Afganistani ajalugu riimub

Kui William Dalrymple 2010. aastal kunagise Briti armee jälgedes Jagdalaki küla väisab, mäletavad seal kõik 180 aasta taguseid esimese Anglo-Afgani sõja lahinguid. Alexander Burnesi ja William Macnachteni nimed on Afganistanis tänaseni kurikuulsad ning Dost Mohammad ja Akbar Khan austatud kui kangelased. Pärast selle suve sündmusi tasub ehk siin Lääneski meenutada, miks see nii on. Kuigi küünilisem vaatleja võib muidugi nentida, et õige aeg meenutamiseks oleks olnud enne selle suve sündmusi.

„Return of a King: The Battle for Afghanistan“ („Kuninga tagasitulek: Lahing Afganistani pärast“) algab aastal 1809, mil Durrani impeeriumi (moodsa Afganistani eelkäija) troonil on noor Shah Shuja ning Kabuli jõuab esimene brittide ametlik delegatsioon, motiveeritud murest, et Napoleon plaanib Vene Tsaaririigi abiga Indiat vallutada. Samal aastal kaotab Shuja oma trooni vennale ning pärast mitut luhtunud katset kuningriiki tagasi võita õnnestub see tal lõpuks 1839. aastal – brittide abiga. Selleks ajaks on viimaste paranoia Prantsusmaa suunal asendunud paranoiaga Venemaa suhtes ning „suur mäng“ ehk kahe impeeriumi võitlus mõjuvõimu pärast Kesk-Aasias on alanud.

Katastroofiline „suur mäng“

Ei ole ime, et see „varjude võitlus“ (nagu venelased seda vast korrektsemalt kutsuvad) on ajaloohuviliste hulgas nii populaarne. Ühelt poolt on see suur strateegiline vastasseis, teisalt aga oleneb ajaloo käik tihtipeale üksikisikutest ja üsna väikestest sündmustest kuskil Afganistani mägiteedel, Buhhaara vangikongides või Pärsia sõjaväetelkides. Ja millised üksikisikud! „Suur mäng“ oli sarmikate polüglott-luurajate hiilgeaeg: minu isiklik lemmik nende hulgas on Henry Rawlinson, kes lisaks kiilkirja dešifreerimisele ja koos Artur Conollyga „suure mängu“ termini vermimisele oli võimeline ratsutama rekordajaga Nishapuri lähistelt Teherani (umbes 800 kilomeetrit), et teavitada oma ülemusi Vene esinduse jõudmisest Afganistani.

„Return of a King“ ei ole aga päris Peter Hopkirki „The Great Game’i“ stiilis hoogne seiklusjutt. Kuigi suurepärane kirjutaja, on Dalrymple nüansseeritum ja realistlikum ajaloolane. Mistõttu ei ole tema raamat pärast sissejuhatavaid 100-150 lehekülge just emotsionaalselt lihtne lugemine.

Alates sellest, kui Briti Ida-India Kompanii sõdurid koos shahiga Kabuli jõuavad, kisub vallutajate jaoks kõik kiiva. Kohalikud ei talu kuninga liiga sooja suhet brittidega, britid omakorda näitavad üles erakordset ebakompetentsust, üleolevust ja kohalike olude mittetundmist, samal ajal kui kuningas tunneb olusid, aga ei oma tõelist võimu. Ainus viis oma positsiooni pisutki kindlustada on pakkuda meelehead kohalikele hõimupealikele, mis koos muude kuludega teeb okupatsiooni erakordselt kalliks ning viib Ida-India Kompanii pankroti äärele.

Tänaste teadmistega minevikku vaadates on raske näha, kuidas Afganistani vallutamine oleks võinud pikas perspektiivis hästi lõppeda.

Tänaste teadmistega minevikku vaadates on raske näha, kuidas Afganistani vallutamine oleks võinud pikas perspektiivis hästi lõppeda. Kuid brittide rohked taktikalised vead – poliitiline naiivsus ja riskide alahindamine, pealikele antud lubaduste murdmine, garnisoni ja logistika kehv planeerimine, otsustusvõimetus ja sõjaline passiivsus otsustavatel hetkedel – tegid asja oluliselt hullemaks, kui see oleks võinud olla. Ja nii lõppebki brittide esimene sõda Afganistanis ühe suurima katastroofiga nende militaarajaloos – Kabulist 1842. aastal India poole marssivast 4500 sõdurist jõuab Jalalabadi vaid üks britt ja mõned india seepoid. Koos armeega liikuvast umbes 12 000 naisest, lapsest ja teenrist pääsevad vaid üksikud.

Dalrymple kirjeldab sõja õudusi ilustamata, tihti kohalviibinute meenutuste läbi. Kuid sama palju kui lumes surevad lapsed või kannibalismi langevad sõdurid teeb lugemise raskeks teadmine, kui ebavajalik ja ärahoitav see koloniaalambitsioonidel, ksenofoobial ja ülespuhutud luureinfol põhinev sõda oli ning kui kaugele tulevikku selle tagajärjed ulatuvad.

Aluseks Afganistani allikad

Varasematest sel teemal kirjutatud (ingliskeelsetest) raamatutest eristab Dalrymple’i oma see, et ta kasutab esimest korda suurt hulka Afganistani allikaid, mis annavad toimunust tasakaalustatud pildi. Ta tsiteerib kõike alates Shah Shuja päevikutest kohalike ajaloolaste märkmete ja eepiliste poeemideni ning kogu läbitöötatud materjali hulk on tõeliselt muljetavaldav. Üheks kõige värskendavamaks panuseks on Lady Sale’i päevikud, mis pole küll uus ega kohalik allikas, aga mille tervemõistlikkus on meeldivaks vahelduseks briti juhtide ahastamapanevale käitumisele.

Osava allikakasutuse kõrval on Dalrymple’i suur pluss oskus kujutada kõiki sõjas osalenuid nüansseeritud tegelastena. Keegi ei ole läbinisti halb ega hea, isegi põhjusega paljukirjutud William Macnaghtenil (Shuja režiimi tõeline niiditõmbaja Kabulis) ja kindralmajor William Elphinstone’il (Briti armee juhil) on omadusi, mis neid vähemalt hetkeks sümpaatsemaks muudavad. Dalrymple’i Dost Mohammad või Akbar Khan ei ole metsikud fanaatilised karikatuurid, vaid andekad ja rafineeritud kommetega – kuigi kohati karmid – liidrid. Läänes armastatud karismaatiline diplomaat Alexander Burns on kohalike silmis aga salakaval ja petlik tegelane.

Kõige tänulikum peab Dalrymple’ile kindlasti olema Shah Shuja, kes on senistes käsitlustes olnud, olenevalt vaatenurgast, kas selgrootu käpiknukk või selgrootu reetur. Autor näitab veenvalt, et Shuja oli oluliselt nüansseeritum karakter – arukas, järjekindel ja lojaalne, – kuigi kaugeltki mitte veatu. Just tema vankumatu truudus brittidele, kellele ta oli tänulik eksiilis osutatud abi eest, sai talle lõpuks saatuslikuks.

Dalrymple raamatut võib lihtsalt lugeda kui väga head ülevaadet põnevast ja olulisest episoodist inimkonna ajaloos. Kuid kuna see on kirjutatud Ameerika ja tema liitlaste Afganistanis viibimise ajal, on paralleele kahe okupatsiooni vahel raske ignoreerida. Autor pühendab sellele ka põhjaliku järelsõna, milles manitseb tänaseid vallutajaid õppima esimese sissetungi vigadest: „Vastasel juhul näib kindel, et Lääne neljas sõda ses riigis lõppeb sama vähese poliitilise eduga kui esimesed kolm ja samasuguse piinliku taganemisega pärast alandavat kaotust, jättes Afganistani taaskord hõimude kaosesse ning üsna tõenäoliselt sama valitsuse valitseda, mille mahavõtmiseks sõda peeti.“