Andkem Euroopa Poliitilisele Ühendusele aega arenemiseks 

Pärast seda, kui 6. oktoobril 2022 peeti Prahas 44 riigipea ja valitsusjuhi osalusel ning Euroopa Liidu eesistujamaa Tšehhi juhtimisel Euroopa Poliitilise Ühenduse (EPÜ) esimene kohtumine, on EPÜ olnud paljude Euroopa politoloogide arutelu- ja analüüsiobjekt. Oma hinnangutes ei ole nad üksmeelele jõudnud.  

Mõned võtsid rõõmuga vastu prantslaste algatuse, mida nad pidasid õigel ajal välja käidud uueks kaasavaks formaadiks, teised kritiseerisid seda kui kõrgetasemelist Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni keskset projekti. Peaaegu kõik neist üritasid siduda EPÜt Euroopa Liiduga, ELi laienemispoliitikaga ning vajadusega reformida ELi institutsionaalset ülesehitust ja otsustamismehhanisme. Selles mõttes on EPÜt käsitletud eelkõige Euroopa ja ELi laienemise kontekstis. Võib ka nii. 

Samas võib olla kasu sellestki, kui vaadata asju veidi kaugemalt. Uus formaat tundub olevat mitmel põhjusel paljutõotav, kui panna see üleilmsesse konteksti. Niisugune vaatenurga muutus ei vähenda kuidagi Euroopa Liidu keskset rolli Euroopas ega ELi lõimumise ja laienemise tähtsust – kõik asjaosalised peaksid neid protsesse jätkama täie hoo ja sihikindlusega.  

Avar tegutsemisvõimalus 

Siiski on olemas vähemalt kolm põhjust, mille tõttu on mõtet hinnata EPÜt rahvusvahelisest perspektiivist. Sellise rakursi alt vaadatuna tasub mõlema organisatsiooni arendamist pidada teineteist täiendavaks, mitte teineteisest sõltuvaks. 

Esimene põhjus seisneb selles, millele Macron vihjas 9. mail Strasbourgis peetud kõnes – nimelt on ELi lähinaabruses tekkinud „geopoliitiline hädaolukord“, mille on põhjustanud Venemaa provotseerimata kallaletung, täieulatuslik sõda Ukrainaga ning tõsiasi, et ei ole olemas ühtegi kogu maailmajagu hõlmavat kõrgetasemelist foorumit, millesse Venemaa ja Valgevene ei kuulu.  

Kuigi Euroopa Liit ja NATO tulid kiiresti välja ühise vastusega, et Ukrainasse tungimine tuleb hukka mõista ja selle vastu kehtestada sanktsioonid, siis laiema Euroopa reaktsioon ei torganud kusagil silma. Euroopa Nõukogu küll viskas Venemaa Föderatsiooni 16. märtsil oma liikmesriikide seast välja, aga nõukogu häält ei ole rahvusvahelises suhtluses kuulda.  

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mille ülesanne on terviklikult edendada julgeolekut, alates relvastuskontrollist ja piiride haldamisest kuni migratsiooni, noorte kaasamise ja soolise võrdõiguslikkuseni, on üks väheseid organisatsioone, millesse Venemaa ikka veel kuulub. See asjaolu piirab muidugi ka OSCE tegutsemisvõimalusi.  

Kui tulevad aga kokku riigipead ja valitsusjuhid 44 riigist, kelle hulka kuuluvad ELi kõik 27 liikmesriiki ja 17 riiki, kellest mõned tahavad ja mõned ei taha ELiga liituda, võib seda iseenesest pidada nii märkimisväärseks poliitiliseks sõnumiks, mille Euroopa maailmajagu saadab rahvusvahelisele kogukonnale, kui ka Venemaa tegevuse hukkamõistu väljenduseks, ehkki mõned neist riikidest, näiteks Türgi, ajavad Moskva suhtes kahemõttelist poliitikat. 

Dialoog võrdsete vahel 

Teiseks on Euroopas meelega ELi ühinemispoliitikast lahus hoitava kõrgetasemelise poliitilise dialoogi pidamise foorumi väärtus selles, et tekib võimalus saada üle paratamatust asümmeetriast, mis mõjutab kogu aeg ELi suhet kõigi kandidaatriikidega.  

ELi laienemisprotsessi ajal saavad riigid pidada Euroopa Komisjoniga eelkõige vaid kahepoolset dialoogi ning nende agentsus ELi süsteemis on piiratud. EPÜ pakub ELi piire ületavat dialoogi võrdsete vahel, millega ei ole osaliselt arvestatud ka ELi naabruspoliitika väljatöötamisel.  

Kui hoida ELi laienemine ja EPÜ teineteisest lahus, saavad Euroopa maailmajaos poliitilist kõlapinda juurde ikkagi 17 riiki, kelle hulka kuuluvad Suurbritannia, Šveits, Liechtenstein, Island ja Norra, kes on väga olulised partnerid. Samuti annab see Lääne-Balkani riikidele rohkem tähelepanu, mis ei lähtu ainult nende staatusest ELi kandidaatriigina, ning pakub neile kõige kõrgemal tasemel veel ühte kohta, kus suhelda ja diplomaatiaga tegeleda.  

Euroopa Poliitiline Ühendus pakub ELi piire ületavat dialoogi võrdsete vahel – millega ei ole osaliselt arvestatud ka ELi naabruspoliitika väljatöötamisel.

Kui aga rääkida Kaukaasiast, siis aitas EPÜ esimene kohtumine 6. oktoobril juba Armeenia ja Aserbaidžaani suhteid siluda. Samal päeval peeti lisaks põhikohtumisele veel üks üritus, mille käigus kutsuti Suurbritanniat ühinema ELi alalise struktureeritud koostöö (PESCO) sõjaväelise liikuvuse projektiga, millel on keskne tähtsus ELi 60 kaitsekoostööprojekti seas. 

Peale selle suurendab EPÜ Ukraina, Moldova ja Gruusia poliitilist mõjujõudu. ELiga liitumiseks võib neil kuluda üle kümne aasta. Selle protsessi pikaks venimise kõrvalmõjudeks võivad olla demokraatiast eemaldumine ja frustratsioon, nagu on juhtunud mõnes Kagu-Euroopa riigis.  

Tõke autokraatia levikule 

EPÜ ei asenda ELi laienemisprotsessi, kuid järgmise 10–15 aasta jooksul võib EPÜ avaldada positiivset mõju laiema Euroopa lõimumisele ning seda vähemalt ühise dialoogi ja julgeolekut käsitleva suhtluse vallas. Sellega võib EPÜ-le avaneda võimalus konflikte lahendada ja vahendada veel enne seda, kui riigid Euroopa Liiduga ühinevad.  

Kolmandaks tuleks EPÜt hinnata üleilmse strateegilise konkurentsi kontekstis. Liberaalset maailmakorda, mida iseloomustab eelkõige lääneriikide mitmepoolsete organisatsioonide olemasolu, pannakse järjest rohkem proovile. Venemaal, Hiinas ja mujalgi valitsetakse autoritaarse mudeli järgi ning seal ei hoolita eriti põhivabadustest, inimõigustest ega õigusriigist (rääkimata rahvusvahelisest õigusest).  

EPÜ võiks püüelda selle poole, et suurendada maksimaalselt kõigi liikmesriikide geopoliitilist seotust Euroopa väärtuste ja transatlantilise partnerlusega ning vähendada nende vastuvõtlikkust autoritaarsetele alternatiividele.  

Võitlus poliitilise suuna valiku ja liitude sõlmimise pärast ongi juba ammu käimas. COVID-19 pandeemia ja Ukraina-vastane sõda on süvendanud normatiivseid lahinguid selle üle, millise ühiskonnamudeli peaksid riigid endale valima. Niisugusel taustal võiks EPÜ püüelda selle poole, et suurendada maksimaalselt kõigi liikmesriikide geopoliitilist seotust Euroopa väärtuste ja transatlantilise partnerlusega ning vähendada nende vastuvõtlikkust autoritaarsetele alternatiividele.  

Lühidalt: vaadelgem Euroopa Poliitilist Ühendust üleilmses kontekstis ja andkem sellele aega areneda. ELil on küll endiselt Euroopas keskne roll, aga EPÜ võib pakkuda laiemale Euroopale tulevikukujutlust. Mõlemad – EL ja EPÜ – võivad olemas olla samal ajal.