november 27, 2013

Ban Ki-moon: tänapäeva maailma probleemiks on vähene sallivus

Et ÜRO liikmesriikide arv on kasvanud, on rohkem erinevaid arvamusi ja lahkhelisid ka maailmaorganisatsioonis eneses.

Kaarel Kaas
Eelmise nädala lõpus, 15.-16. novembril, külastas Eestit esimese ÜRO peasekretärina Ban Ki-moon. Ametliku visiidi käigus Diplomaatiale ja Postimehele antud intervjuus tõdes maailmaorganisatsiooni juht, et tänapäeva maailma on muutlikum kui kunagi varem – kuid samas on avaramad ka ÜRO peasekretäri tegutsemisvõimalused.
Kuidas te võrdleksite ÜRO peasekretäri rolli varasemal perioodil ning praegu? Millised volitused on ehk kadunud, millised on lisandunud?
Minu mandaat ja vastused pole muutunud. Ma teen endiselt oma parima edendamaks inimõigusi ja seismaks inimväärikuse eest kõikjal maailmas, leidmaks lahendusi konfliktidele kogu maailmas. Püüan töötada ÜRO aastatuhande eesmärkide elluviimise nimel ning anda lootust neile miljarditele, kes tõeliselt kannatavad vaesuse, haiguste, kättesaamatu hariduse tõttu. Neile, kes kannatavad vägivalla all. Ning kõige selle nimel jätkan ma töötamist kuni oma ametiaja lõpuni.
Viimase seitsme aasta jooksul on mul olnud rõõm isiklikult kohtuda pea kõigi maailma valitsus- ja riigijuhtidega, äri- ja majandusilma ning kodanikuühiskonna juhtidega – sellise suhtlusvõrgustiku olemasolu aitab mul tõhusamalt vastu astuda globaalsetele väljakutsetele.
Aga kui te võrdlete oma tänast rolli ning tegutsemisvõimalusi eelmiste, näiteks esimeste ÜRO peasekretäride omadega?
Igal peasekretäril on olnud ilmselt erinev tegutsemiskeskkond ja omad ületamist nõudvad raskused. Näiteks külma sõja perioodil olid ÜRO peasekretäride tegevuse taustaks praeguseks sootuks erinevad poliitilised olud. Praeguse annavad tooni avatud ühiskonnad, info- ja muude tehnoloogiate olemasolu. Nii on ka minu kui peasekretäri roll varasemaga võrreldes palju avaram, ühiskonna kõikidele tahkudele avatud – ja see loob mulle ka paremad võimalused avalikkuse teenimiseks.
Kuidas on piirangutega? Millised on peamised kammitsad, mida te oma töös tunnetate?
Et ÜRO liikmesriikide arv on kasvanud, on rohkem ka erinevaid arvamusi ja lahkhelisid. Ja seetõttu kulub ka rohkem aega eriarvamuste lepitamiseks, seisukohtade kooskõlastamiseks, üksmeele leidmiseks. Ning ehk on poliitilised eriarvamused muutunud ka palju teravamateks.
Olen palunud liikmesriikide juhtidel eelistada pigem globaalseid, mitte kitsalt rahvuslikke huvisid edendavaid seisukohti. Seejuures hea multilateraalne tegevusplaan teenib tegelikult ka üksikute liikmesriikide rahvuslikke huvisid.
Kui mõelda tagasi külma sõja aegadele, siis kas me elame täna turvalisemas või ohtlikumas maailmas?
Tänapäevane maailm on varasemaga võrreldes palju keerukam. Käimas on globaliseerumisprotsess, iseseisvate riikide arv on kasvanud, teadusarengu ja tehnoloogia mõjud puudutavad kogu maailma rahvastikku.
Probleemiks on aga kahjuks sallivuse vähesus. Me oleme tunnistajateks konfliktide ja pingete üha laiemale levikule kogu maailmas. ÜRO egiidi all teenib praegu rohkem kui 120 000 rahuvalvajat 15 erineval missioonil üle maailma. See on kõigi aegade kõrgeim näitaja.
Eksisteerib oht, et teadusarengu viljade ja informatsiooni laialdane levik võib mõnikord lõppeda tundlike tehnoloogiate langemisega valedesse kätesse – näiteks erinevate relvarühmituste ja terroristide rüppe. Ning selline võimalus peaks meid tõeliselt valvsaks muutma.
Kuna te olete ÜRO ja mitte NATO peasekretär, siis ilmselt on teie kõige mõjusamaks tööriistaks relvastatud meeste asemel sootuks erinevad ÜRO allorganisatsioonid… Kui te mõtlete praegu teie käsutuses olevatele erinevatele ÜRO agentuuridele, siis millised neist oleksid teie hinnangul kõige olulisemad maailma muutuste suunamisel?
ÜRO on hiiglaslik rahvusvaheline organisatsioon. Sestap on väga tähtis, et kõik meie allorganisatsioonid töötaksid üksteisega käsikäes, ühtse meeskonnana. Tegutseda kui üks mees on ÜRO prioriteet ja moto – ning ka minu kui peasekretäri juhtlause. Ja me oleme tõeliselt pingutanud ühtlustamaks oma tegutsemist, pingutanud bürokraatia vähendamise nimel. Nii et kokkuvõttes oleme me minu arvates suutnud selle organisatsiooni muuta palju läbipaistvamaks ja efektiivsemaks.
Oletagem, et teil oleks võimalus rääkida mõne süürlasega, kelle kodumaal muutub olukord iga päevaga üha hullemaks. Mida te talle ütleksite, mida saaks ÜRO tema heaks ära teha?
Olukord Süürias on väga traagiline. Rohkem kui 100 000 inimest on tapetud, rohkem kui üheksa miljonit inimest on sõjapõgenikud. Kogu riigi taristu on hävitatud. Praeguseks on tegemist juba 21. sajandi kõige rängema rahvusvahelise kriisiga.
Ma kutsun väga tungivalt kogu Süüria rahvast üles oma erimeelsusi kõrvale jätma, Süüria rahvas peaks olema ühtne. Seetõttu töötan ma väga tõsiselt veenmaks ÜRO Julgeolekunõukogu võtmeliikmeid vajaduses kutsuda Genfis kokku rahvusvaheline rahukonverents niipea, kui võimalik.
Keemiarelvade hävitamise protsess toimib juba praegu ja see on oluline edasiminek. Kuid see on vaid üks tahk konflikti lahendamisest. Kestliku loomuga lahendus konfliktile peaks saavutatama läbi poliitilise protsessi. Säärase poliitilise lahenduse saavutamisele oleme me valmis igati kaasa aitama ning osalema vahendustegevuses. Ning sellise lahenduse saavutamine on sõltub Süüria rahvast.
Seega üritame me organiseerida süürlaste juhtimisel ja osalusel toimuvat poliitilist rahuprotsessi.
Te mainisite eelnevalt tehnoloogialevikut ning sellega seonduvaid ohtusid. Sellega seoses – võrreldes kunagise viie riigiga on tuumarelva valdajate arv praeguseks kasvanud kaheksa-üheksa riigini. Millised vahendid on ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna käsutuses panemaks piiri tuumarelvade levikule maailmas?
Tuumarelvastuse vähendamine ning massihävitusrelvade leviku tõkestamine on ÜRO üks kõige tähtsamatest eesmärkidest. 2008. aastal esitasin ma oma viiest ettepanekust koosneva tegevuskava selle probleemiga tegelemiseks. Üks või kaks selles tegevuskavas sätestatud eesmärkidest on praeguseks saavutatud, kuid me oleme veel endiselt kaugel täielikust ning üleüldisest tuumadesarmeerimisest.
Ma olen palunud Genfi desarmeerimiskonverentsil kõvemini pingutada, kuid paraku pole nad praeguseks suutnud isegi veel päevakorras kokku leppida (Genfi desarmeerimiskonverents – ingl k: Conference on Disarmament – loodi 1979. aastal rahvusvahelise foorumina, mille eesmärgiks on ja oli jõuda rahvusvaheliste, siduvate relvastuskontrollilepingute sõlmimiseni; konverentsil on praeguseks 65 liikmesriiki – toim).
Näiteks Iraani kui ühe võimaliku uue tuumariigiga toimuvad praegu läbirääkimised P5+1 formaadis (läbirääkimised, milles osalevad ühelt pool viis ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget pluss Saksamaa ning teisalt Iraan – toim), mille puhul Iraani valitsus on ilmutanud täielikku koostöövalmidust. On olemas ka teine, väga tõsine tuumaprogramm – Korea Rahvademokraatliku Vabariigi oma…
Kõigi nende probleemidega tuleb meil tegeleda energiliselt ja aega viitmata.
Olen ka väga kõvasti pingutanud Lähis-Idas massihävitusrelvadest vaba piirkonna loomise nimel. Ja ka selle kallal töötame me praegugi väga intensiivselt.
Kas te olete rahul Teherani-poolse koostööga Iraani tuumaprogrammi puudutavates küsimustes?
Rahvusvahelise kogukonna kaasatuse ja pühendumuse aste mõjub lootustandvalt. Ka soov lahendada see probleem läbirääkimiste teel mõjub lootustandvalt. Minu ainukeseks sooviks oleks, et läbirääkimiste mõlemad osapooled osaleksid protsessis avatumal, siiramal ja  vastutustundlikumal viisil ning et see probleem saaks täieliku ja kõikehõlmava lahenduse.
ÜRO peasekretärina olen ma valmis sellele kaasa aitama ükskõik mil moel. Ma kohtusin president Rouhaniga (Iraani president Hassan Rouhani – toim), olen kohtunud välisminister Zarifiga (Iraani välisminister Mohammad Javad Zarif – toim). Ma suhtlen pidevalt Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri juhtidega ning leedi Ashtoniga (paruness Catherine Ashton, Euroopa Liidu kõrge esindaja välisasjade ja julgeolekupoliitika alal ning Euroopa Komisjoni esimene asepresident –toim) selle nimel, et me kõik ühiselt suudaksime selle probleemi lahendada.
Tõlge inglise keelest eesti keelde Kaarel Kaas.

Curriculum vitae – Ban Ki-moon
• Ban Ki-moon sündis 1944. aasta 13. juunil Põhja-Chungcheongi provintsis praeguse Lõuna-Korea territooriumil.
• Bani – korea nimede puhul tähistab see perekonnanime – isa oli ettevõtja, kellele kuulusid laohooned Chungju linnas. Isa äri läks pankrotti, kui Ban oli kuueaastane. Perekond kaotas oma senise keskklassi elustandardi.
• Suurema osa Korea sõjast (1950–1953) veetis Bani perekond sõjapõgenikena muust maailmast eraldatud Korea mägipiirkonnas.
• Keskkoolis sai Banist musterõpilane, osaliselt tänu tema inglise keele õpingutele.
• 1962. aastal võitis ta Punase Risti esseekonkursi, mille auhinnaks oli reis Ameerika Ühendriikidesse. Ban veetis mitme kuu pikkuse auhinnareisi, elades San Fransiscos ameerika perekonnas.
• Ameerika-reisi programmi kuulus ka kohtumine president John F. Kennedyga. Presidendi küsimusele, millise eluala kavatseb ta pärast õpingute lõpetamist valida, vastas Ban: „Ma soovin saada diplomaadiks.“
• Ban lõpetas Souli riikliku ülikooli bakalaureusekraadiga rahvusvaheliste suhete erialal aastal 1970. Aastal 1985 kaitses ta USAs Harvardi ülikoolis magistrikraadi avaliku halduse erialal. Üheks tema õppejõuks Harvardis oli tuntud Ameerika politoloog Joseph Nye.
• Oma karjääri Lõuna-Korea välisministeeriumis alustas Ban 1970. aastal, olles saavutanud kõrgeima tulemuse välisteenistusse asumiseks vajalikul riiklikul eksamil.
• Tema esimeseks välislähetuseks oli asekonsuli ametikoht Lõuna-Korea saatkonnas Delhis.
• Bani karjäär Lõuna-Korea diplomaatilises teenistuses kulmineerus 2004. aasta jaanuaris, mil temast sai Lõuna-Korea välisminister.
• 11. oktoobril 2006 valiti Ban ÜRO peasekretäriks, tema esimene ametiaeg algas 1. jaanuaril 2007. Ta võttis maailmaorganisatsiooni juhi ameti üle Kofi Annanilt, Banist sai järjekorras kaheksas ÜRO peasekretär.
• 21. juunil 2011 valiti Ban Ki-moon ühehäälselt teist korda ÜRO peasekretäriks, tema praegune ametiaeg lõpeb 2016. aasta detsembris.
• ÜRO peasekretärina on Ban reforminud maailmaorganisatsiooni rahuvalvealast tegevust ning personalipoliitikat; ta on tegelenud intensiivselt Darfuri rahuprotsessi edendamisega ning rõhutanud globaalse kliimasoojenemise ohte.
• Ban Ki-moon kohtus oma tulevase naise Yoo Soon-taekiga 1962. aastal, kui mõlemad olid veel keskkooliõpilased. Paar abiellus 1971. aastal. Neil on kolm last: kaks tütart ning poeg.
• Paari vanim laps, tütar Seon-yong (sünd 1972) töötab Korea Sihtasutuses ning elab Soulis. Poeg Woo-hyun (sünd 1974) elab New Yorgis ja töötab investeerimisfirmas. Noorim laps, tütar Hyun-hee (sünd 1976) töötab UNICEFi ametnikuna Keenia pealinnas Nairobis.
• Lisaks korea keelele valdab Ban inglise ning prantsuse keelt.
Allikas: Diplomaatia