mai 15, 2015

Kuidas mäletab GULAGi Kasahstan

Reuters/Scanpix

Vangilaagrite mälestamine on saanud Kasahstanis tasakaalustavaks aktiks.

Ühel märtsikuisel päeval aastal 2012 seisin ma Kasahstani pealinna Astana lähedal ALZIRi memoriaalkompleksi ees ja külmetasin. Mul oli seljas suhteliselt õhuke kevadpalitu, Astanas aga möllas tõeline Siberi purgaa. Niimoodi pidid ennast tundma märtsiküüditatud, kes umbes samal ajal ja samas riietuses Põhja-Kasahstani sattusid. ALZIRi peetakse negatiivses mõttes unikaalseks: Akmolinski kodumaareeturite naiste laager olla ainukene omasugune, mis rajati kinnipidamiskohana naistele, kelle mehed või isad olid süüdi mõistetud „poliitiliste” paragrahvide alusel. Laagri asukohas on memoriaalkompleks, mis koosneb väikesest, kuid šikist muuseumist, mälestussambast ja eksponaadiks muudetud nn Stolõpini vagunist, millega inimesi transporditi.
Uksest sisse minnes on üks esimesi asju, mida külastaja näeb, Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi tsitaat kuldsete tähtedega sinisel taustal (sinine on pea kõikidel nomaadidel püha värv): „GULAGi laagrite süsteem oli inimsusevastane kuritegu!” Ma olen ajanud selle tsitaadi jälgi, seda on erinevas sõnastuses kasutatud päris palju, ja kõigi eelduste järgi formuleeriti see idee 1999. aastal avaldatud Nazarbajevi raamatus „V potoke istorii” („Ajaloo voogudes”).
Kasahstani puhul on muidugi võimatu GULAGi pärandist mööda vaadata. Terve praegune riik on juurtega selles kurikuulsas vangilaagrite süsteemis. Kasahstani mitmerahvuseline ühiskond sisaldab umbes 160 etnilist gruppi, kes räägivad enam kui 80 keelt, sest Kasahstani steppidesse deporteeriti masse rahvaste kaupa – tšetšeenid, ukrainlased, leedulased ja volgasakslased on näiteks niimoodi sinna sattunud. Peaaegu kõik tähtsamad linnad on kasvanud endiste laagrite asukohale. Kasahstani maavarade kaevandamisele panid aluse laagrid. Sellepärast armastavad kasahhi ajaloolased tsiteerida lauset: „Kasahstan oli Nõukogude Liidu rahvaste vangla.” Ning GULAGi süsteem arvudesse panduna on Kasahstani puhul tõeliselt muljeltavaldav.
GULAG ehk vangilaagrite peavalitsus hakkas oma laagreid rajama Kasahstanis 1930. aastail eesmärgiga viia läbi intensiivset industrialiseerimist ja võtta kasutusele Kasahstani rohked maavarad. Teise maailmasõja lõpuaastail hakati asutama nn range režiimiga laagreid, mille eesmärk oli võimalikult madalate kulude juures anda maksimaalselt suurt toodangut ehk siis kaevandada maavarasid olukorras, kus vangidel puudusid igasugused õigused.
Selliste laagrite kategooriasse kuulusid näiteks Stepnoi (ehk Steplag), Peštšanõi ja Lugovoi laager. Kõik need laagrid olid tegelikult laagrite kompleksid, kus peeti 15 000 kuni 25 000 vangi.
1931. aastal asutati uus laagrite kompleks Karlag – Karaganda paranduslik töölaager, mis oli GULAGi süsteemis omanäoline. Esiteks, Karlagi eesmärk oli toita kogu Kasahstani vangimajandust ehk siis tegeleda põllumajandusega. Karlag organiseeriti ümber sovhoosiks Gigant ja laagrist, kus rekordajal oli umbes 65 000 kinnipeetavat, sai Nõukogude Liidu suurim sovhoos. Teiseks, Karlagi, mis koosnes 29 väiksemast laagrist, saadeti hästi palju kultuuritegelasi ja teadlasi. Seal on viibinud kuulsaid ooperilauljaid, teatridirektoreid ja kunstnikke, kaasa arvatud eestlasi. Seega avastas Karlagi juhtkond peagi lisaraha teenimise võimaluse, asutades kunstitöökoja ja muusika- ning teatritruppe, kes müüsid kunstiesemeid või ka esinesid raha eest väljaspool laagrit. Teine Karlagi suurem vangide rühm koosnes põllumajandusspetsialistidest, irrigatsiooniinseneridest ja muust sovhoosis vajaminevast tehnilisest personalist.
Kasahstan on teinud seda, mis näiteks Venemaa puhul on mõeldamatu: minevik on kuulutatud rahvuslikuks tragöödiaks ja terve riik on muudetud suureks memoriaaliks. GULAGi vangilaagritele ja nende ohvritele pole kusagil mujal püstitatud nii palju mälestusmärke. Peale selle on olemas terved ajalooinstituudid, mis tegelevad sünge mineviku uurimisega. Kõikide mälestusmärkide juures toimuvad pidevalt ka mälestustseremooniad, endised vangid tulevad mitmesuguste tähtpäevade puhul üle terve ilma kokku ja nad külvatakse üle lilledega. Neid liigutavaid hetki kantakse üle televiisoris, kõik see toimub aga tänu presidendi toetavale ja kõikemõistvale poliitikale, mis ei lase tragöödia suurusel inimeste mälus tuhmuda.
Küsimus on selles, miks seda kõike tehakse. Päris ühest vastust sellele anda on võimatu. GULAGi süsteemi mäletamine tuleb asetada laiemasse raamistikku. Kasahstani vaade nõukogude perioodile on kardinaalselt erinev Eesti omast. Kui ma pidasin ühes Almatõ ajalooinstituudis loengu Eesti Vabariigi enam-vähem ametlikust ajalookontseptsioonist ning näitasin illustratsiooniks pilte Mart Laari Eesti Leegionist rääkivates raamatutes, siis nentis instituudi aksakall, professor: „Nojaa, see on väga omapärane ajalookäsitus!” Ja tegi mulle Kasahstani ametliku ajalookontseptsiooni ühe lausega selgeks: „Meie jaoks on Nõukogude Liit rodina (vn k: kodumaa).” Siin peab aga märkima, et Kasahstani Vabariigi ajalookäsitus on idamaiselt ebakonkreetne ja paindlik.
Parim näide sellest on Almatõ kesklinn. Linna keskuseks on suur park. Park algab monumentaalse igavese tule kompleksiga. Selle röögatu marmorkunstiteose taga algab Panfilovlaste park. Rahva seas levinud legendi järgi olid panfilovlased just Almatõst mobiliseeritud kangelaslikud sõdurid, kes langesid viimase meheni Moskva kaitsmisel (mõned vene ajaloolased on selle legendi suhtes mõnevõrra skeptilised, aga see selleks). Edasi tuleb Kasahhi snaiprite park. Veel nõukogude ajal oli see osa pargist Dzeržinski park, mille keskmes seisis suure tšekisti mälestussammas. Sammas asendati aga hiljem kahte naispunaarmeelast kujutava pronksmonumendiga, mis sümboliseerib spetsiaalselt kasahhi naistest moodustatud Punaarmee snaiprite väeosa kangelastegusid. Järgmisena tuleb linna õigeusu peakirik ja väikese puudesalu taga on Almatõ peamošee. Läbi pargi jalutades umbes kümne minuti kaugusel ongi ajalooinstituut, mis tegeleb GULAGi ajaloo uurimisega. Selles instituudis on ka töörühm, mis tegeleb Turkestani Leegioni, Eesti Leegioni Kesk-Aasia ekvivalendi, uurimisega. Kui ma küsisin teadlastelt, milline on suhtumine Turkestani Leegioni, siis oli vastus enam kui üllatav: „Neid peetakse vabadusvõitlejateks.”
Sirvides instituudi poolt välja antud publikatsioone, paistab ka seal silma samasugune vastuoluline mitmekesisus. Näiteks lugesin ma monograafiaid tšetšeenide äärmiselt brutaalsest küüditamisest Kasahstani. Sama autor on aga ka üllitanud artikleid sellest, kuidas tšetšeeni mehed, samal ajal kui nende perekonnad loomavagunites Kasahstani poole sõitsid, kangelaslikult rindel võitlesid. Lisaks veel üksikasjalikud uurimused Turkestani Leegioni võitlusteest.
RIA NOVOSTI/ScanpixPõhimõtteliselt on Nazarbajev tekitanud GULAGi mäletamise ümber kummalise ritualiseeritud interpretatsioonide süsteemi, mis on terviklik ja eklektiline üheaegselt ning mille peamiseks motoks näib olevat „igaühele midagi”. Laias laastus võib väita et GULAGi mälestuses on Kasahstanis igal rahvusgrupil oma koht, ent nad kõik asuvad kannatajate poolel, süüdlaseks on aga umbisikuline NKVD või „stalinistlik süsteem”. GULAGi mälestuse kujutamine näib vastavat Kasahstani haprale ja pidevalt muutuvale etnilisele status quo’le, püüdes mitte ühtegi rahvusgruppi solvata. Kasahstan on alates 1991. aastast üle elanud mitmeid etnilisi konflikte, kusjuures kohalike väitel polnud kõige intensiivsemad mitte vene-kasahhi vastuolud, vaid hoopis tšetšeenide ja teiste Kaukaasia rahvaste vahelised löömad. Selleks tulebki vangilaagrite mäletamine osavalt tasakaalustada, et keegi ennast solvatuna ei tunneks.
Nazarbajevi püüe on luua multikultuurset rahvusriiki ning see püüe kajastub ka mineviku kajastamises. Pärast lühikest faasi 1990. aastate alguses, kus Nazarbajev üritas Kasahstanist teha kasahhide riiki, mille ühendavaks ideoloogiaks pidi olema islam, tehti pööre ja võeti suund multikonfessionaalse ja multietnilise „Kasahstani rahva” (vn k: narod Kazahstana) loomiseks.
Külastades erinevate linnade ajaloomuuseume leiab suuremates ka saale, mis on pühendatud Kasahstanis elavatele etnilistele gruppidele. Neis näidatakse nii ühiseid kannatusi, solidaarsust vangipõlves kui ka eri rahvaste liikmete panust nii Nõukogude Kasahstani kui ka hilisema Kasahstani Vabariigi arengusse. Erinevalt Venemaast on vangilaagritele pühendatud saalid võrdselt pompöössed Suure isamaasõjale pühendatud väljapanekutega. Eri rahvusgruppide ühiseid kannatusi ja teineteise toetamist demonstreerivad ka hiljuti riiklikult toodetud ja internetti liikvele lastud ajalooteemalised videoklipid.
Üks neist, mille eesmärk on sümboliseerida rahvastevahelist solidaarsust ja sõprust, viib vaataja tagasi 1940. aastatesse. Kasahhi auuli saabub veoautotäis küüditatud volgasakslasi. Kasahhid võtavad nad soojalt vastu ja järgmises lõigus näeme juba koos mängivaid lapsi. Edasi näidatakse öist auuli, kus NKVD kaastöölised pakivad täiskasvanud volgasakslased julmalt veoautodele ja viivad rindele abitöid tegema. Klipi kõige südantlõhestavam koht ongi enne lõppu, kui kasahhi naine embab mahajäävaid lapsi ja karjub nende vanematele üle mootorimüra, et nüüdsest hoolitseb tema laste eest. Klipi lõpus näidatakse üht nendest volgasakslastest, nüüd juba pensionieas, saabumas mingile pidulikule üritusele (9. mai tähistamine?), kus teda võetakse kasahhide poolt vastu austusavaldustega ja pannakse istuma aukohale. Videoklipp pidada vastama tõelistele ajaloosündmustele. Sümboolne on klipis ka see, et kui alguses räägivad kasahhid ja volgasakslased vene keeles, siis lõpukaadrites on mahajääjate hõiked kasahhi keeles, mis peab näitama, et volgasakslased õppisid ära kasahhi keele ja adapteerusid kasahhide ühiskonda.
Ei tasu arvata, et selles klipis on midagi juhuslikku. Idamaalased pühendavad suurt tähelepanu detailidele ning pisiasjad (nagu mainitud passaažid vene ja kasahhi keeles) on vaatajatele hästi märgatavad. Videoklipp on samas otseselt seotud GULAGi minevikuga, sest osa selles süsteemis Kasahstani saabunuid ja sinna jäänuid olid nn eriümberasustatud (vn k: spetspereselentsõ), kes elasidki suhteliselt vabal režiimil ja keda sageli pandigi elama juba eksisteerivatesse kasahhi auulidesse.
Säärastel teatraliseeritud solidaarsuse ja kollektiivsete kannatuste kujutamisel on veel üks eesmärk. Nii kummaline kui see ka pole, ent kogu GULAGi ühismäletamise ja ühiskannatuste kajastamise kõige nõrgem lüli on tegelikult kasahhid ise. Kasahhid, sarnaselt Siberi põlisrahvastega, olid nende kodumaale rajatud vangilaagrite puhul „süsteemivälised”. Kelleltki luba küsimata asutati kasahhide maadele GULAGi süsteem ja keelati kasahhidel vangilaagrite ümbruses elamine.
Ehkki juba nõukogude perioodi alguses eksisteeris väikesearvuline kasahhi linnaintelligents (kes hiljem ka sattus laagritesse), olid kasahhid 1930. aastail rändlevad karjakasvatajad, kes hiljem üritasid ellu jääda massilise näljahäda käigus, kui Nõukogude võim konfiskeeris nende loomad, et inimesi paikseks muuta. Kui lugeda eesti keeles ilmunud Karlagi endiste vangide mälestusi, siis tuleb välja, et mitte ainult võimuesindajad, vaid ka vangid suhtusid kasahhidesse kui räpastesse ning kultuuritutesse metslastesse.
GULAGi süsteemi kannatuste legendis on kasahhid endale võtnud aga aitajate ja toetajate rolli. Peaaegu osaks ametlikust ajalookäsitusest on saanud lugu, kuidas auulist mööda minevaid vange hakkasid kasahhi lapsed kividega loopima. Kuni lõpuks üks vang (erinevatel põhjustel) avastas, et tegemist on kuivatatud kohupiimaga, kasahhi rahvustoiduga „kurt”. Olles seda legendi erinevates versioonides kuulnud, küsisin ma selle kohta järele kohalikelt ajaloolastelt ja mulle seletati, et kogu sündmuse massiline kordumine on ebatõenäoline, sest laagrite ümbruses oli 25-kilomeetrine keelutsoon, kuhu kõrvalisi inimesi ei lubatud. Kõigest hoolimata on kasahhid GULAGi kannatuste mälestamises/mäletamises selleks tsemendiks, mis hoiab koos erinevate rahvusgruppide kannatuste lugusid, olles neid kõiki kaitsnud, aidanud, ravinud ja toitnud.