juuni 30, 2008

Arvude vaidlustamine

Septembri viimasel nädalal jõudis siinkirjutajani Aleksandr Djukovi raamat „Müüt genotsiidist – Nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940–1953)”. Seitsmesajas eksemplaris ilmunud pehmekaanelise raamatu tiitellehel on autori omakäeline pühendus: „Eesti ajaloolastele teadusliku diskussiooni ja positsioonide lähenemise lootuses.” Püüan vastata autori lootusele vähemalt selle pühenduse esimeses pooles.

Septembri viimasel nädalal jõudis siinkirjutajani Aleksandr Djukovi raamat „Müüt genotsiidist – Nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940–1953)”. Seitsmesajas eksemplaris ilmunud pehmekaanelise raamatu tiitellehel on autori omakäeline pühendus: „Eesti ajaloolastele teadusliku diskussiooni ja positsioonide lähenemise lootuses.” Püüan vastata autori lootusele vähemalt selle pühenduse esimeses pooles.


Александр Дюков. Миф о геноциде: Репрессии советских властей в Эстонии (1940–1953). Москва: Алексей Яковлев, 2007, 140 страниц. 
Septembri viimasel nädalal jõudis siinkirjutajani Aleksandr Djukovi raamat „Müüt genotsiidist – Nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940–1953)”. Seitsmesajas eksemplaris ilmunud pehmekaanelise raamatu tiitellehel on autori omakäeline pühendus: „Eesti ajaloolastele teadusliku diskussiooni ja positsioonide lähenemise lootuses.” Püüan vastata autori lootusele vähemalt selle pühenduse esimeses pooles.
Saatesõna on kirjutanud Sergei Artjomenko, infoagentuuri Regnum Peterburi toimetuse „ekspert postnõukogude ruumi regionaalse arengu küsimustes”. Ta lõpetab üsna lohutu ennustusega Djukovi raamatu retseptsioonile Eestis: „Muide, seda võib juba praegu ennustada piisavalt suure tõenäosusega. Käesolev töö arhiivi- ja ajalooallikatega liigitatakse päris kindlasti „ekstremistlike väljaannete” hulka, mida rahastatakse Kremli poolt „Eesti iseseisvuse õõnestamise” eesmärgil. Millest me loeme ka Eesti Kaitsepolitsei (KaPo) järgmisest aastaraamatust. Ja see tähendab, et antud raamatul on kahtlemata ka poliitiline väärtus ajaloolise väärtuse kõrval.”
Mina ei tea, kuidas Kaitsepolitsei oma aastaraamatusse arvustatavaid teoseid valib, kuid leian, et Djukovi raamatuga seondub nii mõndagi tähelepanuväärivat.
Aleksandr Djukov on noor mees (s. 1978), kes õppinud arhiivindust ja tegutseb nüüd ajaloolase-publitsistina, paremat terminit vist eesti keeles polegi. Ta ei ole vanamoeline arhiivihunt – Djakovi seisukohti on võimalik otse reaalajas jälgida tema blogis, millel tundub olevat oma andunud lugejaskond.
Raamatu eesmärgiks sõnastab autor „niinimetatud „okupatsiooniterrori”, Nõukogude võimu repressioone Eestis aastatel 1940–1953 käsitlevate võtmemüütide kriitilise analüüsi, mis toetub kaasaegsele Venemaa historiograafiale ja kaasab uuemad arhiiviandmed Vene Föderatsiooni Riiklikust Arhiivist ja FSB Keskarhiivist”. Mõistet „uuemad arhiiviandmed” tuleb seletada – erinevalt riikidest, kus arhiivid on avatud, ei ole see Venemaal nii. Ja nõnda ei ole siin uued mitte arhiiviandmed, mis ei saagi uued olla, vaid tegemist on arhiiviandmetega, mida on otsustatud uurijatele kättesaadavaks teha.
Ohvrite arvudest
Oluline punkt Teise maailmasõja järgses ajaloolises publitsistikas on olnud väitlus ohvrite arvu üle, vaidlus selle üle, kui palju inimesi langes lahinguväljal ja sõjategevuse tsiviilohvritena ning kui palju tapeti, küüditati ja saadeti koonduslaagritesse Hitleri-Saksamaa ja Jaapani, kuid ka Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste poolt. Need vaidlused ei tuginenud enamasti täpsetele ja lõplikele nimekirjadele, vaid suuremal või vähemal määral hinnangutele, ja nii on loomulik, et avalikkuse ette tuuakse erinevaid arve, mida siis ägedalt kaitstakse ja ümber lükatakse, mõnikord ka revisionismisüüdistuse toel. Tegelikult alustas sellega juba Hitleri-Saksamaa okupeeritud Ida-Euroopas, kasutades NKVD ja NKGB ohvrite arve ja fotosid Nõukogude julgeolekuasutuste hirmutegudest, et okupeeritud alade elanikkonda enda poole võita. Teise maailmasõja lõpul muutus tapetute ja hukkunute arv üheks argumendiks sõjajärgse maailma ümberkorraldamisel. Kõne all olid peaasjalikult Hitleri-Saksamaa riikliku poliitika tulemusena tapetud juudid, poolakad, Nõukogude Liidu elanikud jt. Idabloki lagunedes tõusid suurema tähelepanu alla ka inimsusevastased kuriteod kommunistlikes riikides, eeskätt NSV Liidus ja Hiinas, ent samuti teistes maades. Rahvusvaheliselt suurimat tähelepanu äratanud teos selles vallas oli Stéphane Courtois’ „Kommunismi must raamat”, mis teeb katse koondada kommunismiohvrite arvu kogu maailmas. Ka see raamat põhineb suuremal või vähemal määral hinnangulistele arvudele.
Eesti paguluses, aga eriti iseseisvuse taastanud Eestis, pöörati ja pööratakse suurt tähelepanu nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal tapetud, vangistatud ja küüditatud eesti kodanike ja elanike väljaselgitamisele. Õieti alustati sellega juba Saksa okupatsiooni ajal, kui organisatsioon ZEV Elmar Tambeki juhtimisel koostas nimekirjad ja kokkuvõtted aastatel 1940–1941 tapetutest, vangistatutest ja küüditatutest. Eesti n-ö metoodiliseks eeliseks selles töös on olnud meie väike arv – erinevalt suurriikidest ja ka Aleksandr Djukovist, kes tuginevad enamasti fragmentaarsetele aruannetele ja kokkuvõtetele, mille on koostanud julgeolekuasutused ise ja mis sageli on üksteisele vasturääkivad, on Eestis koostatud ka nimekirjad. See tähendab, et kui teistel on enamasti vaid arvud, siis meie oleme tegelenud konkreetsete isikutega. Uuemal ajal on seda soodustanud ka asjaolu, et enamiku NKVD-NKGB jne ohvrite juurdlustoimikud on Eestis ning Eesti Represseeritute Registri Büroo töörühm Leo Õispuu juhtimisel on need läbi töötanud ning kokkuvõtted avaldanud.
Ei Hitleri-Saksamaa ega ka Stalini Nõukogude Liit polnud õigusriigid. See tekitab nende riikide asutuste koostatud andmekogude kasutamisel küsimuse, kuivõrd me saame ja tohime neid üldse usaldada. Radikaalsem seisukoht on, et kõik need on valed. Kuid ka ajalugu on teadus ja allikakriitika selle osa ning sellepärast ei saa me Aleksandr Djukovile ette heita tema tööd lahtisalastatud materjalidega FSB arhiivist. Ka nende dokumentide põhjal on tõe väljaselgitamine võimalik.
Aleksandr Djukovi raamat
koosneb neljast suuremast alajaotusest: repressioonid 1940. aasta juunist 1941. a juunini, 1941. a juuniküüditamine, sõja alguse repressioonid ja sõjajärgsed repressioonid aastatel 1944–1952. Lisatud on valik dokumente ja tabeleid. Raamat on poleemiline – autor polemiseerib Eesti uurijate väidetega ning tema põhiteesiks on, et eestlased on oma ohvrite arvu meelevaldselt suurendanud – Nõukogude julgeolekuasutuste dokumendid sisaldavat hoopis väiksemaid numbreid – või otse valetanud. Esimese Nõukogude aasta ohvritega seonduvalt süüdistab ta Eesti autoreid ka Hitleri-Saksamaa propagandaväidetele tuginemises. Eestis paneks niisugune süüdistus vaid õlgu kehitama, Venemaa raamatuturul on selle tähendus hoopis teine. Jutt on peamiselt Elmar Tambeki juhtimisel tegutsenud ZEVi andmetest. ZEV moodustati Saksa okupatsioonivõimude heakskiidul ülalnimetatud propagandistlikel eesmärkidel, kuid töö sisuline pool on sellest hoolimata usaldusväärne – Tambeki töörühm tugines oma andmetes ohvrite nimekirjadele ja koostas nende alusel kokkuvõtted. Ja lõpuks, kui Djukov vaidlustab ZEVi töö tulemuse pelgalt selle alusel, et see koostati Saksa okupatsiooni ajal, mis põhjusel peaksime meie siis üldse tõsiselt võtma tema enda kirjatööd, mis põhineb peamiselt NKVD-NKGB dokumentidel? Kas NKVD oli selles asjas kuidagi usaldusväärsem kui SD?
Põhiliselt polemiseerib ta 2004. aastal ilmunud „Valge raamatuga”, aga ka mitme Mart Laari raamatu ja mõnede Eesti riigiasutuste ja muuseumide kodulehekülgedel olevate tekstidega, millest osa on ka inglis- ja venekeelsed. Eesti keelt ei näi autor oskavat. Me ei saa öelda, et kõik tekstid, millele Djukov oponeerib, on sajaprotsendiliselt korrektsed ja täpsed teaduslikud uurimistööd. Seda mitte – need teosed on valminud 15 aasta jooksul ning nende andmetes on erinevusi ja vasturääkivusi ning vigu ja hinnanguid, mis hiljem ei ole osutunud paikapidavateks. Siinkohal ei kavatse ma laskuda detailidesse – see eeldaks poognapikkust artiklit ja Djukovi kiiruga kokku pandud ja kohati väga pealiskaudne kirjatöö niisugust tähelepanu ei vääri. Tundub, et Djukov ei pea Eesti autoreid ja ka kõnemehi mitte tahtlikeks valetajateks, vaid lihtsalt asjatundmatuteks – sest mis mõte on ohvrite arvu suurendamisel alla 100 protsendi, milles ta Eesti autoreid süüdistab?
Näiteks 1949. aasta märtsiküüditamine: eestlaste väide on 20 702 inimest, Djukovil 20 535. Samasugused erinevused – kui välja jätta mõnede eesti publitsistide ja kõnemeeste võimendused, millele ka Djukov osutab – on teistegi arvude puhul. Seega, Djukov ei eita repressioonide toimumist – mis toonases Nõukogude Liidus olid tavalised, nagu ta paar korda nimetab –, küll aga väidab, et Eesti uurijad suurendavad ohvrite arve, sest NKVD-NKGB-MGB kokkuvõtted sisaldavad teistsuguseid numbreid.
Eesti õiguslikku järjepidevust autor ei tunnista. Tegelikult lähtub ta ka nõukogulikust eristusest rahvuse, mitte kodakondsuse järgi, tuues paaris kohas eraldi välja Eestis represseeritud venelased. See ei ole otse autori süü, sest nii on ka NKVD-NKGB pabereis. Aastast 1940 loeb ta Eesti elanikud aga Nõukogude Liidu kodanikeks. See tuleb selgesti välja tema käsitluses 1940.–1941. aastail Eestis surmamõistetutest. Kui 1941. a Punaarmeest deserteerunute mahalaskmise õigusvastaste repressioonide hulka arvamise loeb ta „problemaatiliseks”, siis „erandi moodustavad [surma]otsused, mis langetati luuretegevuse eest Nõukogude Liidu vastu: on selge, et Eesti luureorganite kaastöölised, kes surma mõisteti, olid süüdi vaid oma ametikohustuste täitmises.” (lk 26) Õigusliku järjepidevuse mittetunnustamisest tuleneb ka autori väide selle kohta, et 1941. a mobilisatsiooni, tööpataljonides hukkumist ja sõjajärgses vastupanuliikumises osalemise eest karistamist ei pea ta repressioonideks (lk 113).
Ühel tema väitel võtab rahvuse ja kodakondsuse segiajamine aga pinna jalge alt: nimelt, osutades, et 1941. a mobiliseeriti Eestist 33 000 meest ja näidates, et 1942. a formeeritud Eesti laskurkorpuses oli 1942. a novembris 27 331 võitlejat, kellest eestlasi oli 88,5% ja lisades siia mõttelise osa 25 000-st evakueeritust, väidab ta, et vähemalt neljandiku tööpataljonidesse saadetud mobiliseeritud eestlase hukkumine on järjekordne müüt (lk 82–83). Autori on siin segadusse ajanud Nõukogude statistika, mis opereeris rahvuste, mitte Eesti kodanikega – teada on, et olulise osa laskurkorpuse eestlastest moodustasid niinimetatud Venemaa eestlased. Veel kirjutab ta, et kogu sõja vältel võitles korpuses kuni 70 000 inimest ja eestlaste osakaal püsis kogu aeg 80% juures (lk 81). Selle arvu päritolusse (Nõukogude statistika) pikemalt laskumata tuleb nentida, et nii palju pole meid küll kunagi olnud.
Kokkuvõtteks
Ehkki raamatu pealkiri on „Müüt genotsiidist”, ei leidnud ma raamatust genotsiidi definitsiooni. Seega ei ole ka teada, mida autor genotsiidiks peab ja nii ei ole temaga võimalik väidelda ajaloolis-õiguslikus aspektis. Autor keskendub arvudele ja arutelu oma riigi ja teiste riikide rahulike elanike represseerimise õigusvastasuse üle raamatus puudub. Aga see on tema raamatu eripära. Autor on noor mees ja Teise maailmasõja ohvritega puudub tal isiklik kontakt. Sellega on seletatav ka tema kokkuvõtva lause künism: „Sel kombel puudutasid repressioonid aastatel 1944–1953 umbes 5–6% Eesti elanikkonnast, kusjuures suurem osa represseeritutest pöördus pärast õnnelikult koju tagasi.” (lk 108)
Õieti jäi see silma ainult sellepärast, et niisuguseid lauseid oli tänavu suvel Eesti kvaliteetlehtedes lugeda palju vanemate meeste sulest. Niisuguseid küünilisi kohti on raamatus veelgi, näiteks põhjendab ta 1941. aasta ja ka 1949. aasta küüditamist, „mis oli küllalt karm repressiivne akt” (lk 64), Eesti natsionalistide ja hiljem metsavendade tegevusega, mis Nõukogude julgeolekuorganeid niisugusele aktsioonile sundis. Autor ei tunnista Eesti õiguslikku järjepidevust, nagu eespool nimetatud. Mittetunnustades Nõukogude riiklust näiteks Ingerimaal, võiksime samuti käsitleda partisanide ja nende abistajate jälitamist seal Saksa okupatsioonivõimude poolt kui „küllalt karmi repressiivset akti”, milles aga olid süüdi partisanid ise.
Selle raamatu puhul on mitmes punktis tegemist otsese desinformatsiooniga, mille, samuti nagu Eesti ajaloolaste kompetentsuse kahtluse alla seadmise poliitilist tähendust mõistavad nii alguses osundatud saatesõna autor kui ka avarama pilguga lugeja. Ehkki järgnev ei ole lugemissoovitus, soovitaksin siiski Aleksandr Djukovi raamatu läbi sirvida repressioonide ajaloo uurijate kõrval ka kõnekirjutajatel ning teistel sõnameistritel, kell kombeks nendel teemadel sõna võtta – kannatustest rääkides ja kirjutades on ebatäpsus eelkõige lugupidamatus kannatanute suhtes.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar