uus kultuuriline ja poliitiline kogemus ning ulatuslik arhiivitöö panid aluse Geremeki ilmavaatele ja teadlasekreedole. Prantsusmaast kujunes noore õpetlase „vaimne kodumaa”, mida kinnistasid mitmed järjestikused visiidid, mis tipnesid 1960. aastal Geremeki valimisega viieks aastaks vastse Poola kultuurikeskuse juhiks Sorbonne’i ülikooli juures (pole huvituseta mainida, et paralleelselt avati Varssavi ülikooli juures Prantsuse kultuurikeskus, mille etteotsa asus Michel Foucault). Uuel ringil jõudis Geremek Pariisi tagasi 1992. aastal, mil ta valiti üheks semestriks maineka College de France’i külalisprofessoriks. Tema pikaaegset pühendumist prantsuse kultuurile tunnustati 2002. aastal Prantsuse Akadeemia suure frankofoonia auhinnaga (Grand Prix de la Francophonie), millega igal aastal austatakse ühte inimest, kes on märkimisväärselt panustanud prantsuse keele õitsengusse maailmas.

Võrdlemisi varakult valis Geremek oma uurimisobjektiks hiliskeskaja heidikud – inimesed, kes olid jäänud ühiskonna äärele, olgu need siis vaesed, vargad või vagabundid. Ta on hiljem meenutanud, millist mõistmatust sünnitas see valik tema mitmetes nimekates prantsuse kolleegides. Pariisis pidi ta esialgu ikka kuulma, et mis neist vaestest ikka uurida, samas kui rikaste ja ilusate tundmises valitseb veel mitmeid lünki. Ainus, kes olevat tema uurimistöö vajalikkust taibanud ja noort ajaloolast julgustanud, oli Fernand Braudel, üks 20. sajandi ajalooteaduse suuremaid uuendajaid. Geremeki uurimustööd kroonis 1972. aastal kaitstud väitekiri „Pariisi heidikud 14. ja 15. sajandil”, mis on tänaseks ilmunud mitmes keeles.³ Geremeki uurimuse üheks väärtuseks on heidikute kireva maailma tüpoloogiline liigendamine. Ta näitab, et laias laastus leiab marginaliseerumine aset kahel moel: ühed lükatakse ühiskonna äärtele ideoloogilistel põhjustel, teised jäävad sinna sotsiaalsetel ajenditel. Keskaja ühiskonnas moodustasid esimese heidikute rühma need, kes läksid vastuollu valitsevate kultuurikoodidega: näiteks juudid ja ketserid, kes ei austanud katoliku kiriku õpetust, või prostituudid ja liigkasuvõtjad, kes ei järginud ühiseid moraaliprintsiipe. Teise heidikute rühma moodustasid aga need, kes rikkusid kehtivaid sotsiaalseid norme: näiteks kurjategijad või kerjused. Mõistagi tuleb silmas pidada, et tegelikus elus ei olnud need jaotused nõnda aredad, vaid pigem omavahel põimunud.

Geremeki töö pani aluse väga mõjusale suunale moodsas ajalooteaduses – marginaalide ajaloole, mis on leidnud rohkeid järgijaid. Tema põlvkonnakaaslane, nimekas Ameerika ajaloolane Natalie Zemon Davis on tunnistanud: „Kui ma esimest korda lugesin Bronislaw Geremeki raamatut Pariisi heidikutest hiliskeskajal, tundsin temas kohe ära ühe sugulashinge.”M. Tamm, Kuidas kirjutatakse ajalugu? Intervjuuraamat, Tallinn, Varrak, 2007, lk 80.[/footnote] 1972. aastal valminud väitekiri oli aga kõigest esimene lüli pikas uurimusteahelas, mis püüdis kaardistada vaeste ja väetite ajalugu keskajast tänapäevani. Kuid Geremeki ajaloohuvide ulatus oli õigupoolest veelgi laiem: siia mahtus käsitlusi keskaja rahvakultuurist, kultuurigeograafiast, linnaajaloost jne.

Kuigi valikus pühendada oma ajaloolasetöö põhitähelepanu heidikutele ja tõrjututele ei puudu metodoloogiline väljakutse, siis ennekõike tuleks selle taga näha Geremeki enda varajast elukogemust. Ta sündis 6. märtsil 1932 Varssavis juudi perekonnas. Kaheksa-aastaselt suleti ta koos perega Varssavi juudigetosse. Tema isa ja vanem vend üritasid põgeneda, kuid nad püüti kinni ja saadeti Bergen-Belseni koonduslaagrisse; isa suri peatselt Auschwitzi gaasikambris, vennal õnnestus aga laager üle elada. Geremeki ja tema ema päästis kolm aastat hiljem getost üks kristlasest poolakas, kellest sai Geremeki kasuisa. „Mul on suur isiklik probleem,” on Geremek mõne aasta eest tõdenud, „ma ei tea, miks ma olen elus. Ma mõtlen sellele pidevalt. Ja ma ei ole veel vastust leidnud.”

Poliitik Geremek

Kui Geremek pärast sõda 1948. aastal Varssavisse naaseb, tärkab tema poliitiline eneseteadvus. „Kuueteistkümneaastaselt pääsesin ma Varssavisse tagasi ja hakkasin lugema marksistlikku kirjandust. Minu pööret poliitilisele aktiivsusele ei põhjustanud mitte poliitika, vaid raamatud. Lugesin enam-vähem kõike, Marxist Stalinini.”⁴ Noor Geremek astub 1950. aastal kommunistlikusse parteisse. Ta ise tunnistab, et oli naiivne ja soovis seista sotsialistlike ideaalide ning nõrgemate kaitsel. Kommunistik periood andis Geremekile siiski midagi, mida ta ei kahetse: „Mul puudus lapsepõlv, ent mul oli noorus.”

Geremeki tõeotsingud viisid teda Pariisi keskaegsetest arhiividest Brüsseli võimukoridoridesse, Sorbonne’i ülikooli õppetoolist Poola Välisministeeriumi ministrikabinetti.

Parteist astub Geremek välja 1968. aastal, pärast NSV Liidu sissetungi Prahasse. Edaspidi määratleb ta ennast sotsiaaldemokraadina. 1970. aastate alguses liitub Geremek põrandaaluse tööliste kaitsekomiteega (KOR), mida juhivad Jacek Kuron ja Adam Michnik. Ta on aktiivne osaline KORi algatatud „rändavas ülikoolis”, kus põlualused õppejõud peavad loenguid erinevates erakorterites. Sellest omapärasest haritlaste ja tööliste liidust sünnib 1980. aastal Ida-Euroopa vabanemise tähtsaim mootor – ametiühinguliikumine Solidaarsus, mille üheks ideeliseks liidriks Geremek kujuneb. Kui valitsev režiim valib pärast esialgseid läbirääkimisi konfrontatsiooni tee, siis on Geremek üks selle esimesi ohvreid. Varsti pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist Poolas 1981. aasta detsembris Geremek vangistatakse ja järgneval perioodil veedab ta trellide taga kokku kaks ja pool aastat. Haritlasena ei jää Geremek oma uues olukorras jänni: ta lihvib Umberto Eco „Roosi nime” lugedes oma itaalia keelt, töötab läbi Michel Foucault’ raamatu „Vangla sünd”, millele kontekst mõistagi palju juurde annab, ning analüüsib keskaegseid kohtuprotokolle.

Kümnendi lõpul on Geremek üks võtmetegelasi Solidaarsuse ja kommunistliku partei ümarlauakõnelustes. Briti ajaloolase ja analüütiku Timothy Garton Ashi hinnangul, kes toonaseid sündmusi lähedalt jälgis, vahetus Poolas võim rahumeelselt ennekõike tänu Geremeki diplomaatilisele püsivusele ja osavusele. „Geremek oli veetlev kombinatsioon Macchiavellist ja Macaulay’st,” on Ash kujundlikult kirjutanud.⁵ 1989. aastal valitakse Geremek Poola uude parlamenti. Ta saab Lech Walesalt, kes on tolleks ajaks oma kunagise liitlasega tülli pööranud, ettepaneku asuda uue valitsuse etteotsa, ent koalitsiooniläbirääkimised ei kanna vilja. Aasta hiljem liitub Geremek parteiga Vabaduste Liit/Demokraatlik Partei (UW/PD), mille juhiks ta hääletatakse 2001. aastal. Geremeki poliitiline tähetund saabub 1997. aastal, mil ta nimetatakse kolmeks aastaks Poola välisministriks – ametisse, kuhu avalikkuse hinnangul pidanuks „professor”, nagu kõlab Geremeki hüüdnimi kodumaal, ammu saama. Tema ametiaega jääb Poola liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Tänu Geremekile on Poola maine Läänes kõrge; seda enam torkab silma selle kiire allakäik viimastel aastatel, kaksikute Kaczynskite valitsemisajal.

Poliitik-Geremeki elutöö oli panustamine Euroopa taasühendamisse. Ta oli vaieldamatult üks Ida-Euroopa kõige Euroopa-meelsemaid poliitikuid. Kui Geremek valiti 2004. aastal Euroopa Parlamendi saadikuks, siis nägid paljud teda kõige sobivama kandidaadina selle auväärse kogu esimeheks; kahjuks ei olnud parlamendi poliitiline konfiguratsioon Geremekile soodus ja tema asemel osutus valituks hispaania sotsialist Josep Borrell; paljud ei jätnud selle üle valjuhäälselt kurtmata, kõige värvikamalt kunagine Pariisi üliõpilasrahutuste liider Daniel Cohn-Bendit: „Väike bürokraat suure ajaloolise tegelase vastu!” Geremeki hääl Euroopa Parlamendis oli kummati väga mõjukas; tema sõnavõtud, millest valikut pakub vaadata näiteks Youtube, olid alati väga veenvad ja selged. Mäletan enda kokkupuudet Geremekiga ühel aastatetagusel konverentsil Lausanne’is: muidu vaikne ja tagasihoidlik, piipu näpus keerutav vanahärra ärkas kõnepuldis otsekui uuele elule, haaras kuulajad enda võimusesse esimeste lausetega ega vabastanud neid enne esinemise lõppu.

Tänu Geremekile on Poola maine Läänes kõrge; seda enam torkab silma selle kiire allakäik viimastel aastatel, kaksikute Kaczyńskite valitsemisajal.

Geremek oli viimastel aastatel enam-vähem ainus aktiivne Ida-Euroopa poliitik, kelle arvamusega Lääne liidrid ja avalikkus arvestas. Ta oli üks viimaseid sellest võimsast Kesk- ja Ida-Euroopa poliitik-intellektuaalide plejaadist, kelle seisukohad on kujundanud Euroopa poliitilist palet paaril viimasel kümnendil. Geremeki surm jättis paljusid, s.h Eestit, ilma mõjukast eestkõnelejast Euroopas. Tema surma järel meenutas ajaloolane Emmanuel Le Roy Ladurie, et viimases vestluses Geremekiga oli too väljendanud tõsist muret Venemaalt lähtuva ohu suhtes „mitte niivõrd Poolale, mis on piisavalt suur ja tugev riik, vaid ennekõike Balti riikidele, nagu ka Ukrainale ja Gruusiale”.⁶

Kuid traagiline autoõnnetus jättis meid samuti ilma ajaloolase-Geremeki uutest kirjatöödest. Ta oli mõned päevad enne surma tunnistanud oma väga lähedasele sõbrale Jacques Le Goffile, et soovib peatselt naasta teadus- ja õpetamistöö juurde. Mitmes intervjuus on ta maininud, et on üle kolmekümne aasta kogunud materjali, et kirjutada uurimus keskaja maletraktaatidest, mis esitasid nägemusi ideaalsest ühiskonnakorrast.

Bronislaw Geremek oli kindlasti õnnelik inimene: vaid vähestele langeb osaks võimalus anda sedavõrd oluline panus ühtaegu nii ajaloo uurimisse kui ka tegemisse.