Aeg muretseda Põhja-Kaukaasia pärast

Varsti kümme aastat väldanud Tšetšeenia konfliktile mõeldes võib ühe väikese asjaolu üle siiski rõõmu tunda; nimelt selle üle, et paljurahvuselise Põhja-Kaukaasia teistes osades on püsinud suhteline rahu. Isegi tšetšeeni võitleja Šamil Bassajevi 1999. aastal korraldatud sõjakäik Dagestani ei suutnud regiooni destabiliseerida, vastupidiselt Bassajevi – ja kes tahes lisaks temale selle avantüüri taga ka polnud – lootustele.

Ent olukord on muutunud. Rahutus hakkas levima juba enne, kui tuli Beslani pantvangikriis, ning viimane halvendab tunduvalt asja.

Põhja-Kaukaasia ei ole õnnelik maailmanurk: tegu on vaese, valdavalt islamiusulise ja ülejäänud Venemaast üha enam võõranduva paigaga. Tööpuudus on suur, eriti noorte hulgas. Kohalikud valitsejad on autoritaarsed ja korrumpeerunud. Etnilised venelased suhtuvad põhjakaukaaslastesse üha suurema rassistliku eelarvamusega. Viimase nelja aasta jooksul on Moskva püüdnud toetada oma väljavalitud liidreid, ta on jaganud subsiidiume ja aidanud maha suruda rahulolematust, ent seda tehes on ta tegelikult ainult suurendanud varjatud probleemide hulka, millega satub varem või hiljem ise vastakuti.

Kui praegune arengusuund jätkub, siis võib suur osa sellest regioonist juba järgmise põlvkonna ajal meenutada rohkem Lähis-Ida või Põhja-Aafrikat kui Venemaad. Ja on täiesti selge, et radikaalsed islamiliikumised leiavad seal hulgaliselt noori mehi, keda oma ridadesse värvata, seda iseäranis sellistes paikades nagu Kabardi-Balkaaria, mis pinnapealsel vaatlusel näivad rahulikud.

Põhja-Osseetia on praegu üdini vapustatud. Ilmselt on ta terroristide sihtmärgiks sattunud vähemalt osaliselt seetõttu, et on traditsiooniliselt olnud Moskvale lojaalne. Viha, mida neil päevil on ilmutanud Osseetia avalikkus, saab sellele lojaalsusele nüüd raskeks katsumuseks. Paistab, et president Vladimir Putin loobus Osseetias käies välja minemast ja inimestega rääkimast just seetõttu, et avalikkuse meelepaha oli liiga suur. Põhja-Osseetia kohalikud võimukandjad – võib-olla välja arvatud president Aleksandr Dzasohhov ise – ei näidanud end kriisipäevil samuti kuigi heast küljest, kui ei suutnud pantvangide sugulastega vajalikul moel lävida. Nagu mujalgi Põhja-Kaukaasias, võib ka siin juhtide ja avalikkuse vahel näha üha laienevat usaldamatuslõhet.

Ingušid osseetide vastu

Kõige suuremat muret teevad aga osseetide suhted inguššidega. Kahe naaberrahva vahel on juba pikki aastaid küdenud konflikt, mis sai alguse 1950. aastail, mil ingušid naasid Stalini poolt määratud pagendusest ja tahtsid saada tagasi pisikest maatükki, Prigorodnõi rajooni, mis oli varem kuulunud inguššidele, viimaste pagenduse ajal aga Põhja-Osseetiale üle antud. 1992. aastal pidasid ingušid ja osseedid maatüki pärast väikese, ent inetu sõja, hukkus 600 inimest. Pärast seda hakkasid ingušid Prigorodnõi rajooni tagasi tulema, tasapisi õppisid kaks rahvast uuesti külg külje kõrval elama. Ent nüüd, pärast seda, kui mõned ingušid osalesid pantvangistajatena draamas, kus hukkus nõnda palju osseedi lapsi, on olemas tõsine oht, et osseedid hakkavad kättemaksu kavandama.

Ka Inguššia enese olukord on ebakindel. Kaks aastat tagasi otsustas Moskva ajada presidenditoolilt minema president Ruslan Auševi, kes oli edukalt suutnud laveerida Moskva võimude ja Tšetšeeni iseseisvuslaste vahel ning hoida Inguššia Tšetšeenia sõjast puutumata. Jeltsini-järgsel Venemaal polnud aga Auševi vaimne sõltumatus enam vastuvõetav ning ta asendati Inguššia vastuluurekindrali Murat Zjazikoviga. Zjazikovil pole aga kohapeal sellist autoriteeti nagu Auševil ning seni rahulik Inguššia ühiskond on tasapisi mõranema hakanud. Lõppeva suve 22. juunil toimunud mässuliste verine rünnak pealinnale Nazranile tegi Inguššiast esimest korda lahinguvälja osa ning paljastas inguššidest islamiradikaalide olemasolu. Selles kontekstis on tähelepanuväärne, et Beslani kriisi ajal oli see just Aušev, mitte Zjazikov, keda pantvangistajad kutsusid läbirääkimistele, mis lõppesid 30 pantvangi vabanemisega.

Kremli poliitika läbi kukkunud

Ning lõpuks Tšetšeeniast. Kõigile, kes tõsiasjade ees päris jäärapäiselt silmi kinni ei pigista, peaks praeguseks selge olema, et Kremli kangekaelne “normaliseerimispoliitika”, mille äraostetud teostajatena kasutatakse Kadõrovite perekonda, on läbi kukkunud. Alu Alhanovi valitukstegemise läbi ametisse määramine 29. augustil oli küüniline käik, iseäranis arvestades, et populaarsel Tšetšeeni ärimehel Malik Saidullajevil ei lastud neil valimistel osaleda – sisuliselt sellepärast, et ta oleks need võitnud. Alhanovit troonil hoidvaks jõuks on endiselt pätistunud Ramzan Kadõrov; ning korruptsioon vohab nagu varemgi. Samal ajal langeb aga sõjategevuses igal kuul mitu tosinat inimest.

Palju beslane

Tšetšeeniast vaadates paistab terve maailm väga teistmoodi kui mujalt. Beslanis toimunut vaatas enamik tšetšeene arvatavasti samasuguse õudusega nagu kõik teised, ent kohutav tõde on, et selline sündmus tegelikult ei ole neile sama šokeeriv kui meile, teistele. Tšetšeenid on viimase kümne aasta jooksul mitmeid beslane omal nahal kogenud: Groznõi pommitamine 1994. -1995. ja 1999. aastal, tapatalgud Samaškis 1995. ja Aldõs 1999. aastal on ainult üksikud näited paljudest.

Beslani sündmused annavad tunnistust sellest, et iseseisvusliikumise sees on Tšetšeenia radikaalid mõõdukama tiiva lõplikult varju jätnud ning et poliitilise jõuna on tšetšeeni rahvuslus peaaegu surnud.

Ikka ja jälle tuleb üle korrata, et tšetšeenid ei ole afgaanid. See on väike mägirahvas, kelle ajalugu tunneb nii vihast vastuseisu Vene riigile kui ka pragmaatilist kooselu sellega. Enamus neist räägib vene keelt paremini kui tšetšeeni keelt ning peaaegu kõigil on sugulasi, kes töötavad mujal Venemaal. Kuigi nad on islamisusulised, on nad sufid, kes praktiseerivad islami kohalikku vormi, mis araabia maadest saabujatele on enamjaolt mõistetamatu. Kui viimati mainitud sissetungijad on nõudnud, et tšetšeenid lõpetagu oma traditsiooniliste pühamute külastamine või naised hakaku nägu looriga katma, siis on nad tavaliselt maapõhja neetud.

Viimased kümme aastat on Vene riik kohelnud neid tavalisi tšetšeene vaid põlguse ja julmusega, ent just nemad on võti mingisugusegi stabiilsuse kehtestamiseks Põhja-Kaukaasias. Probleem on aga selles, et kui Kreml tahab pälvida nende toetust, siis peab ta oma poliitikat tugevasti muutma.

Moskva rasked valikud

Kõigepealt peab Kreml lõpuks tegema algust tõelise laiapõhjalise poliitilise protsessiga, mida ta ei suuda oma huvides manipuleerida. Ta peab hülgama Ramzan Kadõrovi laadsed sõjapealikud ja asuma koostööle autoriteetsete figuuridega nagu näiteks Malik Saidullajev ja Ruslan Hasbulatov. Kõige raskem saab Moskval aga olema aktsepteerida tšetšeenide enamiku soovi kaasata valitsemisse ka inimesi iseseisvusmeelse Aslan Mashadovi endisest valitsusest.

Ükskõik, mida avalikkusele ka ei väideta, ei ole kahele poole barrikaadi sattunud tšetšeenide omavahelised kontaktid kunagi katkenud. Põhja-Kaukaasia on väike regioon ja sealne poliitika kätkeb tuntavat pragmaatilist elementi. Kadunud Ahmad Kadõrov, Tšetšeenia Moskva-meelne liider, lävis Mashadoviga lakkamatult. Ning oli märkimisväärne, et 2. septembril helistasid Ruslan Aušev ja Aleksandr Dzasohhov Mashadovi esindajale Londonis, kusjuures see ei olnud esimene kord, mil Dzasohhov seda laadi kõnelustel osales. Üsna kindlalt on teada, et ta pidas Mashadovi esindajaga läbirääkimisi 2002. aastal, mõni aeg enne Nord-Osti pantvangikriisi.

Beslani sündmused annavad tunnistust sellest, et iseseisvusliikumise sees on Tšetšeenia radikaalid mõõdukama tiiva lõplikult varju jätnud ning et poliitilise jõuna on tšetšeeni rahvuslus peaaegu surnud. Ma kahtlen ka selles, kas Mashadov praeguses Tšetšeenias suudaks võita vabad valimised, nii nagu ta võitis 1997. aastal. Tähtis on muu. Hiljutised sündmused näitavad, et Moskva vajab hädasti selliseid inimesi nagu Ruslan Aušev, samal ajal kui Põhja-Kaukaasia vajab sama hädasti konsensuslikku poliitikat ja manipuleerimata valimisi. Poliitilisest dialoogist, kus Moskval tuleks kuulata tavaliste põhjakaukaaslaste suust mõningasi ebamugavaid tõdesid, võidaksid lõppkokkuvõttes mõlemad pooled.

Thomas de Waal on Kaukaasia analüütik Londoni Sõja ja Rahu Instituudis (Institute for War and Peace Reporting). Analüüs on autori loal tõlgitud ajalehest The Moscow Times (6. IX 2004).